Barbi Pilvre

10 aastat tagasi

2011-05-23T10:42:00.000-07:00

http://www.baltictimes.com/news/articles/371/

Naisjuhi dilemmad: tore tüdruk või tulehark /toimetatud versioon ilmus Director 4/2011

2011-05-14T07:19:00.000-07:00

Juhtimine tähendab otsustamist. Kui meesjuht on otsustav, kõva käega või isegi autoritaarne, peetakse teda vana kooli meheks, aga siiski ilmselt heaks juhiks, kes suudab õigel kursil hoida näiteks suurettevõtteid. Kui naisjuht on samade omadustega, peetakse teda nõiaks või tulehargiks, kelle alluvuses inimesed ilmselt eriti töötada ei taha või kui valikut pole, siis kardetakse teda nii, et allutakse hirmust.
Kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas: me teame Eestist kümneid selliseid näiteid (Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne), ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas selge vähemus ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst.

Uuringud kinnitavad: naised juhiks pigem ei saa

Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Eestis täidavad ametialases hierarhias mehed reeglina selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtidena ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus: vaid 36,2% nendes positsioonides hõivatutest (Märt Masso. Mehed ja naised tööelus. Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Sotsiaalministeerium, 2010).
Hariduse põhjal võiks ju eeldada, et naistel on ka juhiks saamiseks parem pagas, sest naiste haridustase on Eestis märksa kõrgem kui meestel: 2009 oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70,4% ja mehi 29,6% (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2010), kuid naiste edu karjääriredelil nende kõrgem haridustase alati ei taga: kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osakaal koguni kaheksa korda suurem kui naiste seas. Kõrgharidusega meestest on juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) rakendatud 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi “valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on rohkem, kui meeste seas ehk 32%. (Indikaatorite süsteem ja monitooring soolisest võrdõiguslikkusest Eestis, 2003). Seega jäävad kõrge kvalifikatsiooniga naised kinni kuskile karjääriredeli keskele, ehk pisut ülespoole keskmist. Ilmslet on juhiks saamisel olulisem kui haridus mingid muud kvaliteedid.

Meedia naisjuhile ei halasta

Ühiskonna ettevaatlikku suhtumist naisjuhtidesse kinnitab naisjuhtide meediakuvand, kus naisjuhi tegevust käsitletakse kui erandit loomupärasel meeste alal. Nii toetab meedia status quo püsimist ühiskonnas. Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas „väike ja habras” naine suudab hakkama saada sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata. Naisteajakirjade portreelugudes on edukad naised ajakirjanduse hindava vaatluse all, pildimaterjali, kirjelduse või küsimuste abil testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on juhiksolemise käigus minetanud oma naiselikud kvaliteedid, näiteks, kas neil on lapsi, kas nende välimus on korras, kas neil on mees või on tulnud suhted ohverdada karjäärile, kas nende kodu on korras ja lapsed hoolitsetud.
Juhul, kui naisjuht teeb vea, sanktsioneerib ühiskond teda meedia vahendusel halastamatult. Meediapoolne kohtlemine on märgiks sellest, et naine on avaliku arvamuse silmis juhi positsioonis tegutsedes põhimõttelislet välja astunud oma tavapärastest tegutsemispiiridest, teha nähtamatut taustatööd, kaasneda, dekoreerida. Kui naine on võtnud sellise patriarhaalset elukorraldust ja meeste loomupärast domineerimist ohustava sammu nagu juhiks olemine, jälgib ühiskond tema „hakkamasaamist” väga tähelepanelikult. Kõik mäletavad hästi, mis juhtus kultuuriminister Laine Jänesega ERSO asjadega tegeldes, samasuguse „meediapeksu” osaliseks sai ka kunagine sotsiaalminister Maret Maripuu, kui selgusid probleemid puuetega inimeste toetustega seoses. Kaugemast ajaloost võib meenutada ekspankur Malle Eenmaa lugu.
Naiste ja meestippjuhtide hindamisel ja kohtlemisel on avalikkuses vaikimisi kasutusel erinevad standardid. Ajakirjanik Rein Sikk kirjutas hiljuti üht poliitikute edetabelit kommenteerides, et kui Jaak Aaviksoo asemel oleks olnud naisminister, oleks Võidusamba läbikukkumise teemat saatnud kommentaarid teemal „naised ja tehnika” jms, praegune meeskaitseminister on aga sambasaagale vaatamata hea mainega. Ka teised eksinud meesministrid on üsna suurte prohmakate järel meedia käest kergelt pääsenud, sotsiaalminister Hanno Pevkur tellis miljonite eest üleliigset seagripivaktsiini ja vastutava isikuna oli meedias pigem üks tema alluv naiskantsler, portfelli doukumentidega kaotanud ekskaitseminister Margus Hanson tegutseb Tartu abilinnapeana jne. Meespoliitikute (juhtide) eksimusi loetakse pigem apsakateks, mängus tehtud vigadeks, samas kui naiste eksimused võimendab meedia fataalseks.
Naisjuhtide avalik sanktsioneerimine eksimuste eest on kindlasti üheks põhjuseks, miks naised eelistavad tööelus mängida väiksemate panustega ja mitte pürgida tippotsustajaks.
Eesti ühiskondlik ja kultuurikontekst naisjuhtide esilekerkimist ei soosi, aga kas on mingeid, naistest endast sõltivaid tegureid, miks meil on vähe naisjuhte?

Naised jäävad liiga headeks tüdrukuteks

Juhtimiskonsultant ja koolitaja Lois P. Frankel on oma raamatus „Head tüdrukud nurgakontorisse ei jõua” („Nice Girls Don´t Get the Corner Office”) kirjeldanud, miks naised jäävad oma arengus karjääriredelil toppama, kuigi neil oleks soovi jõuda tippu. Ambitsioonidega naised saavutavad oma arengus sageli teatud taseme (platoo), siis aga tõus tarkerdub.
Frankel märgib, et naiste peamine viga on selles, et nad jäävad ka täiskasvanuks saades käituma kui väiksed tüdrukud ja selletõttu jäävad ilma ka edust karjääris. Tüdrukud sotsialiseeritakse sõnakuulelikeks ja ebakindlateks, abituteks, neile sisendatakse juba varajases lapsepõlves nii kodus kui koolis, et tüdrukud on abivalmid ja hoolitsevad, peavad muretsema ennekõike teiste ja mitte enda heaolu eest ning oma huvid alati tagaplaanile asetama.
Juhul kui tüdruk on üleannetu, enesekindel, saab ise hakkama, ei soovi teiste eest hoolitseda ja mõtleb ennekõike oma heaolule ja sellele, mis teda ennast huvitab, peetakse teda lapsena pahaks tüdrukuks ja teda püütakse ümber kasvatada, tal võib tekkida probleeme teiste, õigesti sotsialiseeritud tüdrukutega, koolis kindlasti õpetajatega, kes akstepteerivad küll Tootsi-tüüpi poiss-paharette, aga mitte kurje, isepäiseid tüdrukuid. Võimalik, et ähvardatakse: sellised tüdrukud meestele ei meeldi.
Karjääriredelil on aga vaja just neid omadusi, mida tüdrukutes kasvatuse käigus maha surutakse: iseseisvust, enesekindlust, enda ja oma asja (firma/asutuse/ partei) eest seismist.
Et naised, kes tahavad karjääriredelil edasi jõuda, selles ka tõesti edukad oleksid, soovitab Frankel üksikasjalikult analüüsida oma käitumist ja püüda seda muuta. Toon Frankelile tuginedes järgnevalt mõned tüüpilised vead, mida naistöötajad teevad, sulgedes nii enda ees väravad, mis võiksid olla lahti.
Esimene suur viga, mis naised teevad, on see, et nad ei mõista mängu ilu äri- ja miks mitte ka näiteks poliitikamaailmas, vaid võtavad kõike kui suurt ja tõsist asja. Poisid harrastavad varajasest east peale võistlusmänge, kus võidu nimel ollakse valmis tegema kõik, hiljem, kui mäng läbi, lahkutakse ikka sõpradena. Naised üldreeglina meeskonnamängutrennis ei käi ning võistlusmängulist käitumist tuleb neil eraldi õppida.
Kuna väikesed tüdrukud on treenitud vältima ohtlikke olukordi, kus võib viga saada, siis eelistavad ka naised mängida turvalisi mänge. Riske kartes aga edu ei saabu.
Kõik on kindlasti kuulnud lauset, selleks, et tippu jõuda, peab naine tegema topeltööd võrreldes mehega. Kuid kas ikka peab? Olukord võib osutuda selliseks, et naised kulutavadki kogu oma karjääritegemise töötegemise peale, veri ninast väljas. Frankel ütleb lausa välja, et kedagi ei edutata selle pärast, et ta on kõva töötegija, vaid olulised on suhted, et need, kes teevad edutamisotsuseid, tunneksid ja usaldaksid inimest.
Tohutu viga, mis naised teevad, on teiste töö ärategemine. On ju Eestiski tüüpiline püramiid, kus tipus meesjuht ja taustal suur hulk tublisid naistöömesilasi. Naised teevad vabatahtlikult ära teiste tööd, kaotavad aega ja energiat ning hiljem võivad imestada, miks keegi neid ei märka ega tunnusta. Kui nad on „korralikud tüdrukud”, siis nad võivadki tunna rahuldust sellisest olukorrast, kus saavad aidata teistel meesjuhil edukas olla. Kui aga sisimas on soovi rohkemaks, tasub teiste töö ärategemine ja teiste probleemide lahendamine ära unustada. Ei ütlemine tuleb kiiresti ära õppida! Naised kipuvad ka reegleid üle hindama ja takerduvad perfektsionismi.
Naisi takistab suurelt tegutsemast ja mõtlemast sageli ka see, et nad käituvad firma rahadega nagu oma rahakotiga ning on väga kokkuhoidlikud. Kindlasti on mõnigi omanik tänulik sellise naismänedžeri eest, kes tubli perenaisena rahakotirauad kinni hoiab. See takistab naistel sageli aga nägemast suurt pilti ja raiskab nende energia ära pisiasjadele. Naised sageli ka ootavad tagasihoidlikult edutamisettepanekuid, selle asemel, et neid ise otsida. Naised on liiga ettevaatlikud organisatsiooni politikates osalemises (seda nii asutuste, firmade kui ka parteide tasandil) ja teevad sellega saatusliku vea. Organisatsioonid koosnevad suhetest, ja kui vastastikku kasulikes suhete loomisega ei tegelda, edu ka ei saabu. Mehed on väga head oma suhete hilisemas „kapitaliseerimises”, naised tunnevad ses osas sageli valehäbi. Kõigile meeldida püüdmine on asi, mida kõrgelt hinnatakse tüdrukute puhul, aga karjäärimaailmas pole sellega midagi peale hakata. Naised võtavad tööelu sageli liiga isiklikult, tundes end kõige ees vastutavana ja süüdlasena ning selline hoiak edu ei soosi. Nad kardavad teisi ka solvata ja ebameeldivaid olukordi tekitada.

Kas naised peaksid käituma nagu mehed?

Kas selleks, et edu saavutada, peaksid naised sel juhul imiteerima meesjuhte? Psühholoogiast on hästi teada nn. naisvangivalvuri sündroom, kus naised on enesekehtestamise nimel mitmeid kordi karmimad, kui mehed samal positsioonil, kuigi vajadust selleks ei ole: maksma panna saaks ennast ka hoopis väiksema jõunäitamisega. Ka poliitikas ja tippjuhtidena tegutsevad naised on sageli öelnud, et need maailmad töötavad meeste reeglite järgi. Kindlasti on äri- ja poliitiline kultuur oma väärtustelt maskuliinne, aga see ei tähenda Frankeli kinnitusel (ja see on ka minu arvamus) kindlasti mitte seda, et naised peaksid oma käitumises imiteerima mehi. Teise soorolli oskamatu etendamine on pigem halb.
Kindlasti soovitab juhtimiskonsultant aga vältida tööelus selliseid tegevusi nagu pilkalik käitumine ja flirtimine, teistele söögi ja kohvi tegemine, ennastsalgav abistamine ja meestes isafiguuri nägemine. Need käitumisviisid naistele teel juhitoolile edu ei too ja kinnistavad nad töödrügava abipersonali ridadesse.
Ja igatahes soovitab Frankel hoida oma käepigistus tugev ja kindel, seda isegi eraldi harjutada.

Alvar Loog on pisut leebem, ent...

2011-05-06T01:14:00.000-07:00

Sirp, 5.05.2011
Ühiskonnahaiguste perearsti kogutud diagnoosid
Alvar Loog 05.05.2011 Tunnistan, et Barbi Pilvre, keda ma isiklikult ei tunne, on mulle juba pikki aastaid pakkunud nii intellektuaalset kui otsapidi ka antropoloogilist huvi. Põhjused leiab, nagu ikka, laiemas taustsüsteemis: Barbi Pilvre on vasakpoolne naine valdavalt parempoolses meeste ühiskonnas; käre ning kompromissitu feminist, kes kannab otsekui esivanemate halva naljana naisõiguslaste ringkondades avalikult vihatud nuku nime. Kolme sõnaga ning kujundlikult: Catwoman Batman’ide maailmas. Barbi on olnud minu meediakangelane. Ta on üks neist vähestest, kes kujunenud kohaliku ajakirjanduse autorite ringis nii oma teemade, hoiakute kui stiiliga pikkade aastate vältel selgeks subjektiks, kelle sõnum pole pealtnäha sünnitatud ja/või piiritletud mõne korporatiivse ühingu, asutuse või partei, meediakanali formaadi ning silmaspeetud sihtgrupi poolt. Ja kui Barbi kirjutab, siis Barbi alati võitleb – enamasti nende nimel, kes talle isegi kaasa elada ei oska. Ning seda võitlust („Eesti otsib raviarsti” jms) on olnud kõrvalt kaasahaarav jälgida. See võitlus on alati olnud õilis ja ebavõrdne ning seega arhetüüpselt traagiline. Olgugi et Barbi (enese)iroonia on sageli reetnud tema mõõdukat üleolekut nii oma autoripositsioonist, ideedest kui ka võitlusest enesest.

Aastal 2002, kui Eesti Ekspressi Kirjastus avaldas Barbi Pilvre esseekogu „Formaat”, rõõmustasin siiralt nagu siis, kui Beavis ja Butthead kuus aastat varem pika ootamise peale lõpuks terve täispika mängufilmi said, ning kirjutasin sündmuse puhul Sirpi (21. III 2003): „Barbi Pilvre esseeraamatu alapealkirjaks on küll „Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002”, ent selleks võiks lähtuvalt kogumiku sisust olla ka pisut pretensioonikam „Kes on aastatuhandevahetuse eestlane?” [---] Pilvre on tugeva sotsiaalse närviga kultuurikriitik, kelle pakutav „uue eestlase” argiteadvuse analüüs lähtub üsna eksplitsiitselt vastandusest valitsevate klasside optimismi ning alamklasside olelusvõitluse vahel. Teda köidab kahe erineva maailma(vaate) vahendatud kohtumine meedias”.

Usun siiani, et korraliku kompositsiooniga „Formaat” oli ja on hea kogumik, selles äratrükkimist leidnud lehelood väärivad raamatukaasi. Tänavu jõudis autor oma teise teoseni, mis kannab pealkirja „Minu võitlused”. Kõik siia koondatud kolumnid (v.a üks ettekanne ja artikkel ühiskogumikust) on aastatel 2004–2010 meedias ilmunud, kuigi, kahel Eesti Päevalehes avaldatud tekstil puudub millegipärast viide esmatrüki allikale ning kuupäevale. Seda raamatut nähes rõõmustasin taas, ent pärast läbilugemist tõdesin oma emotsioonide kärsitut ennatlikkust. Barbi on jätkuvalt minu kangelane, kuid paraku ilma uute kangelastegudeta. Tema viimaste aastate lugude (üle)lugemine ei olnud enam seiklus.

Mis on vahepeal muutunud? Sisulises plaanis peaaegu mitte miski, sest ka uues raamatus taastrükitud kirjutistes huvitab Barbit endiselt ühiskonna tervis. Kuid tema ravimeetodid on muutunud. „Formaadi” tekstides opereeris ta justkui emotsiooni pealt ning sageli ilma tuimestuseta; tema skalpell lõikas sügavale meie kollektiivse teadvuse kõige hellemates kohtades. Oma parimates pöördumistes oli ta šokikirurg, kes ei püüdnud peaaegu kunagi haiguskollet välja lõigata, vaid üksnes kõigile vaatamiseks avada. Enamasti distantseeris ta end vaadeldavast nähtusest või mentaliteedist, vahel veritses ise kaasa. Selles oli stiili – nii elutervet sadismi kui masohhismi. Ja see oli teraapiline. Tinti oli valatud tulemuslikult ning õige asja eest.

Ma tean, et teen autorile pisut liiga, ent väidan siiski, et uue raamatu tekstide põhjal on eksperimentaalkirurgist saanud suurelt üldistades korralik perearst, kes patsiente eriti ei vali. Tema uue kogumikteose teemade ring on varasemaga võrreldes ühtaegu nii eklektilisem kui ka akadeemilisem: kodanikuühiskond, osalusdemokraatia, valimiste kultuur, ajakirjanduse vastutus, andmekaitse, allikakaitse, alkoholipoliitika, hariduspoliitika, iibepoliitika, pensionipoliitika, homoküsimus, neegriküsimus, rahvuslik ohvrikompleks, solidaarsus, võõrandumine, probleemid sotsiaalteaduste metodoloogias, koloniaalarhitektuuri seosed rahvuse mälu ja identiteediga, Eurovisioni lauluvõistluse identiteet, loomade olukord Eesti meedias ja metsades, meeste stereotüübid meedias jne.

Sisulises plaanis on Barbi Pilvre tasakaalukam, konstruktiivsem ning pakub rohkem lahendusi. Ta tuvastab kliinilise rahu ja täpsusega sümptomid, paneb diagnoosi ning määrab lõpuks silmatorkava sagedusega konkreetse ravi. Aga see kõik on pisut igav ja isikupäratu, sest Barbi räägib üha enam justkui lihtsalt „terve mõistuse”, mitte omaenese klassiteadlikkusest vormitud emotsionaalsete seisukohtade nimel. Tema hoiakud ei eristu minu silmis enam eriti teistest: ta kirjutab õigeid, ent intelligentse (loe: empaatilise ja sotsiaalselt tundliku) inimese jaoks siiski suhteliselt enesestmõistetavaid asju. Ja ta teeb seda kuidagi pikalt, varasemast tuttava kire, iroonia ning sugestiivsuseta. Autoripositsioon on kohati hajuv või sootuks olematu. Mõnuga mässavast ironistist on saanud missioonitundlik valgustaja, silma jääb kannatliku pedagoogi toon, milles tüdimust ja automatismi läbisegi. Barbi erinevad rollid (sõltumatu nädalalehe sõltumatu kolumnist, kõrgkooli lektor, teadlane ning nüüdsest ka parlamendipartei poliitik) tasalülitavad üksteist tekstides. Väga häid lugusid on siin mitmeid, aga enamasti on need lihtsalt Barbi vanade kirjutiste remix’id. Ja pealkirjas lubatud võitlust on samuti vähe.

Leian, et ajalehes täitsid need kirjutised kindlasti oma funktsiooni, ent raamatukaasi – nende sümboolsest tähendusest, mida ei maksaks devalveerida, võiks rääkida pikalt – neist enamik ära teeninud ei ole. Siin on liiga palju õige probleemipüstituseta ajaviite-esseistikat, sekka ka meediaformaadis referatiivseid kokkuvõtteid konverentsidest, lisaks üks ümberjutustav raamatuarvustus. See viieks peatükiks jaotatud kogumik ei moodusta ka mingil moel sidusat tervikut. „Minu võitlused” kujutab enesest parajat pulp-väljaannet nii sisult kui ka vormilt: odavapoolne paber, juhuslikud taandread, rohked kirjavead ning lugematud topelttühikud tekstis. Siiski on Barbi Pilvre uus raamat muu viimaste valimiste eel trükitud pahna hulgas ainus, mille ma oma riiulisse jätan, sest ta on ikka veel minu meediakangelane. Uusi pole vahepeal eriti juurde tulnud.

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

2011-05-06T01:12:00.000-07:00

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

Arno Oja: Barbi Pilvre „Minu võitlused“, EE Areen 31.03.2011

2011-04-04T03:36:00.000-07:00

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Hannes Rumm: Barbi ja seks, riik ja seks, krimi ja seks

2011-04-04T03:28:00.000-07:00

Postitas: Hannes Rumm Aeg: 2011-02-16 01:37:19

Nii vinge pealkirja sain kohe kokku avades Mart Juure lemmiknaise ja kogu Eesti ainsa valvefeministi Barbi Pilvre äsjailmunud raamatu "Minu võitlused".

Väga hea pealkirja tunnus on kollase ajakirjanduse tava kohaselt see, et tiitel meelitab publiku lugema, kuid ei oma midagi ühist teksti sisuga. Minu puhul on blogikande pealkirjas omalt poolt loodud vaid pealkirja esimene osa, ning seegi sisuga kooskõlas, järgmised kaks on Barbi ise kirja pannud ning alustab nendega koguni oma raamatu alapeatükke.

Barbi raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et Barbi on Holodomor Volga kõrval üks meie paremaid seksiteoreetikuid. Või vähemalt arusaamast, et autor teab, et seks müüb, ja kasutab seda ka oma toodangu müügiks.

Barbi ise läks tsipa turri, kui pidasin üleeile tema raamatut kogemata feministlikuks, sest tegelikult tegeleb enamus teosest tõesti kodanikuühiskonna, riigi ja selle sümbolite (Toomas + Evelin = EW), meedia ja ökoga.

Kuna ma ei taha lugejate tekstiavastamise naudingut kahandada, siis piirdun Riigikogu ja presidendi valimiste eel ainult Barbi P. tsitaadiga leheküljelt 40, mis müüb raamatut mühinal: "Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaami käevangus?"

Ning küsin omalt poolt Barbi 2008. aasta teksti peale: kallis Barbi, me oleme juba näinud juhtivaid daame (Carmen Kass) pooljuhtivate meespoliitikute (Urmas Reinsalu) käevangus. Järgmine presidendi vastuvõtt on juba järgmisel nädalal, ehk näeb rahvas seekord riigi ja seksi kooskõla seekord lõpuks ometi selles, et mõni kutsutud mees oma samasoolise elukaaslase käevangu võtab?

Vaat selline julgustükk senistelt kapisolijatelt tekitaks vahetult enne valimise tõelise keskse teema, mille järele senine valimiskampaania nutab nagu Argentiina oma esileedi järele.

P.S. Barbi tõestas sel nädalal, et on üks Eesti targemaid naisi. Kes ei usu, vaadaku järgmisel nädalal ETV-st erakondade vahelist mälumängu.

Eesti haritud ja alamakstud, "hääletud naised", Õpetajate Leht 4.03.2011

2011-03-04T05:52:00.001-08:00

Viimasel ajal on palju kõneks olnud naiste ja meeste erinevat positsiooni avalikus sfääris kinnitav sooline palgalõhe. Näiteks 2005. a oli täistööajaga naiste brutotunnipalk 74,6% meeste omast. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis palgalõhe koguni Euroo-pa Liidu suurim – pea 31 protsenti!
2010. a valmis poliitikauuringute keskuses Praxis selle põhjuseid lahkav uuring, mis sedastas, et eri tegevusaladele koondumine ehk horisontaalne segregatsioon seletab soolist palgalõhet üsna vähe ja probleemi tuleb edasi uurida.
Üldlevinud arusaama kohaselt on Eesti naised emantsipeerunud. Nende elustiil on töökeskne ja nad on avalikus sfääris meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Eesti naiste tööga hõivatus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem (2008. a 66,3%, vrdl EL 59,1%) ja tööhõive määra lõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest väiksem (EL 13,7%, Eesti 7,3%).
Viimaste aastate soolise võrdõiguslikkuse monitooringud kinnitavad siiski, et hoolimata sellest, et mõlemad sood on tööturul kõrgelt hõivatud, naiste ja meeste positsioon erinevad. Eesti tööturg on jätkuvalt sooliselt segregeeritud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt: naised on endiselt hõivatud rohkem nn pehmetel tegevusaladel (tervis, haridus, teadus, kultuur, sotsiaaltöö), samas kui „mehelikud” alad on ehitus, transport jms.
Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori andmetel on naiste osatähtsus kõrgeim tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande alal (91,3%) ja madalaim ehituses (9%). Naiste ülekaal on ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (56,1%). Ametialases hierarhias täidavad mehed selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtide ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus – vaid natuke üle kolmandiku nendes positsioonides hõivatutest. Mis puutub kõrge prestiižiga ja meedia huviorbiidis olevat ettevõtlusmaailma, siis on Eestis ettevõtjaid üldse vähe, aga ka nende seas on rohkem mehi (9,6%, naisi 4,3% elanikkonnast).
Kontrastina naiste madalamatele positsioonidele Eesti ühiskonna hierarhiates on naiste haridustase märksa kõrgem kui meestel. 2009. a oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70 ja mehi natuke alla 30 protsendi. Samuti on naiste seas vähem alg- või põhiharidusega inimesi (25%) kui meeste seas (37%). Pool naistest omab kas keskeri- või kõrgharidust, meestel on see protsent 43.
Kõrgem haridustase ei taga naiste edu karjääriredelil. Kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osatähtsus koguni kaheksa korda suurem! Kõrgharidusega meestest töötab juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi „valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on üheksa protsenti enam kui meeste seas.
Nii ongi Eesti kultuuri- ja haridusasutustes tööl haritud ja alamakstud naised, kes teevad oma kvalifikatsiooniga võrreldes odavat tööd ning elavad vaesuses või oma pere teiste leivateenijate kulul. Lisaks vaesusele tänases päevas tähendab naiste madalam palk ka vaesust tulevikus, sest palgast oleneb tulevane pension. Et olukorda muuta, oleks vaja tugevat ametiühinguliikumist, mis võtaks haridus- ja kultuuritöötajate palgaläbirääkimiste lähtekohaks vähemalt keskmise palga. Olukorra muutmine on ka naiste endi teha, praegu on tegemist suhteliselt „hääletu” osaga ühiskonnast, kes teeb nurisemata oma rasket tööd, õigustades enda ohvrimeelsust näiteks missioonitundega, või on käega löönud.

Pressiteade: Peaminister Siiri Oviir kutsub kokku naistevalitsuse

2011-03-04T03:21:00.000-08:00

Laupäeval, 5. märtsil kohtub Euroopa Parlamendi liikme Siiri Oviiri eestvõttel Postimehe Arteri eelmisel laupäeval välja pakutud naistevalitsus koosseisus: peaminister Siiri Oviir, välisminister Marianne Mikko, siseminister Marika Priske, regionaalminister Urve Palo, sotsiaalminister Liisa Pakosta, justiitsminister Kaja Kallas, põllumajandusminister Keit Pentus, rahandusminister Tiina Mõis, haridusminister Katrin Saks, majandusminister Signe Ratso, kultuuriminister Ene-Liis Semper, kaitseminister Kadri Simson, keskkonnaminister Barbi Pilvre.
Eelolevate valimiste valguses tuleb kohtumisel kõneks naiste osakaal Eesti poliitikas ja tulevikuväljavaated selles küsimuses, soolise võrdõiguslikkuse teema Eesti parlamendis ja erinevaid parteisid esindavate naispoliitikute koostöö.
Postimehe Arteri naistest koosneva valitsuse koostas ajakirjanik Priit Pullerits koos kolleegidega.

Peaminister Siiri Oviir kutsub kokku Arteri naistevalitsuse

2011-03-03T13:40:00.000-08:00

Laupäeval, 5. märtsil kohtub Euroopa Parlamendi liikme Siiri Oviiri eestvõttel Postimehe Arteri eelmisel laupäeval välja pakutud naistevalitsus.
Eelolevate valimiste valguses tuleb kõneks naiste osakaal Eesti poliitikas ja tulevikuväljavaated selles küsimuses, soolise võrdõiguslikkuse teema Eesti parlamendis ja erinevaid parteisid esindavate naispoliitikute koostöö. Siiri Oviir oli Priit Pulleritsu ja teiste Arteri ajakirjanike koostatud naistevalitsuse peaminister:
http://poliitika.postimees.ee/?id=393627

Meedia piiramine kui „parem valik”: Ungari ja Eesti, ilmus Äripäevas 10.01

2011-01-11T03:44:00.000-08:00

Aasta lõpus jõustunud Ungari range meediaseadus koos loodud meedia kontrolli ametiga on kaasa toonud Euroopa poliitiliste jõudude ja ajakirjandusringkondade kriitika. Ka Eesti ajakirjanduses on seadus saanud tauniva hinnagu, netikommentaarides on tõmmatud paralleele Eesti allikakaitseseadusega.
On muidugi ahvatlev spekuleerida, et mõlemad on kantud paremtsentristliku maailmavaate ettevaatlikkusest sõnavabaduse suhtes ja soovist meediat ohjeldada. Ungari meediaseadust Eesti allikakaitseseadusega võrrelda oleks ilmne liialdus, ent kindlasti on mõlema seaduse loomise taustaks kesk- ja idaeruoopa ühiskondades viimasel kümnendil levinud konservatiivsed, kui mitte autoritaarsed arengud. Need on paraku leidnud väljundi inimeste poliitilistest valikutes, nii et võime öelda: meedia ohjeldamine on paraku rahva enamiku tahe, mida poliitiline võim vaid ellu viib.

Ungari meediaseadus

Mais 2010 Ungaris pärast sotsialiste võimule tulnud Viktor Orbani (47) paremtsentristlik partei Fidesz sai parlamendis 2/3 ülekaalu ning tema juhitavaid muutusi riigis on nimetatud konservatiivseks revolutsiooniks, mis tugineb „rahva tahtele”. Detsembri lõpus võttis parlament vastu mahuka, 228 paragrahvist koosneva üksikasjaliku meediaseaduse, mille eesmärgiks on kontrollida meedia sisu „poliitilist tasakaalustatust” ja vastavust „üldkehtivatele moraalinormidele”. Meedia monitoorimiseks ja kontrolliks on loodud ka suurte volitustega riiklik meedia ja kommunikatsiooni amet (NMHH), mille esimees valiti 9 aastaks ja mille liikmed määrab valitsus. Ametil on volitused määrata trahve tasakaalustamata või solvava meediakajastuse eest ja nende võimalik suurus ulatub 750 000 euroni. „Riikliku julgeoleku” huvides on võimalik kohustada ajakirjanikke avaldama oma allikaid.
Orban on nüüdseks, vastusena Euroopa poliitilistest ringkondadest tulnud kriitikale möönnud, et Ungari võib seaduses teha muudatusi, kui EL seda tungivalt nõuab. Ungari on 1. jaanuarist EL eesistujamaa ning seetõttu on riigi arengud erilise tähelepanu fookuses.
Kindlasti jälgitakse ka Eestis huviga, kus suunas liigub sõnavabadus Ungaris. Ungari meediast on suur osa rahvusvaheliste kontsernide nagu RTL, Pro7, Springer, WAZ omandis. SpiegelOnline International (6.01.2011) ilmunud analüüsi hinnagul pole need meediakontsernid suurt muret väljendanud, kriitika on tulnud pigem ungari poliitilise opositsiooni mõju all olevatest ajakirjandusringkondadest, kes on tõsiselt mures sõnavabaduse pärast.

Majandusliberalism ei tähenda poliitilist liberalismi

Miks on kesk- ja ida-euroopas levimas ajakirjandusvabaduse ohjeldamise tendentsid? Kas on võimalik teha mingeid üldistusi postsotsialistlikes maades leviva vaimulaadi kohta?
Kesk- ja Ida-Euroopas võimutseva majandusliberalismi kõrval pole poliitiline liberalism, mis hõlmab inimõiguste ja iskuvabaduste tähtsustamise, üldse enesestmõistetav (vt. nt Jacques Rupniku artiklit Vikerkaares nr. 12 2010 „Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma”) Ka Eestis on toetus majandusvabadusele poliitiline pealiin, ent sama ei saa öelda liberaalse mõtte toetuse kohta. Pigem kaldub Eesti avalik arvamus ja valdav poliitiline meeleolu konservatiivsuse, suletuse, kivistunud seiskohtade ja tõdede pooldamise poole. Ei saa jätta märkimata, et poliitiline tahe peegeldab siin kindlasti rahva enamuse vaimulaadi. Inimesi huvitab praegu majandusliku heaolu säilitamine või taastamine ning stabiilsus ning kiirete muutuste tuultes otsitakse turvatunnet vanades, heades väärtustes ja kindlates tõdedes. Eriti üksmeelne on tõetahe, mis puudutab ajalugu või rahvusküsimust, aga ka näiteks multikultuursuse või erinevuste sallimise teemat.
Ei julge toetust meedia rangemale kontrollile ühiskonna vaimsest hangumisest otseselt tuletada, ent inimesed, kes pooldavad kindlaid seisukohti näiteks rahvuspoliitilistes küsimustes, eelistavad kindlasti ka meediat, kus kirjutatu oleks ühemõtteliselt „õige” ning eriervamused kindla sildiga „vale”.
Meediavabadust piiravate sammude taga kesk- ja idaeuroopa maades saab aga kindlasti ka näha meediainstitutsiooni enda süüd, ohjeldamatut kommertsialiseerumist ja meediapildi lamenemist, mida kriitiline publik ammu heaks ei kiida. „Rahva volitust” meedia suhtes midagi ette võtta mõjutab pigem nähtav labasuse vohamine kui meedia poliitiline teravus ja paljastavus, mida lai publik sageli märgatagi ei oska. Poliitiline võim saab oma huvides kergesti kasutada argumenti: inimestel on meedia kõikelubavusest kõrini. Paraku visatakse meediat moraali ja „tõe” huvides piirates pesuveega välja ka laps, ehk uinutatakse meedia valvekoer.

Ajakirjandus, meedia, väärtused

2010-12-15T02:02:00.000-08:00

Ajakirjandus, meedia, väärtused

Ajakirjandusest ja väärtustest rääkides tuleb silmas pidada, et lisaks klassikalistele ajakirjanduse funktsioonide kandmisele (ühiskonna informeerimine, valvekoera roll jne.) on meedia täna tööstusharu, mis tegutseb vabaturu tingimustes ja peab tootma omanikule kasumit. Ajakirjandusväljaannete tiraaž ja maine peavad olema sellised, mis meelitab reklaamiandjat, kuna sellest tuleb ajakirjanduse raha, vastasel korral ei ole võimalik väljaandel jätkata (või siis peab hakkama teenima kõrvaltegevustega nagu raamatute kirjastamine või netikaubandus).
Kahtlemata seab see piirangud ajakirjanduse sisule, mis peaks olema huvitav kõige laiemale auditooriumile, et suure lugejate arvuga meelitada reklaamiandjat. Eesti tingimustes võiks öelda, et kõik väljaandjad rihivad salamisi Võsa Petsi auditooriumit, mis hõlmab suurimat osa elanikkonnast. Ajakirjanduslike väärtuste kõrval on meediaorganisatsioonide juhtkonna jaoks vältimatu silmas pidada kõige madalamale ühisnimetajale orienteeruvaid kommertsväärtusi, klikiväärtusi (Tiit Hennoste termin), kuna meediaorganisatsioon peab teenima raha, et üldse olemas olla. Toimetuste ja tootmisosakondade (mänedžment, reklaam, marketing jne) olemuslik konflikt on väärtuspõhine, seda teavad kõik, kes on toimetustes töötanud.

Kelle väärtusi kannab ajakirjandus?

Konverents püstitas küsimuse, kas ajakirjandus ainult vahendab või ka loob väärtusi. Küsiksin provokatsiooni mõttes hoopis, kelle väärtusi kannab ajakirjandus. Lisaks kommertspiirangutele tuleks rääkida välistest huvidest, mis võivad mõjutada ajakirjandust. Väidan, et ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna täna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes PR tegevuse kaudu sisu kaudselt mõjutavad (“sõnumit juhivad”)või lausa toodavad ja ajakirjandusele ette söödavad.. Mõned ajakirjandusvaldkonnad, nagu kultuuriajakirjandus või ka tehnoloogiaajakirjandus on oma olemuselt tegelikult PR, aga need alad on piisavalt kõrvalised, et sellest suuremat probleemi tekiks.

Kõrvalepõikena: seminar püüdis eristada pärisajakirjandust ja meediat ning keskenduda professionaalsele ajakirjandusele. Väidan veendunult, et praktikas ei ole täna võimalik eristada professionaalse ajakirjanduse tegevust “muust meediast”. Tänapäeval teevad ainult toimetused ise vahet, kus lõpeb ajakirjandus ja algab “muu meedia”. Lugeja või auditoorium ei erista, kas mingi loo või saate taga on toimetus või on see kellegi teise PR-materjal, või hoopis kontsernisisene PR materjal – kõik jõuab meediatarbijani ühtse voona. Igasugused lisalehed lehtede vahel ja ostetud pinnad lehes on lugeja jaoks eristamatud ajakirjandusest. Tarbijaajakirjanduses (kodu, naisteajakirjad) on PR materjali ja ajakirjanduse vahekord üldse kahtlane. Mõni aeg tagasi oli ajakirjandusringkondades teemaks “uudise hind”, mida pakkus üks ajakirjade kirjastus oma hinnakirjas reklaamiandjale. Selgus, et “uudise” all mõeldigi PR teadet.
Seega, ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes sisu kaudselt mõjutavad või lausa toodavad. Ajakirjanduse sisu mõjutavad erinevad majanduslikud ja poliitilised huvid ja toimetused on pideva surve all, kuidas jääda sõltumatuks ja tahtmatult või naiivsusest mitte ajada kellegi teise asja.
Ajakirjanduse ja PR osakondade suhe on meediamaailmas üks keskseid teemasid: mis on hea ajakirjandus tegelikult, kuivõrd õnnestub ajakirjandusel jääda sõltumatuks väga mitmetasandilise ja professionaalse PR töö haardes. Kui kultuuriajakirjandus on marginaalne ja PR ja toimetuste koostöö ilmneb vaid ajakohastes intervjuudes ja kultuurisündmuste kajastuses, siis PR mõjutab ka seda ajakirjanduse osa, mis peaks olema oluliste institutsioonide valvekoer: majandus- ja poliitikaajakirjandust. Hiljuti lekkis Eesti Ekspressi välja PR skeem, kuidas suunati majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi probleeme puudutavat sõnumit Postimehes ja võib olla kindel, et see polnud mingi erandlik juhtum, erandlik on vast tervete ametkonnasiseste kirjavahetuste sattumine toimetusse.

“Rahva väärtused”

Lisaks on toimetuste häälele ja erinevate asutuste häältele üha suuremaks muutunud ka lugeja kaasarääkimise võimalused meedias. Kui kunagi kandsid “rahva häält” vaid lugejakirjad, siis nüüd, sotsiaalmeedia tulekuga ja integreerimisega meedia väljaannetesse on lisandunud veel üks mõõde: lugeja ise saab sisu toota, saata oma arvamusi, videomaterjali, pilte sündmustest (vt. Delfi rubriik Rahva Hääl).
Meediaruumis elavad koos professionaalsete ajakirjanike sõnumitega ja väärtustega kõrvuti “rahva väärtused”.Küllap on see demokraatlik.
Anonüümsed kommentaarid on üks valdkond, kus professionaalne ajakirjandus kohtub lugejaga ja elab küberruumis edasi oma elu. Sõnumid moonduvad, ajakirjanikul on väga raske või tegelikult lootusetu vastutada selle eest, mis saab algsest sõnumist lugejate-kommentaatorite interpretatsioonis. Ma ei tea ajakirjanikke, kellel oleks aega ja huvi debateerida kommentaatoritega oma lugude üle, kuna diskussiooni tase pole väga inspireeriv.

Ajakirjanduslikes valikutes ilmneb ajakirjanduse vastutus

Kokkuvõttes: vaba demokraatliku ajakirjanduse kõige olulisem tingimus näib Eestis olevat täidetud: ajakirjanike tegevust ei piira väline tsensuur ega reguleeri eraldi meediaseadus, nagu mõnes teises riigis. Ajakirjanike tegevus on reguleeritud eetikakoodeksiga. On muidugi küsitav, kas omanike esindajate organisatsiooni EALLi juures asuv organ Pressinõukogu suudab erapooletult käsitleda ajakirjanduses ette tulevaid huvide konflikte ja riivamisi. Lisaks on küll olemas sõltumatu MTÜ Avaliku Sõna Nõukogu, kuid sellel on probleeme väljundiga.
Kas püüdsin eelneva jutuga väita, et ajakirjandusel pole üldse enam vastutust, kuna ta peab ellujäämiseks järgima kommertsmaailma reegleid ning on PR inimeste ja rahva häälte toru? Kindlasti mitte. Professionaalse ajakirjanduse vastutus ilmneb kõige enam uudistetootmises, teemade, allikate valikus, mida on nimetatud ka uudiste valikuks, otsekui kukuksid need kuskilt taevast. Väidan, et Eesti meediamaastikul on professionaalsed uudised BNS ja ERR näol olemas ja seega võib olla rahulik, meil on olemas vaba, professionaalse ajakirjanduse põhiline toimiv institutsioon – uudisajakirjandus. Ajakirjanduse kui valvekoera teine olulisem insitutsioon, resursse nõudev uuriv ajakirjandus on kahjuks üsna haruldane nähtus, olles esindatud vaid kümnekonna Eesti Ekspressi, Äripäeva jt väljaande ajakirjaniku näol. Aga Eesti mastaape arvestades on meil isegi hästi läinud.

Barbi Pilvre
TLÜ RASI õppejõud

Tekst põhineb 19.11. toimunud väärtustekonverentsi paneeli sõnavõtul ja ilmus Postimehe lisalehes !Ajakirjanduse vabadus ja vastutus" 15.12.2010

Intervjuu Peeter Jalakaga

2010-12-10T03:00:00.001-08:00

Peeter Jalakas: poliitika on nagu vetsuskäimine – pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta

Avalikkusele ennekõike Von Krahli teatri juhina tuntud Peeter Jalakas on poliitikasse tulnud läbi erakonna Eestimaa Rohelised. Sotsiaaldemokraat uuris, millega Peeter parasjagu tegeleb ja kas ideedel, millega rohelised Eestit paremaks teha tahaksid, on veel tulevikku.

Peeter, kas edukad kultuuriprojektid on taas hõivanud kogu teie aja või jätkub huvi ja energiat ka poliitika jaoks?

Tegelen elamisega. See võtab kogu mu aja. Poliitika on paratamatu osa sellest, domineeriv pole ta kunagi olnud. Poliitika on nagu vetsuskäimine - pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta.

Kuidas jagate end kunsti, poliitika ja muude projektide vahel?

Vahet polegi. Kõik on üks ja seesama - maine eksistents. Vananemine ja arenemine.

Mis on praegused olulised ettevõtmised?

Von Krahli akadeemias käib sündmustesari pealkirja all "sünd.surm.seks", valmistame ette kevadist sessiooni - teemaks on 2012. Kirjutan Gilgameshi ainetel kultuuripealinna suvel lavastuvat Von Krahli näitemängu. Püüan Tallinna linnalt teada saada, kas Kultuurikatel järgmisel aastal avaneb või mitte. Kujundan Von Krahli baariosakonda peamiselt live-üritusteks. Avan sõpradega uut restorani Telliskivi loomelinnakus. Vahepeal kasvatan tudengeid ja oma lapsi. Püüan harjuda mõttega, et ühel hetkel tuleb surm.

Kas see on tekitanud ka identiteediprobleeme, olla tegev mitmes eluvaldkonnas ühel ja samal ajal?
Ei. Mul on olnud õnn tegeleda ainult asjadega, mis mulle meeldivad või millega olen pidanud vajalikuks tegeleda. Ja et mulle on alati meeldinud asjad, mille kohta öeldakse: "pole võimalik", ei ole pidanud kunagi ka inspiratsioonipuudust tundma.

Kunagi seisid rohelised väga sümpaatselt osalusdemokraatia eest. Kuidas täna selle huviga on teie puhul?
Olen kõhklev. Nähes kui vähe inimesed viitsivad/jaksavad probleemidesse süveneda, näen siin ohte. Näen veel suuremaid ohte nn. esindusdemokraatia kontrollimatus viljelemises.

Kas on mõni valdkond, kus teie arvates osalusdemokraatia Eestis töötab?
Ei tule hetkel pähe. Erakonnad need küll ei ole. Paar kunstnike kollektiivi ehk.

Kuidas hindate kodanikuühiskonna ja poliitikute koostööd Eestis? Kas teile on teada konkreetseid häid praktikaid?
Hinne on puudulik ja häid näiteid ei ole. Teeme ära oli, kuid ainult tänu sellele, et mingil hetkel sai poliitikuile selgeks, et vastutegutsemisest mõistlikum on osalemine. Uue Maailma selts on kehtsetanud omamoodi standardi omavalitsusega suhtlemiseks või täpsemini omavalitsuse ignoreerimiseks.

Kui olete nõus, et Eestis on poliitiline otsustustasand ja rohujuuretasand teineteisest kaugenenud, siis mis võiks olla selle põhjuseks? Kuidas seda olukorda võiks muuta?

Olen nõus ja muretsen. Põhjuseks lombakas valimissüsteem, millel oli küll 90-tel oma põhjendus, ent mis tänaseks on selgelt ajale jalgu jäänud. Valime seda, mis ette antakse. Soovitan vaadata NO99 valimiskooli, enamus klippe kirjeldavad asjade seisu täiesti adekvaatselt.

Teeme Ära mõttetalgute järel, kui kunagi kohtusime ETV saates Vabariigi kodanikud, olite veel üsna optimistlik, et kodanikuühiskond on võimeline pakkuma alternatiivi olemasolevale poliitilisele establishmendile. Kas praegu on sama tunne?

Jah, pean piinlikkusega tunnistama, et pole olnud piisavalt aega ja jaksu Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud demokraatia-töötoaga tegeleda. Samas olen endiselt veendunud, et kodanikuühiskonnale pole alternatiivi. Varem või hiljem taandub poliitikute tänane ületähtsustatud roll niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas see juhtub rahumeelselt või mitte.

Kui roheline mõte jõudis Eesti poliitikasse, olid paljud väga entusiastlikud, kaasa arvatud mina. Praegu kahjustab roheliste mainet minu arvates mh. tuulenergeetika muutumine küüniliseks äriks, kus juhuslikud aferistid proovivad õnne arendustega erinevates Eestimaa paikades. Ise puutusin sellega hiljuti kokku Vormsil, kuhu oli plaan teha 20 tuulikuga park. Mis arvate, kas on võimalik eetiline roheline äri, mis lähtub kogukonna huvidest või on äriloogika alati ühesugune?

Mölakad on olemas igal alal, sellest pole pääsu. Kui rääkida konkreetsest valdkonnast, siis ise kaldun eelistama tuule-mölakaid põlevkivi-mölakatele.
Parem oleks muidugi, kui poleks kumbagi. Tuule-mölaklust soodustab muidugi riikliku plaani puudumine. Lisaks eelmise riigikogu pärandus absurdsete subsiidiumite näol. Eesti roheliste hädad on sarnased kõigi teiste roheliste hädadega - roheliseks peavad end nii teaduseusku leiutaja vesipruul kui romantik piibeleht. Mõlemad kipuvad aga liig tihti sõltuma vestmannist ja enamasti pole neil omavahel mitte millestki rääkida.

Kuidas hindate rohelise maailmavaate ja poliitika tulevikku Eestis?

Kui rääkida kohalikust, siis mitmed roheliste loosungid, mida eelmiste parlamendivalimiste aegu ise sõnastasin ja mis toona ärevaid ja valulisi reaktsioone põhjustasid, on täna enesestmõistetavad ja osaliselt me energiahiiu poolt üle võetud. Kui rääkida üldisest, siis piisab, kui lugeda uudiseid.
Tsiteerides Shakespeare’i: tuleb tegutseda, mitte möliseda!
Ent tegutsemine tänases maailmas tähendab ennkõike isiklikku arengut ja eeskuju. Tuleb olla jonnakas ja järjekindel ning igal hommikul endalt küsida: what is the aim of life?

Ilmunud ajalehes "Sotsiaaldemokraat" talv 2010

Millal haaran autorooli järele? Pirita Leht, 5.11.2010

2010-11-08T09:27:00.000-08:00

Piritale on viimasel ajal rajatud eeskujulikke rattateid ning Pirita keskuses asju ajades saab jala hakkama. Buss nr 6 ühendab linnaosa erinevaid asumeid, ehkki sõidugraafik on hõre. Number 5 graafikule pole midagi ette heita ja mööda Pirita teed sõidab kesklinna mitmeid busse.
Ometi haarab piritalane meelsasti autorooli järele, selle asemel, et ühendada asjalikud käigud ja tervisesport, ehk kasutada jalgratast tööle sõites või poes käies või lihtsalt käia jala. Bussiga linna sõitmine on endiselt erandlik ning rohkem vanemate inimeste ja laste asi—kuigi kesklinna pole Piritalt pikk maa ja parkimine kesklinnas on tülikas ja kallis.
Kas meid ajendab autorooli istuma mugavus, kalli auto omamise prestiiž, lihtsalt halb harjumus autot kasutada või on meile vajalikud sihtkohad ikkagi liiga kaugel ja rattaga sõita on ebamugav?
Nii või teisiti: kasutades autot esimese valikuna, ka sel juhul, kui on olemas alternatiivid, rikume me müraga ja saastame sedasama rahulikku elukeskonda, mille me Pirital elades oleme privileegina valinud.

Karm kliima?

Kliima süüks ei tasu meie harjumusi ajada, näiteks hoopis karmima kliimaga Norra pealinnas Oslos on jalgratas isegi kesklinna tähtsate ametnike seas tavaline. Kontoririietes kiivriga jalgrattureid näeb lume tulekuni ka Helsingis, aga mitte Talliinnas ega isegi mitte aleviku õhkkonnaga Pirital.
Isegi Pirita koolilapsed ei kasuta jalgratast niipalju kui oleks ootuspärane. Huvitav miks?
Auto kasutajana, aga ka jalgagratturina olen püüdnud analüüsida oma valikuid. Suvel ja sügise hakul käisin jalgrattaga linnas tööl regulaarselt. Tallinna Ülikoolini pole pikk maa ja olemas on jalgrattaparkla, pooletunnine rahulik jalgrattasõit on hea hapnikudoping enne tööpäeva. Pärast umbseid loengusaale ja kontoreid aga oli sõit mööda mereranda tagasi Piritale lausa nauding. Harjusin sellega nii ära, et lörtsi saabumisega kaasnenud sunnitud elumuutus oli lausa füüsiliselt tajutav. Ometi olen ma olnud üks väheseid, kes meie kandi jalgratturitele loodud eeliseid kasutab. Enamik piritalasi (ja ka viimsilasi) istub hommikuti autoga ummikus, sel ajal kui jalgrattaga pääseb edasi takistamatult.

Mugavusvalik võtta auto tehakse kindlasti poodi minnes. Täis poekottidega on tüütu, ehkki mitte võimatu sõita ja siis oleks vajalik korralik korviga ratas. Või peaks poes käima tihedamini ja mitte niipalju korraga ostma? Arusaadav on, et Mähelt ja Merivälja kandist Selverisse igaüks rattaga ei tule, sel juhul on lihtsam juba sõita mööda korralikku rattateed Viimsisse. Aga ka poole kilomeetri kauguselt Maarjamäelt ja Pirita keskusest käiakse poes autoga ja Pirita Selveri juures on rattaparkla enamasti tühi.

Valik turvalisuse kasuks

Lapse transportimiseks lasteaeada on enamiku vanemate valik siiski auto. See on mugavam ja kindlasti ka turvalisem. Kui hommikul möödun Haljas teel mõnest jalgrattaga last transportivast lapsevanemast, on alati hirm, et järsku sõidan mööda liiga lähedalt. Tee on kitsas ja kehv, õnneks nüüd küll valgustatud. Omada lasteaiakohta kodu lähedal on aga suur luksus, vanemad on teadagi rõõmsad, et Tallinnas üldse lasteaiakoht saadakse. Oma linnaosa piires saadud koha eest ollakse lausa nii tänulik, et rohkemat ei oskagi tahta. Suur osa Pirita lapsi käib ka lasteaias asumi teises servas, nii et tiirlemine linnaosa sees on vältimatu. Nii vuristan minagi Maarjamäelt Mähele Padriku teele, selle asemel et poole kilomeetri kaugusele Kose lasteaeda sõita. Ja õhtul tagasi. Teame ju, et sealse lasteaia 2007. aastaks planeeritud laiendus jäi toppama. Küllap on selliseid vanemaid kümneid, kes transpordivad hommikuti lapsi – seda kinnitab ummikute vähenemine koolivaheaegadel.
Ehitades õigesse kohta ehk asumitesse koha peale lasteaiad ja koolid, võib jätta ehitamata uued autoteed ja jätta laiendamata rismikud. Lisaks väheneb saastamine ja müra ning elukeskkond on turvalisem.

On mõned sõlmpunktid Tallinnas, kuhu Piritalt saab minna üksnes auto või mitme üõmberistumisega. Näiteks Tartusse sõites valiksin bussi, kui saaksin Piritalt otse bussijaama. Sama lugu on lennujaamaga. Kuna aga bussijaama sõitmiseks on kiireim ja mugavam auto, teen sageli esmapilgul mugava, aga stressirohke valiku auto kasuks ka Tartusse sõidul.

Kokkuvõttes: haaran autorooli sageli mugavusest. Siiski on kohti, kus saaks inimese valikuid suunata jala käimise kasuks: kui asumite keskel oleks olemas elementaarsed toidupoed ja muud teenused. Õnneks laheneb Ecolandi poe näol varsti Mähe poeküsimus.
Täiesti lahendatav oleks lasteaia ja kooliliikluse vähendamine Pirital, kui linnaplaneerimises ja –arendamises lähtutaks asumi vajadustest: lapsed peaksid koolis ja lasetaias saama käia oma kodu lähedal.

Otsustaja, sporditäht ja kriminaal: meeste stereotüübid meedias (EPL Möte, 29.10.2010, parandatud, toimetamata versioon)

2010-11-01T04:29:00.000-07:00

Meediale heidetakse sageli ette sooliste stereotüüpide kasutamist ja piiratud soorollimudelite promoveerimist. Tee tegid lahti Lääne feministid, kes alates 1970ndatest on soostereotüüpide kontseptsiooni kasutanud just naiste meediakujutise iseloomustamiseks.
Kas me saame rääkida soolistest stereotüüpidest meedias ka seostes meestega? Kas saab väita, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi? Kas on mehi, kellest meedia vaikib?

Mis on stereotüübid?

Enne kui püüda vastust leida nendele küsimustele, määratleks, kust stereotüübid tekivad ja mida stereotüübid kultuuris ja meedias tähendavad.
Stereotüübid on ühiste sotsiaalsete praktikate radikaalsed väljendused ja neil on sageli sotsiaalne osis, ühine kogemus, mis legitimiseerib stereotüübi (näiteks, et naised või mehed „ongi sellised“). Mõiste tõi kasutusse sotsioloog Walter Lippmann aastal 1922 teoses „Public Opinion“. Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on ülimalt kahtlane püüd stereotüübid elimineerida, nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on kohati suunaks võetud, kuna see eeldaks sekkumist mõtlemise fundamentaalsetesse protsessidesse.
Tänaseks on ka selge, et stereotüübi kui meediaanalüüsi kriitilise tööriistaga on seotud rida probleeme. Stereotüüpide kriitika eeldaks justkui, et meedia ideaal on kujutada reaalsust nii täpselt kui võimalik, samas on kaasaegne meediateooria seisukohal, et see pole võimalik: meedia on olemuslikult, kujutamise konventsioonidest tingitult, tegelikkuse suhtes alati valikuline ja nihkes (vt.McQuail „Massikommunikatsiooni teooria“, 2003). Seega on meediakujutiste stereotüüpsus olemuslik ja tuleneb meedia mehhanismidest.
Võib küll vaielda, kuivõrd meedia loob ise stereotüüpe või aitab säilida kultuurilistel stereotüüpidel, sealhulgas soolistel stereotüüpidel. Üldiselt ollakse üksmeelel, et meedia võimendab kultuuris levinud nn. tervemõistuslikke arusaamu soost, mis on kujunenud normatiivseks ja mida me võime kahtluse alla seada kui stereotüüpe.

Mehed ja meedia eliidikeskus

Laias laastus on kvaliteetmeedia ja meelelahutusmeedia lähenemised sugudele erinevad, ennekõike, mis puudutab fookust teljel avalik sfäär-privaatsfäär. Reeglina kvaliteetmeedia tegeleb avaliku sfääri teemadega, mis seostuvad meestega ning ei tegele naistega seostuvate privaatsfääri teemadega nagu suhted, kehalisus, hoolitsemine, kodu. Sellest tingituna on mehed kvaliteetmeedias ülekaalus nii kujutises kui ka meedia organisatsioonis töötajatena, meelelahutusmeedia on aga tendentsina pigem naistekeskne nii sisu kui enamasti töötajate mõttes.
Kvaliteetmeedia on oma olemuselt eliidikeskne. Et majanduslikus ja poliitilises eliidis, mida kvaliteetmeedia kajastab, on meeste ülekaal, nii on meeste kujutiste ülekaal ka meediapildis (vt. Global Media Monitoring Project 2000 ja 2005, www.whomakesthenews.org).
Meeste traditsiooniline ülekaal meediaorganisatsiooni tippudes ja sellega seoses kujunenud konventsioonid tingivad ka nende valdkondade prioriteetsuse, kus mehed on aktiivsemad ja mis huvitavad mehi seetõttu rohkem: poliitikale ja majandusele lisaks on meedias olulisel kohal riigikaitse jt. militaarteemad, sport ja kuritegevus.
On ilmne, et meediakonventsioonid tingivad teatud tüüpi meeste ülekaalu meediapildis: need on otsustajad majanduse ja poliitika vallas, kurjategijad või sportlased, ka tippkultuuritegelased. Mehekujutise stereotüüpsus seisenebki selles, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi, kes kuuluvad kas majanduslikku või poliitilisse eliiti, tegutsevad tippspordis, tippkultuuris või on pahuksis seadusega.
Nö. tavalist meest, kelle eest otsustavad teised mehed, kellel pole saavutusi ei spordis ega muudes maskuliinsetes eluvaldkondades ning kes ei riku seadusi, pole meediapildis kohta. See välistab ka paljud teemad, mis seostuvad meeste toimetulekuga elus. Meeste privaatsfääri, avalikkuse eest peidus poolt peavoolumeedia ei üldreeglina käsitle, ka nn. meesteajakirjad on ikkagi nišitoode. Näiteks poleks mõeldav, et Eesti turul oleks suuretiraazhiline rahvalik, meeste elule keskenduv ajakiri „Eesti mees“, samas kui keegi ei imesta, et ajakiri „Eesti Naine“ tegutseb elamise juhiseid andes edukalt juba aastakümneid. Meesteteemadega tegelevad implitsiitselt, ilma neid meesteväljaanneteks nimetamata paljud spordi-, tehnika-, militaarajakirjad, poliitika ja krimivaldkonna telesaated. Eesti Ekspressi vahel ilmus 2007 ühekordse projektina meesteajakiri „Jobu“, mis oli eksperimendina mõeldud tavalisele mehele, kes ei kuulu nimetatud eliitide hulka ja kelle eest otsustavad teised. Vaatamata populaarsusele oli ilmne, et peavoolu turujõud „Jobu“ ilmumist ei toeta nii see saigi jääda tegijate intellektuaalseks seikluseks.
Soouurijad on huvitaval kombel üsna hiljuti, seose meesuuringute tulekuga tuvastanud, et ka meeste soolisus seostub meeste aktiivsusega avalikus sfääris poliitika, majandus, spordi, tippkultuuri ja kriminaalvaldkondades: meeste soolisus on seotud positsiooniga avalikus sfääris, kohaga ühiskondlikes hierarhiates. Enne meesuuringute tulekut peeti meeste tegutsemist ja kujutist meedias, aga ka ajaloos, kirjanduses jm sooliselt neutraalseks. Võrdluseks: naiste soolisus on ühiskonnas traditsiooniliselt defineeritud läbi privaatsfääri: kehalisuse, välimuse, isikliku elu, suhete, kodu.
Meediakujutises tähendab see, et meeste puhul keskendub meedia nende tegevusele avalikus sfääris ja meeste privaatsfääri kujutamine on napp ja erandlik. Näiteks meeste portreedes Eesti Ekspressi Persooni rubriigis on privaatsfäärile viitavaid keha ja välimuse kirjeldusi nii 1990ndatel kui 2000ndatel vähem kui naiste portreedes, kuid näha on tendents üha enam kirjeldada ka meeste välimust ja eraelu (vt. Eesti Ekspressi Persoon soo aspektist. Ariadne Lõng 1/2, 2009).
Viimasel aastakümnel on meeste meedias kujutamise viisis pehmenemise märke. Kuigi privaatsfääri rõhutamine avalikus elus edukate meeste portreteerimise puhul pole kuigi tüüpiline, väärib see uue tendentsina tähelepanu. Pole ehk juhuslik, et muutuse kandjad on enamasti kultuurivaldkonnas tegutsevate meeste kujutises. See meestegrupp on ühiskondlikus hierrahias võrdlemisi marginaalne, samas aga uute trendide tekke ja levitamise osas sageli eelkäija.
Mõned näited Eesti Ekspressi Persooni rubriigist: „Viimasel ajal on Tiit oma karmi tempo natuke tagasi tõmmanud – põhjuseks tema ja Ene –Liis Semperi 11 kuune tütar Säde-Ariel.” (lavastaja Tiit Ojasoo 03.06.2004);„..vaid hoopis soe, mõnus ja väga perekeskne inimene,“ kes käib alati koos oma lasteaednikust abikaasaga ja räägib meeleldi oma kolmest lapsest.“ (eksärimees Erki Urva 28.10.2004); „..et mul on perekond, mul on lapsed, ma olen isa. Kui ma aastaid tagasi Kadriorus lapsega jalutasin, siis olin seal ainuke käru lükkav mees...“ (lavastaja Jaanus Rohumaa 14.12. 2006);„Kunnas on ajakirjanduse vahendusel öelnud, et tal on perekonna ees teatud võlg. Tal on kaks väikest last. Töökohustused ei jätnud eriti aega nendega koos olla. Nüüd on see olemas. Ma näen Kunnast regulaarselt lastega mängimas ühel Tallinna kesklinna mänguväljakul..“ (sõjandustegelane ja kirjanikLeo Kunnas 01.11.2007);„Muidugi pole Uuspõllu elustiil nii väga vagur kui näiteks Jaan Tättel. Kuid „osa temast tahaks väga elada kuskil talus, pidada firmat, kasvatada lapsi ja elada sellist konstruktiivset elu..( näitleja Jan Uuspõld 08.11.2007).
Naiste puhul on meediakujutises oluliseks teemaks välimus, privaatsfääri valdkond, mis leiab äramärkimist ka avalikus elus kõrgel positsioonil naiste puhul. Meeste välimust peavoolumeedia reeglina ei kirjelda, portreedes võib piirduda mõne kõneka detailiga nagu habe, prillid, soeng, üldine stiil. Siiski on 2000ndatel Eesti Ekspressi ilmunud isegi üksikud meeste ilu kirjeldused. Ootuspäraselt on tegemist meelelahutustegelastega, kelle jaoks ilu on töövahend: „Sergei lesib patjadel ja prunditab huuli.“ Peale iluihaluse olevat emalt pärit ka blondid kiharad ja helesinised silmad.....pimestava glitterkesta all....ja muidugi need iluoperatsioonid...“ (vene tippjuuksur Sergei Zverev 22.04.2004)„...ilusad suured ja targad silmad vaatavad kaaslast teraselt..“ (teatri- ja filmitegelane Kaljo Kiisk 09.12.2004); „Põhjanaabrite meedias „ebatavaliselt“ ja lausa „patuselt“ ilusaks meheks kutsutud...“ (näitleja Peter Franzen 03.03.2004); „Ma olen harjunud sellega, et mu uus soeng on esiküljeuudis” (jalgpallur ja stiiliikoon David Beckham 31.05.2007).
Meeste kujutamise muutus Eesti Ekspressi Persoonis langeb siin kokku mujalgi fikseeritud muutustega meeste kirjeldamise viisides, kus üha enam on tähelepanu keskmesse liikunud meeste soolisus ja kehalisus, mida on varem meedias omistatud vaid naistele (Eestis on seda käsitlenud Kristi Malmberg Arteri ja EPL nädalalõpuväljande analüüsis, vt. Ariadne Lõng ½ 2005/2006, globaalses meediamaailmas vt. nt. Rosalind Gill “Gender and the Media”, 2007).
Võib oletada, et nii globaalselt kui ka Eestis on muutus on seotud kommertssurvega ajakirjandusele, kuid me võime püstitada küsimuse, kas see räägib midagi ka läänemaailma, sealhulgas meie ühiskonna väärtuste pehmenemisest 2000ndatel.
Mehe kujutamise pehmenemisele viitavad märgid on siiski üksikud, võrreldes sugude kujutamise konventsioonide jõuga. Ühiskonna sooline süsteem on oma olemuselt üsna stabiilne ja meedia on selle status quo säilitamisel ja taastootmisel keskses positsioonis. Mis puutub stereotüüpidesse, siis peavoolumeedia kui tööstus lähtub turujõududest, mis iseenesest soodustab kõige laiemale auditooriumile vastuvõetavate stereotüüpsete sooliste kujutiste jätkuvat kasutamist ja püsimist meedia sisus. Seega pole alust arvata, et meeste meediastereotüüp muutuks ja mehi hakataks peavoolumeedias kujutama läbi privaatsfääri ja naisi läbi nende tegevuse avalikus sfääris, et tippmeessportlaste ja tippärimeeste asemel oleks väljaannete esikaantel normina ja mitte kurioosumina esitatud parimad isad, oma edukaid naisi varjuna toetavad abielumehed või populaarsed, nägusad ja oma ea kohta üllatavalt heas vormis seltskonnalõvid.
Tõsi on see, et meediastereotüüpidel ja teadvustamata stereotüüpidel üldiselt võib olla negatiiivne tagasimõju mingi grupi kohtlemisele ühiskonnas, näiteks positsioonile tööturul -- juhul kui mingi grupi üksikliikmele üldistatakse automaatselt stereotüüpne arusaam sellest grupist. Näiteks tuginevad soostereotüüpidele arusaamad, et mingi amet või koduste tööde korraldus ei sobi naistele või meestele, et on erinevad nõuded meeste ja naiste kehale.
Poliitikas leviva soostereotüüpide meediast ja mõtlemisest elimineerimise taotluse asemel oleks siiski mõistlikum stereotüüpe pigem ära tunda, teadvustada ja lahti lammutades ohutuks muuta, elmineerimise asemel deaktiveerida.

Postimees kevadel tuulepargist

2010-07-25T05:19:00.000-07:00

http://www.postimees.ee/?id=244926

Vormsi tuulepark kummitab jälle

2010-07-25T03:55:00.000-07:00

Kuigi eelmisel kevadel koguti Vormsile 20 tuulegeneraatori rajamise vastu sadu allkirju, pole Viljandi ettevõtjate firma OÜ Vormsi Tuulepark kaotanud lootust ehitada "inimtühjale" Vormsile 20 tuulegeneraatorit, et saada kätte taastuvenergiale ette nähtud riigi toetused. Seda raha pole vähe, mistõttu käiku on läinud väga peened skeemid. 2009 kevadel kirjutas ennast Vormsi valda üllataval kombel sisse ligi sada uut inimest, saavutati see, et valla volikogus istub OÜ-ga Tuulepark seotud mees Ove Koska, keda pole Vormsil kunagi varem nähtud.
Nüüdseks on ära räägitud osa maaomanikke, kuuldavasti on asjast huvitatud ka saarel mõjukad vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse liikmed. OÜ Vormsi Tuulepark ise püüab kokku osta maid, näiteks vanematelt rootslastelt, niivõrd, kui neid on müügil. Vormsi 2010 tööd alustanud vallavanemast Uku Kuudist vabaneti sel varasuvel. Kas polnud küllalt koostööaldis tuulepargi rajajatega? Vallavolikogus pidi olema saavutatud seis, kus vajalik häälte arv detailplaneeringu muutmiseks saadakse kätte. Vormsilastele, keda ettevõtjad vist peavad süütuteks pärismaalasteks, on lubatud soodushinnaga elektrit, umbes nagu saaks saarel tegutsevast generaatorist otse juhtmeid vedada inimeste majapidamistesse!
1. augustil toimub Vormsi üldkogu, mille vallavalitsus korraldab, et nö. üle küsida vallaelanike arvamus tuulepargi teemal. Kevadel 2010 tuulepargi vastaste korraldatud allkirjade kogumise kuulutas vallavalitsus "manipuleerituks". Paljud vormsilased, kellega on asi jutuks tulnud, ei julge midagi arvata, sest siin saarel on kõik omavahel seotud. Hirmutab ka kohalik viis inimeste arvamusi mõjutada, näiteks sel kevadel põles ühel ööl ära Saarel elavete soome looduskaitsjate, tuulepargi ja lageraiete vastaste auto.
Hämmastab see, et ühelt poolt soovitakse saarel justkui vastu võtta turiste, teisal oldakse valmis kogu saar maha müüma paari ettevõtja ja maaomaniku huvides ja muutma see tööstusmaastikuks. Viljandi ettevõtja, kel soov taastuvenergeetika toetused kätte saada, võiks otsida Eestimaalt mõne mahajäetud tööstusmaastiku ja oma unistused seal teoks teha. Aga ilmselt arvas ta, et just siin ääremaal on kõige lihtsam asju ajada, paari võtmeisikuga diili teha ja ülejäänud inimesed nagunii ei julge midagi arvata. Loe ka:

Juhan Peegli stipendium 2010

2010-04-27T23:30:00.001-07:00

Eesti Ajakirjanike Liit kuulutab välja järjekordse Juhan Peegli stipendiumi taotlusvooru, tähtajaga 10. mai 2010. Stipendium 100 000 EEK, mida rahastab Eesti Kultuurkapital on loodud selleks, et toetada ajakirjanike kvaliteetseid loomingulisi projekte, mida ei rahasta suured ajakirjandusettevõtted ega turg.

Taotleja võib olla igaüks, kes peab ennast ajakirjanikuks. Stipendiumi kuueliikmelise žürii koosseisus on Kultuurkapitali, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Ajakirjanike Liidu ja Tartu Ülikooli esindaja.

Stipendium 100 000 EEK makstakse välja vastavalt stipendiumi saaja Kultuurkapitaliga sõlmitud lepingule.

Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada 10. maiks 2010 taotlus vabas vormis projektist, millele rahastust taotletakse. Taotlus tuleb saata posti teel 3 eksemplaris Eesti Ajakirjanike Liitu Gonsiori 21, Tallinn, 10147 ja elektrooniliselt eal@eal.ee. Taotlusele tuleb lisada taotleja CV, kus näha varasem ajakirjanduslik ja loominguline tegevus.

EAL juhatus

Hariduselust Pirital 29.04 kell 17.30 Pirita MGs

2010-04-21T06:09:00.000-07:00

Teeme Ära! Mõttetalgud "Hariduselust Pirital" neljap. 29. aprillil 17.30-20.00
Pirita Majandusgümnaasiumi aulas

Sõnavõttudega esinevad hariduseksperdid emeriitprofessor Viive Ruus ja Riigikogu liige Peeter Kreitzberg, Pirita MG direktor Rita Rumm, Naba lastaia juhataja Ilona Sillak, Merivälja kooli õppealajuhataja Kersti Vana. Räägime kodulähedase hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist, võrdsetest võimalustest hariduses, eliit- ja tavakoolist.
Mis võiks olla teisiti Pirita hariduselus? Pirita lapsevanemad eelistavad sageli kesklinna eliitkoole, kohalik kool on teine valik. Miks? Tulemuseks on liiklusummikutes istumine, stressis lapsed ja vanemad.
Oodatud on lapsevanemad, õpetajad, kõik hariduse teemast huvitatud.
Talgujuht on Pirita halduskogu esimees Barbi Pilvre, tel. 56207220 Registreerimine Teeme Ära! kodulehel www.teemeara.ee

Pirita 17. aprilli visioonikonverentsi kava

2010-04-14T00:08:00.000-07:00

Laupäeval, 17. Aprillil 2010 Pirita Vaba Aja Keskuses (Merivälja tee 3)
Pirita Visioonikonverents „Pirita eile, täna, homme“

Kava:

12.00 – 12.10 visioonikonverentsi avamine. Barbi Pilvre, Pirita linnaosa Halduskogu esimees
12.10 – 12.35 endine Tallinna linnapea ja visionäär Hardo Aasmäe,milline oli ja on tema visioon Piritast ning mil määral see on Pirital realiseerunud
12.35 – 13.00 ajaloolane Toomas Abiline, tutvustab seltsiliikumise ajalugu Pirital, mis sai alguse Albin Strutzkini poolt ellukutsutud Pirita Kaunistamise Seltsi muljetavaldava tegutsemisest
13.00 – 13.25 Tallinna abilinnapea Taavi Aas , Tallinna kui merelinna temaatikale ning Pirita rollile ja võimalustele selle visiooni elluviimisel
13.25 – 13.50 Harju maavanem, endine Pirita linnaosa vanem Ülle Rajasalu, Pirita linnaosa ja Viimsi valla piirnemisest tulenevaid ning Pirita elukeskkonda otseselt mõjutavaid probleeme ja ohte

13.50 – 14.10 Kohvipaus. Tutvumine Pirita linnaosa arengut illustreerivate materjalide ja makettekspositsioonidega.

14.10 – 14.35 meediaärimees Hans H. Luik, mis suunas võiks/peaks Pirita arenema
14.35 – 15.00 linnauurija Teele Pehk, kodanike võimalusi oma õiguste kaitsmisel linnaplaneerimise erinevatel etappidel
15.00 – 15.25 Tallinna Rahvuspargi idee algataja Jüri Lass, Tallinna Rahvuspargi loomise võimalustest ja vajalikkusest
15.25 – 15.50 ehitus- ja kinnisvaraärimees Tiit Aava (videosalvestus) , Pirita ehitus- ja kinnisvaraärimehe pilgu läbi

16.00 – 17.30 algab arutlusring ”Pirita - kas uuselanike pärast Viimsi vallaga konkureeriv linnaosa või Tallinna tunnustatud puhke- ja rekreatsiooniala?”,kus osalevad:
Lagle Parek kodanikuühiskonna eestvõitleja
Tiit Terik Pirita linnaosa vanem
Aivar Tuulberg ehitusjuht ja kinnisvaraarendaja
Miia Masso arhitekt
Viljar Kirikal keskkonnakaitsja
Sulev Roosma mereturismi edendaja
Ene Tomberg Pirita seltside koostöökoja esindaja ja arutlusringi moderaator

Korraldaja: Visioonikonverentsi toimkond

Allikakaitseseadusest meedia kõverpeeglis, Delfi 1. aprill 2010

2010-04-08T08:28:00.000-07:00

Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest. Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem 25.03, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.

Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus

Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.

Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses

Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25.03, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn. pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse. Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?

Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi

Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/barbi-pilvre-allikakaitseseadusest-meedia-koverpeeglis.d?id=30162139

Pirita Halduskogu liikmete pöördumine 09.02.2010

2010-02-10T14:05:00.000-08:00

Pirita Halduskogu palub Kesklinna Halduskogul arvestada, et Pirita tee äärse Eesti Näituste ala võimalik suuremahuline hoonestus, mis asub küll kesklinna territooriumil, mõjutab tugevasti ka piritalaste elu.
Sadade uute elanike ja autode tulek piirkonda koormab Pirita tee liiklust, mis on tipptundidel niigi äärmiselt tihe. Liiklus ei pea huvitama arendajat, kes mõtleb ühe krundi piires, kuid jääb probleemiks, mida tuleb hiljem lahendada avalikest vahenditest.
Pirita Halduskogu püüab omalt poolt võimaluste piires säilitada linnaosa nii miljööväärtuslikuna ja rohelisena kui võimalik, kuna tegemist on kogu linna puhkealaga. Pirita klindialusesse piirkonda, kus on säilinud veel metsa, pidi tulema Maarjamäe rahvuspark. See idee on osa ka Rohelise Pealinna algatusest, mis leidis tugevat positiivset vastukaja Euroopa Liidu teiste linnade poolt.
Pirita Halduskogu soovib, et Kesklinna Halduskogu ilmutaks Pirita tee äärse Eesti Näituste piirkonna arenduste arutamisel tervet mõistust ja peaks silmas nö. suuremat pilti.
Pirita Halduskogu peab vajalikuks, et tehtaks selle piirkonna sotsiaalmajanduslik ja turvariski analüüs. Palume ühtlasi, et arengutest selle piirkonnas informeeritaks ka Pirita Halduskogu.

Lugupidamisega,

Pirita Halduskogu liikmed
Arvo Uukkivi
Lagle Parek
Meelis Virkebau
Kaja Laanmäe
Sille Ader
Triin Maripuu
Barbi Pilvre
Katrin Siski (liitus, kui olin ära saatnud Kesklinna halduskogule)

Ühised 1000 kilomeetrit

2009-12-01T22:07:00.000-08:00

Viisin Priuse esmaspäeval ära.
Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt
, pole paha suure auto kohta.
Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto.
Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas.
Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga.
Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.

Täbar olukord Statoili autopesulas

2009-11-22T12:16:00.000-08:00

Kõigepealt vabandan nende ees, kes minu järel täna Statoili pesulas ootasid ja vaatasid, et tädil uus auto aga sõita ei oska. Paraku kavaldas Prius täna üle nii minu kui kõik pesula töötajad ja ka abivalmis juhid teistest autodest.
Ilm oli kuiv ja ilus ja tegin saatusliku otsuse auto ära pesta. Kuna olin lugenud, et intelligentne lukusüsteem võib väga imelikult käituma hakata pärast pesu, olin ka põnevil, et kas näiteks ei saa enam autost välja pärast pesu ja päästeamet lõikab mind masinast välja vms.
Jama tekkis õnneks aga juba enne pesemist. Nimelt lukustusid pesuboksi sisse sõites kuidagi auto rattad, kuigi polnud sees ei pidureid ega käike, ma ei keeranud rooli ega teinud midagi ebaharilikku. Auto ei tahtnud pesula rööpal või mis iganes see edasivinnav masinavärk on, ennast lohistada lasta vaid blokeeris rattad.
Pesulatüdrukud andsid aga juhtnööre, et käigukast N asendis, ära keera rooli!!!, ära pidurda jne, nagu see poleks nii olnud ja nagu poleks ma kunagi enne pesulas olnud autoga.
Keegi teadis et nädalas paar korda juhtub nii uute autodega, mingi süsteem on, et kui süüde väljas, lukustuvad rattad. Et süüde peab sees olema ehk power nupp sees? Et siis peaks hübriidajam nagu olema sisse lülitatud pesu ajal????
Igatahes pärast kaht katset otsustasin, et tagurdan välja. Kindlasti on mingi trikk, tuleb uurida.
Pesulatöötajd peaksid olema koolitatud tegelikult uute mudelite trikkide osas, ehk võtavad automüüjad asja ette. Vaevalt et ma esimene või viimane autost lollim juht olen.

Vihm ja väikesed üllatused

2009-11-21T13:06:00.000-08:00

Lugejad juba kurdavad, et kirjutan Priusest. Mart Juur täna Postimehe Juurikas käsitles IQ testis minu tegevust põhjalikult. Annan siis veel ainest...
Eile käisin nimelt veel maanteel mõnulemas, Kullamaal, Läänemaa Noortefoorumil esinemas. Mõtlesin pisut, kas ei peaks minema tagasihoidlikuma autoga, aga kuna Priusega koos olla on jäänud veel nädal, mõtlesin, et mis seal ikka, naudime veel. Jääb noortele küll pisut vale mulje "huvitavast inimesest", aga las jääb.
Gaasijalg kippus ikka raskeks, ei taju kiirust, nagu suure autoga ikka.
Umbes nagu suure lennukiga või väikese lennukiga lennata, väike tundub kimavat, suur seisab rahulikult nagu paigal õhus.
Vihma sadas tulles ja minnes, tee oli tühi. Kojameeste automaatrezhiimi hingeelu pole ma veel lõpuni mõistnud, millal vihmasensor taipab, et sajab ja millal mitte.
Linna tagasi tulles proovisin minekut lompides. Seal, kus Pärnu mnt läheb kaheks ja pöörab Vabaduse pst peale, on jube suured lombid Säästumarketi kohal. Läksin hooga läbi, loodan, et keegi seda pritsimist pealt ei näinud. Auto sõitis läbi nagu poleks ollagi, väike Colt oma laiade ratastega pisut libiseb vees.
Bensiini võtmine läks õnneks tavaliselt, pisut pabistasin, et järsku on mingi nõks siiski,et ei saa korki pealt ära vms, kuigi salongis vaatasime selle asja üle.
Mugavustega harjub ära, imeloom ei tundugi enam eriline, v.a väikesed üllatused nagu see, et kui tsekid juhiistme kohal peeglit, süttib väike tuli! Ilmselt seisab ees raske võõrutusnädal pärast lahkuminekut.

All about Prius

2009-11-16T13:28:00.000-08:00

Siit saab kõike teada Priuse 2009 mudeli kohta
http://www.allaboutprius.com/

Meie suhe muutus romantiliseks

2009-11-16T09:13:00.000-08:00

Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.

Miks ma Priusega pühapäeval Aia tänaval trahvi sain

2009-11-10T06:15:00.000-08:00

Priusega saab aasta lõpuni Tallinna kesklinnas parkida tasuta, hiljem mitte, kuna linn avastas, et Toyota Prius pole keskkonnasõbralik, kuna tema tootmine on keskonnavaenulik. See, et ta õhku ei saasta linnas, ei loe.
Igatahes, veel aasta lõpuni on Priusel parkmimissoodustus. NB! See ei puuduta südalinna ega vanalinna. Mina läksin juba pühapäeval alt, parkisin Aia tänavale ja sain "viivistasu otsuse" ehk trahvi. Tegin järelpärimise ja siin teistelegi infoks:
"Vastuseks teatan et hübriidmootoriga sõiduki, mille heitgaaside saasteaine süsinikdioksiidi emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta, võib kuni 2010 aastani parkida Tallinna kesklinna (v.a. südalinn ja vanalinn) avalikel parkimiskohtadel parkimistasu maksmata. Juhin tähelepanu asjaolule, et Tallinna kesklinna avaliku tasulise ala sees asuvatele mitmetele tasulistele eraparklatele ning vanalinna ja südalinna tsoonile nimetatud parkimistasu maksuvabastus ei laiene.
Alates 1. juulist 2007 hakkas kehtima Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine” punkti 7.2.3. Varasem redaktsioon oli järgmine: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud hübriidmootoriga sõidukid (osaliselt või täielikult elektrimootori jõul liikuvad sõidukid)”. Sellel ajal väljastati hübriidsõidukitele parkimiskaarte märkega „Tallinnas” ning parkida võis parkimistasu maksmata ka süda- ja vanalinnas. Alates 1.07.2007 hakkas kehtima nimetatud määruse punkt järgmises sõnastuses: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal juhid selliste hübriidmootoriga (osaliselt või täielikult elektri jõul töötav) sõidukite parkimisel, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta”.
Seega piiras Tallinna Linnavolikogu uue redaktsiooniga hübriidsõidukite parkimisel antavat soodustust ning parkimistasu maksmine ei olnud enam kohustuslik kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal. Südalinna ja vanalinna tsoonis parkimiseks tuleb hübriidsõidukil parkimisel tasuda võrdselt teiste sõidukitega parkimistasu.
Kuna Aia tänav asub vanalinnas, on eeltoodust tulenevalt hübriidmootoritega autodel seal parkimine tasuline.

Laelamp ja muud müsteeriumid

2009-11-07T11:56:00.001-08:00

Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem.
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)

Power-nupu saladus lahendatud

2009-11-06T00:51:00.000-08:00

Prius oli öösel lund täis sadanud nagu kõik teisedki autod õues ja üllatavalt maiselt läks käiku tavaline lumehari. Hübriidajami sisselülitamise saladus, mille kallal eile maadlesin, lahenes kiirelt. Nuppu sisse lülitades pean lihtsalt jõuliselt vajutama pidurit! Ei käivitugi päris nii nagu arvuti.
Tänasel talvisel hommikul akust ei piisanud paljuks rohkemaks kui ajami käivitamiseks: auto lülitas käima bensiinimootori pärast seda kui panin sisse istmesoojenduse.
Rahuliku poeskäigusõidu ajal aga kasutas vaheldumisi bensiini ja hübriidi.
Imelik, et tagasi tulles põles mul laelamp, peab mõtlema, miks.

Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega

2009-11-05T12:53:00.000-08:00

Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2009-10-13T00:57:00.000-07:00

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav.

“Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla

Mereõhk teeb vabaks

Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Minu programm Pirital

2009-10-13T00:53:00.000-07:00

Kuna otsepost pole minu ja Hannes Rummi tehtud lehte Pirita Post veel postkastidesse toonud, vaatamata sellele, et lubati 8.oktoobriks seda teha, panen siia oma valimisprogrammi Pirital.

Pirital säiligu inimlik mõõde, asumite ajalooline nägu ja vaim. Linnaosa areneb koostöös kohalike seltsidega. Energiliste uusasukate ja soliidsete põliselanike ühistegevuses suureneb naabruskonnatunne ja turvalisus.
Pirita on kodu, mitte magus kõrghaljastusega tükk maad. Pirita keskus jõesuudmes olgu kaasaegne, kuid mitte looduse hinnaga.
Jalgratas on Pirital parim liiklusvahend, koostöös Viimsiga tuleb arendada ühistransporti. Avalikud huvid enne erahuve: Pirita on kogu Tallinna puhkepiirkond.
“Mereõhk teeb vabaks!” nagu ütleb Pirita loosung, mille autor juhtumisi olen.

Minu kiri Savisaarele aastast 2008

2009-10-07T22:38:00.000-07:00

Selle kirja saatsin 2008 Linnaplaneerimise Ametile ja koopia Edgar Savisaarele.

NB! Tegemist on valimisagitatsiooniga! Alljärgnevalt tõestan oma tegevust aktiivse, Pirita huvide eest seisva kodanikuna. Püüan sellega mõjutada elektroonilist hääletajat.

Pirital on taas päevakorras purjespordikeskuse ümbruse arendamine. 2008. aastal saatsin kodanikuna naabruskonna nimel sellise kirja.

Vastuväited ja ettepanekud Pirita linnaosa üldplaneeringule (eriti TOP-i osas)
Tallinna Linnaplaneerimise Ametile

Murega jälgin arenguid Pirita linnaosas, mis puudutab TOPi piirkonna kinnisvaraarendust.
Sellega seoses on tekkinud palju küsimusi.
Esiteks: mida võidab linnaosa, kui 14000 inimese asemel elab Pirital 18 000 inimest? Linnaametnike sõnul lisab see "piirkonna ühtsustunnet", loeme EPL 1. veebruari lehest. Mis mõttes "ühtsustunnet"?
TOP on kultuurimälestis. Teist korda vaevalt Tallinnas olümpiaregatti tuleb. Kas mitte poleks viimane aeg ka sellele mõelda, kuidas säilitada mälestus 1980. aastast tulevastele põlvedele.
Pirita on Tallinna puhketsoon. Mida võidab piritalane, aga ka iga tallinlane, kui randa rajatakse korrusmajade rajoon? Kuhu kaovad rulluisutamise ja jalgrattaga sõidu võimalused?
Kuidas sobib TOPi kinnisvaraarendus korrusmajade näol Rohelise pealinna ideega, mida eelmine linnapea Jüri Ratas ajas? Ootaks keskerakonnalt rohkem järjekindlust oma ideedes.
Viimsist kesklinna pidi rajama promenaad. Kuidas see sobib kokku TOP-i piirkonna "arendamisega"?
Pirita tee on TOPi piirkonnas pea ületamatu. Oleks vaja jalakäijate sildu või vähemalt foore Saare tee ja Rummu tee ristmikule. Tuleks esimesena lahendada praegused liiklusprobleemid, enne kui kavandada uut elurajooni. Pirita tee ummikud on kõigile teada. Kas sinna on vaja autosid juurde? Enne uute asukate juurdemeelitamist tuleks rajada kiirtrammitee või pakkuda välja mõni muu radikaalne lahendus liiklusprobleemidele.
Kuidas mõjub 4000 elaniku juurdekolimine Piritale loodusele, näiteks Lillepi pargile, kus on linnas ainulaadne säilinud linnustik ja veel looduslik miljöö?
Piirkonnas on puudus lasteaiakohtadest. Kose tee lasteaia laiendus pidi valmima 2007. Nüüd plaanis sel aastal. Kui pole praegustelegi lastele kohti, siis kuhu pannakse uued ja tulevased sajad Pirita lapsed?
Praegustel lastel pole Pirital õieti kuskil olla. Ehk tasuks enne ära teha mänguväljakud Pähkli tänaval (mis on pooleli) ja Lillepi pargis, kui lapsi juurde meelitada. Võib-olla ehitada TOPi piirkonda suur lastepark, näiteks nagu Ventspilsis või Riias Lido, mille sarnast Tallinnas pole, aga oleks väga vaja?
Millal saab Pirita juurde kooli, et lapsi ei peaks linna kooli transportima, mis tekitab probleeme liikluses. Pirita majandusgümnaasiumi maine on kehv, ehk tuleks sellega tegelda?
Piritat tuleks arendada, säilitades rohelise linnaosa ainulaadse miljöö, arendada säästlikult ja mõistlikult, respekteerides ka kohalike elanike arvamust. Põhirõhk peaks olema sotsiaalobjektidel, nagu lasteaiad, koolid ja vaba aja veetmise ning sportimise kohad, mitte korrusmajad.

Lugupidamisega,
Barbi Pilvre
Maarjamäe elanik Sarapuu tänavalt
Eesti Ekspressi arvamustoimetaja

P.S Vastuväited ja ettepanekud on läbi räägitud Maarjamäel naabruskonna inimestega.

Kass sõi rästiku ära nagu silgu

2009-09-21T10:45:00.000-07:00

Töötusel on mehe nägu, EPL 8.09.2009

2009-09-15T07:14:00.000-07:00

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust.
Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem.
Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised lapsed on näljas ja pissised, rohud võtmata jätnud vanurid aga harjumatust olukorrast elevil. Arvatavasti jätkub igaühel fantaasiat selle olukorra edasiarendamiseks. Halvemal juhul lõpeb õhtu tubli keretäiega naisele (pärast söögitegemist ja koristamist muidugi) selle eest, et ta on ennast kogu aeg mehest paremaks pidanud.

Kokku kuivanud meeste tööalad

Eestis on juuli lõpu seisuga 70244 registreeritud töötut, nendest naisi 31670 ja mehi 38574. Meeste töötus on naiste omast suurem kõikides vanusegruppides, kõige märgatavam on erinevus noorte 16-24 aastaste meeste hulgas (7037 töötut meest ja 4644 naist). Buumiaja lõpus 2007 aasta märtsi lõpu seisuga oli töötuid 14 257, neist mehi 5601 ja naisi 8656 ehk töötus oli pigem naiste probleem ja kindlasti paljudele meestele ja naistele ka elustiilivalik.
Töötusel pole parteid ja kuuldavasti rahvust, nagu sotsiaalsete töökohtade loomist on kujundlikult põhjendatud. Küll aga on töötusel täna Eestis ilmselgelt sugu: töötus on mehe nägu.
Majanduslanguse tulemusena on Eestis suurenenud ennekõike meeste tööpuudus. Kokku on kuivanud ennekõike meestööjõudu kasutanud majandusalad nagu ehitus ja tootmine, Eestis ka metsandus, samas on kriis säästnud selliseid valdkondi nagu haridus, hoolekanne ja tervishoid, kus hõivatud pigem naised. Töö on kaotanud Eestis ka ennekõike kvalifitseerimata tööjõud ja on teada, et siin edestavad eesti mehed naisi. Olen kuulnud ka sellist seletust, et raha säästmiseks on vallandatud paljudelt aladelt ennekõike mehi, kui kõrgemapalgalisi ja säilitatud odavam naistööjõud.

He-cession, meeste kriis

Sama mudeli järgi on kasvanud töötute armee ka USAs, kust globaalne majanduskriis alguse sai. Lisaks kinnisvara- ja rahandusmaailma kriisile on maailma mastaabis töötuid lisanud ka autotootmise kriis. EconomyWatch.com (28.06) ilmunud artiklis nimetab kolumnist Vladimir Gonzales majanduslangust (recession) lausa he-cessioniks. Alates 2007 aasta detsembrist USAs töötuks jäänud 3,6 miljonist inimesest on 2, 88 ehk 80% mehed. Heather Boushey, analüüsikeskuse Center for American Progress ökonomist on märkinud, et olukorda, kus naised moodustavad 49,3% tööjõust, võib võrrelda II Maailmasõja ajaga, kus mehed olid sõjas ja naised täitsid seetõttu vabanenud töökohad.
Sootundlikud ja naisõiguslikult häälestatud vaatlejad on veel märkinud, et me võime süüdistada justnimelt rahanduses ja kinnisvaraarenduses tegutsenud mehi maailma majanduskriisi vallandamises. Sellele eelnenud buum tekkis tänu kõrgenenud, hooletule riskivõtmisele, tänu kehakeemiale ehk kõrgetele testosterooni näitudele (ja jätaks siin kõrvale sotsiaalkriitiku ja intellektuaali Umberto Eco kahtluse, et majanduskriisi põhjuseks on üks teine kemikaal, ehk kokaiin ja et hoogsad majandusotsused on sündinud pigem ühes teises uimas).

Kodused võimumängud

Tööelus mitte just rahuliku arengu tulemusena tekkinud rollimuutuse mõju ei piirdu ainult avaliku sfääriga vaid puudutab otseselt nii naiste kui meeste identiteeti ja enesehinnangut. Pere leivateenijaks olemine ja teistele pereliikmetele taskuraha jagamine on ka üks argipäeva võimumänge, mida mängujuht kindlasti ei jäta ka ära kasutamata, olgu ta siis parajasti pereisa või –ema. Koduses elukorralduses toob rollimuutus kaasa palju pingeid ja et kõik diskussioonid ei lahene alati diplomaatilisel teel, näitab kasvav perevägivalla statistika. Kui ühiskond aktsepteerib enamasti seda, et töötuks jäänud naine teostab end privaatsfääris ehk majapidamistöödes ja lastekasvatuses, siis kodus askeldav mees on raske pähkel nii mehele endale, tema naisele kui teistele meestele, kes teostavad ennast ennekõike läbi avaliku sfääri.
Uus majandusolukord sünnitab ikka uusi mõtteviise, sest inimene leidliku olendina tahab asju põhjendada ja ka õigustada, näha klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana. Kui Soomes oli 1990ndate alguses lama ja tööpuudus oli kuni viiendik tööealisest elanikkonnast, muutus sealses meelelahutusmeedias populaarseks “pehme mehe” ideoloogia. See teavitas võimalikust muutusest ajastu mehelikkuse määratluses ja meeste eneseteadvuses. Ehkki “pehme mehe” taga on nähtud mitte niivõrd muutusi tegelikus soorollijaotuses, vaid maailma ilu- ja tervisetööstuse taktikeppi, kellele kogu maailma trendimeedias propageeritav uus hoolitsev mees oli võimalus oma toodangut müüa, sobis see lama-Soome nagu rusikas silmaauku. Loosung: olla trendikalt kodune ja hoolitsev, ehkki töötu hoidis ehk ära mitmeidki isiklikke tragöödiaid. Isaduse aussetõstmine, meeste vägivallast avalikkuses rääkimine said hoo sisse lama ajal.
Mehelikkus muutus 1990ndatel tõsiseks analüüsiobjektiks ka akadeemilistele soouurijatele. Ka Eestisse püüti tol ajal istutada uut mehelikust ja meeste pehmeid väärtusi, kuid tuld võtsid vaid üksikud eelkäijad; majandustõusu ajal kasvu- ja eduideloogiat kandvate juhtivate meeste seas see tollal eriti kandepinda ei võitnud.
Nüüd, majanduslanguse ajal võiks olla ka pehme mehelikkuse taaslansseerimise uus šanss. Aeg on küps ja näiteks isadust väärtustada pole ammu enam häbiasi ega marginaalide eralõbu.

Kas naised päästavad maailma?

Vladmir Gonzales kirjutab eelpooltsiteeritud EconomyWatch.com artiklis, ilmselt läbi huumoriprisma, et Island käitus oma riigi pankrotti viinud meesmänguritega ühemõtteliselt, kihutades need minema ja valides peaministriks avalikult lesbilise naise. Oleks ennatlik teha otsuseid stiilis, et ainult naised päästavad nüüd meeste “täppesse” lastud maailma. Usk naiste teistsugussesse juhtimisstiili tippude tasandil on siiski veel diskussiooniobjektiks, kuigi tõesti, riskivõtmine on pigem meestele omane. Maailmamajandus pole ka võrreldav argiolukorraga, kus naised pärast meeste prassingut korra majja loovad ja elu tavarööbastele juhivad, sest neil ei jää muud üle. Pigem võiks praegust maailmamajandust vaadelda kui hommikut pärast pidu, kus prassijad on ennast kaineks maganud ja koristavad oma laga ise.
Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks viitaks ju nagu meestele omasele õllekõhule, mida on diivanil teleka ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masut kujutleda elukana, oleks ta ühesooline: isane.

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

2009-09-15T07:10:00.000-07:00

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu?
Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade hoomamatut ja salakavalat võimu.

Kodanikuliikumise mahe võim

Kodanikuliikumise metsikuses on oma võlu. Lisaks vabadusele tegutseda on asja meeldiv pool ka see, et erinevalt parteidest keegi kodanikuliikumiselt mingit erilist vastutust Eesti asjade seisu ja tuleviku eest ei nõua. Rahastaja ees teadagi tuleb olla korrektne, seadusi ei tohi rikkuda. Muus osas avalikkus ega riik seltse ei survesta: tegutseb selts, kui inimestel aega ja raha on, kui ei ole, ei tegutse. Kui midagi viltu läheb, ei juhtu eriti midagi, proovitakse uuesti või minnakse laiali. Ka kodanikuliikumise seltskondlikku poolt ei tasu alahinnata.
Kodanikuliikumisel, kui see on tugev ja sihipärane, on ühiskonnas teatud võim läbi viia muutusi, kuid see võim on mahe ja võib lahustuda seltskondlikus sahmerdamises. Eestis on kodanikuliikumise võimu võimalused ka teadvustamata ja kasutamata.
Vabaühendustes osaleb Eestis (koos korteriühistutega) ca 250 000 inimest. 50 000 inimest on liitunud ennast otseselt määratlenud poliitiliste erakondadega. Parteid on vormiliselt samuti kodanikuühendused, kuid olemuselt erinevad, sest nende tegevust kannab soov teostada riiklust ehk toimida avalikus sektoris.
Eestis on inimesi nii vähe. Tasuks mõelda, kas siin ei toimu mingit ressursside raiskamist? Energilisi inimesi, kes samas ka selgelt mõelda suudavad, ei jätku igale poole. Kohalikul tasandil, eriti maal on tegelikult näha, et loetud arv kodanikuühendustes aktiivseid tegelasi kandideerib ka volikogudesse ja see on eriti mõistlik. Rohujuuretasandi kogemus jõuab nii otsustamise tasandile.

Maalähedasemad motiivid

Suvel sotsiaaldemokraatlikku erakonda astudes ma muidugi ei lähtunud presidendi suunistest, vaid palju maalähedasematest motiividest. Olen ajakirjanduses tegutsenud 1990ndate algusest, akadeemilises maailmas mõni aasta vähem, kodanikuliikumistes ka omajagu. Olen uudishimulik, minu jaoks on aeg muid asju proovida, investeerida kogunenud sotsiaalne kapital, suhted ja teadmised uude eluvaldkonda. Kolumnistina pole ju võimalik salata, et ilmutan teatud maailmavaadet ja kasvõi valvefeministina ei piirdunud ju mu tegevus juba 1990ndatel juba ammu enam ajakirjandusega.
Kui majanduslangus oleks tulnud ajakirjandustööstusse varem, oleksin erakonnastunud ehk juba mõned aastad tagasi. Üks murdepunkt oli tegelikult 2004, kui lahkusin Eesti Ekspressist Londonisse UCL juurde ennast täiendama. Siis murdis mõneks ajaks elu vahele ja naasmine ajakirjandusse 2006 tundus turvaline valik.
Peab tunnistama, et ajakirjandusmaailm on olnud teatud mugavuslõks ühiskondlikult mõtlevatele inimestele. Vähemalt seni, kuni eksisteerib mingil kujul kvaliteetajakirjandus, kuni püsib avalikus diskussioonis osalemise tahe ja võimalused, näiteks on lehes olemas ühiskonna- ja arvamusrubriigid. Kui ajakirjandusväljaanne on loobunud tegelikkuse mõtestamise katsetest, on loomulik, et mõtlevatel inimestel aeg enda jaoks leida mingeid uusi tegutsemisalasid.

Loomulik hüppelaud

Ajakirjandus on poliitika jaoks üsna loomulik hüppelaud: kunagised ametikaaslased Hannes Rumm, Marianne Mikko, Marko Mihkelson, Urmas Paet, Katrin Saks teevad poliitikas juba ammu ilma ja see pole just halb eeskuju. Eesti poliitika suurkujudel on ajakirjanduslik taust, kui meenutada 1990ndaid: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Siim Kallas on muu hulgas tegutsenud ka ajakirjanikena.
Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus. Tean omast kogemusest: arvuti ekraani turvalises kaitstuses on ajakirjanik nagu kõikvõimas kiskja, ründab ja sakutab võimukandjaid, vaimutseb nende arvel, kes on võtnud vastutuse teha poliitilisi valikuid, miks mitte öelda ka pateetiliselt, kanda riiklusega kaasnevat taaka. Klõbistad oma sapise loo valmis, paned arvuti kinni ja sellega on ajakirjaniku töö tehtud. Paremad ajakirjanikud on võimelised elu parandamiseks pakkuma ka lahendusi, kuid seda nende ametijuhend tegelikult ei nõua.
Ajapikku võib selline destruktiivsus muidugi psüühikale mõjuma hakata, väljapritsitav kurjus lagundab keemiliselt ka ajakirjandusmaailmas mängijaid ennast. Ei saa salata, et ajakirjanduses on minugi jaoks olnud päevi, kus pärast mingi kurinaljaka toimetusliku ülesande täitmist olen end tundnud kui põrandapesunarts.

Eesti vajab idealismi

Eestisse pole uue idealismi laine, mis suure maailma mentaliteedis ilma teeb, veel jõudnud. Mäletatavasti Obama kevadine “Change!” Eestis kedagi eriliselt ei sütitanud. Teadagi, eestlasel on harjumus pidada idealismi naiivsuseks ja säilitada elu suhtes küüniline, eemalolev kaitsepositsioon. Mitte sekkuda, mitte osaleda, järsku tuleb pahandus. Et ameeriklane võib olla lapsikultki idealistlik, teavad kõik, seda ei peeta justkui eestlasele kui väärikale eurooplasele kohaseks. Üks Berliini ajakirjanik seletas mulle hiljuti Euroopa intellektuaalide obamamaania tausta, tõele au andes oli see mulle seni jäänud hämaraks. Aastaid on Euroopas oldud pidevalt millegi vastu, ennekõike USAst lähtuva globaliseerumise, majandus- ja militaarvõimu vastu, kuid inimesed on tüdinud vastandumisest, sest see ei vii kuhugi. Õhus on vajadus uue positiivsuse järele ja Obama võit USAs andis sellele idealismile ka Euroopas rohelise tee. Ökoliikumised, keskkonnateadlikkus, nostalgia 1960ndate vabaduse, vendluse ja võrdsuseideaalide järele, pehmed väärtused, mis on moes, räägivad kõik sama keelt.
Eesti on selles mõttes küll padukonservatiivne paik, kuid päris isolatsioonis meil siiski maailma eest ei õnnestu olla.
Erinevalt ajakirjandusest on poliitikas võimalus mingiks idealismiks ja konstruktiivsuseks. Ma arvan, et ka Eesti poliitikas on palju inimesi, kes usuvad maailmaparandamise võimalikkusse, ent nad jäävad avalikkuses igasuguste mahhinaatorite varju, sest meediasilm tegeleb loomupäraselt vaid viimastega.
Erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus, paljudel veel kasutamata.

Barbi Pilvre on TLÜ RASI lektor, SDE liige, EMSLi nõukogu liige ja EAL juhatuse liige

Maalehest, Memokraat 12.august

2009-08-24T12:15:00.000-07:00

Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud.
Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist.
Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi.
Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad.
Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium ei istu twitterris ja facebookis. Maal ei kliki eriti võrgus lehti, selleks pole kiiret netti või aega, ehk vaid tööl istuvad vallaametnikud tegelevad sellega, pikalt ja põhjalikult võetakse pärast rasket tööd ette just paberleht, sest tempo on teine. Ja lehti on vaja tulehakatuseks ka maal.

Kujundus on ML puhul täiesti ükskõik, vabandust, tean hästi kelle tehtud see on ja millal. Ei sega ega pole kunagi seganud. Loetav, ja see on põhiline.
Kuid! Kommertstendentsid on juba ära söömas siirast ja vanaaegset ML Targu talitat, mis oli mõni aeg tagasi lausa camp oma heegeldatud toppides tavalistest inimestest modellidega.
Arvan, et Viidik oskab hinnata head vanaaegset aeglast ja vähepandavat ajakirjandust ega hakka uuendama raginal. Sel juhul kaalun uuesti tellimist, maakodu aadressil.

Valvefeminist Pilvre projektis "Daily Life"

2009-07-20T13:24:00.000-07:00

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda.
Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema).
Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 liisisin uue auto, enne seda ostin kasutatud romusid.
Niisiis olen "naisena" saanud osa majanduskasvust vaatamata sellele, et mu palk on olnud reeglina väiksem kui meeskolleegidel. Paraku, eriline allakäik palga osas toimus minu jaoks pärast Eesti saamist Euroopa Liitu, kui ajakirjanike palgatõus üldiselt seisma jäi. Seda tõika ma siiski ei rõhutaks. Minu puhul kindlasti mängis rolli ka majandusbuumi ajal välismaal veedetud aeg 2004 ja lapsepuhkus kuni 2006, mis muutis mu tööjõuna tublisti odavamaks. Lapsepuhkused on ka üsna tüüpiline naiste madalama palgataseme põhjus, lihtsalt ei püsi rongil n.ö.
Võimalik, et Londoni Ülikool 2004 ja lapsega metsas elamine vähendasid ka mu taset ajakirjanikuna, kadus krapsakus jm hinnatud omadused. See on ju loomulik, kui ei saa paar aastat korralikult magada, kaovad keskendumisvõime ja muud vaimseks tööks vajalikud omadused, kaob ka palk. Ironiseerides võib öelda, et, tõesti, naistele kehvema palga maksmist saab õigustada eesti naiste kui tööjõu kehvema kvaliteediga vrdl eesti meestega,kes ei käi lastega kodus olles vm. argiaskeldustes alla. Eestis on naiste palga protsent mingi 60%-70% meeste palgast, mis on EL üks väiksemaid protsente. Vist on ka nii, et naiste madalam kvaliteet tõõjõuna takistab Eestis ka võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist. Sest iga tööandja esindaja teab ju, kuidas tagasihoidlikele (loe: madalaks kasvatatud enesehinnanguga) naistele selgeks teha, et nad saavad lihtsalt niipalju raha, kui on väärt.
Seda kõike ma filmis siiski ei räägi, kartes heatahtlikku tiimi kurvastada, ja püüan näidata EL mõju positiivseid külgi. Aga et võrdõiguslikkuse seadus alles ootab praktikas rakendamist: keegi naine peab olema nii julge ja enesekindel, et vaidlustab oma madalama palga, viib oma vaidlused võrdõiguslikkuse volinikuni jne.. Mina nagu näha see küll ei ole.
Filmida oli igatahes lõbus. Kuna pidin näitama ka oma "tavalist elu", siis sõitsime Helmutiga (4,5) jalgrattastega Mähel ringi, kaameramees ees sõitva jalgratta pakiraamil.

Mustad uudised: Obama Moskvas, Michael Jackson

2009-07-07T13:41:00.000-07:00

Michael Jacksoni matused, Obama Moskvas, Putinist peajagu pikem. BBC World News kommenteeris, et meeste kehakeel ei räägi just sümpaatiast ja tõesti, kumbki ei osanud nagu olla. Võimalik, et väikse valge mehe ja sihvaka pika musta mehe värk ennekõike.
Loen Obama "Dreams From My Father", mille ostsin boheemlaskeskusest Busboys and Poets Washingtonis 14nda ja U tänava ristmikul (astuge läbi!). Hea raamat tõesti, loetav ja jätab jube ausa mulje või on väga head PR nõustajad ka muidugi olnud. Eesti kirjastajad ei julge vist tõlkida, et Eestis pole turgu?
Polegi varem mõelnud sellisest nähtusest nagu rass nii põhjalikult. Eestis on kerge olla rassist, pole kokkupuudet ühegi reaalse värvilisega. Kuni nad esinevad(laulavad, tantsivad), on kõik rahul. Tohib ka mängida korvpalli ja tantsida. Aga kui Eestis oleks mustanahalise arsti vastuvõtt? Soomes olevat sellega olnud probleeme.
Dave Benton on igavesti rahva lemmik, kuna tõi eurovõidu, ehkki see ei takistanud ühel seltskonnaväljaandel teda nimetamast piparkoogipoisiks (ta vist ehtis jõulunumbrit).
Aga Obama raamatus on üks tark tsitaat, et mustad ise hakkavad rassi nö. peale suruma. Et vaene teine pool (valge) ei tee sellest mingit numbrit, ei märka seda erinevust, kui tegemist on laheda inimesega. Ja siis hakkab see nahavärvijutt.

Järelmõtteid USAst

2009-06-26T14:57:00.000-07:00

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada.
Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat.
Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel.
Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt.
Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaaniast USAs. Et kui seal on sel maailmavaatel elujõudu, miks mitte ka Eestis. Või tegelikult oli see minu puhul vist tõesti vormistamise küsimus.
Peaks pikemalt kirjutama liberalismist USAs ja Eestis, Eesti annab vabaduste osas ikka silmad ette mõneski asjas, mis tähendab, et on Eestis on ruumi ühiskonda reguleerida ja ikka säilitada vabadus.
Põhilaksu sain siiski sellest kogemusest, mis jõud on isiklikul initsiatiivil USAs. Kuidas seda meil kopeerida? Et inimesed teaks oma väärtust ja julgeks elada?
Varsti selgub, kuidas ühendan oma erinevaid tegevusi ülikoolis ja ühiskondlikus tegevuses, püüdes säilitada tõsiseltvõetavust.

Washington-Amsterdam-kodu

2009-06-21T04:55:00.000-07:00

Kodus tagasi! Taksojuht oli meeldivalt vait, ei sõbrustanud ega uudishimutsenud, kust ja miks tulen.
Tartu maantee äärne niidetud hein nööris kõri(kodu, heinamaa...)
Pikalt reisilt tuled koju kui välismaale. Millega Tallinn tervitab: kasiinoreklaamid ja mobiilioperaatorite plakatid, inimesed väldivad teiste pilku.
Lennujaamas jäi veel silma uut tüüpi taaskasutuse konteiner Obama pildiga: "Yes we can", mõeldud purkide (can) retsükleerimiseks. Taipan, miks eesti neegrinaljad tahavad harjumist. Obamast hullunud ameeriklaste jaoks (ja neid on päris palju) on see üsna ootamatu nali, eriti lennujaamas, külaliste tervitamise kohas, kus tekib esmamulje maast. Valged parempoolsed ameeriklased, paljud vana kooli mehed ja antikommunistid, ka eesti sõbrad, on aga rõõmsad. Eesti hoiab kõva liini!
Kuna öö jäi tänu ajavahele ära, ilmutan pisut ebaadekvaatsust. Näiteks: kodus kraanist ei tulnud vett, pärast kruttimist ei osanud muud kui helistasin avariisse.
Need laiutasid käsi, pole küll teada, et oleks veekatkestusi või remonditöid. Proovisin uuesti ... ja muidugi, olin kraani käepidet tõstmise asemel külje peale nihutanud. Ehk kolme nädala jooksul, olles kokku putunud lugematute uut tüüpi santehniliste imedega, olin lihtsalt ära unustanud oma koduse kraani avamise kunsti...

Eelviimane päev USAs

2009-06-19T21:10:00.000-07:00

Täna toimus siis evalueerimine. Muu hulgas tuli vastata küsimustele: kas kavatsen nüüd kandideerida valimistel ja kas ma kavatsen algatada mõne seadusemuudatuse. Mine sa tea... Kas just see kolm nädalat mind pöördeliselt muutis?
Mida ma nüüd USAst arvan ja mida räägin oma kolleegidele ja tuttavatele?
Militarism ja Hollywoodi filmid on paraku enamike jaoks loonud mitte kõige soodsama pildi, kes just pole militaristid ja kommertskino fännid. Kindlasti see pilt avardus, nagu ikka reisimisel. Aga oma meediakuvandiga peab USA kõvasti vaeva nägema, tõesti.
Eesti on ju mitmes mõttes vabam maa kui USA, mis puudutab kasiinosid, alkoholi,inimeste mõnitamist netikommentaarides ilma tagajärgedeta... (Leedo keiss Delfi vastu annab siin siiski lootust. Uurisin asja: USAs võib tapmisähvardava netikommentaari puhul kindlasti politsei poole pöörduda, kuid ka siinmail on see praktika uus ja iga juhtum vaadatakse eraldi läbi).
Kõik kiitsid ameeriklaste sõbralikkust. Tõesti, on tore, kui teenindus on sõbralik ja pole üldse vahet, kas huvi sinu käekäigu vastu on tegelik või mitte (how are you this morning). Muidugi ei huvita see poemüüjat absoluutselt, kuidas sa ennast täna hommikul tunned. Aga kas on parem, kui teenindaja rõhutab täielikku huvipuudust sinu isiku vastu, olemaks siiras?

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?

2009-06-18T18:19:00.000-07:00

Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega.
Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas.
Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule.
Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda!
Boheemid,geid ja muud marginaalid loovad märgavatavalt inimväärsema keskkonna kui paksude müüride taha varjuv jõukas keskklass. Sama fenomen on vist igas suurlinnas, mingil hetkel tunned "oma" kandi ära. Village New Yorgis, Soho ja Islington Londonis: Kopenhaageni ja Berliini nurgatagused - tegelikult üks ja sama. Võimalik, et midagi sarnast on kujunemas Kalamajas, ilma geideta küll vist Eesti puhul.Ida- Euroopas polegi tegelikult sellist marginaalide elamisekultuuri väljendust linnapildis veel eriti näha.
Päeva nael oli selline. Istun maha Tai restoranis ja püüan lisaks söögile (jälle tom kha, ma ei väsi kookose ja sidruniheina maitsest) tellida Daiquiri ja minult küsitakse naeratuse saatel dokumenti... USAs on alkoholi manustamine legaalne alates 21. eluaastast. Õnneks oli ID kaart kaasas, mida siin soojalt ka soovitati kotis kanda. Kas oleks selle komplimendi eest pidanud jätma ekstra jootraha? Ent toon end kiiresti maa peale: teise rassi esindajate vanust on tõesti raske määratleda. Ehk riietun liiga infantiilselt?

Vestlused Pentagonis

2009-06-17T18:12:00.000-07:00

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu kuvandit maailmas vahendavad suuresti Hollywoodi filmid ja on kasulik, kui see on Pentagoni kontrolli all. Ei saanud aga kinnitavat vastust oma ilmselt paikapidavale oletusele. Rõhutati, et koostöö meelelahutustööstusega on vajalik moraali tõstmiseks, mis on muidugi PR äri teine pool.
Ja veel: kuulsin, et USA armees on homoteema päevakorral, nagu kogu riigis. Et kas peaks sõjaväes avalikult kuulutama oma sättumust. Geid on üha häälekamad, pärast seda, kui Bushi aeg läbi sai. Avaldasin arvamust, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine armees kõigutaks oluliselt militaarkultuuri alustalasid, kus siiras meestevaheline (rinde)sõprus (buddying) ja verevendlus on alati asja juurde kuulunud. Või, tooks see hoopis selgust militaarkultuuri alustalade osas (vt. Klaus Theweleit meeste fantaasiatest)? Siiski, vastuseks oma küsimusele kuulsin, et ähemas tulevikus pole oodata gei-eriväeüksuste mooodustamist USA armees.
Emotsionaalne oli tunnistada paika, kuhu lennuk sisse sõitis, tappes koos lennukisviibinutega ligi 200 inimest, nende hulgas äsja Dullese lennuväljalt reisile läinud pere kolmeaastase lapsega. (Hakkan siin üleskruvitud tunnete maal muutuma sentimentaalseks!)
Muidugi on ehitis restaureeritud, rajatud on mälestuspark ja kabel.
Õhtul kolasin 14. tänava kandis, leidsin kuulsa alternatiivkohviku Busboys and Poets ja endagi üllatuseks ostsin peale Slavoj žižeki raamatu "Violence" ka Barack Obama autobiograafilise "Dreams from My Father". Mind on tõesti hakanud tema lugu huvitama, poleks eales arvanud, et siin selline kultus möllab.
Maksis alla 15 dollari ja peale selle tuli meelde Märt Väljataga soovitus, et tegemist on tõesti hea raamatuga.

Shakespeare Washington D.Cs

2009-06-17T04:42:00.000-07:00

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

Uuriv ajakirjandus ja Iraagi sõda

2009-06-15T18:41:00.000-07:00

Täna küsisin literaat Dave Kaplanilt IRE juhtkonnast, kuidas on võimalik, et uurivate ajakirjanike konverentsill oli müügil Obamade klantsalbum?

Kaplan oli just seletanud, et uuriv ajakirjandus huvitub ennekõige igasugusest võimust ja selle mehhanismidest. Ta pidas küsimust imelikuks või tegi näo, et ei saa aru, mida mõtlen. Siis aga pööras naljaks: kas ma ikka nägin, missuguseid teisi raamatuid seal müügil oli. Nägin muidugi, kuidas muidu.

Enne seda tuli ka jutuks, kuidas USA ülima varustuse ja intellektuaalse võimuga uuriv ajakirjandus sõja asjus nii mööda pani. Selget vastust sellele ei saa kelleltki. Ilmselt liigume siin ikkagi patriootiliste tunnete sfääris, mis ratsionaalsetele argumentidele ei allu. Et pärast 9.11 lihtsalt ei olnud enam võimalik tugneda ainult mõistusele ja nö kümme korda mõõta enne lõikama hakkamist.

Nagu Eestiski on teemasid, mida ei saa ilma emotsioonideta käsitleda. Eile, hmhm, toimus siin peale gayparaadi, millele juba viitasin, ka Balti riikide küüditamise aastapäeva tähistamine kommunismi ohvrite mälestussamba juures.

Keenia kolleeg, kogenud välisuudiste toimetaja ütles hiljem, et Keenias oleks mind selle Obama küsimuse eest lihtsalt maha tapetud.

Washington, D.C

2009-06-14T18:09:00.000-07:00

USA etableerunud ja kodanlikku pealinna elavdavad sel nädalal seksuaalvähemused, kes eile pidasid siin paraadi ja täna peavad järelpidu. See selgus muide juhuslikult, kui kontrollisin oma vaatlustulemusi netist - et küllap on siin just mingi vähemusüritus käimas, et selline vilgas tänavapilt -- ja oligi. Vt. lisa www.capitalpride.org. Obama on muide kuulutanud juunikuu LGBT kuuks.
Muidu on linn elamiseks vist mugav ent väheinspireeriv, võrreldes San Francisco või muidugi NYCiga. Megapalgalistele karjääriinimestele sobiv, fantaasiatele ruumi ei jäta. Kultuuripärandit ja ajalugu on teadagi paksult. Kappasin läbi indiaanlaste muuseumi ja Hirshhorni moodsa kunsti muuseumi, ühtteist jõuab veel peale kohustustlike kontoritekülastuse. Muu hulgas lasin ennast pildistada Ron Muecki skulptuuriga Untitled, mis kujutab endast üleelusuurust alasti meest!
Valge maja on nii üllatavalt tagasihoidlik, et arvasin, et pole see maja. Ja jube avatud, vaid üks tara ümber õue. Kuidas valitsuse PR suudab selle meedias nii võimsana esitada, pildistatakse vast teatud nurga alt?
Mugavusest olen üle läinud rämpstoidule. Ent kes mõtles välja plastmassist elastsed kahvlid, mis iga vintskema tüki peale vibuna painduvad?

Lenin ja veebitööriistad

2009-06-13T20:34:00.000-07:00

Täna esitasin õhtusöögil Uruguai noore kolleegi soovil kommunistliku lastelaulukese: "Suur Lenin ta oli üllas" (nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead). Pälvisin üldise heakskiidu.
Tänu reisiväsimusele on barjäärid tõesti kerged kaduma, võõras keskonnas võõraste inimestega pole sotsiaalset kontrolli nagu kodus. Sain teada ühtteist Uruguaist: muu hulgas, et sinna pärast sõda natse ei jäänud, seevastu on suur sakslaste ja ka juudi kogukond Argentiinas. Montevideo on aga üks Ladina-Ameerika kalleimad kohti. Elul polevat viga.
Tänase saagi hulka kuulub ülevaade veebitööriistadest: drop.io, changedetection.com, google alerts, vdoogle, swivel.com, waybackmachine, whois.domaintools.com, pipl.com, 123people.com, icerocket.com, spokeo.com. Pole veel proovinud kõike.
Twitteris on siin ka kongress, vt twittercongress. com! Kasutusel on mõiste twitizen.
Ja lugemiseks soovitati Humberman et al "Social Networks that Matter..."
IRE auhindade üleandmise lunchi magasin maha, ühes programmi versioonis oli vale aeg märgitud, ja see juhtus olema just see, mida mina järgisin. CNN bossi kõne, oleks võinud kohal olla. Lisaks hõrgutised teadagi, millest ilma jäin.
Lohutuseks ostlesin: muuhulgas poes nimega "21 forever", ja päris tulemuslikult.

CBS vastuvõtt

2009-06-12T16:52:00.000-07:00

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad.
Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fookuseks maksusüsteem, mis on Johnstoni leivanumber. Raamatut tasub silmas pidada, igatahes.
Veel sain teada, et taanlane Brigitte Alfter organiseerib Euroopa uuriva ajakirjanduse fondi, et rahastada olulisi, ent ebaseksikaid teemasid. Fondi nõukogus on ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, üks väheseid uurivaid ajakirjanikke meil teatavasti üldse.
Alfsted ise on läbi viinud rahvusvahelise projekti ravimite kontrolli standardite teemal Euroopa Liidus. Selgub, et tänu ravimifirmade lobile pole asi igal pool üldse nii roosiline, kui arvaks sellest turvakodust.
Tagasi CBSi vastuvõtu juurde: kuna telekontaktidega pole mul midagi teha, süvenesin Süüria ajakirjaniku elu üksikasjadesse. CBS maksab pelgalt selle eest, et Süürias on olemas korrespondent, 10 000 dollarit. Süüriat loetakse terrorismi pesaks, mistõttu seal toimuv on USA-le oluline ja sealne "oma mees" kulda väärt. Riigis endas on vaid riigi omanduses olev meedia. Uurivat ajakirjandust pole.

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?

2009-06-12T03:54:00.000-07:00

Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

2009-06-11T14:25:00.000-07:00

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama.

Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla.

Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida.

Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, et teha filtrikohvi. Ent insenerimõte osutus taas tervest mõistusest eesolevaks; mugavuse nimel oli filtrisahtli põhjas lihtsalt üks väike terav ork, mis plastiktopsi ava tekitas! Masinad on lihtsamad kui tehnofoob arvab! Oleksin pidanud pikema jututa topsi masinasse lükkama, nagu juhend ühemõtteliselt osutas ja mitte arutlema masina loogika üle.

Homne kava üldhuvitam, igasuguste auhindade üleandmine ja sotsialiseerumine.

Ajakirjandus ja MTÜd

2009-06-10T07:29:00.000-07:00

Kommertsalustel tegutseva televisiooni väljavaated on tumedad, mis puudutab kvaliteetset sisu, kinnitas külaskäik Link-TVsse. See kanal tekitab oma sisu eri maade programmidest, avardamaks ameeriklaste arusaamu maailmast. Tegutsemise vorm on taas MTÜ, põhirahastajateks fondid ja vaatajate annetused. Hiiglaslik autahvel suuremate doonorite nimedega ehib stuudio seina. MTÜ vormis, nonprofit põhimõttel, tegutsevad ka erinevad uuriva ajakirjanduse institutsioonid! Teha ühel ja samal ajal kvaliteetset sisu ja seda ka edukalt müüa on keeruline ülesanne ka siinmail, nagu olen aru saanud.
Huvitav, kas Eestis õnnestuks mingi meediainstitutsioon käima panna MTÜ vormis, rahastades seda annetuste abil?!? Kas meil on mõni rikkur, kes tahaks veel meedia abil maailma parandada? Kõne alla saab teadagi tulla vaid mõni veebiprojekt.

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine

2009-06-09T22:02:00.000-07:00

Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Ilves Silicon Valleys

2009-06-09T07:57:00.000-07:00

President Ilves saabus täna koos ärimeestega Silicon Valleysse San Francisco külje all, kohtub lisaks IT-äri inimestele Condoleezza Rice´i, Stanfordi ülikooli rektori ja teiste tegelastega. Loodetavasti on kaasas ka mõni Eesti ajakirjanik. Vägev visiit! Ei oska delegatsiooni koosseisu kohta midagi öelda, küll vaatasin Eesti uudiseid ja kommentaare, no comments ütleks selle kohta, mida eesti rahavs kogu asjast arvab.
Ees on veel San Francisco, kohtumine Mother Jones´i seltskonnaga jms. Tõotab tulla huvitav.

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

2009-06-08T22:47:00.000-07:00

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http://foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/.
Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist).
Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi.
Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha, on netis võimalik ka tasemel sisu. Blogid müüvad reklaami.
Õhtul Haight Ashbury kant, mis ületas ootused: pehmed väärtused, hipinostalgia, öko ja new age, isad lastega, orgaanilise toidu poed, lemmikloomatarvikud ja psühhedeelsed lasteriided ja muu kraam. Lutt-kärss beebile, poleks selle peale tulnud! Mahe ja aeglane elu.
Amoeba legendaarsesr plaadipoest leidsin Serge Gainsbourgi kaverite plaadi (Michael Stipes, Franz Ferdinand, Marianne Faithful jt) ja Brigitte Bardot suurimad hitid. Caligula filmi soundtracki vinüüli (märksõna noor Helen Mirren ja Malcolm MacDowell) ei hakanud vaatamata kiusatusele ja erutusele ostma, tüütu tassida vinüüli, kui üle poole reisi veel ees.
Siinkandis küsitakse poes iga kord meeldivalt, kas kotti vaja läheb, nagu ka Tallinnas. NYCis pakiti kõik enamasti küsimata sisse või ei sattunud õigetesse kohatdesse. Inimesed on heas vormis, arvatavasti aasia köögi mõju ka valgetele pluss terviseharrastused.

Dallas, õhtul San Francisco

2009-06-07T21:52:00.000-07:00

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.

Veelkord NOLA ja Uus katse San Franciscosse

2009-06-07T03:29:00.000-07:00

Kellegi näpuka tõttu jäime lennukist maha. American Airlinesi teenindus jäik, tehniliselt oleks lennule jõudnud, aga sattus mingi bitch teenindama eile.
Lisaöö New Orleansis, miks mitte! Õhtusöök meeleolukas, eelreserveeringuga paigas Two Sisters. Teenindus üsna suva, väiksed katsed arvet suurendada, nagu turistikohtades vist globaalne. Krapsakad rotid silkasid mööda rohealasid, istusime õues.
Üha enam tahaksin kuulda kellegi argumente George Bushi kaitseks. Jah, Fox News aitab, aga ma tahaks näha inimest ja kuulda tema argumente. Fox News kommenteerib kibedalt Obama visiiti, eriti pälvis tema Kairo kõne kommentaare. Vaatasin tähelepanelikult ka Obama etteastet Buchenwaldis. Viis jutu osavalt vihale erinevuste vastu.
Pidin seletama, miks Obama võitu just ei tervitatud, et ainus, mis Eestis korda läheb maailmapoliitikas, on antikommunism ja venevastasus. Globaalne plaan pole meie mure, teadagi. Ei hakanud muid asju seletama, mustadest ja valgetest jms. Eestis. Ghana kolleeg teadis küsida, kuidas Tallinnas mustadessse turistidesse suhtutakse, võrreldes Stockholmiga.
Söömine on NOs tõesti põhitegevus, arvatavasti olen paar kilo juurde võtnud, pole aega olnud liikuda. Mustad inimesed on siin nagu lihamäed, valged meenutavad kohati Wall-E tulevikuinimesi. Kuidas nad küll autodesse ja lennukitesse mahuvad... Saab aru, miks mõni ostab kaks kõrvutiasuvat kohta. Üsna loogiline, et NO võõrustas juuni alguses ka ülemaailmset diabeedikonverentsi.

New Orleans, AIDS ja jazz

2009-06-06T06:48:00.000-07:00

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Saksa kodu New Orleansis

2009-06-05T05:48:00.000-07:00

Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa keelt 1950ndatel.
Kodutöö oli hiilgav: kuulsin kohe, et Stalin on sama suur kurjategija kui Hitler. Terased küsimused perepojalt: kuidas saab olla kindel, et Venemaa ei sekku Eesti valmistesse (seletasin Eesti valimissüsteemi ja kodakondsuspoliitikat, mis võiks selle välistada). Mis õieti eristab Eestit Valgevenest (muidugi, Euroopa Liit, demokraatia, sõnavabadus ja mis veel, igatahes hea mõtlemisülesanne kõigile, kes peavad idaeuroopa postkommunismi ajastu üksikasju seletama ameeriklasele).
Küsiti ka kas Eestis on juute. Juuditeema arenedes avaldas vanahärra kahetsust, et ajaloos on tehtud koledaid asju ja küsis pojalt noomival toonil, kas ta ikka mäletab neid filme History Channelilt. Õnneks suunas perenaine jutu mujale, mõtlesin, et mis ma pean nüüd kostma selle saksa süü avalduse peale.
Huvitas veel omandireform (seletasin muuhulgas baltisaksa omandi saatust Eestis) ja tervishoiupoliitika. Kuuldes, et eestlane maksab oma palgast tervishoiule 13%, hüüatas pereema: oh my god! Parempoolsete vaadetega pere eelistas kindlalt eratervishoidu, tuues hoiatava näitena briti ja kanada süsteemid, mis tähendavat pikki järjekordi ja kehva teenust. Kas ma usaldan tõesti riiklikku tervishoidu?
Veel tuli jutuks sotsiaal (munitsipaal) korterite süsteem ja loomakaitse, juttu jätkus kauemaks. Nimetasin eestlase eelistatud koeratõuge: hunt, dobermann, rotveiler (see meeldis perepojale) ja seletasin, miks Eestis on koerad kurjad Maksuraha kasutamine tundub inimesi huvitavat detailideni!
Mis sunnib ühte New Orleansi peret kutsuma külla võhivõõra välismaalase? Home hospitality traditsioon on levinud, sageli tegelevad sellega pensionärid, kultuurihuvidega koduperenaised. Minu valisid nad välja kui eurooplase, sest nad fännavad Euroopat, kus on ka korduvalt reisinud, kuid mitte Eestis.
Ja muidugi, muljetavaldav mitmekäiguline õhtusöök: suurepärane gumbo (paks cajuni köögi supp) ja pecan pie!
New Orleansi kulinaarseid traditsioone rõhutatakse igal sammul, ei saa kurta.

New Orleans, äike

2009-06-04T06:13:00.000-07:00

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Täna New Orleansi!

2009-06-03T05:17:00.000-07:00

Eile New York Timesi toimetus. Arhitekt Renzo Piano, maja (osa lehe imagost teadagi!) disaini kandev idee: meedia läbipaistvus. Klaasseinad, siseaed kaskedega, installatsioonide seintel. Maja müüs NYT mõni aeg tagasi maha, et oma tegevust finantseerida, liisib seda nüüd, hiljem ostab tagasi.
Ajakirjanike aastapalk 30 000 dollarit algajatele, tippudel üle 100 000 aastas. Reklaami müüvad onlainis ekspertblogidega tarbijateemadel jms. Missugune blogi hakkab Eestis esimesena meeldima reklaamiandjale? Inno ja Irja külastatavuse puhul tasuks juba kaaluda, ent blogi maine, teadagi...
Pärastlõunal NGO ProPublica, uuriva ajakirjanduse MTÜ, rahastab Sadleri fond, et maailma parandada ja veel mingitel motiividel, millest räägiti off the record (juhtivate toimetajate maailmavaatelised erinevused teatud toimetustega jne). Uurivad juhtumeid, mis on olulised, kuid mille peavoolu kvaliteetmeedia jätab tegemata. Koosseisus mh kaheksa Pulitzeri laureaati, kes mingutel põhjustel lahkunud suurtest väljaannetest, kontor Wall Streeti piirkonnas. Põhiliselt avaldavad kodukal, pole veel vaadanud http://www.propublica.org,/
aga müüvad ka partneritele. Kuuldavasti lastakse uurivaid ajakirjanikke USAs rasketel aegadel meelsasti lahti, kuna on kõige kallimad pidada. Idee tulevikuks vabakutselistele Eestis: koonduda NGOks, kui on ühine idee, leida üllaste kavatsustega metseen...
Õhtul muusikal In the Heights Richard Rodgeri teatris, rahvalik lugu immigrantidest, professionaalne esitus. Enne etendust põikasin uurima vastasasuvat saientoloogia kirikut, kohe krapsti kutsuti sisse, vaatamaks 15 minutit filmi. Oleks jõudnud, siiski ei läinud.
MoMA sse ei jõua, järgmine kord. Täna lend New Orleansi, ilmateade näitas tormi...
ABC hommikuprogrammis reklaamitakse raamatut "Womenomics: new ways to work" karjääri ja pere ühitamisest. New Yorgis nn. emapuhkust pole, pead ise säästma raha ja haiguspäevi, et vabaks võtta: kui saad viis kuud kokku, oled mäel omadega.

Neljas päev New Yorgis

2009-06-02T04:26:00.000-07:00

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks.
Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud.
Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!-- ja käis vett ostmas pirukaputkas. Teises peatuses tahtis peale ratastoolimees. Bussijuht läks välja! ja aitas venna peale, bussis pani tooli konks-turvavööga kinni. Pärast aitas välja. Jälle külasuhtlemine, mis mulle meeldib. Ei saa võrdlemata jätta: miks Tallinn on küla, aga käib suurlinna näoga ringi, eriti, mis puutub liiklust, samas kui suurlinnas suheldakse ja liigeldakse nagu külas?
Nüüd jalutan Harlemi suunas, vaatan üle Columbia Ülikooli majad, kool ise juba suvevaheajal. Päeval New York Times.

Kolmas päev USAs

2009-06-01T03:22:00.000-07:00

Piinlik lugu, aga olen USAs esimest korda elus. Eile Broadwayl kolades mõtlesin, kas NY suudab mind millegagi rabada. On palju inimsõbralikum, kui ma arvasin. Lapsed ja loomad parkides ja tänavatel, kass poes, oravad; arvasin, et on ainult "seks ja linn". Tohutult palju ülekaalulisi lühikestes pükstes inimesi. Tunnen ennast heas füüsilises vormis ja hoolitsetuna!
Traumeeritud on NY küll. Keegi sakslane samas Airlinki bussis pildistas sõidu ajal sisenemist linna, politsei pidas kinni ja käskis viimased kaadrid silla pildiga ära kustutada. Kuidas nad seda nägid?!? Täna lähen vaatama WTC kunagist kohta.
Eilsed valgustushetked: vanad, kortsus, paljad päevitajad lamamistoolides Times Square´il, ilus blond pikkade juustega ja supervormis Naked Cowboy, kes kommertsiaalsetel eesmärkidel sealsamas tantsis ja ennast naistega pildistada lasi.
Turg Broadwayl, minu kõrvalpingil päevitas keegi vanamees pluusi vahelt rinda, lugedes raamatut "Miraculous Stories of Holocaust", ilmselt pääsemise lood.
Üleeile olevat Broadwayl teatrit külastanud Obama. 7000 inimest oli rüselnud, et teda näha. On selline lause: Everybody is gaga about Obama! Sest ta pole Bush, ütles eile üks juuraõppejõud. Haritud, tarkade naiste suhtumine temase on peaaegu erootiline, punastavad nagu pubekad, kui teda nimetavad.
Oli ka üks tänavademonstratsioon Obama tervishoiupoliitika vastu, mille plakatitel teda võrreldi Hitleriga, kellega siis veel.... Uurisin asja: loosungite taga on keegi parempoolne ekskindral LaRoche, ei sallivat Obamat teadagi.