Eesti välispoliitika on olnud konsensusepõhine ja järjepidev, vaatamata muutustele sisepoliitilistes jõuvahekordades. Nagu eelpoolkõnelejad on juba väitnud, meie välispoliitika suurem eesmärk on sajaaastase Eesti riigi julgeolek ja iseseisvuse jätkuv tagamine ja nii jääb see ka tulevikus, läbi heade rahvusvaheliste suhete, tuginedes reeglitel põhinevale multilateraalsele maailmakorrale. Väikeriikide eksistents põhineb reeglitepõhisel multilateraalsel maailmakorral alates Vestfaali rahust 17.sajandil, millega on taandunud printsiip „kel jõud, sel õigus“. Nimetatud rahvusvaheliste suhete süsteem seisab täna aga silmitsi tõsiste väljakutsetega. Demokraatlik õiguskord pole enam nii iseenesestmõistetav, kui jälgida arenguid maailmas ja isegi mõjukates demokraatlikes suurriikides. Esile kerkivad autoritaarsete kalduvustega ennustamatud juhid ning seda läbi demokraatlike protsesside. Kahtluse alla seatakse inimõigusi ja teisi väärtuspõhiseid printsiipe, mis näisid eelmise saja
Tähelepanekuid ja seisukohti