Barbi Pilvre

Üks 20.sajandi originaalsemaid tsivilisatsiooni olemust lahanud teoreetikuid, saksa sotsioloog Norbert Elias on muu hulgas käsitlenud Hitleri võimuletulekut: kuidas nii kõrge tsivilisatsiooniga -- linnastunud, tööstuslikult arenenud ja riikliku haridussüsteemiga maal nagu Saksamaa oli 1920-1930ndatel kümnekonna aastaga võimalik jõuda brutaalsuseni, kus ühiskond aktsepteeris juutide massihävituse. Ei taha siin muidugi tuua mingeid analoogiad Eesti arengute ja 20.sajandi keskpaiga vahel, ent Eliase analüüs on intrigeeriv ja möödaminnes heidetud võrdlused natsi-Saksamaaga on meie avalikus debatis juba igapäevane tapeet. Valija tahet järgides parketikõlbulikuks tunnistatud ja koalitsioonikõnelustesse kaasatud EKRE ideolooge on võrreldud natsidega. Räägitakse keskaja tagasitulekust väärtustes, rahvas on oma sõna öelnud ja uued juhid tõotavad “normaalse” elu tagasitulekut.   Ühiskonnas ei toimu muutused üleöö, vaid protsessidena, vaikselt ja vargsi, kuni saavad mingite otsuste või val

Kuraator : Ingrid Ruudi Erikülalised : Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa Abilised : Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad) Ruumiline kujundaja : Katrin Koov Graafiline kujundaja : Laura Pappa Arhitektuurimuuseumis veel maikuu teise pooleni näha olev näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” esitab Eestis sellises mahus esmakordselt soolise erinevuse aspektist lähtuva teemapüstituse ehituskunsti kriitikas. Virginia Woolfi klassikaline küsimus “oma toast”-- kui naise võimalusest karjäärile ja karjääri eeltingimustest -- on ootuspärane pealkiri mahukale näitusele, mille põhjalik läbitöötamine nõuab tunde. Näitus on oma akadeemilises põhjalikkuses muidugi ennekõike huvipakkuv arhitektuuriinstitutsiooni siseselt, kindlasti on tegu ennekõike teadlase näitusega ja tegu on olulise haridusprojektiga näiteks  arhitektuuriüliõpilastele. Laiale publikule jääb näitus ehk keeruliseks ja mahukaks: kahtlen pisut, kas näituse ideele saab pihta end mitte teemasse sissel