Thursday, January 26, 2017

Karusloomafarmide aeg on ümber, ilmus Postimehe arvamusportaalis 16. jaanuar 2017

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja?
Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest piimaandmiseks ja munemiseks sundtiinestatakse veiseid ja kanu regulaarselt.
Samas, kui järgi mõelda, pole karusloomanahk, millega end kaunistada, inimesele ellujäämiseks tänapäeval enam vajalik, sest meie käsutuses on materjalid, mille abil ennast külma eest kaitsta ja soovi korral lille lüüa ka oluliselt eetilisemalt. Daami karusnahkne kasukas tänases Eestis on minu rikutud pilgu jaoks samasugune tugev stigma nagu lõvi- või tiigrinahk mõne aafrika kuninga õlgadel ning seostub primitiivse võimunäitamisega teiste surma ja kannatuste arvel.
Kui põllumeeste arvates on karusloomakasvatused Eesti põllumajanduse ja maaelu loomulik osa, siis linnainimestest ja ennekõike humanitaaridest loomasõprade jaoks on karusloomakasvatus moraali valdkonda kuuluv filosoofilist laadi küsimus. Meie uus valitsus ei võtnud küsimust eelmisel neljapäeval arutades  vastu ühtset  seisukohta karusloomafarmide keelustamise osas ja praegu on karusloomakasvatus meil igati seaduslik ettevõtmine, kui vastab veterinaar-ja toiduameti normidele. Paljude arvates on tegu maaelu loomuliku mitmekesisusega, ehkki karusloomakasvatuses on hõivatud marginaalne hulk inimesi.  Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma. Eesti ja Baltimaade suurim karusloomafarm asub Keila külje all Karjakülas, kus on ligikaudu 150 000 minki ja 22 000 rebast. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.
Parlamendi maaelukomisjon arutab peagi küsimust, mis muutus aktuaalseks seoses loomakaitsega tegeleva MTÜ Loomus initsieeritud avaliku elu tegelaste hiljutise petitsiooniga ja praeguse seisuga võib oletada, et komisjon ei näe põhjust karusloomakasvatust keelustavat eelnõu koostada ega parlamendi ette saata.
Samas, Euroopa riigid on viimastel aastatel suutnud avalikkuse survel karusloomakasvatuse lõpetada, nt. Suurbritannia, Holland, Horvaatia, Põhja-Iirimaa, Austria, Makedoonia,  Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, mõned Saksamaa liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia täielikult, osaliselt Šveitsi, Taani, Rootsi, mujal maailmas Brasiilia, Uus-Meremaa, USA. Karusloomafarmide keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Moemaailmas on karusnahk asendunud kunstmaterjalidega, sest tarbija teadlikkus on kasvanud ning karusnahksed luksustooted ei seostu trenditeadlikkus avalikkuses mitte alati glamuuriga.   Karusloomanahkade tootmine pole paljudes maades enam ka majanduslikult mõttekas, sest Euroopa turg on kokku kuivamas ja suur Hiina suudab ise toota oma turul veel vajaliku karusnahatoodangu.
Viimase EMORi uuringu järel (vt. Maaleht 12.01. 2017) pooldab karusloomafarmide keelustamist üle poole Eesti elanikkonnast, sealhulgas on vastuseis, lausa üle 80% suurem naiste hulgas.  Kui avalik arvamus on selline ja parlamendis domineerib kitsas põllumeeste huvigrupi hääl, on aeg teema diskussiooniks üles võtta nii avalikkuses kui ka Riigikogus. Ettevõtjate jaoks pika sujuva üleminekuajaga --- oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma aja ära elanud  nähtuseks, mineviku reliktiks ja täielikult keelustada.  

Tuesday, January 24, 2017

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.

Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaoks sobivaks, oleks ehk parem avalikkuses teadusest üldse vaikida ning lasta sellel valdkonnal häirimatult edasi elada oma sissepoole suunatud elu. 

Arvatavasti on vaid vähestel ettekujutus, millega tegeleb Eesti kaasaegne teadus, ka selle pehmem pool: sotsiaal- ja humanitaarteadused, sest teaduse ja avalikkuse vaheline kommunikatsioon on üsna kesine. 

Uut teadmist produtseerivad sajad magistritööd ja kümned doktoritööd Eestis igal aastal. Heal juhul ilmub mõne töö puhul ka eestikeelne artikkel Sirbis, enamasti aga jääb loodud teadmine failidena ülikooli andmepankadesse ja heal juhul on  ehk aluseks mõnele järgmisele tudengitööle. Sageli on teadustekstid ainult inglise keeles. Rakenduslikkus on Eesti akadeemilises maailmas pigem negatiivse varjundiga sõna ja rakenduslikke töid peetakse sageli vähenõudlikumaks.

Mõned näiteid Eesti aktuaalsetest teadusteemadest. Selle aasta alguses said Eesti Teadusagentuuri personaalsed uurimistoetused (PUTid), mille saamine on Eesti teaduse kõrgeima pilotaaži tunnus --  seitse Tallinna Ülikooli teadlast (kaudselt ka minu kolleegi Tallinna Ülikoolis). Need tippteadlased saavad lähiajal süvenenult tegelda kultuuriliste muutuste ja konfliktide teoreetilise mudeli, subjektsuse ja lausungi teemaga Juri Lotmani loomingus, relatsioonilise lähenemisega „nurjatute probleemide“ valitsemisele, demograafia aspektiga 19. sajandi maa- ja linnaühiskonnas, audiovisuaaltööstuse väljakutsetega digiajastul. Loodan siiralt, et uurijatel on inspireeriv oma teemadega tegelda, aga loodan ka, et saadav uus ja huvitav teadmine jõuab kunagi tagasi ka Eesti ühiskonda, rikastades meie arusaamist ümbritsevast ja iseendast, võib-olla saab aluseks mõnele asjakohasele  teemapüstitusele avalikus diskussioonis. Mõni akadeemiline leid  leiab ehk mõtestatud kujul koha õpiku kaante vahel, loengukursuses, või on aluseks mõne otsuse tegemisele, võib-olla aitab laiemalt analüüsida ka  mõnda aktuaalset probleemi. Loodan, et mõni uurimistoetuse saanud teadlane ilmutab teksti ka eesti keeles (vbl paralleelselt ingliskeelsega, kui aega jääb).Julgen väita, et Eesti teadusinstitutsioon olemuslikult ei soodusta teadusliku teadmise levikut.  
Samal ajal ühiskonnas, ka poliitikas tehtavad otsused peaksid olema eelkõige teadmiste-, mitte huvidepōhised ning teadusel on selles protsessis keskne roll. Teaduse staatust ja kaasarääkimise võimalusi ühiskonnas aitaks tõsta ka magistri-või doktorikraadi nõue asjakohastes ametites.

Tuleb au anda, teadusliku teadmise populariseerimise nimel teeb pingutusi nii uus Teaduste Akadeemia juhtkond kui ka ülikoolid, esile võib tõsta meie väikesetiraažilisi kultuuriajakirju. Ent kui Eesti  teaduse infosüsteem ETIS ei kvalifitseeri eesti keeles ilmunud artikleid (mõne erandiga) üldjuhul teadustekstideks, puudub teadlastel motivatsioon ennast eesti keeles väljendada ja sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Isegi  eestikeelsed kõrgkooliõpikud ei kvalifitseeru ETISe järgi staatust andvateks publikatsioonideks. Akadeemia, Sirbi, Vikerkaare artiklid on õpetlase kvalifikatsiooni hindamisel sama hea kui mittemiski, ajaleheartiklid võivad mõjuda teadlase profiilile isegi negatiivselt. Nii jõuab poliitikuteni ja teiste otsusetegijateni  ühiskonnaalane teaduslik teadmine juhuslikult, heal juhul läbi mõne ekspertarvamuse või lihtsustatud kujul läbi mõne populaarse portaali.

Teisalt on täiesti arusaadav, et teadus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, võrreldav omas valdkonnas ja seetõttu on ingliskeelsed kõrge klassifikatsiooniga ajakirjaartiklid omal kohal teadustöö kvaliteedi hindamisel. On kokku lepitud, et Eesti teaduse rahvusvahelist taset näitab tsiteeritavuse indeks ja teaduslikku kvaliteeti  mõõdetakse  bibliomeetriliselt. Tsiteeritavuselt ongi Eestis mitmeid teadlasi, kes omas valdkonnas ka maailmas tipptegijad, ka siis, kui nad on Eesti avalikkusele tundmatud. Aga võime rõõmustada selle üle, et eesti teadlased panustavad globaalsesse teadusse ja viivad edasi maailma mõtet.

Nö kõvade teaduste vallas  (science) keskenduvad teadus- ja arendustegevuse investeeringud tippteadusele (ekstsellentsile), mille järele mõnede ekspertide hinnangul ei eksisteeri Eesti majandusstruktuuris  piisavat nõudmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide Sigrid Rajalo ja Joel Peetersoo arvates ei oma teaduses tehtav Eesti majandusse nähtavat väljundit ja  jätkates senise riikliku teaduse rahastamise süsteemiga väljundit majandusse ei tekigi!
Eestis oleks vaja teadustegevuse rahastamisse kaasata rohkem erasektorit, kuid selle eelduseks on, et erasektor näeb teaduse rahastamises selget seost oma tegevusega või kasu. Eesti innovaatilistest ettevõtetest peab samas vaid ca 1,5 protsenti Eesti ülikoole ja teadusasutusi kõige väärtuslikumateks koostööpartneriteks ning ka teadlastel on vähe huvi ettevõtetega koostöö vastu. Akadeemiline tippteadus kandideerib samas edukalt rahvusvahelistele grantidele ja on arvatud, et selline teadus ei peagi Eesti ühiskondlikke ja majanduslikke vajadusi katma, sest ei otsi Eestist ka rahastamisallikaid.
 Eksperdid on näinud vajadust laiapõhjalise Teadus-ja Arendusnõukogu rolli suurendamiseks teaduse juhtimisel, samas kui otsused peaks põhinema huvirühmade, sh tööandjate laiapõhjalisel kokkuleppel. Teisalt on ülikoolid autonoomsed ning akadeemilise vabaduse säilitamiseks ei saa ülikoolidelt oodata kutsekoolide teenust.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teadus-arendusstrateegia valguses pöörata tähelepanu ka ülikoolide õppejõudude palgatasemele, millest avalikkuses just väga sageli ei kuule. Me räägime õpetajate ja lasteaednike palkadest, aga Eestis on suur haritlaste rühm, ülikoolide õppejõud, kelle palgad on olenevalt erialast sageli piinlikult madalad, arvestades nende kvalifikatsiooninõudeid. Kui tippteadus saab finantseeringuid heal juhul välisrahastusest ja Eesti riigilt, siis teadus on Eesti ülikoolides seotud ka õppetööga, sest õppetöö on ülikoolides teatavasti teaduspõhine.  Pole õiglane, et õppetöö on ülikoolis nagu must töö, mille teevad odava hinna eest ära teaduskraadidega lektorid, kes  saavad sageli alla  Eesti keskmise palga. Teadustöö nõue kehtib ka lektorite kohta, samal ajal kui suure õppetöökoormuse ja vohava haridusbürokraatia nõudmiste täitmise kõrval  jääb teadustegevuseks aega ja energiat vaid kõige vastupidavamatel. 
 Ent - õppejõududest oleneb teaduse järelkasv ning ilma teadlaste järelkasvuta pole ka teadus-arendus ja innovatsioonistrateegia elluviijaid.




Tuesday, November 22, 2016

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- eneseabiõpiku „Mõtle suurelt ja pane täiega“ („Think Big and Kick Ass in Business and Life“ 2007) üks juhtmõtteid.
Siiralt tunnistan, et kunagi New Yorgis kogetud jõulueelne melu Trump Toweri ees, tuledes ja karras kriiskavate kuuskedega   ääristatud miniatuursel liuväljal on mu mällu eredalt sööbinud kui midagi ülimalt, stereotüüpselt  ja rabavalt ameerikalikku. Täiesti võlts ja täiesti vales kohas, keset Manhattani tihedat tänavavõrku oli püstitatud kirjute  kepphobustega karusell ja uisuplats, mille ruutmeetri hind rabaks tõenäoliselt jalust. Aga see muinasjutu moodi plats oli päriselt olemas , sest omanik võis seda endale lubada, ning tänulikku rahvast rüseles sissepääsu ees kui murdu.
Donald Trump toob tõepoolest meelde Eestiski kunagi populaarse Taani vasakpoolse karikaturisti Herluf Bidstrupi raamatute  kõhukad, kõvakübaras ja liputriibulistes pükstes  kapitalist-vereimejad, jalg tööinimese kõril.  Trumpi kõrval on ikka seisnud silikooni ja botoxit täis tuubitud ilukirurgia meistriteosed, enamasti  poole nooremad ja idaeuroopa päritolu, viimasena Trumpist 24 aastat noorem sloveenitar Melania.  Trumpi välises olekus ja  retoorikas väljenduvad kõik teadaolevad kõvad väärtused – raha võim, jõukasutuse õigustamine, avalik rassism, seksism ja misogüünia. Trumpi üle võlli keeratud maailm on tõepoolest nagu simulatsioon, mida kirjeldas Ameerika kultuuri iseloomustades Jean Baudrillard oma raamatus „Ameerika“ (1986): plastikust, tuledesäras, täispuhutud Ameerika, suurem , parem, tegelikum maailm kui elu ise. Kui Donald Trumpi maailm oleks väljamõeldis, peetaks seda kunstiliseks liialduseks nagu ka meest ennast.  Aga Trumpi maailm  ei ole fiktsioon. Ja kas saab valimiskampaanial olla veel paremat, kõvasid väärtusi kandvat, mulla ja vere häält kõnetavat loosungit kui „Make America Great Again!“?
Kuidas võikski progressiivne maailm, mille toetajaks ka ennast loen, seda kõike mitte põlata? Mul on loomulikult raske alla kirjutada Trumpi tõerežiimile, aga pean paraku tunnistama, et karakterina on Donald Trump nii täiuslik, et mõjub õnnestunud fiktsioonina ja sellisena ülimalt veenev .
 Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel  pole fiktsioon vaid fakt, mida on viimasel nädalal üksteise võidu mõtestatud ja mille vastu üks osa USAst avaldab praegu protesti. Maailm kohaneb teadmisega, et USAd juhib vana kooli  kapitalismi ikoon, kes pöörab maailma otsekui 40 aastat tagasi ja  kelle tegelikku programmi keegi tegelikult ei tea. Kuid poliitikas on tuntud valimiste-eelne kampaanialoogika ja hilisem,  valitsemisaegne loogika, need kaks ei pruugi kokku langeda ja Trumpi puhul seda ka loodetakse.
Miks on humanistlik,  inimõigusi ülimaks pidav vasakliberaalsete väärtuste põhine maailm kokku jooksnud, andes šansi paremkonservatiivsetele jõududele, mis on Brexiti ja teiste Euroopa riikide parempopulistide võidukäigu taga? Kuskil on progressiivne maailm teinud saatusliku vea, millele ka siseringis näkku vaadatakse. Vasakliberaalne maailm arutleb, et on muutunud liiga keeruliseks, takerdunud detailidesse, jätnud tähelepanuta tegelikud klassivastuolud, kust kunagi inspiratsiooni sai. Viimastel kümnenditel on lihvitud retoorikat, jättes tähelepanu alt välja põhiküsimused, millest laiem üldsus aru saab. Kesk-Euroopa ülikooli CEU professor, ungari ajaloolane  Andrea Petö rääkis kevadel Sirbile antud intervjuus mulle, et parempopulism pole ammu enam luuserite ideoloogia, vaid üha enam saab toetust ka haritlaste hulgas, sest progressiivsed valgustusideid pole õnnestunud seni ellu viia. Kaugenetud on rahva enamikku kõnetavatest majandusliku ebavõrdsuse probleemidest ja see kõik on andnud võimaluse parempopulismile.  
Sloveenia päritolu psühhoanalüütiline marksistlik filosoof Slavoj Žižek (NB! Trumpi abikaasa Melania kaasmaalane!) on viimastel päevadel rabanud intellektuaalide ringkondi  tunnistusega, et ka tema oleks hääletanud Trumpi poolt, kui oleks USA kodanik. Kuigi mööndes, et Trump on vulgaarsemast vulgaarsem populist, profašistlik nähtus, kes kasutab võimu saavutamiseks  ära madalalaubaliste jämedakaelaliste jõmmide  (white trash rednecks) kogunenud raevu, on tema võit  toonud võimaluse jõuliselt raputada kivistunud elitistlikku valitsusaparatuuri.  Provokatiivsete seisukohtade poolest tuntud värvikas filosoof on andnud mõned youtube´iski kättesaadavad intervjuud ning põhjendanud Hillary Clintoni kaotust. Ta väidab muu hulgas, et Trumpi võidu taga on poliitilise korrektsuse vohamine USAs ja nn identiteedipoliitika, mis on valge nn tavalise inimese arvel läinud liiga kaugele näiteks LGBT ja teiste vähemusgruppide õiguste teemaga. USA vasakliberaalsete ringkondade praktiseeritav „üksmeele tootmise masinavärk“ („machine of manufacturing consent“) on Žižeki väitel kriisis ja Trumpi võit on selle tulemus.
Oma mõttekäikude imetlemisse takerdunud poliitilisel  eliidil on viimane aeg valge keskealise, väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu  ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!





Tuesday, October 25, 2016

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.

Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud.
Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015)
Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.

Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne, seostatud naiste-meeste võrdse esindatusega erinevates kogudes, kusjuures omistatakse naistele mingid teatud sarnased omadused, mille ilmnemine siis võiks olla kuidagi kasulik üldist hüvangut silmas pidades. Nalja teeb see, kuidas mõni hiljuti feministliku retoorika selgeks õppinud inimene seletab nt mulle silmade särades aabitsatõdesid, millest kirjutasin 1990ndatel samasuguse õhinaga. Kuidagi väga seisma on jäänud see soolise võrdõiguslikkuse poliitika valdkond! Aga arusaadav, et 1990ndatel olid feministid marginaalne intellektuaalide-kunstnike seltskond, nüüd on mõned terminid läinud rahva sekka nagu palgalõhe, sooline diskrimineerimine, seksuaalne ahistamine või soonetruaalsus.
Teoreetiline feminism on arenenud mitmes eri suunas, palju on LGBT ja teiste marginaalsete ühsikonnagruppide teemasid. Teooria on aastaid ka mõtestanud naistevahelisi erinevusi, praegugi on moes intersektsionaalsus, mis kombineerib soo kategooria rahvuse, klassi, vanuse jm.kategooriatega, nagu klassikalistes sotsiaaluuringutes. 
Ilma teisi inimestevahelisi erinevusi arvestamata, kõike soole taandades on ju igasugune sotsiaalse tegelikkuse mõtestamine ühekülgne. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika seda kahjuks enamasti teebki ja pole ime, et inimesed ei saa sageli aru, mis asja aetakse.
Näiteks naiste osalemine avalikus elus, mis on SV poliitika üks eesmärke. Pole ju näiteks mingit garantiid, et kuskile kogusse valitud naine hakkab ilmutama talle omistatud stereotüüpseid "naisteomadusi" nagu mõistvus, ärakuulamine, suhetele suunatus. Võib-olla on mõne võimule pürgiva naise puhul tegemist väheemotsionaalse, aga targa  jõhkardist psühhopaadiga, keda huvitabki ainult võim? Nii et sookvootidega ei saavuta sageli mingit kvaliteeti, samas, võib-olla annab see mõnele tagasihoidlikumale, ent võimekale naisele võimaluse.
Samas, iga kodanik, nii mees kui naine võib loomulikult osaleda avalikus elus ja poliitikas sealhulgas ning seda ei pea kuidagi õigustama ega vabandama mingite (soost tingitud vms) eriomadustega. Inimesed on väga erinevad, ühele sobib avalikkuses, sealhulgas poliitikas aktiivne tegutsemine, teisele mitte, olenemata soost. Ja keegi ei saa nõuda naiste ega meeste osalemist avalikus elus, igalühel olgu vaba valik, sõltumatult tema soost.

Soo-uuringud on tänapäeva akadeemilises maailmas levinud, humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas kaitstakse igal aastal üliõpilas- ja teadustöid, kus mingil kombel on kaasatud ka soo aspekt. Eestis eriti pole feminismi teooria teaduslikku uurimist, kui te nii küsite, ent akadeemilises maailmas on olemas ka feminismi teooria viljelejaid ja edasiarendajaid. Sealjuures ei pea teooriaaruteludel soolise võrdõiguslikkuse teemaga üldse seoseid olema, SV poliitika on lihtsalt üks liberaalfeministiliku mõtteviisi rakendusi ühiskonna reguleerimises.

Feministiks võivad end loomulikult nimetada ka mehed, nad võivad olla teoreetikud, aga võidelda ka naiste õiguste eest, läbi ajaloo on olnud palju meessoost naiste õiguste eest kõnelejaid. Ka Eestis on mehed soolise võrdõiguslikkuse teemal olnud aktiivsed ja sageli julgemalt muutuste poolt. Arvan, et enamikku naisi sooline võrdõiguslikkus Eestis endiselt ei huvita, sest see ei seostu nende konkreetse eluga, mis on olnud SV poliitika üks suur kommunikatsiooniprobleem Eesti avalikkuses. Näiteks on üks suuremaid äpardusi sooneutraalsuse kontseptsiooni ülespuhumine ja ületähtsustamine, millega on ära hirmutatud suur osa rahvast, keda võiks soolise võrdõiguslikkuse poliitika nende argielus aidata. Väga lihtne on ka meedial mingi välismaine sooneutraalse lasteaia eksperiment üles puhuda ja kogu rahvas ära hirmutada, viies teema absurdini.
Praktilise soolise võrdõiguslikkuse poliitika teemaks on Eestis endiselt naiste alade madal palgatase, perevägivald, naistevastane vägivald sealhulgas, töö ja pereelu ühitamine, laste eest hoolitsemise ja teiste pereliikmete eest hoolitsemise töö jagamine peres.
 Naised on Eestis tagasihoidlikud ja ei julge oma töö eest palka küsida, perevägivald ja lähisuhtevägivald on õrnad teemad. Ega feministid  saa mingit asja ajada, kui naised ise ei taha töö eest rohkem palka või hoolitsemise töö eest vastutuse jagamist (mitte ainult laste eest hoolitsemise töö). Taas oli õpetajate päev ja kui palju oli kuulda, et 1000 eurot on juba täitsa hea palk õpetajale ja oluline on ikka tunnustus. No kuulge, kas ehitaja teeb midagi tunnustuse eest või 1000 euro eest?!? Mina küll pole kohanud töömeest, kes lepiks tunnustusega. Ja tunnustusega teatavasti ei maksta arveid. 
Nii et kas feministide juhtimisel või ilma, naised võiksid ennast Eestis tööturul rohkem väärtustada ja raha küsida. Pere- ja naistevastase vägivalla teemad peaksid olema jätkuvalt õiguskaitse huviorbiidis, töö- ja perelu ühitamine: lasteaiakohad, laste, vanade ja haigete eest hoolitsemise töö jagamine ja hind on teemadena ühiskonnas jätkuvalt olulised.




Monday, July 4, 2016

Poiss. Eesti Ekspress Areeni kaanelugu 22.06.2016




Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus.  Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis  Eesti pole  viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie  kollektiivses teadvuses  juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil  suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu.
Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poiste primitiivne pauer: mustale ust, naistele koht, homod haiglasse.  Kuidas need lihtsad vihased poisid üldse Toompeale sattusid, kui peaks kõrtsi taga kaklema? Kuidas poiskad sattusid parlamenti, kus peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma küpsete isiksuste valgustatud, argumenteeritud, vastutustundlik arutelu rahva jaoks kõige olulisemates küsimuses?
Eesti inimesed tahavad poliitikutelt midagi, aga ei tea, mida  ja rusikatega vehkivad poisid parlamendis, kes opositsioonis olles millegi elluviimise eest ei vastuta, on rahva tahtel selle väljenduseks. Jungi skeemi järgi: kui poiss saab kontrollimatu ülemvõimu, on tulemuseks pettumus, konfliktid, kriis ja segadus. Arhetüüpi saadab alati tema vari, vastand. Poisi varjuküljeks ongi  rahutus, avantürism, vastutamatus, võimetus midagi tegelikult lõpule viia ja korda saata. 
Igavene poiss on võluv, sest tas nähakse kasvupotentsiaali ja tulevikulootust. Kaklusklubi poiste kõrval seavad Eestis avalikku agendat teised, peenemad poisid, keda  huvitavad peamiselt vidinad, digitehnoloogiad, autod ja  muud mänguasjad, mis on muutunud eesmärgiks iseeneses.  Tehnoloogia ülimus ja  lihtsustav tehnoloogiline determinism Eesti identiteedis on keskne poisteriigi tunnus.  Peenemate poiste teemad on ühiskonna keskseks kõneaineks, sest nad on võtmepositsioonidel. Neile vastuvaidlemine, isegi nende mahajahutamine tähendab praeguses Eesti väärtusruumis endale vee peale tõmbamist, mille tõttu digilahenduste absolutiseerimine on muutunud valdavaks asendustegevuseks, pisut liialdades: igale probleemile, ka sotsiaalsele oma äpp, ja õnn saabubki õuele! Utoopiad on ikka tehnilisi lahendusi müstifitseerinud, IT areng on Eestis aga toonud kaasa radikaalseid seisukohavõtte, mis ignoreerivad senituntud arusaamu ühiskondlikest protsessidest ja inimeksistentsist.
Poisid suurt pilti vaadata ei oska või ei viitsi, kui saab nuppe vajutada, omavahel  tehnilisi näitajaid võrrelda. Eesti edu edetabelites, pidev sportlik mõõduvõtmine, kemplemine suuruse, kiiruse, võimsuse, uudsuse teemal on oluline, tegevuste otstarbekus ja mõttekus on teisejärgulised.  Realism  ja kahe jalaga maa peal seismine tundub poisile emane või lausa raugalik. Mõni aeg tagasi arutas kogu avalikkus kulm kortsus ühe taksokutsumise mobiiliäpiga seonduvat probleemistikku kui Eesti arengu keskset küsimust. Tõsimeeli diskuteeritakse, et kui mingisse protsesssi on kaasatud mobiili- või mõni muu digirakendus, on tegemist ühiskonda revolutsiooniliselt muutva praktikaga. Üks progressiivne poistegrupeering näeb totaalset lahendust isesõitvates autodes, mis kaotavat inimloomusest omanikutunde, privaatsusevajaduse ja  tekitavat paratamatuse uut tüüpi  inimsuheteks.  
Poisi domineerimine rahvuslikus vaimsuses seostub hooletu riskivõtmise, liiklushuligaansuse, reeglite rikkumisega rikkumise enda pärast. See tähendab pimekurvis möödasõite,  purjusujumist, minuga-see-ei-juhtu- ja kiirlaenumentaliteeti. Mõttetud hukkumised Eesti ehitusobjektidel, lõhkekehadega mängimine, teelt väljasõitvad rahvast tuubil täis bemmid Eesti maakohtades, lastega toimuvad õnnetused koduõuel, kõik, mis puudutab turvanõuete ignoreerimist nn Darwini auhinna nominentide vaimus -- Eesti argipäev – räägib ühiskonna ebaküpsusest ja poisiliku alge ülimusest. Vana maailma turvahullus tundub keskmisele eestlasele isegi naljakas – nagu igasugused tädilikud safety first nõuded kuskil vanal heal Inglismaal või veelgi enam, skandinaavialik vatitupsus elamise mentaliteet, ohutuskaardid ja ennetavad abinõud, mis õigel kalevipojal  ei lase elada.
Puer aeternus Jungi mõistes tähendab rahutust, mässu, vastutusvõimetust, eneseimetlust, distsiplineerimatust, positiivses mõttes rahutut loovat ja otsivat vaimu. Selle üks tuntumaid kultuuriajaloolisi kehastusi  on Peeter Paan, J.M. Barrie 1904 ilmunud näidendis „Peter Pan or The Boy Who Would Not Grow Up“ sündinud tegelaskuju. Igavene rahutu nooruk, ülbe poiss, käige- te-kõik-kuradile-eluhoiakuga kutt, kes juhib poistekampa nimega Kadunud Poisid (Lost Boys)  saarel nimega Eikunagimaa (Neverland) ja suhtleb piraatide, haldjate ja merenäkkidega. Need  poisid, kes on vanemate juurest jalga lasknud või vanemate poolt hüljatud, elavad Peeter Paani juhtimisel igaveses süüdimatus lapsepõlves. Peeter Paani üks iseloomulik omadus on see, et ta ei karda surma ja naudib ohtu.
Poisi arhetüübi progressiivset poolt väljendab Saint Exupery 1953 ilmunud romaani „Le Petite Prince“ karakter Väike Prints, lapsesuu ja filosoof, kes esitab täiskasvanute maailma kohta ootamatuid ja teraseid küsimusi, pannes nii kahtluse alla harjumuspärase ja enesestmõistetavaks peetu.  Poiss Väikse Printsi kujul  on armastusväärne tarkpea, kelle vaimukust ja värskust igas seltskonnas hinnatakse ja kelle nutikusele aplodeeritakse.
Jung kirjeldas puer aeternust kui igavese nooruse arhetüüpi vastandina teisele arhetüübile, targale konservatiivsele vanamehele, senexile, kes võtab vastutuse ja on pigem pidur, aga on kogenud ja näeb suurt pilti. Puer aeternust on vastandatud ka tegudemehele, tegijale (man of action), kes ainult ei ärple, vaid ka teeb midagi ära.
Miks Eesti selline poistekampade tõotatud maa on? Miks ei domineeri Eesti vaimsuses vana tark konservatiivne mees või vastutustundlik ema? Isegi vastupidi, poisilik Eesti, nooruk võtab endale pidevalt jultumuse irvitada enda arvates seniilse, tagurliku, aeglase, läbirääkiva, otsustamatu, innovatsioonikauge ja ennekõike tehnoloogialeige vaimselt raugastunud Euroopa üle, kus otsustusõigus on oluliselt vanemate inimeste käes.  Poissi ajab naerma, et Euroopas  ollakse muutuste ja eriti tehniliste vidinate osas konservatiivsem ja ettevaatlikum, ei taheta näiteks ID- kaarti ega andmebaaside ristkasutust, isegi internetipangandust, sest väärtuseks on turvalisus -- poisile täiesti arusaamatu mõiste --  ja hoopis teise tähendusega privaatsus.  Suur emme Euroopa teeb Eesti-poisile  kannatlikult pai, kiidab tema vidinaid ja lahendusi, kui poiss jutul käib, ning kuulab pead noogutades vaikides ära poisi järjekordse ärplemise. Poiss sai kiita, kui oli 15, nüüd on poiss 30, aga tahab endiselt kiita saada samade asjade eest.  Euroopa emme on suuremeelne, see pole ju raske Eesti-poissi kiita: Väikese Printsina  on ta armas,  Peeter Paanina võib aga liiga mõistlikule vanale maailmale anda ideid reformideks ja muutuseks, kuigi ei suuda neid ise kunagi läbi viia. Poiss tuleb ja sütitab, siis jookseb edasi, et järgmises kohas sädet anda. Seejärel tegeleb vana maailm edasi päris eluga, kus tehnika, innovatsioon, muutused on vahend, mitte eesmärk iseeneses ja põhiväärtusteks on vastutuse jagamine, turvalisus, kaasatus, jätkusuutlikkus ja muu eesti mõistes pehmo.
Kuni on emme, kes poissi imetleb, toetab ja raha annab, niikaua on poiss rõõmus ja positiivne, niikaua jumaldab ta suurt emmet. Kui emme muutub rangeks, hakkab seadma piiranguid ja kasvatama, saab poiss kurjaks, kaebab, et emme ahistab ja nõuab vastutuse jagamist, musta tööd, probleemidele silmavaatamist. Nii on Eesti kui poiss praegu vihane, et mänguasjadeks (teed, taristud) saadud Euroopa raha eest tuleb nüüd silma vaadata maailma inimlikele muredele, võtta näiteks vastu pagulasi ja välja kannatada inimeste erinevused. Kuigi poiss on reeglitest kuulnud, pole ta neid kunagi tõsiselt võtnud, sest emme on võimaldanud välja vingerdada, musta töö ja ebameeldivad ülesanded ise ära teinud ja poisil lasknud tegelda oma mänguasjadega.
Kui Eestis on poiss, kes keeldub saama täiskasvanuks,  keskne rahvuspsüühe arhetüüp, pole puer aeternus  tänapäeva moodsa maailma kultuurikihistustes kuskil võõras.  Terve  meelelahutustööstus on  täna noorusekultuse ja poisilikkuse valitseda. Rock on alates oma tekkeajast 1960ndatel poisi maailm, kus võibki igavesti nooreks jääda. 70sed poisid panevad aga edasi, ei väsi, ja publikut jätkub. 60sed mehed võivad õnneliku saatuse korral isegi välja näha kui poisid, juhul kui elumöll pole neid kaasa viinud. Poisile on reeglina omane surra noorelt, raju nooruse tagajärjed annavad pärast 40ndaid korraga tunda. Igavese rockinooruki kehastus on Nirvana Kurt Cobain ja Doorsi Jim Morrison, kes andsid eluraskustele alla enne 30ks saamist. Michael Jackson identifitseerus isegi deklaratiivselt Peeter Paaniga, igavese noorukiga, nimetades muu hulgas oma valdused Neverlandiks.
Muhedasse onupõlve jõudnud rockipeerud meil ja mujal on vaatamata kõigele natuke koomilised, aga sisemine poiss ei võimalda neil täiskasvanuks saada. Füüsis  vananeb, kuid publik annab andeks ja näeb laval karglemas ikka sedasama 25st noort meest,  sest meie meeltes on rockipoiss eatu.
 Teine maailma pueriilsuse tõotatud valdkond on mängutööstus. Algselt teismelistele poistele orienteerunud mängudetööstus pole ammu enam laste jaoks vaid siin on kasvav sihtgrupp  laps-täiskasvanu inglise keeles kidult (kid+ adult), inimene, kes ei kasvagi kunagi suureks ja keda mitmed tööstusharud näevadki oma keskse kliendina. Harry Potteri maailm, Shrek, Angry Birds on sujuvalt üle võtmas ka nooremate keskealiste vaba aega ja meelelahutusvalikuid. Eesti koolipoiste seas on populaarsed juutuuberid, vormiliselt meheeas poisid, kes esitlevad videotes lõputu vatramise ning  Beavis- ja-Butthead-stiilis naerumökitamise saatel oma väljamõeldud lapsikuid mänge. 
Poisi identiteet on seotud tema noore trimmis kehaga, mis  on ühtlasi poisi peamine eneseväljendusvahend. Kaasaegse kultuuri kehakultusse sobib poiss hästi, ta on üheaegselt meie ajastut valitseva kehakultuse looja ja  kandja.  Jõusaal, tätoveeringud, juuksed – mis võimalused viljeleda oma keha kui eesmärki iseeneses ja sellega jätkuvalt manifesteerida oma  potentsiaali! Tippsport on täiesti poisi arhetüübi valitseda, kuid selles teevad ilma vaid need poisid, keda on vanemad targemad mehed ja naised suutnud ohjeldada, eesmärgipäraselt tegutsema panna.
Poiss on tänapäeva maailmas muidugi kaubastatud, tema abil müüakse ohutus pakendis protesti, mässu, kiirust, reeglite rikkumist, piiride kompamist, igavest noorust. Me ostame tänu poisi vastupandamatule võlule muusikat, masinaid, riideid, vaba aja veetmise võimalusi, võtame omaks ideid. Paljusid moeloojaid inspireerib poiss, on isegi arvatud, et ka naissoost tippmodellide  androgüünsuse, pikkuse ja kõhnuse taga on moetööstuse vanahärrade jätkuv iha poisikeha järele. Nii on juba eos läbi kukkunud püüd moemaailma kesksesse tuua tavaline naisekeha, sest see ei innusta moe tipptegijaid, selles pole poisi sitkust ja noorte nõtkete lihaste elegantsi.
Puer aeternus, jumalik laps  on vastupandamatu ja me kõik poputame teda. Emmed peavad, ka Eestis aga kogu maailmas  ülal oma täiskasvanud, aga sotsiaalselt ebaküpseid poegi, sest armastavad neid tingimusteta. Viimase aja filmidest kujutab seda suhet õnnestunult Julie Delphy „Lolo“ (2015). Vormel NEET -- not in education, employment and training (väljaspool haridust, tööelu ja praktikat) tähistab Euroopas tervet probleemset põlvkonda.  Räägitakse parasiitsinglitest, üksikutest  täiskasvanutest, kes on keskendunud vaid ebaproduktiivsele elunautimisele ja elavad oma vanemate kulul.  Vanemad mehed näevad puer aeternuses oma teostamata plaane ja õigustavad poisse. 45+ naised ei ütle ära noortest seiklejatest, sest need on rutiinivabad ja nende ootamatus inspireeriv. Kuni on emme, kes poissi armastab, ei kao poiss kui arhetüüp (ja taas filminäide, Anne Fontaine´i Doris Lessingu tekstil põhinev „Kaks ema“ /“Adore“, 2013).
Mida poisiga peale hakata? Carl Gustav Jungi järgi võib üksikisik oma domineerivast puer aeternusest kui diagnoosist lahti saada läbi kriiside ja küpsemise. Meheks saamine ei võigi Jungi arvates toimuda valutult, on ette nähtud täiskasvanuks saamise vältimatu initsiatsioon, küpsemise riitused, kaotused, kriisid. Läbi erinevate rituaalse tähendusega toimingute tuleb poisil selgitada oma suhted isaga, panna ennast paika teiste meeste seas (ühiskond, riik), hüljata ema ja võtta vastutus oma elu eest. Kõik poisid nendest katsumustest läbi ei tulegi, kukuvad ühiskonnast välja, jäävad igavese poisina sotsiaalsüsteemi (ühiskondliku emme) tiiva alla virelema või hukkuvad noorelt, jäädes kandma igavese nooruse potentsiaali ja paljutõotavuse lubadust.

Me võime selle negatiivse stsenaariumi mõttena üldistada ka Eestile.

Monday, May 16, 2016

Unenägu hammamis (katkend ajaviiteromaanist)

Aga olgu, nüüd on sünnipäev, väljateenitud lõõgastus. Sven tundis, kuidas mõnus rahu hakkas ta üle võimust võtma. Väsinud, väsinud, jalad ja käed surisesid mõnusalt. Tukuks veidi… viis minutikest…natuke aega…
Kuldne udupilv mattis Sveni pikkamööda endasse, piparmünt rahustas meeled, silmad vajusid kinni. Kuskilt kaugelt kostis vilepilli hüplik idamaine meloodia, üha kaugenedes. Valge lõputu keeris tõmbas mehe pikkamööda endasse. Äkitselt lendas ta pilves, suurel lendaval vaibal üle all mööda libisevate mägede ja orgude. Vaip hakkas järsku kiirust üles võtma, ent hoog ei niitnud Sveni maha, ta istus rätsepaistes kindlalt paigal. Ohhoo, nüüd oligi vaiba asemel juba välkkiire hõbedane rakett, mida mees kindlakäeliselt tüüris, kiire, äge masin, tulejutt taga! Rakett sööstis kõrgustesse, vingerdades üha kiiremini-kiiremini ülespoole, ja lõpuks plahvatas. Sven vaatas –nagu klaasseina tagant -- enda ümber toimuvat plahvatust pealt, huvitav, et plahvatas ainult rakett ja mitte tema ise, lööklaine sööstis välja istme alt, tema aga püsis kindlalt nagu kalju paigal ega lennanud tükkideks. Hõbedase raketi asemel oli nüüd hõõguv punane tulelont, leegitsevad võnked läbistasid helelillaks tõmbunud taevalaotust.
Siis istus Sven äkki jälle aeglaselt õõtsuval vaibal. Rahu ja vaikus. Kõrged lumised mäetipud jäid kaugele alla, maa poole vaadates paistsid rohelised põhjatud orud ja veetriibud. Vaip oli üllatavalt tugev sõiduriist, poleks arvanudki! Sai pöörata vasakule ja paremale, keha külgedele painutades. Ette kummardades sai kiirust lisada, selga tagasi viies vaip pidurdas. Sven tundis, et vaip allub kontrollile ja ta mängis taeva all ringi kimades pisut, huvi pärast sõidusuundi vahetades nagu poisike.
Kosmiline tuul paitas õrnalt Sveni põski, oli kerge ja hea.
Taevas oli pärast plahvatust ja suitsu hajumist selge, ent taamal mäe kohal paistis kogunevat rünkpilvi. Mis see siis õieti oli?
Must-kuldses äikesepilves lähenes mägede tagant hiiglaslik naisenägu, range juukselahuga hennakarva juuksed üle pea kuklale sõlme tõmmatud …
Kuidagi tuttav, mõtles Sven.
Hürrem, mida sina siin teed? Siin kõrgel, pilvede vahel. Hürrem-sultana, kas tõesti või näen ma und? Kuidas Hürrem telekast siia sai?
Äkitselt istus Sven oma paksul pärsia vaibal keset kuuma, lõhnavat akendeta tuba. Tema ees seisis tõesti Hürrem, „Sajandi armastusloo“ sultana ise. Hürrem oli nüüd palju väiksem, kui äsja, mägede kohal, siis, kui Sven alles mööda lendas. Nüüd oli ta tavalise inimese suurune, päris sureliku välimusega naine. Uhked kuldsed ketid ja võrud ümber kaela ja käte, korrapärane rangeilmeline nägu, diadeem suurte smaragdidega laubal, tumeroheline taljes rüü. Hürrem mis Hürrem.
„Oo, mu isand, poeg, Mustafa-Sven, ole tervitatud,“ lausus Hürrem aeglaselt. „Allahi imeteod on kõikvõimsad. “
Hürrem tõstis loori näo eest ja vaatas oma kavalate viltuste silmadega otse Svenile silma. Ta pilk oli tumekollane nagu merevaik, ripsmed tihedad, mustad, ta puuris silmadega Sveni. Äkki tõmbusid ta silmamustad piklikuks nagu kassil. Hürremi pilk oli nii terav, et tegi Svenile lausa haiget, aga Sven ei suutnud talt silmi pöörata, nagu magnet kiskus teda Hürremi silmi vaatama.
„Hürrem-sultana, kas tõesti? Kuidas sa telekast siia said? Poeg, poeg, mis poeg ma sulle olen?“
„Mustafa-Sven, mu poeg, valitseja,“ venitas Hürrem ja sirutas käed, et Sven embusse haarata. Sven tõusis ja lasi ennast sultanal kergelt emmata.
„Mu poeg, tervitan sind. Tulin, et tuua sulle sünnipäevaks kingitusi. Sa oled need ära teeninud.“
Hürrem vaatas Svenile sügavalt silma ja naeratas, ta pilk lausa kõrvetas Sveni. Sven naeratas vastu. Ta tunnetas veresidet, see on tugevam, kui muud tunded, miski ei ületa ema ja poja armastust.
Kaks roosades puhvpükstes ja sinistes turbanites eunuhhi sibasid sultana selja tagant korraga välja, käes hiiglasuured kandikud. Kuidagi tuttavate nägudega? Pagan teab, kus ma neid kutte näinud olen, mõtles Sven. Tennisehallis? Mis need eunuhhid seal teevad? Sellist võistlusklassi nagu eunuhhid pole, võib-olla mängivad nad seenior-naiste klassis? Sven itsitas. Vanade naiste tennis ja eunuhhide tennis, mis seal vahet on.
Eunuhhid koogutasid teenistusvalmilt ja esitlesid Svenile oma kandikuid. Ühel oli kuhjaga šerbetti, halvaad, datleid, erinevaid siirupi ja tuhksuhkruga kaetud maiustusi, neid oli nii palju, et kandik peaaegu ajas üle. Teine lookas liud oli täis värskeid viigimarju, aprikoose, ploome ja virsikuid. Kann veiniga, jäävesi piparmündilehtedega. Tugev puuviljade, vanilli, mee ja pähkliõli aroom paitas ninasõõrmeid. Eunuhhid asetasid kandikud maiustustega ja joogid Sveni jalgade ette, kummardasid nõtkelt ja liikusid korraga tagasi Hürremi selja taha.
Sveni julgus kasvas, näib, et siin saab täna pidu! Kõht oligi tühjaks läinud seal taeva all lõbusõitu tehes! Ta tõusis vaibalt ja sättis ennast peremehe kombel pikutama hiiglaslikule sametkattega voodile, mille neli kuldset sammast kandsid taevakarva, kuldtähtedega kaunistatud kerget võlvlage. Siid- ja sametpatjade vahele mahtus mugavalt pikutama, siia oleks vabalt pikali saanud visata viis-kuus inimest, hindas Sven voodi luksuslikkust. Mõnus, sirutas ta end padjakuhjal välja ja asus kandikutelt maiustusi õngitsema. Magusvänged, isegi lääged, aga missugused peennüansid: erinevad pähklid, vürtsid, õlid… Sven pistis ühe maiustuse teise järel suhu ja limpsis sõrmi.
Äkki märkas ta, et tal on seljas võõrad riided. Meheriided küll, aga kuidagi imelikud, kellegi teise riided igal juhul. Kas ta eksis riietusruumis võõrasse kappi? WTF, kus mu püksid siis on !?! Svenil olid jalas pikitriibulised, lilla, mündirohelise ja kuldsete triipudega kerged puhvpüksid, lai kollane vöö mitmekordselt ümber kõhu, seljas valge siidsärk. Paljad jalad olid tuttidega tuhvlites. Kuskile olid kadunud harjumuspärased mugavad tumedad dressid ja Nike´i tossud. Kus ma võisin need jätta, millal ma ometi riideid vahetasin? Sven mõtles pingsalt, uuris oma uusi riideid, katsus kangast. Pehme ja õrn, sulgkerge. Miski pigistas pead, nagu oleks kangas ümber pea mähitud. Mingi müts? Ega mu pea ometi lõhki pole? Midagi oli ümber pea seotud, jah, muidugi, turban ümber pea, nagu tähtsatel idamaistel meestel, sultanitel ikka. Sven oli rahul.
Pea oli kerge ja meel helge, nagu oleks kergelt purjus.
Paradiis, kas ma olen tõesti lõpuks paradiisi sattunud? Kas ma olen üldse elus või surnud?
Sven oli kerges segaduses, mis värk see õieti on, unenägu? Või ikkagi päris elu?
Vanillihalvaa ja datlid sulasid suus, need olid igatahes päris, ta loputas hõrgutised alla kerge punase veiniga ja vaatas ringi.
Soojas ruumis oli tumeroosa marmorplaatidest põrand, rasked purpurivärvi põhjaga pärsia vaibad. Ümmarguse ruumi kohal kõrgus lasuursinise kivi ja kullaplaatidega kaetud lagi. Roosad flamingod kuldsel taustal. Keset põrandat oli väike purskkaev, palmioksad õõtsusid vee kohal, siin-seal seisid uhked lillebuketid suurtes mustrilistes vaasides, kirevad papagoid säutsusid puurides häälekalt. Pärlitest kardinate tagant viisid peidus salauksed ja käigud kõrvalruumidesse. Suured kuldsete narmastega padjad põrandal, kaugelt kostis veesulinat ja summutatud hääli, otsekui keegi peseks. Jajaa, see oli hammam, saun, mäletas Sven, nagu ühel Türgi reisil hotellis, see siin oli sauna eesruum, saabuvate naudingute ootuse tuba…
Svenile meenus klubi Berliinis, jah, ühe klubi nimi oligi olnud Paradiis. Ta vaatas ringi, äkki on sama klubi? Oli selline idamaine koht. Bordell vist, mis klubi. Paradiis, jah, see oligi paradiis. Äge meeste värk oli olnud seal Berliinis, mõned korrad sai võistluste ajal käidud. Ja naised, no, mis, rohkem, kui naised, mustad pantrid, kiimas kassid, meenutas Sven naeratades. Need jultunud naised näitasid ennast häbitult igalt poolt ja siis sai nende igasuguseid uusi põnevaid asju tehtud, mis polnud varem pähegi tulnud.
Mees neelatas.
Aga miks ma praegu siin olen, katsus Sven meenutada, kuidas ma siia Berliini bordelli sattusin? Ja miks Hürrem selles lõbumajas on? Kas ta ei peaks telekas oma türgi seriaalis olema? Sultana ja Berliini lõbumajas? Midagi ei klappinud, kes ta sealt õieti välja laskis.
„Valitseja, isand! Tõin sulle kingitusi, mu poeg,“ kordas Hürrem-sultana. Ta pilk lausa leegitses, nii intensiivselt vaatas ta Sveni. „Ma tõin sulle kingitusi, et sul hea oleks! Pikki aastaid ja õnne sulle! Kasuta ja valitse oma kingitusi, käsuta neid täna oma tahte kohaselt, oo, Mustafa-Sven.“
Hürrem kummardas kergelt: „Aga pea meeles, sa pead südaööks tegema raske valiku.“
Kingitused, miks mitte, ikka kulub ära, tänud sulle, Hürrem, kogu südamest! Valiku tegema? Mis valiku? Südaööks? Kõik saab tehtud, kui vaja! Sven tundis õhinal, et saab täna hakkama ka kõige raskemate ülesannetega.
Hürremi selja tagant väljus kaunitar, oo, neid oli isegi kaks, kolm noort naist, õhulistes mündivärvi haaremipükstes, rinnad vaid poolläbipaistva looriga kaetud. Jalas kerged sandaalid, küüned mitmevärvilised, kivikestega kaunistatud, kuldsed jalaketid ümber pahkluude. Kolm blondi tüdrukut, sametised teravalt joonistatud kulmud. Tumedad hirvesilmad kumendasid loori tagant, kõigil pikad alaseljani ulatuvad juuksed.
Naised kummardasid kergelt ja viskusid Hürremi käeviipe peale Sveni ette põlvili, laubaga maad puudutades.
„Vaata neid tüdrukuid, Mustafa-Sven. Need tüdrukud on kõik sinu jaoks, nad kõik tahavad sind, nad on sinu kingitus. Saa nendega tuttavaks, naudi neid täna! Sa saad nad kõik ära proovida, aga pead keskööks valima endale välja ainult ühe meelepärase, ainult ühe,“ ütles Hürrem rangelt. „Ainult üks neist on tegelikult sinu. See on Ime kestmise tingimus.“
Sven vaatas naisi, nad olid peaaegu ühesugused, sihvakad, blondid, saledad, ümarate vormidega. tumedate silmadega. Loorid näo ees. Keda võtta, keda jätta. Mis Ime? Hürrem ajab asjad keeruliseks.
Tahaks kõiki ja kohe! Mis mõttes proovin ära ja pean tagasi andma? Kellele? Ja Imet pole mul vaja, tahan naisi.
„Kas ma kõiki ei saa,“ ütles Sven ahnelt neelatades, „ma tahan neid kõiki, korraga ja kohe endale,“ kuulutas mees enesekindlalt.
„Hürrem, sinu Mustafa tahab kõiki kolme naist! Tüdrukud, tulge siia, teeme peo.“
Sven tundis, jah, ta polnud enam mingi Sven, vaid Mustafa nagu „Sajandi armastuses“, muidugi, kolme naise mees, miks mitte! Sobib hästi, saame hakkama.
Sven tegi oma suurel sametkattega voodil patjade vahele ruumi, et naised ära mahuksid. Need aga koogutasid alandlikult Sveni tuhvlite juures edasi ega tõusnud. Üks vaatas arglikult Hürremi poole.
Paaniflööt venitas üht ja sama uinutavat meloodiat, ruum oli üsna umbne, pesemisruumist imbus niiskust ja tsitruseõlide aroome.
Hürrem hingas kiiresti, paistis, et ta mõtles pingeliselt. Sultana nägu roosatas kergelt, näis nagu ta teeks mingit olulist otsust. „Poeg, kõike ei saa korraga. Sa pead ühe välja valima. Aga sa võid neid proovida, ühe korra kõiki kolme ja siis tuleb teha valik. Teised peavad lahkuma, niisugune on seadus.“
„Ma ei taha valida ja ma ei taha mingit imet,“ ütles Sven – või Mustafa – otsustavalt. „Tahan oma kingitusi. Mina käsin siin.“ Sveni toon oli muutunud: lõpuks olen mina siin isand, mees nagu muiste.
Neiud kössitasid endiselt voodi ees, igaüks pingsas ootuses, et valik langeks just talle.
„Sul tuleb pahandusi, Mustafa-Sven, kui liiga ahneks muutud. Sa ei saa kõiki, ära mõtlegi mu käsust üle astuda,“ hoiatas Hürrem.
Sven hakkas närvi minema, mida see Hürrem nüüd pidurdab, ise on telekast kohale tulnud ja nüüd on äkitselt tavaline pidur, nagu ema loob siin korda.
„Ma tahan kõiki,“ jäi Sven endale kindlaks. „Kõiki naisi tahan, tahan nad kõik endale jätta,“ jonnis ta.
„Olgu, rahune maha, “ ütles Hürrem. „Las nad näitavad ennast, võib-olla nad ei meeldigi sulle. Tüdrukud,“ lõi ta kätega pea kohal plaksu.
Naised jäid Hürremit ootavalt silmitsema.
Hürrem seletas midagi eunuhhidele, kes sultana selja taga vaikselt seisid ja mesiselt naeratasid. Hetke pärast olid kohimehed tagasi suure kuldse kausi ja veekannuga.
Hürrem ütles esimesele neiule silma vaadates aeglaselt: „ Sinu võimalus.“
Esimene tütarlaps kummardas ikka veel põlvitades Sveni voodi ees maani, laup puudutas maad, tõusis siis istukile. Ta võttis õrnalt mehe jalad ja asetas need kuldsesse kaussi. Üks eunuhhidest valas Sveni jalgadele vett. See oli parajalt soe. Tütarlaps kallas pudelikesest peopesadesse mandliõli, hõõrus oma käed õliga soojaks ja masseeris Sveni jalataldasid kergelt, tugevalt, parasjagu nii, et valu oli magus. Ükshaaval mudis ta läbi varbad, surus jala keskosas asuvaid väsinud jalapõhjasid. Mmm, mõmises Sven, taevas… Seejärel pesi tüdruk mehe jalad.
Sven heitis tütarlapsele pilgu. Ohoo, tuttav nägu, see oli ju Merlyn! Kallis! Ainult tema oskab niimoodi puudutada, Merlyn, kuidas ta teda kohe ära ei tundnud! Needsamad armsad kassisilmad. Mis orjatar, minu lemmiknaine ju… Ma teadsin, Merlyn, ainult sul on selline puudutus, Merlyn, hõiskas Sven mõttes. Ta sulges suurest mõnust ja õnnest silmad ja lasi naisel vaikselt jätkata.
Hürrem ikka teab, mida ma tahan, mõtles Sven tänulikult. Pole ime, et ta telekas on, nii tark naine.
Merlyn kuivatas Sveni jalad ja heitis mehele kelmika, ent alandliku pilgu. „Tule,“ kutsus Sven, sirutades Merlyni poole käe.
Hürrem-sultana seisis vaikides ja vaatas Sveni pingsalt. Naise silmamustad olid keset iiriseid nüüd laiuti, horisontaalsed, teinud 90-kraadise pöörde. Ta nagu tahtis midagi öelda, aga Sven ei kuulanud, tema tähelepanu oli nüüd täielikult hõivanud Merlyn.
Merlyn hüppas Sveni juurde voodisse. Sven aitas naise enda kõrvale ja asus teda õnnesegaduses kaisutama, kiiresti hoogu minnes, segamatult, nagu oleksid nad kahekesi.
„Oota!“ hüüdis Hürrem kätt tõstes. „Pea kinni!“
„Miks?“ ehmatas Sven Merlynit nagu täispuhutud kumminaist hooletult kaenlas hoides.
„Lase lahti!“ Merlyn rippus pea alaspidi Sveni haardes, jalad ümber Sveni keskkoha. Hürremi käsu peale, küll vastumeelselt, vabastas ta ennast rapsides, ronis voodile tagasi ja sättis loori korda. Veel polnud nende aeg, oli vaja oodata, kui Hürrem nii ütles. Sven vaatas Hürremit pika pilguga, aga ei pannud vastu. Mõttekam oli praegu Hürremi sõna kuulata, kes teab, mis rõõmud siin veel ees on, kui juba algus selline äge.
Sultana andis peaga märku järgmisele neiule. Pika loori all peidus, võttis järgmine tütarlaps Sveni puhtaks pestud jalad. Ta suudles iga varvast õrnalt ja pühendunult, silitas pikalt ta jalalabasid, sääri. Sven tardus naudingust, veel, veel, mõtles ta vaikselt. Neiu ei kiirustanud. Merlyn Sveni kõrval läks rahutuks, niheles ja köhatas, aga mees võttis ta uuesti oma kindlasse embusse, keskendudes samal ajal uue neiu tegevusele. Tšakrad avanegu, mmmm… Lõpuks suudles neiu Sveni suule, klammerdus Sveni külge üsna kauaks, kuni Merlyn ta otsekui möödaminnes Sveni huulte juurest minema tõukas.
Hürremi pilk naelutas Merlyni paigale. „Koht!“ lausus ta vastuvaidlematul toonil vaikselt.
Merlyn oli näost kahvatu, ent leppis olukorraga. Miks need teised naised siia toodi, Hürrem pidi ju teadma, et tema on praegu Sveni lemmikorjatar. Kuidas ta sellest aru ei saa? Merlyn tajus ohtu, ent kuulas sõna, kuidas see teisiti saigi olla. Liiatigi näis, et Sven oli uuest tüdrukust huvitatud, nende vahel näis olevat mingi teistmoodi keemia, nagu vanade tuttavate vahel.
„Sina, tule, me mahume siia kõik ära.“ Tõesti, suures voodis oli ruumi ja jäi veel ülegi. Naine loori taga vaikis. Näis, nagu tahaks ta midagi öelda, aga ei julgenud.
„Kirsika, sina siin,“ ehmatas Sven õhku ahmides, kui oli loori naise näolt tõmmanud. Jah, see oli tema laste ema Kirsika, ainult et blondis versioonis, peaaegu Merlyni koopia! „Kirsika, mis sina siin teed? Kus lapsed on? Kes siis kodus laste juures on? Miks sul selline soeng on?“ küsis Sven ärevalt. „Miks sa ei öelnud mulle, et sa siia tuled? Oleksid võinud ette helistada!“ Äkki oli Sven range, nagu tavaliselt Kirsika tegemisi valvates. Kirsika ei teinud tavaliselt üleannetusi, kust tal pähe tuli nüüd ennast tema asjadesse toppida!?!
Sven näis hetkeks pea kaotanud, ent kogus ennast kiiresti: selline ootamatu kohtumine siis tema praegustel naistel. Seni oli õnnestunud nende kokkusaamist vältida, aga pagana Hürrem, segas ennast tema ellu. Selline emme, tahab kõike kontrollida. Aga las minna, küll laheneb, otsustas Sven.
Kirsika ei vastanud, aga ronis ettevaatlikult Sveni teise kaenlasse. Hürrem kissitas silmi, naeratas ja heitis Kirsikale julgustava pilgu. Näis, et tal oli perekohtumise üle siiralt hea meel.
Merlyn Sveni teisel käel tõmbus silmnähtavalt pingesse, aga valitses ennast. Miks just Kirsika kõikidest naistest? Hürrem on ikka õel, ongi samasugune võimuhull türann nagu seal seriaalis, mõtles Merlyn.
Naised istusid vaguralt Sveni kaenlas, üks ühel, teine teisel pool. Noh, seltskond oli ootamatu, aga saame üle. Mõlemal käel oli naine, soe ja pehme liha, mõlemad minu omad, mõtles Sven. Mul armastust jätkub, kinnitas ta endale. Ta surus naisi endale lähemale, mõlemad paindusid täpselt tema tahtmist mööda. Sven istus uhkelt , teadmata päris täpselt, mis edasi, millest alustada ja kuulas, mis Hürrem räägib. Kolmekas siis kolmekas, pisut järsku, aga… miks mitte, mõtles ta maialt eelseisvatele rõõmudele.
Naised istusid Sveni kõrval nagu kaunid, äsja avanenud värsked õied ja Sven naiste keskel nagu uhke noor sultan, see ta ju oligi! Mustafa, mis Mustafa.
Samal ajal, kui Sven oma naistega tegeles, oli Hürremi ümber moodustunud suur helendav ring, sultana näost olid näha vaid triibukujulised mustad silmad. Hürrem jälgis pingsalt voodis toimuvat, aga ei öelnud midagi.
Õhk oli raske, auru tuli pesuruumi poolt pidevalt juurde. Ruum oli pisut hämardunud, seda valgustas vaid Hürremi helendus. Auru lisandus pahvakutena, nagu tossumasinast kontserdilaval. Etendus käis täie hooga, tema, Sven oli täna siin laval peategelane!
Aga oot, see polnud veel kõik!
Hürrem jaksas üllatada!
Kolmas orjatar kükitas veel maas, nagu oleks ära unustatud.
„Sina ka!“ kutsus Sven hoogsalt naise poole pöördudes. „Mis sina siis mulle pakud?“ uuris ta olukorraga kohanenult nagu vana tegija. Ta oli täielikult sisse elanud sultani rolli ja ootas, et naised talle meelitusi lausuksid ja ennast pakuksid. Kolmas tütarlaps tõstis pea, ta oli voodi ees juba kaua oodanud.
„Isand,“ lausus ta vaikselt, pilk maas.
„Evelyn?!?“ Sveni esimene suur eluarmastus, telestaarist ekskallim, ikka veel mulle truu, täna siin! „Evelyn, kallis! Sa andsid mulle andeks! Sa oled siin, tulid minu juurde….“
Sven sirutas käed Evelyni poole.
„Piduuu!... Pange mussi,“ hõiskas Sven eunuhhide suunas, kes nosisid seina ääres patjadel istudes süvenenult maiustusi.
Evelyn vaatas hetkeks eunuhhide poole, need lõpetasid söömise, võtsid oma põhjatutest püksitaskutest välja flöödid ja hakkasid puhuma. Evelyn tõstis Sveni ees seistes käed pea kohale, tardus hetkeks muusika rütmis ja lükkas siis puusa küljele. Siis teise puusa järsu liigutusega teisele küljele. Siis tagasi, siis tõi käed alla ja tegi poolpöörde, lainetas kätega enda ees ja seejärel külgedel. Vaatas Svenile otse silma, nõksutas veelkord puusi ja võdistas väikest ümarat kõhtu, pööras seejärel selja Sven poole, ajas jalad harki ja hakkas hoogsalt tverkima. Evelyni väike lihaseline tagumik võnkus läbipaistvate roheliste pükste all rütmiliselt ja kiiresti, nagu oleks see iseseisev elusolend.
Vau, huilgas Sven, kui tverkimise tempo üha kasvas. Ta laksas Evelyni hooletult pepule, see kiljatas vallatult. Seejärel hüppas Evelyn rõõmsalt Sveni sülle, põimis jalad hoolikalt ümber mehe keha ja asus oma osa täitma.
Samal ajal, kui Evelyn Svenile sületantsu tegi, oli Merlyn Kirsika loori eest tõmmanud ja asunud ta nägu suudlustega katma. Mis nüüd, mõtles Sven hetkeks. Kirsika ei pannud vastu, peagi põimusid naiste käed ja kehad teineteisega. Sveni keha, Merlyni keha, siis Evelyni keha, Kirsika keha. Merlyn istus Sveni selja taha ja asus nüüd raevukalt ta kaela suudlema, juukseid, kõrvu, samal ajal kui Sven üha süvenenumalt Evelyni hiiglaslike rindadega tegeles. Merlyn püüdis Evelyni eemale lükata, ent see ei õnnestunud, Sven oli Evelyni rindadesse klammerdunud otsekui näljane imik. Kirsika oli end kuidagi Merlynist vabastanud, istus vaikselt Sveni taga ja joonistas Sveni seljale sõrmega suure poolkuu. Vilavate silmadega eunuhhid pikutasid seina ääres patjadel ja jälgisid datleid ja viigimarju põske pistes huvitatult toimuvat, näis, et siin täna pidu ei lõpe ja kes teab, saab ehk kaasa lüüa. Hürrem oskas neid pidusid korraldada.
Paradiis, taevas!
„Nägid, Hürrem, me mahume kõik ära ja ruumi jääb veel ülegi, „ võidutses Sven, Mustafa, kes iganes ta nüüd hetkel oligi, kõik maailma mehed korraga. Ta oli siin ja praegu, minevikus, tulevikus ja igavikus korraga. Hurraaa! Pidu! Vesipiibud, joogid, maiustused.
„Noh eunuhhid, kohimehed, kus te kadusite? Lööge kampa!“
Sveni silmad särasid, kuidas see kõik võimalik sai olla? Kõik on koos, sõbralikult, siin, voodis, minu tiiva all. Ma armastan teid kõiki! Kõik naised on sõbrad ja saavad omavahel läbi, nad armastavad, kallistavad ja suudlevad üksteist.
Kuidas see mul küll jälle õnnestus? Pea käis ringi.
Naised hellitasid padjakuhjade vahel Sveni ja teineteist, söötsid üksteist ja Sveni puuviljade ning maiustustega, jootsid üksteisele veini ja itsitasid üha lõbusamalt.
Keegi ei märganudki, et Merlyni käsi pigistab vööl rippuvat väikest nuga.
Sven tundis ennast hiiglasuurena, kõikvõimsana, kõikjalviibivana, ta täitis kogu ruumi ja oli peaaegu plahvatamas. Oli see alles võim ja valitsemine! Hürrem-sultana, tuhanded tänud sulle kõige eest!!!
Taamal seisnud Hürrem oli hakanud aeglaselt ümber oma telje pöörlema, esialgu vaevumärgatavalt venides ja siis üha kiiremini, nagu derviš tantsides. See oli kaunis vaatepilt, Hürremi silmad põlesid ja valge rüü moodustas keha ümber korrapärase lendleva koonuse.
Sven lükkas naised oma selja taha, need jätkasid naeru kihistades teineteisega tegelemist. Ta jälgis nüüd Hürremit, oli see vast nähtus!
„Sven-Mustafa, sa lähed üle piiri,“ kuulutas Hürrem kiiruse lisandudes. „Sa ei saa kõike endale kahmata, kuigi ma tean, sa tahad. Sa pead valiku tegema, Sven-Mustafa.“
Hürremi hääl kostis nüüd juba otsekui teispoolsusest.
Aga Sven peaaegu ei kuulanud teda enam, naised voodis, nüüdseks üksteisest tüdinud, olid tema ümber taas hoogu läinud. Miks mitte, saame hakkama, ümises Sven omaette, naiste puudutusi nautides. Merlyn oli talle just, nuga sügaval peos peidus, sülle roninud, et korrata Evelyni tantsu. Ta ei saanud ju Evelynile alla jääda.
Sven nurrus mõnust nagu suur kõuts.
„Sul on praegu kõik, aga kohe varsti pole sul enam midagi,“ hoiatas Hürrem. „Sa pead valiku tegema, otsuse tegema. Vali üks ja vabane kahest, Sven-Mustafa, kolm naist on liiga palju. Vabane, või su üle langeb needus… Sa oled liiga ahne, tahad kõike korraga, nii ei saa. Ma olen sind hoiatanud.“
Sven peatas hetkeks Merlyni, kes hõõrutas end ennastunustavalt Sveni kõhu vastu, ja silmitses arusaamatult Hürremit.
„Mida sa valetad, näed ju, kui hästi kõik on. Ära õienda, me klapime kõik siin, näed ju ise ka, kui tore meil on. Keegi ei tunne ennast halvasti. Naised saavad alati omavahel ju läbi, ikka on nii olnud, see on looduse seadus, maailmakord. Mine ära, kui sulle ei meeldi, jäta meid rahule,“ seletas Sven.
Sven tundis ennast nagu laps, kellelt mõnusad mänguasjad tahetakse äkitselt ära võtta ja ta ei saanud aru, miks, kui tore mäng alles käis täies hoos. Naised peaaegu lämmatasid ta.
Ta ei pööranud Hürremile enam tähelepanu. See keerles juba nagu takukoonal, tema pead ja keha ei võinud enam ühtlasest siluetist eristada, kõik oli üks suur sädelev kuju. Näis, et kohe-kohe kaob ta ära, lihtsalt haihtub. Kiiremini, kiiremini, kiiremini, pilv, mis meenutas veel kuidagi Hürremit, kadus äkitselt hiiglasuurde tumepunasesse vaasi. Vaikus. Lõpp. Kaelast käis läbi valujutt, aga Sven ei pööranud sellele tähelepanu.
Lae alt pudenes põrandale peotäis värvilisi kive ja siidlipp kirjaga: „Hoia end, Sven! Soovin sulle head, Kendra.“
Naised möllasid ja loopisid teineteist ikka veel siidpatjadega, hoogu jätkus. Sven vabastas end raugelt Merlyni haardest ja võttis vett. Huh, äge oli. Kael kipitas pisut. Mis nüüd edasi, kus need eunuhhid nüüd jäidki? Kutsuks kampa, vaataks, mis nad teevad, kas nad üldse midagi teevad, pugistas Sven omaette naerda. Las tulevad aitavad mind nende naistega hakkama saada, näis, et nende isu polnud veel täis. Ja mis kivid ja lipp see oli?
„Mehed,“ hüüdis Sven häält madaldades. “Üks korralik massaaž kuluks nüüd küll ära.“
Ta astus voodist välja, korjas paar kivi ja võttis lipu. Sinised soovikivid.
„Hoia end, Sven! Soovin sulle head, Kendra.“
Mis Kendra, see oli ju Hürrem. Midagi on siin sassi läinud. Võib-olla ilmus Kendra kiri sellepärast, et Sven ei kuulanud Hürremit, möllas ikkagi kõikide naistega? Kuri Kendra, igavene korrapidaja. Aga oli ju nii, tegelikult Hürrem ju armastas Mustafad-Sveni ja andestas talle tema ahnuse. Kivid ja see sõnum siidlipul olid selge märk, mis siis, et siin oli Kendra nimi, otsustas mees. Ja probleemi ju polnud, nagunii oli Hürrem toast kadunud, tema naistega endiselt siin ja Kendra ei puutu üldse asjasse.
Korraga kuulis Sven oma selja taga kräunumist. Ta heitis pilgu üle õla. Mis nüüd? Kus mu naised on, kohkus ta. Äsja oli siin käinud hoogne padjasõda, loorid, püksid, vööd, pärlikeed, kõik oli läbisegi lennelnud. Naer ja kiljumine, vesipiip oli ringi käinud ja vein voolanud.
Voodil, tema pehmel siidtekil oli korraga neli kollast saledat, lühikarvalist kassi, hambad irevil, valmis sööstma kaklusse. Loomad, mitte naised! Jubeda undamisega sööstsid nõtked loomad teineteise kallale. Kassikaklus! Üks kass lendas selili ja teine ukerdas tal otsas, püüdes kõri läbi närida, kolmas rebis hammastega teise kõrvu. Neljas loom oli kõrgele voodisamba külge kinnitunud ja valmistus otsustavaks hüppeks, et konkurentidele tuul alla teha.
Voodil lebas väike verine, valge peaga nuga, nagu kiskja hammas.
Sven hüppas voodist: küüned ja hambad, kassid, loomad, kaklus, tänan, ei. Ta tegi paar kiiret sammu ja tõukas ühe salaukse pärlikeekardina tagant otsustavalt lahti, külm õhk lõi näkku.
Sven avas silmad. Tema näo juurde oli kummardunud neli valges kitlis naist. „Jäite siia sauna vist liiga kauaks, noormees, kas teil on ikka veel halb, turgutasime teid siin tükk aega. Teil on kaelal väike haav, nagu oleks kass teid küünistatud.“ Naised valgetes kitlites vaatasid teda pingsalt.
Sven vedas ennast aeglaselt istukile.
Kus Hürrem on, kus naised on.
Mingid kassid? Kaklus, küüned, hambad ja vali kisa?
Sven avas rusikas käe, peos oli tal suur sinine kivi. Kaelalt immitses verd.












Sunday, May 8, 2016

Madonnast ja hoorast (päevakohane romaanikatkend emadusest)

Kendra tundis, et oleks nagu sattunud volbriööl Blocksbergi mäele, kus nõiad magusat mürgijooki segasid, seda agaralt maitsesid ja purju jäädes ennast jooma unustasid. Varsti võtavad nad välja luuad ja kaovad sumedasse öösse… Või riietuvad hundinahkadesse ja lähevad libahunti jooksma. Naised, kes jooksevad huntidega, nagu oli üks raamat, metsikud ja kartmatud, emad, sünnitajad, ja kui vaja, tapjad.
„Mis meil on nüüd nii, et ema puudub lapse kahe-aastaselt sünnipäevalt, et tenniselaagris treeneriga keppi teha?“ venitas Epp hetke pärast läbi nina.
Naised vaikisid hetke. Mida selle peale öelda? Emad võivad ju puhkust võtta ometi.
„Vaba maa, vabad naised. Naised, ka emad on tänapäeval vabad,“ kommenteeris Kendra, püüdes säilitada asjalikkust. Ta oli tuntud ka kui naisõiguslane.
„Väga vabad,“ urises Epp. „ See tšikk on küll vaba. Kas mitte Svenil sama vana laps pole, nagu sel emmel?“
Merlyn oli ema, see teadmine kainestas naised korraga. Naised, kes terrassil hooletult lõõpisid, olid ka teismeliste laste emad. Kõigil oli oma emakogemus, ehkki kõige raskem aeg juba meelest läinud: kui keerulised on esimesed aastad väikeste lastega, mis töö see on! Emaduse üle nalja ei visatud, see tekitas igas seltskonnas naiste solidaarsust ja kaastunnet. Emadus lisas igale naisele otsekohe mingi igavikulise dimensiooni, aga tekitas ka tema käitumise suhtes rangemad reeglid. Kõikide kättesaadud vabaduste valguses tundus ikka, et emakssaanud naine peab käituma teisiti, nagu vagur talleke, pühak, ei saa ennast purju juua, hommikuni tantsida, kõige vähem saab ta võõra mehega voodisse minna, kui tuju tuleb. Ta peab unustama oma isud ja seadma lapsed esiplaanile. Ema ei saa hoor, või kui ta on, tabab teda üldine hukkamõist, ikka veel, nagu keskajal, heidetakse ta vaikimisi seltskonnast välja. Keskajal loobiti mõnel pool sellised naised kividega surnuks ja veel tänapäeval saavad libedale teele sattunud emad otsaette märgi, mida on raske maha pesta. Seltskond tapab suhtumise ja sõnadega, meil ei ole keskaeg, me ei pane kellelegi käsi külge. Vahel teeb süütunne inimesega ise üks-null, karmavõlg jääb kui koorem eksinule selga ja veab ta kraavi. Süü on raske koorem, mis teistel sest, kui mõni eksib, teised ei pea asjaga üldse kuidagi suhestuma ega sageli suhtu kuidagi: inimestel on ju teistest enamasti ükskõik, igaüks tegeleb peamiselt oma asjadega.
Kendra teadis, et maailm on seksuaalselt vabameelsem, kui kunagi varem, aga hoora ja madonna arhetüüpide vastandus on aegadele üllataval kombel vastu pidanud. Ema ei saa olla lits, talle pole lubatud väljakutsuv seksuaalne aktiivsus. Kohutav silmakirjalikkus igal juhul! Pealtnäha on seksuaalsus tänapäeval ju „must“ ka emadele. Ema peab olema lühikese aja jooksul pärast sünnitamist väliselt jälle viimase peal pandav, sünnitamise jälgedest peab vabanema paari kuuga, ema peab taas välja nägema kui paaritumisvalmis seksikiisu, aga ei – vabalt paarituda ei tohi. Meelelahutusmeedia on täis pilte seltskonnastaaridest, kes on raseduskilodest lahti saanud paari nädalaga, teenivad leiba pesumodellidena ka pärast viienda lapse sünnitamist. Kuid see ei tähenda, et emad võiksid vabameelselt ringi lasta, samamoodi kui varem, lastetuna. Seksuaalselt vabameelne ema on ka vabas läänemaailmas reeglite rikkumine, 20. sajandil toimunud naiste vabastusliikumine pole siin midagi muutnud. Nagu oleks meil mingi 18. sajand, ema keha on ikka püha. Hooruse ja emaduse kokkupõrge päriselus tekitab inimestes alati tugevaid tundeid. Ja kui veel väikeste laste emal võõra mehega asjaks läheb, siis on – mkhm, siis teeb seltskond üks-null ära, see on keelatud, teadsid naised.
Igatahes oli Merlyn väikeste laste ema ja kuskil kodus paarisaja kilomeetri kaugusel oli Sveni naine veel kahe väikese lapsega, kellest üks oli paarikuune.
Terrassil valitses vaikus, hoog vaibus.
„Võib-olla peavad kõik koos linnas lapsukese sünnipäeva, Sveni naine ja Merlyni mees, “ õelutses Liina, püüdes olukorda naljaks pöörata.
„Hohohoo, mis lõbus kärgpere meil siin on tekkimas. Olete lugenud seda kärgpere raamatut, muideks?“ vahetas Epp teemat, aga naljatuju oli kadunud. „Tänapäevased inimsuhted, nagu ühekordse kasutusega lauanõud.“
Jajah, äraviskamine on tänapäeval jube lihtne, uue pakkumine agressiivne ja vastupandamatu, inimesed on ahvatluste ees nõrgad, mõtles Kendra.
Igal naisel oli mingi kogemus mahajäetusest raskel ajal, lastega üksiolemisest, sellest, kuidas asjad väljuvad kontrolli alt ja kõik on ainult sinu vastutada. Mingid hetked, millest naised ei taha kellegagi rääkida, kui õudne on olnud. Mehed on jah kuskil, enamasti tööl, või veedavad töö sildi all kuskil oma kvaliteetaega, kui lapsed on väikesed ja jätavad kogu koorma silmagi pilgutamata naiste kanda.
Kendra nagu teisedki tenniseõpilased tõesti eeldas, et Sveni rõõm äsjase isakssaamise üle on siiras. Kuidas saab nii, oodata ja kuulutada kõigile uhkelt oma poja sündi ja samal ajal siin vabas looduses teist emast karata. Ilus väike pruunisilmne poeg, kelle isa on moraalne kaabakas. Ja ilus emme, keda isa petab, kasutades ära emme abitust. Kendra püüdis olukorrast aru saada, aga ta keha reageeris füüsiliselt. Teda valdas nukrus. Mis kuradi koerte pulma ta peab siin pealt vaatama? Üks kiimas lita ees ja peni järel.
Kendra tundis äkki, et on ajast maha jäänud, et ta esindab mingit eelmise sajandi seksrevolutsiooni eelset moraali. Väike suvine flirt, miks mitte ju? Nojah, miks mitte, Kendra polnud mingi moraalijünger, suvi on suvi, vabadus ja päike, meil on kõigil üks elu, mida elada. Kendra võttis ise ka suvel vabalt, perest eemal pani ka hea meelega pidu, flirt ja vallatud jätkupeod polnud talle mingi võõras maailm. Inimesed on kõigest kehad, eriti suvel, ja vahel tuleb loom endas valla päästa.
Oeh, aga see siin polnud lihtsalt pidu, siin oli teoksil mingi tõsisem pornuhha, mõtles Kendra ja ta tundis iiveldust. Kuhu ta sattunud on? Kas see on okei? Siinsamas Saaremaal, mitte kaugel, oli praegu tantralaager, võib-olla peaks hoopis sinna põgenema, seal on vähemalt aus mäng, keegi ei valeta, mis õndsust sealt mehed-naised otsivad.
Kendra tundis, et peaks asjad pakkima.
Ometi ei teinud ta midagi.