Monday, June 19, 2017

Kas nunn Ursula vägistajad tuleks kohtu alla anda? Ilmus Postimehe arvamusportaalis 16.06.2017

Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.
Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus. Riigikogu lükkas eile kahjuks tagasi Oudekki Loone  ja kümnekonna riigikogulase  eelnõu, millega oleks välistatud fiktsiooniliste tekstide igasugune tsensuur Eestis, ka siis, kui tekst puudutab seadusega karistatavat tegevust. Küsimus on põhimõttelist laadi, ehkki lähtub ühest konkreetsest Kaur Kenderi teosest. Kui kirjanik kirjeldas oma sõnul ühe tegelase moraalset allakäiku, mis viis pedofiiliani ja tegu oli kirjandusliku kirjeldusega, mille eesmärgiks näidata isiksuse lagunemist, siis paljude jaoks oli teksti eesmärk lapsporno, mille eesmärk innustada pedofiile ning mille eest on ette nähtud karistus.
Eelnõu ühe esitajana meenutaks, et sõna- ja mõttevabadus on habras, selle piiramine alati hiiliv ning toimub sageli üldsuse nõudel moraali nimel. Rahvas on ajaloos sageli eelistanud korda segadusele ka siis, kui kord nõuab vabaduste piiramist. Sõnavabaduse üks valdkond on loomevabadus, mille eeldus on piirangute puudumine. Kultuurivaldkonna tuntumaks piiranguvormiks on tsensuur. Kohus on hetkel Kaur Kenderi „Untitled 12“ küll vabastanud lapspornograafia süüdistusest, tunnistades Kenderi kavatsused kunsti valdkonda kuuluvateks, ent teatavasti on prokuratuur asja edasi kaevanud ja me veel ei tea lõppotsust. Kas me oleme teel riigiks, kus ei usuta kunstivaldkonna eneseregulatsiooni ja kunstiväline sekkumine ehk tsensuur on aktsepteeritud?
Loomevaldkonna peamine mõte on testida ühiskondliku ja inimliku olemise piire ja esitada vastikuid küsimusi. Moodsa kunsti olemuseks on häirida ja kaardid segi lüüa. Hea moodne kunst osutab ühiskonna ja eksistentsi valupunktidele. Sageli on kunstiküsimuste esitamise meetod kas moraalselt ärritav või skandaalne. Kunst on valdkond, kus torgitakse ühiskondlikku mugavustsooni ja on teada, et moodsa kunsti keel on ikka ja jälle, ka Eestis segadust, viha ja raevu tekitanud. Sageli tegeleb loomevaldkond elu ja inimeksistentsi tumedama poolega, millest paljud teadagi ei taha.
Kuidas aga eristada kunstilisi tekste  ja nö. tehnilisi tekste, mille eesmärk on kutsuda üles vägivallale? Kuidas olla kindel, et kunstniku siiras kavatsus on kirjeldada elu varjukülgi ja mitte kutsuda üles vägivaldsetele tegudele? Kunsti piirid on tänapäeval hägused ja mis on kunst, defineeritakse vaikimisi ühiskondliku kokkuleppe kaudu, mille osapooled on kunstnikud, kriitikud, kunstiametnikud ja rahastajad.
Kunstiliste tekstide mõju võib olla ootamatu ja esile kutsuda vägivalda ka siis, kui kunstniku kavatsused on olnud teised. Klassikaline juhtum on Goethe „Noore Wertheri kannatused“, mis kutsus esile enesetappude laine Saksamaal. Saksa kunstniku Egon Schiele ühiskonnakriitilised maalid, kus oli kujutatud vägivaldsetes erootilistes stseenides lapsi, said aluseks kunstniku kinnipidamisele. Rock-muusika liigub üldse lubatavuse ja keelatuse piiril ning juhtumeid, kus artistidel on tulnud tegemist teha korrakaitsjatega, teab ajalugu sadu. Hiljuti Eestis esinenud Rammstein on olnud näiteks kinni peetud sodoomiasüüdistusega, mis oli ühe lavashow osa ning pahandusi komblusnormide rikkumise tõttu on neil olnud teisigi. Kas keegi kujutab ette rocki, kus laulutekstid tegelevad ainult seaduse piiridesse jäävate tegevustega?
Kenderi juhtumi lahenduse tähtsus seisneb selles, kas me avame loominguvaldkonna  karistusseadustikule ehk kas Eestist saab koht, kus on võimalik raamatute, filmide, etenduste rockishowde sisu ja nende loojate üle kohut mõista? Kus ei piisa ligipääsu piirangutest, vaid peetakse asjakohaseks raamatute või miks mitte ka näiteks piltide autoreid sanktsioneerida või ka ühiskonnast isoleerida?
Lapspornograafia valmistamine on keelatud kui vägivald ja keegi ei vaidle ju selle vastu. Kenderi juhtumis läks ka Riigikogu arutlustes lootusetult segi kunsti ja elutegelikkuse valdkond. Puhtalt juriidikast lähtudes on vist raske vahet teha fiktsioonis kujutatava ja elu vahel?
Kuidas aga olla kindel, et kellelegi ei jää tulevikus ette mõni naistevastase vägivalla stseen, näiteks vägistamine Eesti filmis? Kas Eve Kivi kehastatud nunn Ursula oli naistevastase vägivalla ohver? Kindlasti leiab loomade, näiteks hobuste piinamise kirjeldusi klassikalises sõjakirjanduses, need võivad häirida loomakaitsjaid.  Jõhkrate isikuvastaste kuritegude (peks, tapmiskatsed)  detailseid kirjeldusi ja kujutamist filmis ja teatris on kultuur täis. Ka need võivad inspireerida tumedatele tegudele, üles kutsuda vägivallale. Seda ei saa kunagi välistada, sest hea kirjandus, kunst, film ongi mõjus, aga asi on selle sõnumi mõistmise võimes.
Meie igapäevases elus on palju ohtlikumat fiktiivset vägivalda kui mõni nišikirjanduse tekst. Kõik lapsevanemad teavad, kui varjamatult  vägivaldne on multifilmide maailm, rääkimata Hollywoodi filmiproduktsioonist. Viimane on reguleeritud vaid kättesaadavuse piirangutega.

Riigikogus Kenderi teosest inspireeritud toimunu annab alust meenutada, et loominguline vabadus on vaba ühiskonna eeldus ja kui midagi on mõistlik reguleerida, siis see on raskestimõistetavate või kahemõtteliste teoste levik ja kättesaadavus.  

Wednesday, May 31, 2017

Loomatsirkuste keelamine. Kõne 31.05.2017 Riigikogus

Kunagi näidati laatadel mustanahalisi mehi, karvaseid naisi ja siiami kaksikuid. Inimesed kogunesid neid vaatama, maksid raha ja neil oli lõbus.
Loomade kasutamine inimese lõbustamiseks tsirkuses on vana komme, mis tänaseks on samamoodi oma aja ära elanud nagu karvaste naiste või kokkukasvanud peadega laste üle naermine. Loomad on inimestele tundunud naljakad, kui neile panna selga inimese riided, peksta neid, kuni nad seisavad kahel tagumisel jalal püsti või hüppavad kasuka kõrbelõhna saatel  läbi põlevate rõngaste. Täna oleme arusaamal, et tsirkuses võiksid oma osavust demonstreerida siiski ennekõike inimesed: inimakrobaadid, klounid ja tuleneelajad. Tsirkus on muutnud esteetilisemaks ja eetilisemaks. Me ei soovi Eestis enam näha tsirkuse külalistruppe, kus piinarikastes tingimustes loomi mööda esinemispaiku kitsastes oludes väntsutades transporditakse, et siis areenil nende väärikuse alandamist pealt vaadata.
Vabaks tsirkusesse sattumise võimalusest saavad täna tööseantava eelnõuga siiski vaid metsloomad, kes on vabadusest püütud. Nende loomade kasutamine, kes on kasvanud inimese kodus (kassid, koerad, küülikud, kanad, haned, pardid, kalkunid) ja kui tagatakse nende liigiomane käitumine. Nii et tegemist on loomade ärakasutamise lõpetamise teel siiski vaid ühe, samas aga väga olulise sammuga.
Meenutagem, et loomatsirkuste keelamine oli aktuaalne ka 2015, kui põllumajandusminister oli Ivari Padar. Siis ei jõudnud eelnõu Riigikokku.
Eesti  ühiskonnas kogub diskussioon  loomade väärikuse üle  alles hoogu. Parlamendis kukkus karusnahafarmide sulgemise eelnõu teatavasti küll esialgu läbi.  Ent küsimus loomade õigustest ja nende ärakasutamisest inimese poolt muutub üha aktuaalsemaks.  Tsirkuste ja karusnahakasvanduste kõrval on loomakaitse huvivaldkonnaks intensiivloomapidamine: tingimused farmides, pikamaatransport, võimalikult valutu hukkamine. Loomakaitse eesmärgiks on kokkuvõttes asjatute ja välditavate kannatuste vähendamine miinimumini. Loomade kannatuste vähendamise kõrval on teemaks ka loomadega kokkupuutuvate inimeste nt nende dresseerijate ja kasvatajate psüühiliste kannatuste vähendamine. Tsirkuste ja laatade puhul on oluline ka tsirkusekülastajate ohutus.
Loomade õiguste teema laiem taust on eetika – õpetus õigest ja valest ning see haakub tegelikult inimõiguste ja võimu temaatikaga. Nõrgemate olukord ja  asjatute kannatuste vältimine, olgu need siis inimesed või loomad, on progressiivselt mõtlevate inimeste  jaoks võtmeteemad, millega saab mõõta ka ühiskonna arengutaset.
Loomade õiguste teemal arutlenud filosoof Giorgio Agamben väidab, et suhtumises loomadesse on võtmeküsimuseks inimese ja loomade erinevuse otsimine ja inimese püüd leida kinnitust oma unikaalsusele. Inimene otsib erinevate loomade puhul enamasti tunnuseid, mis teda loomadest eristavad ja mis väga tähtis, inimest ülendavad. Loomade ja inimeste erinevust tõlgendatakse igal juhul vaimsuse ilminguna, näiteks püstiseismist ja pöialt on seostatud tööriistade kasutamisega. Loomade juures rõhutab inimene alati millegi puudumist: olgu see kõnevõime, ratsionaalsus, kultuur, ajalugu, teadlikkus surmast, erootika, häbi, süü. Nende nähtuste puudumine legitimeerib justkui inimese domineerimise loomade üle ja õigustab loomade ärakasutamist. Kui loomad on saadud tegema midagi, mis on inimesele omane – tantsivad, liiguvad mingi korra järgi, täidavad käske, tundub loom inimesele tark, aga ka naljakas. Tsirkuses sellisel puhul aplodeeritakse.
 Kui Carl Linné paigutas 18. sajandil primaatide keskele ka inimese, oli see skandaal. Tänaseks oleme me aktsepteerinud, et šimpansid ja gorillad polegi meist väga kaugel ja on isegi leitud, et inimesel ja kassil on leemurite näol ühised eellased. Me oleme loomadega sarnasemad kui kunagi arvati ja nii on vaja vähendada loomade ärakasutamist ja kannatuste põhjustamist loomadele miinimumini.

Inimese suhe loomadega on pidevas muutumises, seda enam, mida rohkem  aktsepteerib inimene oma sarnasust loomadega. Arenenud maailm  liigub igal juhul selle poole, et tunnistada loomade õigust liigiomasele elule ja väärikusele. Loomatsirkuste ärakeelamine on oluline samm sellel teel. 
Loomad vabaks!

Monday, May 22, 2017

Loomade ärakasutamine ja väärikus. Ilmus Eesti Ekspressis Areenis 17.05 pealkirja all "Piinarikkalt surnud loom ei kaunista kedagi"

Kõrged karusnahksed mütsid, kraed, tutid, peapaelad, kõrvaklapid –inimene on ikka ennast soovinud ehtida teise elusolendi kasukaga. Kohev loomakarv inimnäo ümbruses mõjub mõne jaoks kui lõvilakk jõu ja võimu sümbolina, andes usutavasti  ka igavamale inimnäole juurde ilmekust, veetlevust või rõhutades inimese võimu loomariigi ja looduse üle.  Aafrika pealikud ja kuningad on enda näo mõjukuse suurendamiseks kasutanud isegi loomanahkade otsa jäetud päid – tiigri– või lõviskalpe. Ka Euroopa mood sallis veel hiljuti rebaseboasid, mille ühes otsas surnud looma lapikuks pressitud nägu ja teises otsas saba, koivanahad koos krimpsukuivanud päkkadega sorakil.
Loomanahad on olnud teatavasti lausa raha üks ekvivalente, nende vastu vahetati teisi kaupu. Kunagi oli selleks praktiline põhjus: kangast ei osanud inimesed veel kududa ja seepärast tuli end katta loomanahkadega, et saada sooja.  Eestis kanti veel 30-40 aastat tagasi hülgenahast kraesid, mille saamiseks notiti maha vastsündnud hülgebeebisid. Tunnistan, et ka mul oli kunagi selline, saadud koos mantliga päranduseks naabritüdrukult.
Luksus ja teiste elusolendite naha kasutamine inimese poolt on ikka koos käinud. Kui hiljuti lõhkes Hiina „karusnahamull“ – karusnahkade tarnimine Hiina ja seega ka Euroopa karusnahatoodang vähenes pea poole võrra, siis selle taga oli väidetavalt tõhus võitlus korruptsiooni vastu Hiina ametnikkonnas: just  karusnahku kasutati ametnike soodsas suunas mõjutamiseks.
Hollywoodi kuldajast teame minginahka ja rebaseboadesse mähitud kaunitare. Veel kuuekümnendatel kanti tänaseks haruldaseks muutunud kaslaste – jaaguaride, pantrite, tiigrite, väiksemate kaslaste nahast valmistatud esemeid. Täna oleks see skandaal: Hollywood on nüüd pigem selleks avandgardiks, kes soovitab lõpetada loomade asjatud kannatused, loobudes nende nahkade kandimisest. Eesti päritolu Hollywoodi täht Mena Suvari, kes oma hiilgerolli tegi filmis „American Beauty“ koos Kevin Spaceyga -- saatis mõned nädalad tagasi teatavasti ka Eesti peaminister Jüri Ratasele kirja, veendes teda, et karusloomade kasvatamine – loomade piinamine Eestis --  tuleb lõpetada.
Kallid naaritsakasukad daamide  seljas olid veel hiljuti meeste võimu ja rikkuse näitajaks, võiks isegi öelda, sarnaselt kallite autode või muu tehnikaga – omamoodi peenisepikenduseks. Presidendivastuvõtuaegne  moepolitsei hindas 1990ndatel ka Eesti seltskonnaajakirjanduses daamide kasukaid, ohates tunnustavalt võimaliku hinnaklassi üle. Mida kallim on naise kasukas, seda kõvem mees – otsekui viitaks karusnahk naise õlgadel mehe ürgsele kütiosavusele!      
Uhked kasukad tänases läänestnud Tallinnas jäävad aga juba silma kui stigma, viidates moraalselt küsitavale tegevusalale või hämaratele sissetulekuallikatele. Paradoksaalsel kombel võib kasukas viidata ka vaesusele:  pensionäri kümneid aastaid käigus olnud kasukas  võib olla märk toimetulekuprobleemidest. Mõnes mõttes   ongi ökoloogiline kanda põlvest põlve pärandatavat kasukat. Kantud kasuka võib täna kirbuturul saada üsna poolmuidu, sest hipsterid ja muud moeteadlikud tegelased ennast juba surnud loomadega ei kaunista!
Eesti  ühiskonnas kogub diskussioon  loomade ärakasutamise üle inimese huvides alles hoogu. Parlamendis kukkus karusnahafarmide sulgemise eelnõu teatavasti küll läbi – ennekõike põllumajanduse lobi tõttu.  Täna karusnahafarmid, homme kanade pidamine või teised intensiivloomapidamise valdkonnad: põllumehed teavad, et targem on seda džinni mitte pudelist välja lasta! Ent küsimus loomade õigustest ja nende ärakasutamisest inimese poolt muutub üha aktuaalsemaks. Karusnahafarmid on selles valdkonnas isegi üks lihtsamaid teemasid. Kui turg teadlikkuse tõusu tõttu kokku kuivab, kaob ka karusnahatööstus. Üha enam kerkib päevakorda eetiline tootmine erinevates eluvaldkondades, levivad õiglase kaubanduse põhimõtted: meile on üha olulisem, kes ja kuidas õmbleb meie riided, korjab meie kohvioad, kuidas kasvab ja toodetakse meie toit. Karusnahakasvanduste kõrval on loomakaitse huvivaldkonnaks intensiivloomapidamine tervikuna: tingimused farmides, pikamaatransport, võimalikult valutu hukkamine. Loomakaitse eesmärgiks on kokkuvõttes asjatute ja välditavate kannatuste vähendamine miinimumini. Loomade kannatuste vähendamise kõrval on teemaks ka loomakasvatajate psüühiliste kannatuste vähendamine.
Loomade õiguste teema laiem taust on eetika – õpetus õigest ja valest ning see haakub tegelikult inimõiguste ja võimu temaatikaga.
Loomaõiguste kaitsmine on pärit samast allikast nagu naiste või vähemuste kaitsmine ning polegi kokkusattumus, et loomade õigustega seotud inimesed on sageli seotud ka naiste või seksuaalvähemuste või teiste vähemprivilegeeritute  kaitsmisega. Nõrgemate olukord ja  asjatute kannatuste vältimine, olgu need siis inimesed või loomad, on progressiivselt mõtlevate inimeste  jaoks võtmeteemad, millega saab mõõta ka ühiskonna arengutaset. Kes suhtub loomade kannatustesse ükskõikselt, peab alamaks ka naisi, teist rassi inimesi ja seksuaalvähemusi – see on näha ka Eesti tänasel poliitmaastikul.
Loomade õiguste teemal arutlenud filosoof Giorgio Agamben väidab, et suhtumises loomadesse on võtmeküsimuseks inimese ja loomade erinevuse otsimine ja inimese püüd leida kinnitust oma unikaalsusele (Giorgio Agamben, The Open: Man and Animal. Stanford, 2004, vt. Vikerkaar, juuli 2012). Inimene otsib erinevate loomade puhul enamasti tunnuseid, mis teda loomadest eristavad ja mis väga tähtis, inimest ülendavad. Loomade ja inimeste erinevust tõlgendatakse igal juhul vaimsuse ilminguna, näiteks püstiseismist ja pöialt on seostatud tööriistade kasutamisega. Loomade juures rõhutab inimene alati millegi puudumist: olgu see kõnevõime, ratsionaalsus, kultuur, ajalugu, teadlikkus surmast, erootika, häbi, süü. Nende nähtuste puudumine legitimeerib justkui inimese domineerimise loomade üle ja õigustab loomade ärakasutamist.
Loomade alamaks pidamist on seostatud ka inimese võitlusega oma loomalikkuse vastu. Kui siit edasi mõelda, siis loomalikkust on võimupositsioonil olevad inimesed ikka omistanud teistsugustele või alamatele: valged teistele rassidele, mehed naistele, heterod homoseksuaalidele. Loomalikkusega saab õigustada teistssuguste tagakiusamist ja või ka hävitamist, samas on loomade alandamine inimese võitlus oma sisemiste deemonitega ja loomaliku poolega.  
Keskajal põletati teatavasti nõidade pähe  kasse ja usuti, et mõned inimesed võivad käia jooksmas libahunti.  Kui Carl Linné paigutas 18. sajandil primaatide keskele ka inimese, oli see skandaal. Tänaseks oleme me aktsepteerinud, et šimpansid ja gorillad polegi meist väga kaugel ja on isegi leitud, et inimesel ja kassil on leemurite näol ühised eellased.
Lisaks keskaegsele umbusule  ja hirmule   on  ümber saamas ka loomade väärkohtlemine näiteks loomatsirkustes. Teaduse arenguks vajalike loomkatsete osas muutuvad nõudmised üha rangemaks. Inimese suhe loomadega on pidevas muutumises, seda enam, mida rohkem  aktsepteerib inimene oma sarnasust loomadega. Arenenud maailm  liigub igal juhul selle poole, et tunnistada loomade õigust liigiomasele elule ja väärikusele. Piinarikalt surnud loom ei kaunista ega ülenda inimest kuidagi.

Väljatõste:  Kes suhtub loomade kannatustesse ükskõikselt, peab alamaks ka naisi, teist rassi inimesi ja seksuaalvähemusi.

Monday, May 15, 2017

Eesti mehelikkuste spekter. Venia legendi TLÜ BFMis 18.04.2017


Karusloomafarmide keelustamise kõne Riigikogus 10.05.2017


Austatud juhataja!
Head riigikogu liikmed!
Head loomaõiguslased!

Kunagi katsid meie esivanemad ennast külma eest loomanahkadega ja tapsid nõidade pähe lõkkes kasse.
Meie suhe loomadega on aja jooksul pidevas muutumises:
loomade küttimisest nende kodustamise ja pidamiseni, loomaaedade tekkimisest loomkatsete, lemmikloomaharrastuse ja äri, ning tänapäeva intensiivpõllumajanduseni välja.
 Samal ajal on pidevalt kasvanud meie teadmised loomade olemusest, erinevate liikide vajadusest ja viimasel ajal ka loomade õigustest.
Loomad on täna  uurimisobjekt erinevates teaduses (zooloogia, etoloogia, põllumajandus).
Loomad on ka  filosoofia, eriti eetika  teema. Nõrgemate  kannatuste vähendamise ja õiguste arvestamise raamistikus on väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel tekkinud ja üha populaarsemaks muutumas ka Eestis loomakaitse.
Inimesed on loomadele oma vajaduste rahuldamiseks ikka kannatusi põhjustanud. 
Me küsime täna õigustatult, millal on loomade ärakasutamine inimeksistentsiks põhjendatud või isegi vältimatu ja millal see on mittevajalik.
Ma ei hakka siin täna arutlema teemadel nagu, mis eristab inimest loomast, kas hing, keel, tunded, erootika, surmahirm.
Olen veendunud, et ükski vaimselt terve inimene ei soovi loomale kannatusi. Kui inimese eluks on vaja loom hukata, siis tuleb teha seda valutult, võimalikult väheste kannatustega nii loomale kui hukkajale.
Kui aga inimese eksistentsiks pole vaja loomi piinata, näiteks neid puuris pidada, et saada kätte nende kasukas, tuleb see tegevus ka  lõpetada.
Mis kunagi on olnud tavaks, aga  tänase seisuga  pole enam otstarbekohane,  kuulub ajaloos mahakandmisele.
Karusnahatootmine pole  Eestis  rahvuslik traditsiooniline tegevusala, et seda reliktina, mälestusena muistsetest aegadest -- säilitada.

Tänane arutelu siin parlamendi suures saalis on pika arengu ja töö üks tulemus. Nii kaugele pole karusloomakasvatuste keelustamise teema Eestis veel seni jõudnud.
Muutunud on maailm ja meie arusaamad õigest ja valest. Eestis on karusloomakasvatuste keelustamist arutatud vähemalt aastast 2009, loomakaitseorganisatsioonide, roheliste ja sotsiaaldemokraatide eestvõttel.
Parlamendierakondadest on karusloomakasvatuse keelustamine Eestis  ainsana  Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programmis.
Täna pole karusloomade teema siiski ühe partei teema: 14 saadikut SDEst, keskerakonnast ja reformierakonnast on karusloomakasvatuse lõpetamise eelnõu esitanud ja seda väärtuspõhiselt, eetilistel kaalutlustel.
Me räägime täna palju riikide kuvandist. Eesti märgiks peetakse puhast loodust ja IT tehnoloogia arengut. Eile kuulasime näiteks IT ettevõtja Sten Tamkivi väga tehnoloogia-keskset positiivset ja liberaalset nägemust Eesti tulevikust. Eesti on mitmel alal innovatiivne, samas sotsiaalses plaanis, inimühiskonna ja väärtuste plaanis on meil kõvasti arenguruumi. Lõhe tehnoloogiameelse avangardi ja  ühiskonnas laiutava vanameelsuse vahel on kohati üüratu.
Ühiskonna arengutasemest räägib peale IT arengu näiteks suhtumine välismaalastesse, lähisuhtevägivalda, samasooliste koosellu, aga ka suhtumine loomade õigustesse. Siin on ka riikide vahel veel suured arenguerinevused ja siin pole Eesti veel üldse eeskujulik maa.
Aga meil on praegu kõik eeldused selles suunas liikuda ja muutuda paremaks!
Karusloomakasvatus on viimase 10-15 aasta jooksul keelatud Suurbritannias, Austrias, Horvaatias. Hollandis, Makedoonias, Brasiilias, Bosnias ja Hertsegoviinas, Sloveenias, Saksamaal osades liidumaades, osaliselt Šveitsis, Taanis, Rootsis, Uus-Meremaal, USAs. Heaolunõuete kasv on praktiliselt lõpetanud karusloomade kasvatmise Itaalias ja Šveitsis. Poliitilise teemana on karusloomafarmide keelustamine päevakorras Belgias, Saksamaal, Tšehhis, ka Norras.

Rõhutan, et täna arutatav loomakaitse eelnõu puudutab üksnes või peamiselt karusnaha saamise eesmärgil peetavate loomade heaolu ja selle eelnõu eesmärk on lõpetada karusloomakasvatus Eestis 10 aastase üleminekuperioodi jooksul.
Eelnõu ei puuduta loomi ega linde, keda kasvatatakse liha saamise eesmärgil ja kelle nahad või suled lähevad samuti kasutusse, nt lambad, veised, hobused, jaanalinnud, küülikud, kanad, kalkunid, pardid, haned.
Eelnõu ei puuduta ka juba olemasolevate kasukate kandmist, seda ei ole kavas ära keelata. Eelnõu ei puuduta ka jahi teel loomanahkade hankimist.
Ma igaks juhuks teen need täpsustused, sest selline vajadus on selgunud teemat kolleegidega diskuteerides.  
Nüüd karusloomadest, keda eelnõu puudutab.
Eestis peetakse praegu 200 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad)  ja selles valdkonnas on hõivatud 100kond inimest. Seega on tegemist marginaalse ettevõtlusvormiga.
Suurim kasvandus on soomlastele kuuluv AS Balti Karusnahk ca 70 töökohaga. Soomlaste tööstus moodustab 90-95% Eesti karusnahatööstusest.
10 aastase üleminekuaja jooksul, mida seaduseelnõu ette näeb, saab Eesti karusnahakasvatus tootmise kokku tõmmata järk-järgult. Nt AS Balti Karusnahk saab praeguste tootmismahtude juures siiski veel kasvatada ja nahastada 1,5 miljonit looma.
Miks siis peaks selle ettevõtlusvormi või põllumajandusharu lõpetama, kui inimesed saavad väikestes maakohtades ometi tööd ja karusnahad lähevad ekspordiks?
Võiks esitada ka küsimuse, kui töökoht on maal, kas siis pole üldse vahet, mis tööd inimene teeb? Missugune on selle töö sisu ja eetika? Kuidas see avaldab mõju töötajate vaimsele seisundile?
Eesti karusnaha üheks loojaks peetud veterinaar Salme Mitt on intervjuus Eesti Ekspressile rääkinud karusnahatööstuse  varjukülgedest ja kahtlusest oma elutöö eetilise külje osas. „Inimene ei ole lõpuni selgeks mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja paneb ta puuri.“
Ta on ka üllatavl kombel tunnistanud, et „Loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv.“Hinge?
Soovitan lugeda, mida  22.09.2016 Ekspressis rääkis nimene, kes tõi Eestisse mh tšintšiljapidamise, kes on juhtinud Karusloomakasvatajate Seltsi ja on olnud hiljuti veel karusloomakasvatuse konsulent.
Salme Mitt on muide  saatnud ka kirja karusloomakasvatuse teemal eelmisele maaelukomisjoni juhile Ivari Padarile, kus avaldas kahetsust, et sellesse eluvaldkonda sattus.
Karusloomakasvatuste sulgemise sotsiaalsest mõjust niipalju, et praegused töötajad, keskealised inimesed saavad täna arutatavas eelnõu järgi 10-aastase üleminekuperioodi jooksul kas jääda pensionile, mida vanus enamasti lubab või leida teise tegevuse.
Veel loomade olukorrast puurides. Ka siis, kui on täidetud kehtivad veterinaarameti nõuded, on zooloogid osutanud, et liigiomased vajadusi ei ole puuriloomadel võimalik rahuldada. Nad ei saa joosta, kaevata, varjuda, naaritsad ei saa ujuda. Tegemist pole küll metsast püütud ja puuri pandud loomadega, ent liigiliselt on puurirebane siiski rebane ja puurinaaritsa järeltulija naarits.
Arvestades aretustööd, millele karusnahatööstuse esindajad on puuriloomade puhul  viidanud, võib puurirebaseid soovi korral siis pidada koerlasteks, keda peetakse kasuka saamise eesmärgil puuris. Ka ametkonnad, nagu Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee  raport on sedastanud, et karusloomakasvatuse puurid ei vasta loomade käitumuslikele vajadustele, sagenevad loomade käitumuslikud häired, haigused, suremus. Loomade asjatud kannatused on ilmsed.
Kui soovitaks karusloomi pidada liigi vajadustele vastavalt, peaks neid pidama loomaaedadele sarnastes tingimustes. See muudaks karusnahatootmise majanduslikult mõttetuks. Et kasvandused on  loomade jaoks igal juhul ebasobiv keskkond, on rõhutanud Eesti zooloogid Turovski ja Maran.
Karusloomakasvandus on ka loomade nappide elutingimuste juures maailmas üha ebastabiilsemaks muutuv majandusharu, eriti arenenud maailmaosas. Moemaailm liigub üha vähesema karusnahakasutamise suunas, progressiivsemad moeloojad toetavad loomakaitse pingutusi, et vähendada loomade kannatusi. Paljud staarid on täna  karusnahavastased, kuigi me mäletame filmiajaloost minginahkadesse, rebaseboasse või isegi eskootiliste metsloomade nagu jaaguarid ja tiigrid -- mähkunud Hollywoodi tähti. Täna oleks see skandaal.
 2016. aastal vähenes minkide tootmine järsult, 25%. Oksjonimaja KopenhagenFur andmetel langes naaritsanahkade tootmine 2015. aastal toodetud 72 miljonilt 2016. aasta 52 miljonile, põhjuseks muu hulgas Hiina karusnahamulli lõhkemine (mille taga olevat võtlus korruptsiooniga Hiinas, kus karusnahk on olnud traditsiooniline kingitus).
Näeme, kuidas tänavapildis väheneb karusnahkade nähtavus, sest need pole moes või mõjuvad isegi teatud stigmana või luksusega eputamisena.
Tean, et Maaülikool on oma vastavas aruandes näinud ka karusloomakasvatuse perspektiivsena, kuid selles pole arvestatud tööstuse eetilisi ja keskkonnaaspekte. Karusloomakasvatus pole ökoloogiline majandusharu, nagu vahel väidetakse, sest nahkade säilitamiseks ja parkimiseks ning värvimiseks kasutatakse kemikaale. Karusnahatööstus kuulub maailma 5 kõige enam saastava tööstusharu hulka. Isegi paljud rõivad, mille kaunistamiseks on kasutatud karusnahadetaile,  sisaldavad nt formaldehüüdi lubatust suuremas koguses. Lisaks on probleemiks võõrliikide võimalik levik loodusse ja loomade väljaheited. Loomade korjused küll üle ei jää, aga paraku söödetakse neid kondijahuna ka liigikaaslastele sisse sealsamas kasvanduses.
Kokkuvõttes:
On aeg väärtuspõhiselt mõelda ja lõpetada see marginaalne, halva mainega  tegevusala, karusloomakasvatus Eestis.
Soovitan kõigil parlamendiliikmel, tuginedes oma südametunnistusele, lõpetada loomade asjatu piinamine ja toetada nimetatud eelnõu.



Thursday, April 13, 2017

Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma ka „puukallistajatest“. Ilmus Postimees-online´is 12.04.2017


Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond.
Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohind on RMK kinnitusel praegu 10 000 eurot ja riik täidab eelarvet metsast saadava dividendituluga.  Kui toimuks rahvahääletus metsateemal, kaotaksid erametsaomanikud, kelle jaoks linnainimesed on „puukallistajad“   ja mets puupõld, sarnaselt näiteks porgandipõlluga, mis saagi küpsedes loomulikult tühjaks tehakse. Eraomanike jaoks pole metsa realiseerimine olnud muide kunagi nii lihtne kui praegu, puudub kohustus metsa uuendada, ei kehti raierahu reeglid ning metsaraie-alane aruandlus on lihtne ja uus metsaseadus puudutabki suures osas RMK tegevust.
RMK on oma kohustust riigiettevõttena eeskujulikult täitnud, metsa ka aktiivselt uuendades ja raiudes vähem kui erametsaomanikud.  Riigikogus töösoleva metsaseaduse  puhul kardavad paljud nüüd, et RMK hakkab Eesti metsa raiuma senisest rohkem – kui langetatakse kuusikute raievanust 60 aastale. Hea tahte korral on veel võimalik  saavutada huvitatud osapoolte – RMK, keskkonnaministeeriumi ja parlamendi kokkulepe ja majandada metsa nii, et säiliksid vääriselupaigad ning inimesed ei tunneks, et hävitatakse meie ühist vara. Kui kuusikute vanus on 70-80 aastat, on metsa puiduna tarbimise parim enne küll möödas, ent mets on keskkonnaasjatundjate kinnitusel liigirikkam, sest tekib sobiv keskkond pesitsuspaikadeks, vajalikud urud ja õõnsused. Emotsionaalselt vastuvõtmatu ja looduse liigirikkuse seisukohast kahjulik ja metsarahva mentaliteedile võõras on kalk majanduslik argument, mis seaduseelnõu  kohaselt lubaks langetada kuuse raievanust 60le aastale – kuid -- pole veel hilja seda korrigeerida! Ekspertide hinnangul on mõistlik üle vaadata ka muid piirangud, näiteks raielankide lubatud suurus ja soodustada aktiivset metsauuendamist.
Mis see minusse puutub, võib mõni metsaomanik nüüd küsida. Tõesti, vähemus Eesti inimestest on eraisikutena metsaomanikud, kuid kodanikena kuulub ka igale maaelumuredest võõrandunud linnainimesele mõtteliselt tükike riigimetsa. Just sellepärast on inimesed tagajalgadel ja tänaval -- riigimetsa osas on ka kõige metsakaugemal inimesel õigus kaasa rääkida, ka siis kui ta pole viimastel aastatel jõudnud isegi metsa seenele ega marjule. Igal Eesti inimesel on sõnaõigus metsa kui elupaiga kohta ja põhimõtteline õigus kaasa rääkida metsa saatuse teemal, sest riigimets on meie kui kodanike ühine vara.

Maailmas on Eesti bränd puhas puutumatu loodus ja meie endigi hulgas valitseb müüt eestlastest kui metsarahvast, kelle jaoks on suhe loodusega loomulik, kes küll majandab mõistlikult metsa, aga ei hävita elu. Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma „lendoravatest“ ega  „puukallistajatest“.

Tuesday, April 11, 2017

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.