Siit saab kõike teada Priuse 2009 mudeli kohta
http://www.allaboutprius.com/
Monday, November 16, 2009
Meie suhe muutus romantiliseks
Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.
Tuesday, November 10, 2009
Miks ma Priusega pühapäeval Aia tänaval trahvi sain
Priusega saab aasta lõpuni Tallinna kesklinnas parkida tasuta, hiljem mitte, kuna linn avastas, et Toyota Prius pole keskkonnasõbralik, kuna tema tootmine on keskonnavaenulik. See, et ta õhku ei saasta linnas, ei loe.
Igatahes, veel aasta lõpuni on Priusel parkmimissoodustus. NB! See ei puuduta südalinna ega vanalinna. Mina läksin juba pühapäeval alt, parkisin Aia tänavale ja sain "viivistasu otsuse" ehk trahvi. Tegin järelpärimise ja siin teistelegi infoks:
"Vastuseks teatan et hübriidmootoriga sõiduki, mille heitgaaside saasteaine süsinikdioksiidi emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta, võib kuni 2010 aastani parkida Tallinna kesklinna (v.a. südalinn ja vanalinn) avalikel parkimiskohtadel parkimistasu maksmata. Juhin tähelepanu asjaolule, et Tallinna kesklinna avaliku tasulise ala sees asuvatele mitmetele tasulistele eraparklatele ning vanalinna ja südalinna tsoonile nimetatud parkimistasu maksuvabastus ei laiene.
Alates 1. juulist 2007 hakkas kehtima Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine” punkti 7.2.3. Varasem redaktsioon oli järgmine: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud hübriidmootoriga sõidukid (osaliselt või täielikult elektrimootori jõul liikuvad sõidukid)”. Sellel ajal väljastati hübriidsõidukitele parkimiskaarte märkega „Tallinnas” ning parkida võis parkimistasu maksmata ka süda- ja vanalinnas. Alates 1.07.2007 hakkas kehtima nimetatud määruse punkt järgmises sõnastuses: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal juhid selliste hübriidmootoriga (osaliselt või täielikult elektri jõul töötav) sõidukite parkimisel, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta”.
Seega piiras Tallinna Linnavolikogu uue redaktsiooniga hübriidsõidukite parkimisel antavat soodustust ning parkimistasu maksmine ei olnud enam kohustuslik kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal. Südalinna ja vanalinna tsoonis parkimiseks tuleb hübriidsõidukil parkimisel tasuda võrdselt teiste sõidukitega parkimistasu.
Kuna Aia tänav asub vanalinnas, on eeltoodust tulenevalt hübriidmootoritega autodel seal parkimine tasuline.
Igatahes, veel aasta lõpuni on Priusel parkmimissoodustus. NB! See ei puuduta südalinna ega vanalinna. Mina läksin juba pühapäeval alt, parkisin Aia tänavale ja sain "viivistasu otsuse" ehk trahvi. Tegin järelpärimise ja siin teistelegi infoks:
"Vastuseks teatan et hübriidmootoriga sõiduki, mille heitgaaside saasteaine süsinikdioksiidi emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta, võib kuni 2010 aastani parkida Tallinna kesklinna (v.a. südalinn ja vanalinn) avalikel parkimiskohtadel parkimistasu maksmata. Juhin tähelepanu asjaolule, et Tallinna kesklinna avaliku tasulise ala sees asuvatele mitmetele tasulistele eraparklatele ning vanalinna ja südalinna tsoonile nimetatud parkimistasu maksuvabastus ei laiene.
Alates 1. juulist 2007 hakkas kehtima Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine” punkti 7.2.3. Varasem redaktsioon oli järgmine: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud hübriidmootoriga sõidukid (osaliselt või täielikult elektrimootori jõul liikuvad sõidukid)”. Sellel ajal väljastati hübriidsõidukitele parkimiskaarte märkega „Tallinnas” ning parkida võis parkimistasu maksmata ka süda- ja vanalinnas. Alates 1.07.2007 hakkas kehtima nimetatud määruse punkt järgmises sõnastuses: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal juhid selliste hübriidmootoriga (osaliselt või täielikult elektri jõul töötav) sõidukite parkimisel, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta”.
Seega piiras Tallinna Linnavolikogu uue redaktsiooniga hübriidsõidukite parkimisel antavat soodustust ning parkimistasu maksmine ei olnud enam kohustuslik kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal. Südalinna ja vanalinna tsoonis parkimiseks tuleb hübriidsõidukil parkimisel tasuda võrdselt teiste sõidukitega parkimistasu.
Kuna Aia tänav asub vanalinnas, on eeltoodust tulenevalt hübriidmootoritega autodel seal parkimine tasuline.
Saturday, November 7, 2009
Laelamp ja muud müsteeriumid
Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem.
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)
Friday, November 6, 2009
Power-nupu saladus lahendatud
Prius oli öösel lund täis sadanud nagu kõik teisedki autod õues ja üllatavalt maiselt läks käiku tavaline lumehari. Hübriidajami sisselülitamise saladus, mille kallal eile maadlesin, lahenes kiirelt. Nuppu sisse lülitades pean lihtsalt jõuliselt vajutama pidurit! Ei käivitugi päris nii nagu arvuti.
Tänasel talvisel hommikul akust ei piisanud paljuks rohkemaks kui ajami käivitamiseks: auto lülitas käima bensiinimootori pärast seda kui panin sisse istmesoojenduse.
Rahuliku poeskäigusõidu ajal aga kasutas vaheldumisi bensiini ja hübriidi.
Imelik, et tagasi tulles põles mul laelamp, peab mõtlema, miks.
Tänasel talvisel hommikul akust ei piisanud paljuks rohkemaks kui ajami käivitamiseks: auto lülitas käima bensiinimootori pärast seda kui panin sisse istmesoojenduse.
Rahuliku poeskäigusõidu ajal aga kasutas vaheldumisi bensiini ja hübriidi.
Imelik, et tagasi tulles põles mul laelamp, peab mõtlema, miks.
Thursday, November 5, 2009
Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega
Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.
Tuesday, October 13, 2009
Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu
2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav.
“Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla
Mereõhk teeb vabaks
Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”
“Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla
Mereõhk teeb vabaks
Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”
Subscribe to:
Posts (Atom)
