Thursday, April 13, 2017

Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma ka „puukallistajatest“. Ilmus Postimees-online´is 12.04.2017


Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond.
Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohind on RMK kinnitusel praegu 10 000 eurot ja riik täidab eelarvet metsast saadava dividendituluga.  Kui toimuks rahvahääletus metsateemal, kaotaksid erametsaomanikud, kelle jaoks linnainimesed on „puukallistajad“   ja mets puupõld, sarnaselt näiteks porgandipõlluga, mis saagi küpsedes loomulikult tühjaks tehakse. Eraomanike jaoks pole metsa realiseerimine olnud muide kunagi nii lihtne kui praegu, puudub kohustus metsa uuendada, ei kehti raierahu reeglid ning metsaraie-alane aruandlus on lihtne ja uus metsaseadus puudutabki suures osas RMK tegevust.
RMK on oma kohustust riigiettevõttena eeskujulikult täitnud, metsa ka aktiivselt uuendades ja raiudes vähem kui erametsaomanikud.  Riigikogus töösoleva metsaseaduse  puhul kardavad paljud nüüd, et RMK hakkab Eesti metsa raiuma senisest rohkem – kui langetatakse kuusikute raievanust 60 aastale. Hea tahte korral on veel võimalik  saavutada huvitatud osapoolte – RMK, keskkonnaministeeriumi ja parlamendi kokkulepe ja majandada metsa nii, et säiliksid vääriselupaigad ning inimesed ei tunneks, et hävitatakse meie ühist vara. Kui kuusikute vanus on 70-80 aastat, on metsa puiduna tarbimise parim enne küll möödas, ent mets on keskkonnaasjatundjate kinnitusel liigirikkam, sest tekib sobiv keskkond pesitsuspaikadeks, vajalikud urud ja õõnsused. Emotsionaalselt vastuvõtmatu ja looduse liigirikkuse seisukohast kahjulik ja metsarahva mentaliteedile võõras on kalk majanduslik argument, mis seaduseelnõu  kohaselt lubaks langetada kuuse raievanust 60le aastale – kuid -- pole veel hilja seda korrigeerida! Ekspertide hinnangul on mõistlik üle vaadata ka muid piirangud, näiteks raielankide lubatud suurus ja soodustada aktiivset metsauuendamist.
Mis see minusse puutub, võib mõni metsaomanik nüüd küsida. Tõesti, vähemus Eesti inimestest on eraisikutena metsaomanikud, kuid kodanikena kuulub ka igale maaelumuredest võõrandunud linnainimesele mõtteliselt tükike riigimetsa. Just sellepärast on inimesed tagajalgadel ja tänaval -- riigimetsa osas on ka kõige metsakaugemal inimesel õigus kaasa rääkida, ka siis kui ta pole viimastel aastatel jõudnud isegi metsa seenele ega marjule. Igal Eesti inimesel on sõnaõigus metsa kui elupaiga kohta ja põhimõtteline õigus kaasa rääkida metsa saatuse teemal, sest riigimets on meie kui kodanike ühine vara.

Maailmas on Eesti bränd puhas puutumatu loodus ja meie endigi hulgas valitseb müüt eestlastest kui metsarahvast, kelle jaoks on suhe loodusega loomulik, kes küll majandab mõistlikult metsa, aga ei hävita elu. Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma „lendoravatest“ ega  „puukallistajatest“.

Tuesday, April 11, 2017

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.




Thursday, January 26, 2017

Karusloomafarmide aeg on ümber, ilmus Postimehe arvamusportaalis 16. jaanuar 2017

Kas inimesel on õigus piinarikastes tingimustes kasvatada teist elusolendit ainult selleks, et maha võtta tema ilus nahk ja teha sellest endale müts või krae? Tappa 200 naaritsat, et lohiseda peenele vastuvõtule pikas kasukas või lüüa maha loom, et teha tema sabast võtmehoidja?
Tunnistan, et minu suhe loomade ärakasutamisse inimese poolt on kahetine. Pean lugu veganitest, ent mõistan seda, et meie kliimas on ellujäämiseks ikka söödud liha ja tarbitud piima ning mune ning sellist toiduvalikut toetavad siinmail ka toitumisteadlased. Ma arvan, et on keskkonnateadlik ära kasutada nende põllumajandusloomade nahad, niipalju kui see on võimalik, keda inimene kasvatab, neid muidugi ära kasutades, et saada oma eluks vajalik toit. Ma ei kujuta ette elu ilma nahast jalatsiteta ja söön liha. Pean intellektuaalselt huvitavaks, ent äärmuslikuks ökofeministlikku arusaama, mis näeb piima- ja munade tarbimise taga soolise võrdõiguslikkus temaatikat: emasloomade- ja lindude ekspluateerimist, sest piimaandmiseks ja munemiseks sundtiinestatakse veiseid ja kanu regulaarselt.
Samas, kui järgi mõelda, pole karusloomanahk, millega end kaunistada, inimesele ellujäämiseks tänapäeval enam vajalik, sest meie käsutuses on materjalid, mille abil ennast külma eest kaitsta ja soovi korral lille lüüa ka oluliselt eetilisemalt. Daami karusnahkne kasukas tänases Eestis on minu rikutud pilgu jaoks samasugune tugev stigma nagu lõvi- või tiigrinahk mõne aafrika kuninga õlgadel ning seostub primitiivse võimunäitamisega teiste surma ja kannatuste arvel.
Kui põllumeeste arvates on karusloomakasvatused Eesti põllumajanduse ja maaelu loomulik osa, siis linnainimestest ja ennekõike humanitaaridest loomasõprade jaoks on karusloomakasvatus moraali valdkonda kuuluv filosoofilist laadi küsimus. Meie uus valitsus ei võtnud küsimust eelmisel neljapäeval arutades  vastu ühtset  seisukohta karusloomafarmide keelustamise osas ja praegu on karusloomakasvatus meil igati seaduslik ettevõtmine, kui vastab veterinaar-ja toiduameti normidele. Paljude arvates on tegu maaelu loomuliku mitmekesisusega, ehkki karusloomakasvatuses on hõivatud marginaalne hulk inimesi.  Eestis kasvatatakse karusloomadena tšintšiljasid, küülikuid, naaritsaid ja rebaseid. Kokku on Eestis umbes 200 000 karuslooma. Eesti ja Baltimaade suurim karusloomafarm asub Keila külje all Karjakülas, kus on ligikaudu 150 000 minki ja 22 000 rebast. Soome kapitalile kuuluva Balti Karusnahk OÜ turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.
Parlamendi maaelukomisjon arutab peagi küsimust, mis muutus aktuaalseks seoses loomakaitsega tegeleva MTÜ Loomus initsieeritud avaliku elu tegelaste hiljutise petitsiooniga ja praeguse seisuga võib oletada, et komisjon ei näe põhjust karusloomakasvatust keelustavat eelnõu koostada ega parlamendi ette saata.
Samas, Euroopa riigid on viimastel aastatel suutnud avalikkuse survel karusloomakasvatuse lõpetada, nt. Suurbritannia, Holland, Horvaatia, Põhja-Iirimaa, Austria, Makedoonia,  Bosnia ja Hertsegoviina, Sloveenia, mõned Saksamaa liidumaad ning Belgia suurim piirkond Valloonia täielikult, osaliselt Šveitsi, Taani, Rootsi, mujal maailmas Brasiilia, Uus-Meremaa, USA. Karusloomafarmide keelud on eriti tugevalt poliitilises päevakorras Belgias, Saksamaal ja Tšehhi Vabariigis. Moemaailmas on karusnahk asendunud kunstmaterjalidega, sest tarbija teadlikkus on kasvanud ning karusnahksed luksustooted ei seostu trenditeadlikkus avalikkuses mitte alati glamuuriga.   Karusloomanahkade tootmine pole paljudes maades enam ka majanduslikult mõttekas, sest Euroopa turg on kokku kuivamas ja suur Hiina suudab ise toota oma turul veel vajaliku karusnahatoodangu.
Viimase EMORi uuringu järel (vt. Maaleht 12.01. 2017) pooldab karusloomafarmide keelustamist üle poole Eesti elanikkonnast, sealhulgas on vastuseis, lausa üle 80% suurem naiste hulgas.  Kui avalik arvamus on selline ja parlamendis domineerib kitsas põllumeeste huvigrupi hääl, on aeg teema diskussiooniks üles võtta nii avalikkuses kui ka Riigikogus. Ettevõtjate jaoks pika sujuva üleminekuajaga --- oleks ka Eestis õige hetk kuulutada karusloomakasvatus oma aja ära elanud  nähtuseks, mineviku reliktiks ja täielikult keelustada.  

Tuesday, January 24, 2017

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.

Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaoks sobivaks, oleks ehk parem avalikkuses teadusest üldse vaikida ning lasta sellel valdkonnal häirimatult edasi elada oma sissepoole suunatud elu. 

Arvatavasti on vaid vähestel ettekujutus, millega tegeleb Eesti kaasaegne teadus, ka selle pehmem pool: sotsiaal- ja humanitaarteadused, sest teaduse ja avalikkuse vaheline kommunikatsioon on üsna kesine. 

Uut teadmist produtseerivad sajad magistritööd ja kümned doktoritööd Eestis igal aastal. Heal juhul ilmub mõne töö puhul ka eestikeelne artikkel Sirbis, enamasti aga jääb loodud teadmine failidena ülikooli andmepankadesse ja heal juhul on  ehk aluseks mõnele järgmisele tudengitööle. Sageli on teadustekstid ainult inglise keeles. Rakenduslikkus on Eesti akadeemilises maailmas pigem negatiivse varjundiga sõna ja rakenduslikke töid peetakse sageli vähenõudlikumaks.

Mõned näiteid Eesti aktuaalsetest teadusteemadest. Selle aasta alguses said Eesti Teadusagentuuri personaalsed uurimistoetused (PUTid), mille saamine on Eesti teaduse kõrgeima pilotaaži tunnus --  seitse Tallinna Ülikooli teadlast (kaudselt ka minu kolleegi Tallinna Ülikoolis). Need tippteadlased saavad lähiajal süvenenult tegelda kultuuriliste muutuste ja konfliktide teoreetilise mudeli, subjektsuse ja lausungi teemaga Juri Lotmani loomingus, relatsioonilise lähenemisega „nurjatute probleemide“ valitsemisele, demograafia aspektiga 19. sajandi maa- ja linnaühiskonnas, audiovisuaaltööstuse väljakutsetega digiajastul. Loodan siiralt, et uurijatel on inspireeriv oma teemadega tegelda, aga loodan ka, et saadav uus ja huvitav teadmine jõuab kunagi tagasi ka Eesti ühiskonda, rikastades meie arusaamist ümbritsevast ja iseendast, võib-olla saab aluseks mõnele asjakohasele  teemapüstitusele avalikus diskussioonis. Mõni akadeemiline leid  leiab ehk mõtestatud kujul koha õpiku kaante vahel, loengukursuses, või on aluseks mõne otsuse tegemisele, võib-olla aitab laiemalt analüüsida ka  mõnda aktuaalset probleemi. Loodan, et mõni uurimistoetuse saanud teadlane ilmutab teksti ka eesti keeles (vbl paralleelselt ingliskeelsega, kui aega jääb).Julgen väita, et Eesti teadusinstitutsioon olemuslikult ei soodusta teadusliku teadmise levikut.  
Samal ajal ühiskonnas, ka poliitikas tehtavad otsused peaksid olema eelkõige teadmiste-, mitte huvidepōhised ning teadusel on selles protsessis keskne roll. Teaduse staatust ja kaasarääkimise võimalusi ühiskonnas aitaks tõsta ka magistri-või doktorikraadi nõue asjakohastes ametites.

Tuleb au anda, teadusliku teadmise populariseerimise nimel teeb pingutusi nii uus Teaduste Akadeemia juhtkond kui ka ülikoolid, esile võib tõsta meie väikesetiraažilisi kultuuriajakirju. Ent kui Eesti  teaduse infosüsteem ETIS ei kvalifitseeri eesti keeles ilmunud artikleid (mõne erandiga) üldjuhul teadustekstideks, puudub teadlastel motivatsioon ennast eesti keeles väljendada ja sellega tegelevad vaid üksikud entusiastid. Isegi  eestikeelsed kõrgkooliõpikud ei kvalifitseeru ETISe järgi staatust andvateks publikatsioonideks. Akadeemia, Sirbi, Vikerkaare artiklid on õpetlase kvalifikatsiooni hindamisel sama hea kui mittemiski, ajaleheartiklid võivad mõjuda teadlase profiilile isegi negatiivselt. Nii jõuab poliitikuteni ja teiste otsusetegijateni  ühiskonnaalane teaduslik teadmine juhuslikult, heal juhul läbi mõne ekspertarvamuse või lihtsustatud kujul läbi mõne populaarse portaali.

Teisalt on täiesti arusaadav, et teadus peab olema rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, võrreldav omas valdkonnas ja seetõttu on ingliskeelsed kõrge klassifikatsiooniga ajakirjaartiklid omal kohal teadustöö kvaliteedi hindamisel. On kokku lepitud, et Eesti teaduse rahvusvahelist taset näitab tsiteeritavuse indeks ja teaduslikku kvaliteeti  mõõdetakse  bibliomeetriliselt. Tsiteeritavuselt ongi Eestis mitmeid teadlasi, kes omas valdkonnas ka maailmas tipptegijad, ka siis, kui nad on Eesti avalikkusele tundmatud. Aga võime rõõmustada selle üle, et eesti teadlased panustavad globaalsesse teadusse ja viivad edasi maailma mõtet.

Nö kõvade teaduste vallas  (science) keskenduvad teadus- ja arendustegevuse investeeringud tippteadusele (ekstsellentsile), mille järele mõnede ekspertide hinnangul ei eksisteeri Eesti majandusstruktuuris  piisavat nõudmist. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide Sigrid Rajalo ja Joel Peetersoo arvates ei oma teaduses tehtav Eesti majandusse nähtavat väljundit ja  jätkates senise riikliku teaduse rahastamise süsteemiga väljundit majandusse ei tekigi!
Eestis oleks vaja teadustegevuse rahastamisse kaasata rohkem erasektorit, kuid selle eelduseks on, et erasektor näeb teaduse rahastamises selget seost oma tegevusega või kasu. Eesti innovaatilistest ettevõtetest peab samas vaid ca 1,5 protsenti Eesti ülikoole ja teadusasutusi kõige väärtuslikumateks koostööpartneriteks ning ka teadlastel on vähe huvi ettevõtetega koostöö vastu. Akadeemiline tippteadus kandideerib samas edukalt rahvusvahelistele grantidele ja on arvatud, et selline teadus ei peagi Eesti ühiskondlikke ja majanduslikke vajadusi katma, sest ei otsi Eestist ka rahastamisallikaid.
 Eksperdid on näinud vajadust laiapõhjalise Teadus-ja Arendusnõukogu rolli suurendamiseks teaduse juhtimisel, samas kui otsused peaks põhinema huvirühmade, sh tööandjate laiapõhjalisel kokkuleppel. Teisalt on ülikoolid autonoomsed ning akadeemilise vabaduse säilitamiseks ei saa ülikoolidelt oodata kutsekoolide teenust.
Sotsiaaldemokraatide arvates tuleks teadus-arendusstrateegia valguses pöörata tähelepanu ka ülikoolide õppejõudude palgatasemele, millest avalikkuses just väga sageli ei kuule. Me räägime õpetajate ja lasteaednike palkadest, aga Eestis on suur haritlaste rühm, ülikoolide õppejõud, kelle palgad on olenevalt erialast sageli piinlikult madalad, arvestades nende kvalifikatsiooninõudeid. Kui tippteadus saab finantseeringuid heal juhul välisrahastusest ja Eesti riigilt, siis teadus on Eesti ülikoolides seotud ka õppetööga, sest õppetöö on ülikoolides teatavasti teaduspõhine.  Pole õiglane, et õppetöö on ülikoolis nagu must töö, mille teevad odava hinna eest ära teaduskraadidega lektorid, kes  saavad sageli alla  Eesti keskmise palga. Teadustöö nõue kehtib ka lektorite kohta, samal ajal kui suure õppetöökoormuse ja vohava haridusbürokraatia nõudmiste täitmise kõrval  jääb teadustegevuseks aega ja energiat vaid kõige vastupidavamatel. 
 Ent - õppejõududest oleneb teaduse järelkasv ning ilma teadlaste järelkasvuta pole ka teadus-arendus ja innovatsioonistrateegia elluviijaid.




Tuesday, November 22, 2016

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- eneseabiõpiku „Mõtle suurelt ja pane täiega“ („Think Big and Kick Ass in Business and Life“ 2007) üks juhtmõtteid.
Siiralt tunnistan, et kunagi New Yorgis kogetud jõulueelne melu Trump Toweri ees, tuledes ja karras kriiskavate kuuskedega   ääristatud miniatuursel liuväljal on mu mällu eredalt sööbinud kui midagi ülimalt, stereotüüpselt  ja rabavalt ameerikalikku. Täiesti võlts ja täiesti vales kohas, keset Manhattani tihedat tänavavõrku oli püstitatud kirjute  kepphobustega karusell ja uisuplats, mille ruutmeetri hind rabaks tõenäoliselt jalust. Aga see muinasjutu moodi plats oli päriselt olemas , sest omanik võis seda endale lubada, ning tänulikku rahvast rüseles sissepääsu ees kui murdu.
Donald Trump toob tõepoolest meelde Eestiski kunagi populaarse Taani vasakpoolse karikaturisti Herluf Bidstrupi raamatute  kõhukad, kõvakübaras ja liputriibulistes pükstes  kapitalist-vereimejad, jalg tööinimese kõril.  Trumpi kõrval on ikka seisnud silikooni ja botoxit täis tuubitud ilukirurgia meistriteosed, enamasti  poole nooremad ja idaeuroopa päritolu, viimasena Trumpist 24 aastat noorem sloveenitar Melania.  Trumpi välises olekus ja  retoorikas väljenduvad kõik teadaolevad kõvad väärtused – raha võim, jõukasutuse õigustamine, avalik rassism, seksism ja misogüünia. Trumpi üle võlli keeratud maailm on tõepoolest nagu simulatsioon, mida kirjeldas Ameerika kultuuri iseloomustades Jean Baudrillard oma raamatus „Ameerika“ (1986): plastikust, tuledesäras, täispuhutud Ameerika, suurem , parem, tegelikum maailm kui elu ise. Kui Donald Trumpi maailm oleks väljamõeldis, peetaks seda kunstiliseks liialduseks nagu ka meest ennast.  Aga Trumpi maailm  ei ole fiktsioon. Ja kas saab valimiskampaanial olla veel paremat, kõvasid väärtusi kandvat, mulla ja vere häält kõnetavat loosungit kui „Make America Great Again!“?
Kuidas võikski progressiivne maailm, mille toetajaks ka ennast loen, seda kõike mitte põlata? Mul on loomulikult raske alla kirjutada Trumpi tõerežiimile, aga pean paraku tunnistama, et karakterina on Donald Trump nii täiuslik, et mõjub õnnestunud fiktsioonina ja sellisena ülimalt veenev .
 Donald Trumpi võit USA presidendivalimistel  pole fiktsioon vaid fakt, mida on viimasel nädalal üksteise võidu mõtestatud ja mille vastu üks osa USAst avaldab praegu protesti. Maailm kohaneb teadmisega, et USAd juhib vana kooli  kapitalismi ikoon, kes pöörab maailma otsekui 40 aastat tagasi ja  kelle tegelikku programmi keegi tegelikult ei tea. Kuid poliitikas on tuntud valimiste-eelne kampaanialoogika ja hilisem,  valitsemisaegne loogika, need kaks ei pruugi kokku langeda ja Trumpi puhul seda ka loodetakse.
Miks on humanistlik,  inimõigusi ülimaks pidav vasakliberaalsete väärtuste põhine maailm kokku jooksnud, andes šansi paremkonservatiivsetele jõududele, mis on Brexiti ja teiste Euroopa riikide parempopulistide võidukäigu taga? Kuskil on progressiivne maailm teinud saatusliku vea, millele ka siseringis näkku vaadatakse. Vasakliberaalne maailm arutleb, et on muutunud liiga keeruliseks, takerdunud detailidesse, jätnud tähelepanuta tegelikud klassivastuolud, kust kunagi inspiratsiooni sai. Viimastel kümnenditel on lihvitud retoorikat, jättes tähelepanu alt välja põhiküsimused, millest laiem üldsus aru saab. Kesk-Euroopa ülikooli CEU professor, ungari ajaloolane  Andrea Petö rääkis kevadel Sirbile antud intervjuus mulle, et parempopulism pole ammu enam luuserite ideoloogia, vaid üha enam saab toetust ka haritlaste hulgas, sest progressiivsed valgustusideid pole õnnestunud seni ellu viia. Kaugenetud on rahva enamikku kõnetavatest majandusliku ebavõrdsuse probleemidest ja see kõik on andnud võimaluse parempopulismile.  
Sloveenia päritolu psühhoanalüütiline marksistlik filosoof Slavoj Žižek (NB! Trumpi abikaasa Melania kaasmaalane!) on viimastel päevadel rabanud intellektuaalide ringkondi  tunnistusega, et ka tema oleks hääletanud Trumpi poolt, kui oleks USA kodanik. Kuigi mööndes, et Trump on vulgaarsemast vulgaarsem populist, profašistlik nähtus, kes kasutab võimu saavutamiseks  ära madalalaubaliste jämedakaelaliste jõmmide  (white trash rednecks) kogunenud raevu, on tema võit  toonud võimaluse jõuliselt raputada kivistunud elitistlikku valitsusaparatuuri.  Provokatiivsete seisukohtade poolest tuntud värvikas filosoof on andnud mõned youtube´iski kättesaadavad intervjuud ning põhjendanud Hillary Clintoni kaotust. Ta väidab muu hulgas, et Trumpi võidu taga on poliitilise korrektsuse vohamine USAs ja nn identiteedipoliitika, mis on valge nn tavalise inimese arvel läinud liiga kaugele näiteks LGBT ja teiste vähemusgruppide õiguste teemaga. USA vasakliberaalsete ringkondade praktiseeritav „üksmeele tootmise masinavärk“ („machine of manufacturing consent“) on Žižeki väitel kriisis ja Trumpi võit on selle tulemus.
Oma mõttekäikude imetlemisse takerdunud poliitilisel  eliidil on viimane aeg valge keskealise, väheharitud mehe (ja tema valge ülekaalulise naise) lugu  ära kuulata. Muidu haarab ta püssi!





Tuesday, October 25, 2016

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.

Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud.
Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015)
Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.

Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne, seostatud naiste-meeste võrdse esindatusega erinevates kogudes, kusjuures omistatakse naistele mingid teatud sarnased omadused, mille ilmnemine siis võiks olla kuidagi kasulik üldist hüvangut silmas pidades. Nalja teeb see, kuidas mõni hiljuti feministliku retoorika selgeks õppinud inimene seletab nt mulle silmade särades aabitsatõdesid, millest kirjutasin 1990ndatel samasuguse õhinaga. Kuidagi väga seisma on jäänud see soolise võrdõiguslikkuse poliitika valdkond! Aga arusaadav, et 1990ndatel olid feministid marginaalne intellektuaalide-kunstnike seltskond, nüüd on mõned terminid läinud rahva sekka nagu palgalõhe, sooline diskrimineerimine, seksuaalne ahistamine või soonetruaalsus.
Teoreetiline feminism on arenenud mitmes eri suunas, palju on LGBT ja teiste marginaalsete ühsikonnagruppide teemasid. Teooria on aastaid ka mõtestanud naistevahelisi erinevusi, praegugi on moes intersektsionaalsus, mis kombineerib soo kategooria rahvuse, klassi, vanuse jm.kategooriatega, nagu klassikalistes sotsiaaluuringutes. 
Ilma teisi inimestevahelisi erinevusi arvestamata, kõike soole taandades on ju igasugune sotsiaalse tegelikkuse mõtestamine ühekülgne. Soolise võrdõiguslikkuse poliitika seda kahjuks enamasti teebki ja pole ime, et inimesed ei saa sageli aru, mis asja aetakse.
Näiteks naiste osalemine avalikus elus, mis on SV poliitika üks eesmärke. Pole ju näiteks mingit garantiid, et kuskile kogusse valitud naine hakkab ilmutama talle omistatud stereotüüpseid "naisteomadusi" nagu mõistvus, ärakuulamine, suhetele suunatus. Võib-olla on mõne võimule pürgiva naise puhul tegemist väheemotsionaalse, aga targa  jõhkardist psühhopaadiga, keda huvitabki ainult võim? Nii et sookvootidega ei saavuta sageli mingit kvaliteeti, samas, võib-olla annab see mõnele tagasihoidlikumale, ent võimekale naisele võimaluse.
Samas, iga kodanik, nii mees kui naine võib loomulikult osaleda avalikus elus ja poliitikas sealhulgas ning seda ei pea kuidagi õigustama ega vabandama mingite (soost tingitud vms) eriomadustega. Inimesed on väga erinevad, ühele sobib avalikkuses, sealhulgas poliitikas aktiivne tegutsemine, teisele mitte, olenemata soost. Ja keegi ei saa nõuda naiste ega meeste osalemist avalikus elus, igalühel olgu vaba valik, sõltumatult tema soost.

Soo-uuringud on tänapäeva akadeemilises maailmas levinud, humanitaar- ja sotsiaalvaldkonnas kaitstakse igal aastal üliõpilas- ja teadustöid, kus mingil kombel on kaasatud ka soo aspekt. Eestis eriti pole feminismi teooria teaduslikku uurimist, kui te nii küsite, ent akadeemilises maailmas on olemas ka feminismi teooria viljelejaid ja edasiarendajaid. Sealjuures ei pea teooriaaruteludel soolise võrdõiguslikkuse teemaga üldse seoseid olema, SV poliitika on lihtsalt üks liberaalfeministiliku mõtteviisi rakendusi ühiskonna reguleerimises.

Feministiks võivad end loomulikult nimetada ka mehed, nad võivad olla teoreetikud, aga võidelda ka naiste õiguste eest, läbi ajaloo on olnud palju meessoost naiste õiguste eest kõnelejaid. Ka Eestis on mehed soolise võrdõiguslikkuse teemal olnud aktiivsed ja sageli julgemalt muutuste poolt. Arvan, et enamikku naisi sooline võrdõiguslikkus Eestis endiselt ei huvita, sest see ei seostu nende konkreetse eluga, mis on olnud SV poliitika üks suur kommunikatsiooniprobleem Eesti avalikkuses. Näiteks on üks suuremaid äpardusi sooneutraalsuse kontseptsiooni ülespuhumine ja ületähtsustamine, millega on ära hirmutatud suur osa rahvast, keda võiks soolise võrdõiguslikkuse poliitika nende argielus aidata. Väga lihtne on ka meedial mingi välismaine sooneutraalse lasteaia eksperiment üles puhuda ja kogu rahvas ära hirmutada, viies teema absurdini.
Praktilise soolise võrdõiguslikkuse poliitika teemaks on Eestis endiselt naiste alade madal palgatase, perevägivald, naistevastane vägivald sealhulgas, töö ja pereelu ühitamine, laste eest hoolitsemise ja teiste pereliikmete eest hoolitsemise töö jagamine peres.
 Naised on Eestis tagasihoidlikud ja ei julge oma töö eest palka küsida, perevägivald ja lähisuhtevägivald on õrnad teemad. Ega feministid  saa mingit asja ajada, kui naised ise ei taha töö eest rohkem palka või hoolitsemise töö eest vastutuse jagamist (mitte ainult laste eest hoolitsemise töö). Taas oli õpetajate päev ja kui palju oli kuulda, et 1000 eurot on juba täitsa hea palk õpetajale ja oluline on ikka tunnustus. No kuulge, kas ehitaja teeb midagi tunnustuse eest või 1000 euro eest?!? Mina küll pole kohanud töömeest, kes lepiks tunnustusega. Ja tunnustusega teatavasti ei maksta arveid. 
Nii et kas feministide juhtimisel või ilma, naised võiksid ennast Eestis tööturul rohkem väärtustada ja raha küsida. Pere- ja naistevastase vägivalla teemad peaksid olema jätkuvalt õiguskaitse huviorbiidis, töö- ja perelu ühitamine: lasteaiakohad, laste, vanade ja haigete eest hoolitsemise töö jagamine ja hind on teemadena ühiskonnas jätkuvalt olulised.




Monday, July 4, 2016

Poiss. Eesti Ekspress Areeni kaanelugu 22.06.2016




Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus.  Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis  Eesti pole  viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie  kollektiivses teadvuses  juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil  suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu.
Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poiste primitiivne pauer: mustale ust, naistele koht, homod haiglasse.  Kuidas need lihtsad vihased poisid üldse Toompeale sattusid, kui peaks kõrtsi taga kaklema? Kuidas poiskad sattusid parlamenti, kus peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma küpsete isiksuste valgustatud, argumenteeritud, vastutustundlik arutelu rahva jaoks kõige olulisemates küsimuses?
Eesti inimesed tahavad poliitikutelt midagi, aga ei tea, mida  ja rusikatega vehkivad poisid parlamendis, kes opositsioonis olles millegi elluviimise eest ei vastuta, on rahva tahtel selle väljenduseks. Jungi skeemi järgi: kui poiss saab kontrollimatu ülemvõimu, on tulemuseks pettumus, konfliktid, kriis ja segadus. Arhetüüpi saadab alati tema vari, vastand. Poisi varjuküljeks ongi  rahutus, avantürism, vastutamatus, võimetus midagi tegelikult lõpule viia ja korda saata. 
Igavene poiss on võluv, sest tas nähakse kasvupotentsiaali ja tulevikulootust. Kaklusklubi poiste kõrval seavad Eestis avalikku agendat teised, peenemad poisid, keda  huvitavad peamiselt vidinad, digitehnoloogiad, autod ja  muud mänguasjad, mis on muutunud eesmärgiks iseeneses.  Tehnoloogia ülimus ja  lihtsustav tehnoloogiline determinism Eesti identiteedis on keskne poisteriigi tunnus.  Peenemate poiste teemad on ühiskonna keskseks kõneaineks, sest nad on võtmepositsioonidel. Neile vastuvaidlemine, isegi nende mahajahutamine tähendab praeguses Eesti väärtusruumis endale vee peale tõmbamist, mille tõttu digilahenduste absolutiseerimine on muutunud valdavaks asendustegevuseks, pisut liialdades: igale probleemile, ka sotsiaalsele oma äpp, ja õnn saabubki õuele! Utoopiad on ikka tehnilisi lahendusi müstifitseerinud, IT areng on Eestis aga toonud kaasa radikaalseid seisukohavõtte, mis ignoreerivad senituntud arusaamu ühiskondlikest protsessidest ja inimeksistentsist.
Poisid suurt pilti vaadata ei oska või ei viitsi, kui saab nuppe vajutada, omavahel  tehnilisi näitajaid võrrelda. Eesti edu edetabelites, pidev sportlik mõõduvõtmine, kemplemine suuruse, kiiruse, võimsuse, uudsuse teemal on oluline, tegevuste otstarbekus ja mõttekus on teisejärgulised.  Realism  ja kahe jalaga maa peal seismine tundub poisile emane või lausa raugalik. Mõni aeg tagasi arutas kogu avalikkus kulm kortsus ühe taksokutsumise mobiiliäpiga seonduvat probleemistikku kui Eesti arengu keskset küsimust. Tõsimeeli diskuteeritakse, et kui mingisse protsesssi on kaasatud mobiili- või mõni muu digirakendus, on tegemist ühiskonda revolutsiooniliselt muutva praktikaga. Üks progressiivne poistegrupeering näeb totaalset lahendust isesõitvates autodes, mis kaotavat inimloomusest omanikutunde, privaatsusevajaduse ja  tekitavat paratamatuse uut tüüpi  inimsuheteks.  
Poisi domineerimine rahvuslikus vaimsuses seostub hooletu riskivõtmise, liiklushuligaansuse, reeglite rikkumisega rikkumise enda pärast. See tähendab pimekurvis möödasõite,  purjusujumist, minuga-see-ei-juhtu- ja kiirlaenumentaliteeti. Mõttetud hukkumised Eesti ehitusobjektidel, lõhkekehadega mängimine, teelt väljasõitvad rahvast tuubil täis bemmid Eesti maakohtades, lastega toimuvad õnnetused koduõuel, kõik, mis puudutab turvanõuete ignoreerimist nn Darwini auhinna nominentide vaimus -- Eesti argipäev – räägib ühiskonna ebaküpsusest ja poisiliku alge ülimusest. Vana maailma turvahullus tundub keskmisele eestlasele isegi naljakas – nagu igasugused tädilikud safety first nõuded kuskil vanal heal Inglismaal või veelgi enam, skandinaavialik vatitupsus elamise mentaliteet, ohutuskaardid ja ennetavad abinõud, mis õigel kalevipojal  ei lase elada.
Puer aeternus Jungi mõistes tähendab rahutust, mässu, vastutusvõimetust, eneseimetlust, distsiplineerimatust, positiivses mõttes rahutut loovat ja otsivat vaimu. Selle üks tuntumaid kultuuriajaloolisi kehastusi  on Peeter Paan, J.M. Barrie 1904 ilmunud näidendis „Peter Pan or The Boy Who Would Not Grow Up“ sündinud tegelaskuju. Igavene rahutu nooruk, ülbe poiss, käige- te-kõik-kuradile-eluhoiakuga kutt, kes juhib poistekampa nimega Kadunud Poisid (Lost Boys)  saarel nimega Eikunagimaa (Neverland) ja suhtleb piraatide, haldjate ja merenäkkidega. Need  poisid, kes on vanemate juurest jalga lasknud või vanemate poolt hüljatud, elavad Peeter Paani juhtimisel igaveses süüdimatus lapsepõlves. Peeter Paani üks iseloomulik omadus on see, et ta ei karda surma ja naudib ohtu.
Poisi arhetüübi progressiivset poolt väljendab Saint Exupery 1953 ilmunud romaani „Le Petite Prince“ karakter Väike Prints, lapsesuu ja filosoof, kes esitab täiskasvanute maailma kohta ootamatuid ja teraseid küsimusi, pannes nii kahtluse alla harjumuspärase ja enesestmõistetavaks peetu.  Poiss Väikse Printsi kujul  on armastusväärne tarkpea, kelle vaimukust ja värskust igas seltskonnas hinnatakse ja kelle nutikusele aplodeeritakse.
Jung kirjeldas puer aeternust kui igavese nooruse arhetüüpi vastandina teisele arhetüübile, targale konservatiivsele vanamehele, senexile, kes võtab vastutuse ja on pigem pidur, aga on kogenud ja näeb suurt pilti. Puer aeternust on vastandatud ka tegudemehele, tegijale (man of action), kes ainult ei ärple, vaid ka teeb midagi ära.
Miks Eesti selline poistekampade tõotatud maa on? Miks ei domineeri Eesti vaimsuses vana tark konservatiivne mees või vastutustundlik ema? Isegi vastupidi, poisilik Eesti, nooruk võtab endale pidevalt jultumuse irvitada enda arvates seniilse, tagurliku, aeglase, läbirääkiva, otsustamatu, innovatsioonikauge ja ennekõike tehnoloogialeige vaimselt raugastunud Euroopa üle, kus otsustusõigus on oluliselt vanemate inimeste käes.  Poissi ajab naerma, et Euroopas  ollakse muutuste ja eriti tehniliste vidinate osas konservatiivsem ja ettevaatlikum, ei taheta näiteks ID- kaarti ega andmebaaside ristkasutust, isegi internetipangandust, sest väärtuseks on turvalisus -- poisile täiesti arusaamatu mõiste --  ja hoopis teise tähendusega privaatsus.  Suur emme Euroopa teeb Eesti-poisile  kannatlikult pai, kiidab tema vidinaid ja lahendusi, kui poiss jutul käib, ning kuulab pead noogutades vaikides ära poisi järjekordse ärplemise. Poiss sai kiita, kui oli 15, nüüd on poiss 30, aga tahab endiselt kiita saada samade asjade eest.  Euroopa emme on suuremeelne, see pole ju raske Eesti-poissi kiita: Väikese Printsina  on ta armas,  Peeter Paanina võib aga liiga mõistlikule vanale maailmale anda ideid reformideks ja muutuseks, kuigi ei suuda neid ise kunagi läbi viia. Poiss tuleb ja sütitab, siis jookseb edasi, et järgmises kohas sädet anda. Seejärel tegeleb vana maailm edasi päris eluga, kus tehnika, innovatsioon, muutused on vahend, mitte eesmärk iseeneses ja põhiväärtusteks on vastutuse jagamine, turvalisus, kaasatus, jätkusuutlikkus ja muu eesti mõistes pehmo.
Kuni on emme, kes poissi imetleb, toetab ja raha annab, niikaua on poiss rõõmus ja positiivne, niikaua jumaldab ta suurt emmet. Kui emme muutub rangeks, hakkab seadma piiranguid ja kasvatama, saab poiss kurjaks, kaebab, et emme ahistab ja nõuab vastutuse jagamist, musta tööd, probleemidele silmavaatamist. Nii on Eesti kui poiss praegu vihane, et mänguasjadeks (teed, taristud) saadud Euroopa raha eest tuleb nüüd silma vaadata maailma inimlikele muredele, võtta näiteks vastu pagulasi ja välja kannatada inimeste erinevused. Kuigi poiss on reeglitest kuulnud, pole ta neid kunagi tõsiselt võtnud, sest emme on võimaldanud välja vingerdada, musta töö ja ebameeldivad ülesanded ise ära teinud ja poisil lasknud tegelda oma mänguasjadega.
Kui Eestis on poiss, kes keeldub saama täiskasvanuks,  keskne rahvuspsüühe arhetüüp, pole puer aeternus  tänapäeva moodsa maailma kultuurikihistustes kuskil võõras.  Terve  meelelahutustööstus on  täna noorusekultuse ja poisilikkuse valitseda. Rock on alates oma tekkeajast 1960ndatel poisi maailm, kus võibki igavesti nooreks jääda. 70sed poisid panevad aga edasi, ei väsi, ja publikut jätkub. 60sed mehed võivad õnneliku saatuse korral isegi välja näha kui poisid, juhul kui elumöll pole neid kaasa viinud. Poisile on reeglina omane surra noorelt, raju nooruse tagajärjed annavad pärast 40ndaid korraga tunda. Igavese rockinooruki kehastus on Nirvana Kurt Cobain ja Doorsi Jim Morrison, kes andsid eluraskustele alla enne 30ks saamist. Michael Jackson identifitseerus isegi deklaratiivselt Peeter Paaniga, igavese noorukiga, nimetades muu hulgas oma valdused Neverlandiks.
Muhedasse onupõlve jõudnud rockipeerud meil ja mujal on vaatamata kõigele natuke koomilised, aga sisemine poiss ei võimalda neil täiskasvanuks saada. Füüsis  vananeb, kuid publik annab andeks ja näeb laval karglemas ikka sedasama 25st noort meest,  sest meie meeltes on rockipoiss eatu.
 Teine maailma pueriilsuse tõotatud valdkond on mängutööstus. Algselt teismelistele poistele orienteerunud mängudetööstus pole ammu enam laste jaoks vaid siin on kasvav sihtgrupp  laps-täiskasvanu inglise keeles kidult (kid+ adult), inimene, kes ei kasvagi kunagi suureks ja keda mitmed tööstusharud näevadki oma keskse kliendina. Harry Potteri maailm, Shrek, Angry Birds on sujuvalt üle võtmas ka nooremate keskealiste vaba aega ja meelelahutusvalikuid. Eesti koolipoiste seas on populaarsed juutuuberid, vormiliselt meheeas poisid, kes esitlevad videotes lõputu vatramise ning  Beavis- ja-Butthead-stiilis naerumökitamise saatel oma väljamõeldud lapsikuid mänge. 
Poisi identiteet on seotud tema noore trimmis kehaga, mis  on ühtlasi poisi peamine eneseväljendusvahend. Kaasaegse kultuuri kehakultusse sobib poiss hästi, ta on üheaegselt meie ajastut valitseva kehakultuse looja ja  kandja.  Jõusaal, tätoveeringud, juuksed – mis võimalused viljeleda oma keha kui eesmärki iseeneses ja sellega jätkuvalt manifesteerida oma  potentsiaali! Tippsport on täiesti poisi arhetüübi valitseda, kuid selles teevad ilma vaid need poisid, keda on vanemad targemad mehed ja naised suutnud ohjeldada, eesmärgipäraselt tegutsema panna.
Poiss on tänapäeva maailmas muidugi kaubastatud, tema abil müüakse ohutus pakendis protesti, mässu, kiirust, reeglite rikkumist, piiride kompamist, igavest noorust. Me ostame tänu poisi vastupandamatule võlule muusikat, masinaid, riideid, vaba aja veetmise võimalusi, võtame omaks ideid. Paljusid moeloojaid inspireerib poiss, on isegi arvatud, et ka naissoost tippmodellide  androgüünsuse, pikkuse ja kõhnuse taga on moetööstuse vanahärrade jätkuv iha poisikeha järele. Nii on juba eos läbi kukkunud püüd moemaailma kesksesse tuua tavaline naisekeha, sest see ei innusta moe tipptegijaid, selles pole poisi sitkust ja noorte nõtkete lihaste elegantsi.
Puer aeternus, jumalik laps  on vastupandamatu ja me kõik poputame teda. Emmed peavad, ka Eestis aga kogu maailmas  ülal oma täiskasvanud, aga sotsiaalselt ebaküpseid poegi, sest armastavad neid tingimusteta. Viimase aja filmidest kujutab seda suhet õnnestunult Julie Delphy „Lolo“ (2015). Vormel NEET -- not in education, employment and training (väljaspool haridust, tööelu ja praktikat) tähistab Euroopas tervet probleemset põlvkonda.  Räägitakse parasiitsinglitest, üksikutest  täiskasvanutest, kes on keskendunud vaid ebaproduktiivsele elunautimisele ja elavad oma vanemate kulul.  Vanemad mehed näevad puer aeternuses oma teostamata plaane ja õigustavad poisse. 45+ naised ei ütle ära noortest seiklejatest, sest need on rutiinivabad ja nende ootamatus inspireeriv. Kuni on emme, kes poissi armastab, ei kao poiss kui arhetüüp (ja taas filminäide, Anne Fontaine´i Doris Lessingu tekstil põhinev „Kaks ema“ /“Adore“, 2013).
Mida poisiga peale hakata? Carl Gustav Jungi järgi võib üksikisik oma domineerivast puer aeternusest kui diagnoosist lahti saada läbi kriiside ja küpsemise. Meheks saamine ei võigi Jungi arvates toimuda valutult, on ette nähtud täiskasvanuks saamise vältimatu initsiatsioon, küpsemise riitused, kaotused, kriisid. Läbi erinevate rituaalse tähendusega toimingute tuleb poisil selgitada oma suhted isaga, panna ennast paika teiste meeste seas (ühiskond, riik), hüljata ema ja võtta vastutus oma elu eest. Kõik poisid nendest katsumustest läbi ei tulegi, kukuvad ühiskonnast välja, jäävad igavese poisina sotsiaalsüsteemi (ühiskondliku emme) tiiva alla virelema või hukkuvad noorelt, jäädes kandma igavese nooruse potentsiaali ja paljutõotavuse lubadust.

Me võime selle negatiivse stsenaariumi mõttena üldistada ka Eestile.