Monday, February 22, 2016

Tahan sinu higist särki, ilmus Eesti Ekspress Areen 10.02.2015

Pärast seda kui Saksa tennisist Angelique Kerber võidab Australian Openi finaalis favoriit Serena Williamsit, laigin eufooriahoos tema Facebooki lehekülge ja siirdun seejärel sama hooga ostlema veebipoodi Tennis-Point. Ostan samasugused Adidase kleidi, topi ja tennisetossud, nagu Kerber võidumängus kandis. Saan selle ostu kaudu endale tükikese Kerberi võidust ja enesekindlusest, innuka tenniseharrastajana toksin nüüd väljakul palli samasuguses vormis nagu Angelique ja mõttes võitlen Serenaga!
Selline võib olla ühe fännisuhte ilus algus, kuid ehk oli tegu lihtsalt kaubandusliku episoodiga, kus meelelahutuse kaudu turundati mulle sponsorite tooted.
Vanade tennisetegijate hulgas on võistlusaegne pühendumine tõsisem, enne veerandfinaali märgistasid paljud Facebookis oma profiilipildi lausega „I´am Team Federer“, kuulutades ennast Federeri tiimiliikmeteks-fännideks. Mõni õnnelik fänn oli elus vanameistriga sama foto peale jäänud ja õnnetunde eksponeerimiseks sotsiaalmeedias piisab ka staari kaugelt pildistamisest.
Õiged spordifännid püüavad tribüünil finalistide higiseid peapaelu, võidu toonud palle ja õnnelikumad saavad endale atleedi särgi, kui ta peaks selle seljast kiskuma ja rahva sekka viskama. Australian Openil sai keegi naisfänn pärast võidukat finaali Djokovici läbimärja T-särgi, ja võib fantaasial lennata lasta, mida ta sellega kodus teeb – võib-olla võtab lihtsalt kaissu ja laseb unenägudel tulla, võib-olla aga ehitab oma korteri ringi, et särk eraldi tuppa vitriini välja panna ja sõbrannad külla kutsuda veini kõrvale särki nuusutama.
Fänlus on tõsine suhe inimese elus ja üks oluline osa tema identiteedist, isiklik ja samas seltskondlik. Ma ei läinud siiski David Bowie surma järelpidudele Tallinnas, kuigi kooskuulamisi ja nukrutsemisõhtuid korraldati mitmeid. Ei maalinud nägu triibuliseks ega käinud Londoni äärelinnas laulja lapsepõlvekodu vaatamas, kuigi vaatasin seda kõike uudistest ja mõttes elasin kaasa. Bowie pikaaegse pühendunud fännina ma loomulikult olin surmateate järgselt paar päeva rivist väljas, kuulasin FBs jagatud vanu lugusid (mis tegelikult nii peas, et võin endale neid kohe mõttes laulda) ja mõtlesin, kuidas minu nagu paljude teiste pubekate maailma omal ajal tegelikult plahvatuslikult muutsid kummitavad laused he´d like to come and meet us but he thinks he´d blow our minds või don´t you wonder sometimes about sound and vision. Jälgisin teraselt, mida teised oma Bowie-suhtest räägivad ja kirjutavad ja tundsin, et tegelikult on minu ümber aastaid olnud mingi võrgustik, mille liikmeid ma isiklikult ei tunne, aga kellega mind äkki sidus mingi suur ühisosa, ühine iidol, aastatepikkune suhe. Tundsin isegi teatud kiivust: ahjaa, ka teil on temaga midagi sellist olnud.
Kui järele mõtlen, siis minu fänlus on olnud vaikne ja süütu, samas on mõned iidolisuhted kujundanud mu isiksust kindlasti sama oluliselt kui mõne teise oma, kes oma pühendumist on hoopis avalikumalt deklareerinud. Seoses Bowiega meenutasid paljud, kuidas nad lõikasid endale tagant pika külgedelt lühikese Bowie soengu ja jäljendasid Bowie androgüünset kuvandit, mis raputas omal ajal kogu läänemaailmas põhjalikult soolise identiteedi tunnetust ja väljendusviise. Paljud on rääkinud vaimsest äratusest, inspiratsioonist või pöördest seoses artistiga; minagi kirjutan siia alla.
Riietuse ja stiilielementide, maneeride matkimine on lihtsaim ja levinuim võimalus oma jumalust teenida. Kui ei olnud võimalik staariga seotud asju osta fännikraami poest, läks omal ajal käiku leidlikkus ja käteosavus. Tunnistan ausalt, et minagi olen teinud oma kunagise lemmikbändi Sweet plaadikaante järgi šabloone, trükkinud käsitsi endale T-särke, välismaa ajakirjadest ansamblite fotosid maha pildistanud ja nendest sõpradele jagamiseks fotosid teinud, joonistanud oma toa seinakaunistuseks uhkeid plakateid nii Bowie´st, ansamblitest Sweet, ABBA, Queen ja Baccara! Tagantjärele kõik väga loominguline eneseväljendus mõningate koomiliste hetkedega nagu klassikaaslastega ühise kirja kirjutamine ABBAle umbes 5. klassis (aadressiks lihtsalt Stockholm). Ansambli Sweet poistest aga unistasime ühe sõbrannaga niisama kahekesi, olime neisse koos kõrvuni armunud muidugi. Välismaa sugulased saatsid plaadid, kõik muu kujunes kohapeal; vaevalt, et need fännisuhted oma sügavuselt lääne samaaegsetele alla jäid.
Aeg on edasi läinud ja täna on võimalik olla oma iidoli Facebooki-sõber, teda Twitteris jälgida, temalt isiklik sõnum saada ja internetipoest fännikraam koju osta. Sellest sageli ei piisa, sest kõik on liiga paljudele kättesaadav ja tavaline: nii loeme meelelahutusportaalide vahendusel fännidest, kes on ennast iidolile niimoodi pühendanud, et püüavad kangelase välimust saavutada mitte ainult stiili matkimise vaid ilulõikustega. Oma iidoli jälitamine on internetiajastul muidugi lihtsam kui kunagi varem, halvemal juhul ahistatakse staare aga endiselt ka füüsiliselt. Äärmuslikem fänluseväljendus on oma iidoli tapmine, nagu hukkus kunagise fänni käe läbi John Lennon. Haiges kujutlusmaailmas saab staar läbi surma sel viisil lõplikult pühendunud fänni ainuomandiks, läbi kurja kuulsuse kirjutatakse fänn igaveseks sisse staari loosse.
Elujõulisi subkultuure, mis koondavad mingi bändi, filmi või kirjandusteose tõsiseid harrastajaid on maailma mastaabis rohkelt kirjeldatud: Star Treki, Harry Potteri, James Bondi fännid kummardavad oma kangelasi süsteemselt, igakülgselt ja läbi aastate. Fänluse-alast uurimust (fandom studies) pole meil Eestis eriti viljeldud , ilmselt pole piisavalt jõulisi ilminguid, et subkultuuri mõõtmed välja anda. Kõige reljeefsem fännikultuuri ilming Eestis ongi ehk lasteraamatutegelase Lotte ümber toimuv, aga see on võib-olla lihtsalt andekas turundus. Täiskasvanute puhul tajub fännide ühist hingamist kõige rohkem rock-kontserditel, eriti hevimuusika puhul ei jää kahtlust, et kontserdil olek on kogukondlik rituaal (tõsised mehed, õiged riided, soengud, tätoveeringud, õige atitüüd). Spordimaailmas on Eestis ükskuid fännikultuurile omaseid ilminguid, näiteks pärast Andrus Veerpalu dopinguskandaali tekkinud liikumine „Usume Andrust“ näol oli tegemist ilmeka fännikultuuri puhanguga. Tehnoloogiavaldkond koondab fänne: meie keskel liiguvad Apple´i looja Steve Jobsi austajad mustades dzhemprites, neid ühendab uusim vidin taskus ning kerge põlgus Androidi- ja PC-inimeste vastu.
Fänlus kui subkultuur on selgete ususekti tunnustega. Kujutletud usujuhi staatuses on meelelahutusstaar, sportlane, tehnikavisionäär, kogukonna liikmed jagavad jõuliselt mingeid seiskohti ja väärtusi ning eitavad alternatiive: Andrus oli puhas, jalkafänn pooldab üht või teist klubi, õige hevimees ei kuula EDMi ja Federeri pooldaja ei armasta Djokovici .
Täna on meisterlikku turundust rohujuuretasandi fännikultuurist raske eristada: artisti looming või sportlase saavutused müüakse tarbijagrupile osavalt maha ja fännikultuur luuakse tööstuslikult. Kultusesemed on tiražeeritud, aura lahjendatud miljonikordselt. Üksikud eheduse hetked on siiski alles ja pühendunud fänn teab: õiget higist särki on ainult üks.

Wednesday, February 17, 2016

Seeniortshikid. Vananemise ilust ja rõvedusest, ilmus Eesti Ekspress Areen 24.11.2015

Uus Bondi film lansseeris läbi aegade vanima Bondi-tüdruku Monica Bellucci (51) kehastuses. Endiselt imekaunis, vaevumärgatavate närtsimise tunnustega, nagu vana kallis vein, millele just ajaga kaasnev hallitus annab oma kordumatu maitsevarjundi. Filmi lugu jälgides tekkis küll küsimus, milleks oli hõrgutavat maffialeske kehastav seeniortshikk vaja sellesse filmi üldse tuua: et Bond saaks teda pisut krabada ja kaunitar saaks ilusas pesus kuulsaid volüüme esitleda? Ometi mõjub spiooni afäär omaealisega (!) bondiaanas märgilisena.
Traditsiooniliselt on Bondi-tüdruk olnud pigem luuraja tütre vanuses, 25+ kõige enam, vastates filmitööstuses pikalt kehtinud klišeele, et vanematel naistel ekraanil enam kohta ei ole, kui, siis ainult nõidadena või koomiliste vanaeitedena . Koomika raamistus on vana naine kultuuris või ka avalikkuses ikka teretulnud. Räuskavad vanaeided, poolearulised kentsakad tädid, kes pakatavad elutarkusest või kes on ealiste iseärasuste tõttu uuesti jõudmas lapsearu staadiumi a la Kihnu Virve või kosmosemutid, kes on kaotanud seksuaalse tähenduslikkuse ja kellega saab ikka palju nalja. Vana naine on olnud nagu naiseunuhh, kui kasutada feministliku kirjaniku Germaine Greeri määratlust, ta on sootu ja ohutu.
Nüüd on vanemad naised äkki areenil ilma huumori pehmendava kontekstita. Monica Bellucci pole mingi üksiknähtus. Hollywood on täna täis mitmeid vananevaid iludusi, kelle loomulikud eeldused on ilutööstuse imenippide abiga üles tuunitud silmapaistvate tulemusteni ning kelle vaatamine ekraanil on puhas nauding: Julianne Moore, Nicole Kidman, Renee Russo, Meryl Streep kui nimetada esimesi meeldetulevaid. Eestis möllab Anu Saagim, kelle oskust oma eatut välimust meedias eksponeerida võib ainult imetleda. Üllataval kombel on mõni 50+ vanuses kaunim kui 35selt! Võib muidugi poliitkorrektselt seletada, et sisemine ilu paistab ka väljapoole ja 50+ naiste ilu taga on elukogemus ja kasvav enesekindlus, aga tõele au andes ei saa siin ainult looduse kätt tänada, vaid tegu on tööstuse- ja tehnoloogia võimaluste oskusliku ärakasutamisega. Iluäri uus kasvav sihtgrupp on 40+ naised, kelle elus on olulisel kohal vananemise aktiivne edasilükkamine ja kinnisideeks saada õigeaegselt küüned taha oma keha lagunemise järgmisele staadiumile.

Meelelahutuses ei juhtu asjad juhuslikult. Miks näeme popkultuuris küpsete naiste püsimist? Kas diivad ei suvatse lahkuda ja nõuavad endale jalgu trampides uusi rolle ning ka saavad? Kuni kassa täitub, on tellimus uute stsenaariumide järele, kus peaosades vananevad, ikka veel heas vormis staarid. Vananev naispublik nõuab omasuguseid ekraanil, olles tüdinud lugudest, kus 60+ seeniorid heidavad paari kahekümneste plikadega (ja filmimaailmas on kehtinud klišee, et neil on põnev). Kindlasti on siin taga naiste eneseteadvuse tõus – üsna hiljuti peeti loomulikuks, et pärast neljakümnendaid kadusid naised üldse avalikkusest.
Muidugi piirdub vananevate kaunitaride kujutiste esitamise raamistik imetlusega: „ Kuidas ta ikka veel nii hea välja näeb! See ei ole võimalik, et ta on juba 50“. Norm on siiski noor olla, aktsepteeritud on eatud naised, iginoored, kes oskavad oma vanust peita. Nii esinevad meedias Eve Kivi, Reet Linna, Nancy, ja tuleb aeg-ajalt välja teletäht Tiina Park. Vananemisega leppimine ei ole lääne kultuuris endiselt heaks kiidetud ja avalikkuses esiletõstmist väärib see, kuidas mõned, eriti naised suudavad looduse arenguid trotsida. Ilu- ja meelelahutusäri käivad siin nagu ikka käsikäes ja tekitavad turul nõudlust teineteise toodangu järele. Ei saa tähelepanuta jätta, et „Spectre´´is“ on traditsiooniline noor Bondi-tüdruk ka olemas, dr. Madeleine Swann (Lea Seydoux?), nii et Monica Bellucci episoodiline ilmumine kinnitab siiski ainult reeglit, et paar vana mees -noore naine on kultuuris aktsepteeritud norm.
Vanemate naiste näitamise taustal on vananemise ilu, rõvedus ja koomika on viimasel ajal mitmes filmis kinolinale jõudnud, Paolo Sorrentino hingematva „Nooruse“ kõrval käsitleb sama teemat ka Nancy Meyersi „Eakas algaja“ Robert de Niroga, Michael Haneke „Armastus“ vaatab piinavalt lähedalt kustumist . Ilmselgelt on vananemise ja suremise avameelse esitamise näol tegu uute teemadega, mida lahatakse seninägematu julgusega, eirates veel hiljuti kehtinud tabusid, et vanadus ja surm jäägu elu telgitagustesse, privaatsfääri peitu.
Mihkel Mutt kirjutas Loomingus/ERR portaalis hiljuti uusinfantiilsusest, mis on ka Eestis maad võtnud, olukorrast, kus aeg seisab ja inimesed ei nõustu enam vananema. Vanad inimesed käivad lühikestes pükstes, seljakottides nagu skaudid, spordivad ja rokivad, isegi seksivad! Uusinfantiilsuse taga on kindlasti eluea kasv, tervishoid, võimalused ja huvi hoolitsed enda eest ka keskeas, mis on kasvav trend. Vaimses mõttes seisab ajastu ühe koha peal juba aastakümneid, meidki väisavad 70sed popstaarid, kelle hiilgeaeg oli glamuursed 1970ndad ning kes ei taha kuidagi peatuda. Retrofestivalid ja muud üritused meelitavad nii vanu kui noori. Muusikas peatus aeg hiljemalt 1980, 50sed keelduvad soojades sussides televiisori ees tukkumast, kuulavad sama muusikat ja kannavad samu riideid nagu 25sed, kasutava sama tehnikat, käivad samades kohtades, ainult selle vahega, et neil on enamasti rohkem raha.
Vanaks saamine on siiski pöördumatu. Mingis eas ei aita ei hormoonid, botox, silikoon, viagra ega traadid, me kõik laguneme kord ja saame mullaks. Praegu aga on väärika ja viisaka vananemise asemel on tõusev trend eatus, retro, elu nautimine ka pärast 50ndaid, ja ilma valehäbita, seeniorid, -- laskem siis minna!

Vastupandamatu, vulgaarne blond, ilmus Eesti Ekspress, Areen 28.10.2015

Värvin oma suvel mereveest ja päikesest heledaks pleekinud salgud otsustavalt tumedaks. Ei, see pole protest, põhjused on puht praktilist ja esteetilist laadi, kuigi – olla blond või mitte-blond võiks tänases Eestis paista poliitiline steitment. Põhjamaine heledapäisus on pagulasdiskussioonis järsku tõusnud teemaks, veresegamise ähvardav oht muutnud rahutuks eesti rahvusliku alateadvuse.
Eestluse mütoloogias on hele veri ikka olnud tähendusrikas, seostub puhta tõu ja traditsioonide kaitsmisega, toob meelde nostalgilise külaõue vanaema juures, kus ikka heledapäised lapsed ringi jooksid. Kitzbergi Mari oli blond vastandina võõrale tumedale Tiinale, nagu oli kuidagi poolläbipaistev ja verelt hele ka Tammsaare Krõõt, eesti naise üks arhetüüpe. Rahvuspopulismi täht tänasel Eesti poliitmaastikul, Kristiina Ojuland ühendab huvitava kokkusattumusena endas vulgaarse idaeuroopa purgiblondiini imago rahvuslikult tõupuhta eesti heledapäisusega. Ojulandi blondi pea tähendus on võitluses pagulaste vastu ja eestluse eest vaieldamatult omandanud aarjaliku dimensiooni.
Blondi aarja rassi üleolekut ajas natsiideoloogia, seostades heledat verd germaani tõu muistse suurusega, kuid tõupuhtuse teemad olid aktuaalsed terves ennesõjaaegses Euroopas. Tõuteemadega seoses levisid muu hulgas naiste missivõistlused. Kõlab ehk jõhkralt, ent naiste ilu kaaludes on kaudselt selgitatud kõige väärtuslikum geneetiline pagas tõu edasikestmiseks. Ka Eestis 1980ndate lõpus rahvusluse tõusu laines taaselustatud missivõistlused tõid esile ennekõike blonde kaunitare, väärtustades ehedat eestipärast ilu, mille täiuslikemaks kehastuseks oli kunagine esimiss Liis Tappo. Loomulik heledapäisus ongi maailmas üsna haruldane, mingite andmete järgi on loomulikke blonde vaid kaks protsenti maailma rahvastikust. Baltikum, eriti Leedu on loomuliku blondi levila, nagu ka Skandinaavia ja põhjapoolne mandrieuroopa.
Siiski, rahu! Meie tänavapildis ülekaalukas purgiblond on lihtsalt paljude naiste soov samastuda maailma seksikate ja ihaldusväärsetega, mitte mingi aarjalik tõu-steitment. Noorte naiste instinktiivne soov signaliseerida oma seksuaalset valmidust, vananevate naiste järjekordne surma eest põgenemise samm. Kuuldavasti on isegi katseliselt tõestatud, et mehed tõesti eelistavad blonde, see pole ainult lendlause filmist „Gentlemen prefer blondes“(1953) , kus ühes peaosadest ikooniline Marylin Monroe.
Blondi kultuurilise ülemvõimu rajas 1930ndatel ennekõike Hollywoodi kino ja seda pole suutnud kukutada ka aeg-ajalt maailma meedia ja meelelahutustööstuse fookusse nihkunud tumedapäised kaunitarid nagu briti hertsoginna Catherine. Heledapäisust kui ideaali on ühendatud viljakusega ja headusega, ta on tagasi viidav küll inglite, Eeva ja Maarja Magdaleenani. Muinasjuttudes on head printsessid alati blondid ja kuri kuninganna tumedavereline. Lahked haldjad on blondid ja femme fatale brünett. Hele pea seostub ka kergemeelsuse, põnevate seikluste, odavuse ja prostituudiametiga. Blondi on peetud lihtsameelseks (kes ei teaks blondi-anekdoote) ja ligipääsetavaks. Blond on pealtnäha justkui süütu laps, sest lapseeas on heledapäisust rohkem kui täiskasvanueas. Ja mis võiks olla veel erutavam kui puhtuse maski taga peituv paharet, naisekehas paheline laps, kes äratab igas mehes keelatud pedofiilsed tunded ja võimaldab neid ka realiseerida.
Tänane blond tuleb enamasti siiski kemikaalipurgist, nagu kasutasid vesiniku abi Monroe ja mitmed teised kuulsad blondid nagu Debbie Harrie (Blondie) ja Britney Spears.
Buduaarihõngulise Marylini järel tuli arhetüüpne taltsutamatu blond, looduslaps Brigitte Bardot. Viimaste kümnendite „blond ambitsioon“ on teadagi piiridelõhkuja ja teerajaja Madonna. Võlts-blond on kultuuriikoonina isegi jõulisem, sest tahtlik valik blondi kasuks on signaal seksuaalsest vabameelsusest ja avantürismist. Kohati on tänane blond popkultuuris siiski ka maskeraadi maiguga, õõnestades nii peavoolu blondi stereotüüpi.
Puhas meinstriim, „Baywatchi“ häbitu blond Pamela Anderson oma suure suu, suurte silmade, uhke juuksepahmaka ja megasuurendatud rinnapartiiga kehastas omamoodi blondiksolemise standardit alates 1990ndatest. Ega juhuslikult ei meenuta täispuhutavad kumminukud, mis on mõeldud meestele üksilduse peletamiseks, tüüpiliselt Pamelat. Valides lopsaka blondi, saab igamees oma fantaasiates mõnekski hetkeks olla natuke nagu Ron Jeremy, kuulsaim pornotäkk!
Ka Eesti kinos on oma ikoonilised blondid Eve Kivi ja Ada Lundver, kelle staaristaatust pole hilisemad kaunitarid suutnud kummutada. Paljude meeltesse on jätnud kustumatu jälje „Viimse reliikvia“ blond Agnes von Mönnikhusen, lätlanna Ingrida Andrina kehastuses. Tänased vastupandamatud naiivitarid, ilmatüdrukud Grete Klein, Kairit Tuhkanen ja teised jätkavad kuskil paroodia piiril oma edukat tegevust. Eesti popkultuuris panid 1990ndatel enne neid märgi maha tupemaali harrastanud blond Seksi-Kristi, pornotäheke Kristiina Bellanova, maavillane meedialemmik, laps-naine Vändra-Aveli. Mäletan, et kunagi arutlesime kolleeg Kalev Keskülaga Kristiina Bellanova üle. Just välise laitmatu puhtuse, särava siira lapsenaeratuse ja pahelise pornotöö kontrast oli elutundja Kalevi arvates Kristiina võlu.
Kui tagasi minna Eesti poliitikasse, siis blondid on ka enne Ojulandi ruulinud. Kui armeenia päritolu Anna-Maria Galojan oleks jäänud naturaalselt tumedaks, vaevalt oleks toimunud sellist irratsionaalset meediajahti. Lõppkokkuvõttes jäi Galojan ikkagi võitjaks, saavutades massiivse avalikkuse tähelepanu, mida ta ju alati ongi tahtnud. Ja keegi analüütik võib ju kuulutada Ojulandi pärast viimaseid ülesastumisi poliitiliseks laibaks, ent süüdimatutele blondidele tütarlastele antakse ju andeks! „Blonds have more fun!“ (ja ma loomulikult ironiseerin).

Mobiilne seapõleti ei tööta, ilmus Eesti Ekspress Areen 23.09.2015


Tänase tsivilisatsiooni hapruse sümboliks võiks olla mobiilne seapõleti, mis paraku ei tööta. Tehnoloogiad on olemas, ent nende võimekus ei realiseeru. Katk levib, surnud sead kerkivad maa seest üles, kuigi ekskavaatorid on viimase peal. Miljoneid maksvad relvad ja turvakaamerad on hangitud, aga toore jõuga rebiti üks mees ikkagi, vastu oma tahtmist üle riigipiiri. Ükski tehnoloogia ei suuda tänases maailmas takistada põgenikevoolu üle riigipiiride. Tehnika võim loodus- ja inimühiskonna kaose üle on suhteline, seda näitavad kriisiajad, kus masinad siiski ei täida neile pandud lootusi, sest inimesed ei tea, mida masinad peaks tegema või teevad lihtsalt valesid otsuseid.
Paradoksaalselt on kaasaeg -- tehnika kuldaeg ju! -- igasugustele ludiitlikele ehk masinapurustajate ideedele viljakas pinnas. Vaenlane: masin domineerib kõikjal. Tehnoloogiastress, kartus jääda hätta masinatega, mis meid ümbritsevad olmesfääris, hoiab meid jätkuvas pinges. Oskamatus hakkama saada masinatega tähendab täna ühiskonnast väljakukkumist, räägitakse digitaalsest lõhest, aga samamoodi jagab inimesi ja tekitab tõrjutust kasvõi autojuhilubade puudumine või oskamatus kasutada keerulisemaid tööriistu.
Tehnika on ammu muutunud vahendist eesmärgiks omaette. Tehnika ülemvõimu toetab valitsev diskursus, mis näeb tehnikas alati progressi. Oled tehnika poolt, oled võitjate poolel, oled kriitiline, oled automaatselt „out“, vana ja kuulud sümboolselt -- kui vaimne romu --mahakandmisele. Ei kehti pragmaatiline lähenemine tehnikale, mille järgi tehnikat on vaja ainult sedavõrd ja seal, kus ta teeb elu lihtsamaks.
Tehnilised lahendused tekivad ka seal, kus probleemi, mida lahendada pole, vahel on vaja tekitada probleem ka alles pärast lahendust, et tehnoloogia maha müüa. Kõige ilmsem on see moodsas äpitööstuses, kus on väga riskantne panna kahtluse alla aina uute ja uute rakenduste sündi, kuigi enamik neist on täiesti mittevajalikud, muudavad inimese elu oluliselt keerulisemaks ja raiskavad aega – ja surevadki ilma, et keegi neid kasutama hakkaks.
Kui ilma tehnilise lahenduseta kulub mingile tööle või tegevusele vähem aega ja närvikulu, siis pole tehniline lahendus vajalik -- nii lihtne see ongi, aga seda valju häälega välja öelda on väga riskantne!
Kogu tehnikamaailma suur probleem on selle täielik sõltuvus energia olemasolust, akudest , elektrist või levist, ning olemuslik ebausaldusväärsus, sest tehnika on paindumatu ja kipub sageli mitte funktsioneerima, kui tingimused pole täpselt need, milleks masin loodud. Paljud masinad eeldavad seda, et eeltööd on käsitsi juba tehtud ning siis – võetakse finaalis pidulikult välja masin! Näiteks andmetöötlusprogrammi tuleb väga sageli käsitsi sisestada mingid andmed, et ta töötaks ning ilma masinata võib vahel töö saada tehtud kiiremini või kvaliteetsema tulemusega. Või lihtsamast vallast, näiteks saab robottolmuimeja lasta ainult põrandale, kus pole takistusi, ei vedele juhuslikke kingi ega legoklotse. Ja automaatmuruniiduki jaoks tuleb muru pinnas enne käsitsi siledaks töödelda, sest kohe kui on mingi vall, auk või muu anomaalia, tema tegevus lõpeb.
Turg muidugi reguleerib tehnikavaldkonda päris edukalt, nii jäävad tasapisi minevikku ja asenduvad lihtsamate masinatega sellised insenerimõtte õied nagu unikaalse suurusega tolmukotiga tolmuimeja (sest unikaalsete kottide otsimine ja leidmine on tegevus omaette), köögikombainid (sest nende puhastamine ja kokkupanek võtab aega ja on tüütu) ning suur osa IT-lahendusest kaob pärast lansseerimist, sest neid pole vaja.
Kui tehnikavaldkond ühiskonnas domineerib ja insenerimõte läheb kontrollimatult lippama, siis tulemuseks on üha keerulisemad masinad ja tehnilised lahendused, sest insenerimõte hakkab nautima iseenda keerukuse ilu, mida toidab tunnetus oma kasvavast võimust. Kes ei teaks kollektiive, kus IT-mees või süsteemiadministraator on tõusnud pooljumala staatusse. Tehnoloogia mitte vajadustest vaid lennukast insenerimõttest lähtuva arengu tulemuseks on kodu(!)masinad, mille enamikke funktsioone keegi ei kasuta või IT-keskkonnad, kus ei taha töötada isegi lapsed, kes on nö üles kasvanud digiajastul.
Et tehnika ei pea igal juhul tulemusele mingit lisaväärtust andma, võib näha näiteks fotograafias, kus tehniliselt on igal kaameraomanikul täna võimalik teha uskumatuid pilte, ent samas, tippfoto teeb siiski inimese käsi ja silm ning pole mingeid tõendeid selle kohta, et mõni 2015 uusima tehnikaga tehtud foto oleks sisuliselt mõjult ja fluidumilt parem nt 1960ndatel tehtud fotost.
Eesti on tehnoloogiate jaoks paradiisiühiskond, meil valitsevad kõvad tehnokraatlikud väärtused ja väga paljudes eluvaldkondades on „rauda“ ja infrasse investeerimine kuidagi tegelik ja käegakatsutav, samas kui inimestesse investeerimine näib üleliigsena. Meie prioriteet on pigem kallis aparatuur haiglas, kui medõdede või sanitaride palgatõus, suured ristmikud nagu monumendid rahakasutuse arulagedusele keset tühjust kuskil ääremaal, nutiseadmed koolis õpetajate palga või kasvõi abipersonali suurendamise asemel. Me võime näha siin taga põhjustena ühiskonda, kus vana infrastruktuuri on vähe ja seepärast on kõigele moodsale tee lahti, rohket euroraha, mille eest saabki vaid tehnoloogiat soetada ja mida muuks ei saa kasutada, aga sookriitiliselt võime näha ka meestekeskset ühiskonda, kus tehnoloogia on alati tähendanud sümboolset võimu looduse ja irratsionaalsuse üle. Pierre Bourdieu oma raamatus „Meeste domineerimine“ on tehnika valdamist ja tootmist tööriistade abil (produktsiooni) nimetanud ühe maskuliinsuse ja meeste domineerimise alusena, samas kui naiste valdkond on taastootmine (reproduktsioon) nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes. Tehnika kasutamise vilumus tekitab ka meestevahelise hierarhia, tipus tehnokraadid, kes masinatega sina peal ja põhjas humanitaarid, juhul kui nad armasta masinaid.
Tehnikavisionäärid on Eestis guru staatuses. Kes tunneb masinaid, selle sõna maksab ka teistes, mistahes eluvaldkondades. (Kujutage ette vastupidist: paduhumanitaar sõna võtmas ehitusplatsil?) Tehnikalahendusi tahetakse tuua üha rohkem haridusse, tervishoidu, eraellu, usus, et see lahendab probleemid. Mäletan, et üks tehnikavisionäär rääkis põlevi silmi ajast, kus inimene kannab kiipi, kuhu on salvestatud tema ootused partnerile ja kui ta juhuslikult kuskil maailmas möödub sellisest partnerist, kel samuti kiip naha all, annab masin ajju signaali, et „nüüd“!
Unistatud on ka jätkuvast internetiühendusest, et tulevikus saabki inimese aju olla onlainis, mitte üldse enam väljuda virtuaalruumist, kus saab tehniliselt rahuldada kõik vajadused. Võib-olla annavad tehnikasaavutused aimu sellest, kui hädas ja suhtlemisvõimetu on inimene tegelikult. Täna istuvad paljud ülivõimekate tehnikavidinate kaudu suhtlusportaalides, ent päriselus ollakse jätkuvalt sotsiaalselt võimetud ja saamatud. Inimsuhetes on palju võõrandumist ja kommunikatsioonihäireid, samas kui tehnilised vahendid kommunikeerumiseks on kõikjal ja kättesaadavad.
Pole siis üllatav päriselus kohatud pilt, kus kaks inimest ühes restoranis ilmselt deitisid, sõid koos ja seejärel vaatasid kõrvuti istudes, kumbki oma telefonist filmi. Ka Facebook sündis legendi järgi sellest, et Mark Zuckerberg ja ta sõbrad ei julgenud tüdrukutele läheneda ja tundus lihtsam teha seda virtuaalkeskkonnas. Jääb üle ainult edasi fantaseerida, miks mõtlesid IT-mehed välja puutetundlikud ekraanid…



P.S Igaks juhuks rõhutan, et minu enda suhe masinatega on sügavalt pragmaatiline. Ma kasutan palju tehnikat, aga ainult vastavalt vajadusele ja põlgan sisimas seda valdkonda. Nii nagu tööriistakast ei tekita mus iseenesest mingit erutust, nii suhtun kriitiliselt uutesse lahendustesse, mida esitatakse kui vältimatust, kuid mis raiskavad sageli ainult aega ning närve.