Skip to main content

Mobiilne seapõleti ei tööta, ilmus Eesti Ekspress Areen 23.09.2015


Tänase tsivilisatsiooni hapruse sümboliks võiks olla mobiilne seapõleti, mis paraku ei tööta. Tehnoloogiad on olemas, ent nende võimekus ei realiseeru. Katk levib, surnud sead kerkivad maa seest üles, kuigi ekskavaatorid on viimase peal. Miljoneid maksvad relvad ja turvakaamerad on hangitud, aga toore jõuga rebiti üks mees ikkagi, vastu oma tahtmist üle riigipiiri. Ükski tehnoloogia ei suuda tänases maailmas takistada põgenikevoolu üle riigipiiride. Tehnika võim loodus- ja inimühiskonna kaose üle on suhteline, seda näitavad kriisiajad, kus masinad siiski ei täida neile pandud lootusi, sest inimesed ei tea, mida masinad peaks tegema või teevad lihtsalt valesid otsuseid.
Paradoksaalselt on kaasaeg -- tehnika kuldaeg ju! -- igasugustele ludiitlikele ehk masinapurustajate ideedele viljakas pinnas. Vaenlane: masin domineerib kõikjal. Tehnoloogiastress, kartus jääda hätta masinatega, mis meid ümbritsevad olmesfääris, hoiab meid jätkuvas pinges. Oskamatus hakkama saada masinatega tähendab täna ühiskonnast väljakukkumist, räägitakse digitaalsest lõhest, aga samamoodi jagab inimesi ja tekitab tõrjutust kasvõi autojuhilubade puudumine või oskamatus kasutada keerulisemaid tööriistu.
Tehnika on ammu muutunud vahendist eesmärgiks omaette. Tehnika ülemvõimu toetab valitsev diskursus, mis näeb tehnikas alati progressi. Oled tehnika poolt, oled võitjate poolel, oled kriitiline, oled automaatselt „out“, vana ja kuulud sümboolselt -- kui vaimne romu --mahakandmisele. Ei kehti pragmaatiline lähenemine tehnikale, mille järgi tehnikat on vaja ainult sedavõrd ja seal, kus ta teeb elu lihtsamaks.
Tehnilised lahendused tekivad ka seal, kus probleemi, mida lahendada pole, vahel on vaja tekitada probleem ka alles pärast lahendust, et tehnoloogia maha müüa. Kõige ilmsem on see moodsas äpitööstuses, kus on väga riskantne panna kahtluse alla aina uute ja uute rakenduste sündi, kuigi enamik neist on täiesti mittevajalikud, muudavad inimese elu oluliselt keerulisemaks ja raiskavad aega – ja surevadki ilma, et keegi neid kasutama hakkaks.
Kui ilma tehnilise lahenduseta kulub mingile tööle või tegevusele vähem aega ja närvikulu, siis pole tehniline lahendus vajalik -- nii lihtne see ongi, aga seda valju häälega välja öelda on väga riskantne!
Kogu tehnikamaailma suur probleem on selle täielik sõltuvus energia olemasolust, akudest , elektrist või levist, ning olemuslik ebausaldusväärsus, sest tehnika on paindumatu ja kipub sageli mitte funktsioneerima, kui tingimused pole täpselt need, milleks masin loodud. Paljud masinad eeldavad seda, et eeltööd on käsitsi juba tehtud ning siis – võetakse finaalis pidulikult välja masin! Näiteks andmetöötlusprogrammi tuleb väga sageli käsitsi sisestada mingid andmed, et ta töötaks ning ilma masinata võib vahel töö saada tehtud kiiremini või kvaliteetsema tulemusega. Või lihtsamast vallast, näiteks saab robottolmuimeja lasta ainult põrandale, kus pole takistusi, ei vedele juhuslikke kingi ega legoklotse. Ja automaatmuruniiduki jaoks tuleb muru pinnas enne käsitsi siledaks töödelda, sest kohe kui on mingi vall, auk või muu anomaalia, tema tegevus lõpeb.
Turg muidugi reguleerib tehnikavaldkonda päris edukalt, nii jäävad tasapisi minevikku ja asenduvad lihtsamate masinatega sellised insenerimõtte õied nagu unikaalse suurusega tolmukotiga tolmuimeja (sest unikaalsete kottide otsimine ja leidmine on tegevus omaette), köögikombainid (sest nende puhastamine ja kokkupanek võtab aega ja on tüütu) ning suur osa IT-lahendusest kaob pärast lansseerimist, sest neid pole vaja.
Kui tehnikavaldkond ühiskonnas domineerib ja insenerimõte läheb kontrollimatult lippama, siis tulemuseks on üha keerulisemad masinad ja tehnilised lahendused, sest insenerimõte hakkab nautima iseenda keerukuse ilu, mida toidab tunnetus oma kasvavast võimust. Kes ei teaks kollektiive, kus IT-mees või süsteemiadministraator on tõusnud pooljumala staatusse. Tehnoloogia mitte vajadustest vaid lennukast insenerimõttest lähtuva arengu tulemuseks on kodu(!)masinad, mille enamikke funktsioone keegi ei kasuta või IT-keskkonnad, kus ei taha töötada isegi lapsed, kes on nö üles kasvanud digiajastul.
Et tehnika ei pea igal juhul tulemusele mingit lisaväärtust andma, võib näha näiteks fotograafias, kus tehniliselt on igal kaameraomanikul täna võimalik teha uskumatuid pilte, ent samas, tippfoto teeb siiski inimese käsi ja silm ning pole mingeid tõendeid selle kohta, et mõni 2015 uusima tehnikaga tehtud foto oleks sisuliselt mõjult ja fluidumilt parem nt 1960ndatel tehtud fotost.
Eesti on tehnoloogiate jaoks paradiisiühiskond, meil valitsevad kõvad tehnokraatlikud väärtused ja väga paljudes eluvaldkondades on „rauda“ ja infrasse investeerimine kuidagi tegelik ja käegakatsutav, samas kui inimestesse investeerimine näib üleliigsena. Meie prioriteet on pigem kallis aparatuur haiglas, kui medõdede või sanitaride palgatõus, suured ristmikud nagu monumendid rahakasutuse arulagedusele keset tühjust kuskil ääremaal, nutiseadmed koolis õpetajate palga või kasvõi abipersonali suurendamise asemel. Me võime näha siin taga põhjustena ühiskonda, kus vana infrastruktuuri on vähe ja seepärast on kõigele moodsale tee lahti, rohket euroraha, mille eest saabki vaid tehnoloogiat soetada ja mida muuks ei saa kasutada, aga sookriitiliselt võime näha ka meestekeskset ühiskonda, kus tehnoloogia on alati tähendanud sümboolset võimu looduse ja irratsionaalsuse üle. Pierre Bourdieu oma raamatus „Meeste domineerimine“ on tehnika valdamist ja tootmist tööriistade abil (produktsiooni) nimetanud ühe maskuliinsuse ja meeste domineerimise alusena, samas kui naiste valdkond on taastootmine (reproduktsioon) nii bioloogilises kui kultuurilises mõttes. Tehnika kasutamise vilumus tekitab ka meestevahelise hierarhia, tipus tehnokraadid, kes masinatega sina peal ja põhjas humanitaarid, juhul kui nad armasta masinaid.
Tehnikavisionäärid on Eestis guru staatuses. Kes tunneb masinaid, selle sõna maksab ka teistes, mistahes eluvaldkondades. (Kujutage ette vastupidist: paduhumanitaar sõna võtmas ehitusplatsil?) Tehnikalahendusi tahetakse tuua üha rohkem haridusse, tervishoidu, eraellu, usus, et see lahendab probleemid. Mäletan, et üks tehnikavisionäär rääkis põlevi silmi ajast, kus inimene kannab kiipi, kuhu on salvestatud tema ootused partnerile ja kui ta juhuslikult kuskil maailmas möödub sellisest partnerist, kel samuti kiip naha all, annab masin ajju signaali, et „nüüd“!
Unistatud on ka jätkuvast internetiühendusest, et tulevikus saabki inimese aju olla onlainis, mitte üldse enam väljuda virtuaalruumist, kus saab tehniliselt rahuldada kõik vajadused. Võib-olla annavad tehnikasaavutused aimu sellest, kui hädas ja suhtlemisvõimetu on inimene tegelikult. Täna istuvad paljud ülivõimekate tehnikavidinate kaudu suhtlusportaalides, ent päriselus ollakse jätkuvalt sotsiaalselt võimetud ja saamatud. Inimsuhetes on palju võõrandumist ja kommunikatsioonihäireid, samas kui tehnilised vahendid kommunikeerumiseks on kõikjal ja kättesaadavad.
Pole siis üllatav päriselus kohatud pilt, kus kaks inimest ühes restoranis ilmselt deitisid, sõid koos ja seejärel vaatasid kõrvuti istudes, kumbki oma telefonist filmi. Ka Facebook sündis legendi järgi sellest, et Mark Zuckerberg ja ta sõbrad ei julgenud tüdrukutele läheneda ja tundus lihtsam teha seda virtuaalkeskkonnas. Jääb üle ainult edasi fantaseerida, miks mõtlesid IT-mehed välja puutetundlikud ekraanid…



P.S Igaks juhuks rõhutan, et minu enda suhe masinatega on sügavalt pragmaatiline. Ma kasutan palju tehnikat, aga ainult vastavalt vajadusele ja põlgan sisimas seda valdkonda. Nii nagu tööriistakast ei tekita mus iseenesest mingit erutust, nii suhtun kriitiliselt uutesse lahendustesse, mida esitatakse kui vältimatust, kuid mis raiskavad sageli ainult aega ning närve.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku