Teede ja platside mustkatte alla saamine on paljudes Eesti kohtades praeguseni progressi ja heaolu märk, sest põlvkonnad on elanud sõiduteede kruusatolmus, mis räägib vaesusest ja ilmajäetusest. Vaesust ei tähista mitte ainult kruusateed, vaid meie lähimineviku kogemuse tõttu ka niitmata ja kultiveerimata, lokkavad rohealad -- “tühermaad”, sest aiatehnikaks ja hoolduseks polnud inimestel ega KOVidel hiljuti veel piisavalt raha. Kui inimesel, ettevõttel või kohalikul omavalitsusel on täna raha, on võimalik trimmerid, saed ja puhurid hoida töös aastaringselt. Haljastustööd ja asfalteerimine on linnaruumis kõigile nähtav ja ka kuuldav hoolitsus elanike ees. Kui masinad ei mürise, järelikult linnajuhid konutavad niisama ja valija märkab seda! Kui linn raiub ja asfalteerib, järelikult hoolitseb. Suured puud ja rohuplatsid räägivad nende lähimineviku traumade valguses täna lohakusest, tsivilisatsioonile viitab asfaltplats või nüsitud ja ärapõlenud rohulibledega mullakamar, mille
Tähelepanekuid ja seisukohti