Skip to main content

Posts

Showing posts from June, 2009

Järelmõtteid USAst

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada.
Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat.
Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel.
Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt.
Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaaniast U…

Washington-Amsterdam-kodu

Kodus tagasi! Taksojuht oli meeldivalt vait, ei sõbrustanud ega uudishimutsenud, kust ja miks tulen.
Tartu maantee äärne niidetud hein nööris kõri(kodu, heinamaa...)
Pikalt reisilt tuled koju kui välismaale. Millega Tallinn tervitab: kasiinoreklaamid ja mobiilioperaatorite plakatid, inimesed väldivad teiste pilku.
Lennujaamas jäi veel silma uut tüüpi taaskasutuse konteiner Obama pildiga: "Yes we can", mõeldud purkide (can) retsükleerimiseks. Taipan, miks eesti neegrinaljad tahavad harjumist. Obamast hullunud ameeriklaste jaoks (ja neid on päris palju) on see üsna ootamatu nali, eriti lennujaamas, külaliste tervitamise kohas, kus tekib esmamulje maast. Valged parempoolsed ameeriklased, paljud vana kooli mehed ja antikommunistid, ka eesti sõbrad, on aga rõõmsad. Eesti hoiab kõva liini!
Kuna öö jäi tänu ajavahele ära, ilmutan pisut ebaadekvaatsust. Näiteks: kodus kraanist ei tulnud vett, pärast kruttimist ei osanud muud kui helistasin avariisse.
Need laiutasid käsi, pole küll te…

Eelviimane päev USAs

Täna toimus siis evalueerimine. Muu hulgas tuli vastata küsimustele: kas kavatsen nüüd kandideerida valimistel ja kas ma kavatsen algatada mõne seadusemuudatuse. Mine sa tea... Kas just see kolm nädalat mind pöördeliselt muutis?
Mida ma nüüd USAst arvan ja mida räägin oma kolleegidele ja tuttavatele?
Militarism ja Hollywoodi filmid on paraku enamike jaoks loonud mitte kõige soodsama pildi, kes just pole militaristid ja kommertskino fännid. Kindlasti see pilt avardus, nagu ikka reisimisel. Aga oma meediakuvandiga peab USA kõvasti vaeva nägema, tõesti.
Eesti on ju mitmes mõttes vabam maa kui USA, mis puudutab kasiinosid, alkoholi,inimeste mõnitamist netikommentaarides ilma tagajärgedeta... (Leedo keiss Delfi vastu annab siin siiski lootust. Uurisin asja: USAs võib tapmisähvardava netikommentaari puhul kindlasti politsei poole pöörduda, kuid ka siinmail on see praktika uus ja iga juhtum vaadatakse eraldi läbi).
Kõik kiitsid ameeriklaste sõbralikkust. Tõesti, on tore, kui teenindus on sõbra…

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?

Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega.
Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas.
Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule.
Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda!
Boh…

Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu k…

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega koh…

Uuriv ajakirjandus ja Iraagi sõda

Täna küsisin literaat Dave Kaplanilt IRE juhtkonnast, kuidas on võimalik, et uurivate ajakirjanike konverentsill oli müügil Obamade klantsalbum?

Kaplan oli just seletanud, et uuriv ajakirjandus huvitub ennekõige igasugusest võimust ja selle mehhanismidest. Ta pidas küsimust imelikuks või tegi näo, et ei saa aru, mida mõtlen. Siis aga pööras naljaks: kas ma ikka nägin, missuguseid teisi raamatuid seal müügil oli. Nägin muidugi, kuidas muidu.

Enne seda tuli ka jutuks, kuidas USA ülima varustuse ja intellektuaalse võimuga uuriv ajakirjandus sõja asjus nii mööda pani. Selget vastust sellele ei saa kelleltki. Ilmselt liigume siin ikkagi patriootiliste tunnete sfääris, mis ratsionaalsetele argumentidele ei allu. Et pärast 9.11 lihtsalt ei olnud enam võimalik tugneda ainult mõistusele ja nö kümme korda mõõta enne lõikama hakkamist.

Nagu Eestiski on teemasid, mida ei saa ilma emotsioonideta käsitleda. Eile, hmhm, toimus siin peale gayparaadi, millele juba viitasin, ka Balti riikide küüditamise a…

Washington, D.C

USA etableerunud ja kodanlikku pealinna elavdavad sel nädalal seksuaalvähemused, kes eile pidasid siin paraadi ja täna peavad järelpidu. See selgus muide juhuslikult, kui kontrollisin oma vaatlustulemusi netist - et küllap on siin just mingi vähemusüritus käimas, et selline vilgas tänavapilt -- ja oligi. Vt. lisa www.capitalpride.org. Obama on muide kuulutanud juunikuu LGBT kuuks.
Muidu on linn elamiseks vist mugav ent väheinspireeriv, võrreldes San Francisco või muidugi NYCiga. Megapalgalistele karjääriinimestele sobiv, fantaasiatele ruumi ei jäta. Kultuuripärandit ja ajalugu on teadagi paksult. Kappasin läbi indiaanlaste muuseumi ja Hirshhorni moodsa kunsti muuseumi, ühtteist jõuab veel peale kohustustlike kontoritekülastuse. Muu hulgas lasin ennast pildistada Ron Muecki skulptuuriga Untitled, mis kujutab endast üleelusuurust alasti meest!
Valge maja on nii üllatavalt tagasihoidlik, et arvasin, et pole see maja. Ja jube avatud, vaid üks tara ümber õue. Kuidas valitsuse PR suudab selle…

Lenin ja veebitööriistad

Täna esitasin õhtusöögil Uruguai noore kolleegi soovil kommunistliku lastelaulukese: "Suur Lenin ta oli üllas" (nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead). Pälvisin üldise heakskiidu.
Tänu reisiväsimusele on barjäärid tõesti kerged kaduma, võõras keskonnas võõraste inimestega pole sotsiaalset kontrolli nagu kodus. Sain teada ühtteist Uruguaist: muu hulgas, et sinna pärast sõda natse ei jäänud, seevastu on suur sakslaste ja ka juudi kogukond Argentiinas. Montevideo on aga üks Ladina-Ameerika kalleimad kohti. Elul polevat viga.
Tänase saagi hulka kuulub ülevaade veebitööriistadest: drop.io, changedetection.com, google alerts, vdoogle, swivel.com, waybackmachine, whois.domaintools.com, pipl.com, 123people.com, icerocket.com, spokeo.com. Pole veel proovinud kõike.
Twitteris on siin ka kongress, vt twittercongress. com! Kasutusel on mõiste twitizen.
Ja lugemiseks soovitati Humberman et al "Social Networks that Mat…

CBS vastuvõtt

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad.
Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fook…

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?

Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erand…

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama.

Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla.

Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida.

Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, et…

Ajakirjandus ja MTÜd

Kommertsalustel tegutseva televisiooni väljavaated on tumedad, mis puudutab kvaliteetset sisu, kinnitas külaskäik Link-TVsse. See kanal tekitab oma sisu eri maade programmidest, avardamaks ameeriklaste arusaamu maailmast. Tegutsemise vorm on taas MTÜ, põhirahastajateks fondid ja vaatajate annetused. Hiiglaslik autahvel suuremate doonorite nimedega ehib stuudio seina. MTÜ vormis, nonprofit põhimõttel, tegutsevad ka erinevad uuriva ajakirjanduse institutsioonid! Teha ühel ja samal ajal kvaliteetset sisu ja seda ka edukalt müüa on keeruline ülesanne ka siinmail, nagu olen aru saanud.
Huvitav, kas Eestis õnnestuks mingi meediainstitutsioon käima panna MTÜ vormis, rahastades seda annetuste abil?!? Kas meil on mõni rikkur, kes tahaks veel meedia abil maailma parandada? Kõne alla saab teadagi tulla vaid mõni veebiprojekt.

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine

Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruväärist…

Ilves Silicon Valleys

President Ilves saabus täna koos ärimeestega Silicon Valleysse San Francisco külje all, kohtub lisaks IT-äri inimestele Condoleezza Rice´i, Stanfordi ülikooli rektori ja teiste tegelastega. Loodetavasti on kaasas ka mõni Eesti ajakirjanik. Vägev visiit! Ei oska delegatsiooni koosseisu kohta midagi öelda, küll vaatasin Eesti uudiseid ja kommentaare, no comments ütleks selle kohta, mida eesti rahavs kogu asjast arvab.
Ees on veel San Francisco, kohtumine Mother Jones´i seltskonnaga jms. Tõotab tulla huvitav.

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http://foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/.
Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist).
Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi.
Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha, on …

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist o…

Veelkord NOLA ja Uus katse San Franciscosse

Kellegi näpuka tõttu jäime lennukist maha. American Airlinesi teenindus jäik, tehniliselt oleks lennule jõudnud, aga sattus mingi bitch teenindama eile.
Lisaöö New Orleansis, miks mitte! Õhtusöök meeleolukas, eelreserveeringuga paigas Two Sisters. Teenindus üsna suva, väiksed katsed arvet suurendada, nagu turistikohtades vist globaalne. Krapsakad rotid silkasid mööda rohealasid, istusime õues.
Üha enam tahaksin kuulda kellegi argumente George Bushi kaitseks. Jah, Fox News aitab, aga ma tahaks näha inimest ja kuulda tema argumente. Fox News kommenteerib kibedalt Obama visiiti, eriti pälvis tema Kairo kõne kommentaare. Vaatasin tähelepanelikult ka Obama etteastet Buchenwaldis. Viis jutu osavalt vihale erinevuste vastu.
Pidin seletama, miks Obama võitu just ei tervitatud, et ainus, mis Eestis korda läheb maailmapoliitikas, on antikommunism ja venevastasus. Globaalne plaan pole meie mure, teadagi. Ei hakanud muid asju seletama, mustadest ja valgetest jms. Eestis. Ghana kolleeg teadis küsid…

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti…

Saksa kodu New Orleansis

Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa kee…

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam üliv…

Täna New Orleansi!

Eile New York Timesi toimetus. Arhitekt Renzo Piano, maja (osa lehe imagost teadagi!) disaini kandev idee: meedia läbipaistvus. Klaasseinad, siseaed kaskedega, installatsioonide seintel. Maja müüs NYT mõni aeg tagasi maha, et oma tegevust finantseerida, liisib seda nüüd, hiljem ostab tagasi.
Ajakirjanike aastapalk 30 000 dollarit algajatele, tippudel üle 100 000 aastas. Reklaami müüvad onlainis ekspertblogidega tarbijateemadel jms. Missugune blogi hakkab Eestis esimesena meeldima reklaamiandjale? Inno ja Irja külastatavuse puhul tasuks juba kaaluda, ent blogi maine, teadagi...
Pärastlõunal NGO ProPublica, uuriva ajakirjanduse MTÜ, rahastab Sadleri fond, et maailma parandada ja veel mingitel motiividel, millest räägiti off the record (juhtivate toimetajate maailmavaatelised erinevused teatud toimetustega jne). Uurivad juhtumeid, mis on olulised, kuid mille peavoolu kvaliteetmeedia jätab tegemata. Koosseisus mh kaheksa Pulitzeri laureaati, kes mingutel põhjustel lahkunud suurtest väljaann…

Neljas päev New Yorgis

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks.
Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud.
Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!-- …

Kolmas päev USAs

Piinlik lugu, aga olen USAs esimest korda elus. Eile Broadwayl kolades mõtlesin, kas NY suudab mind millegagi rabada. On palju inimsõbralikum, kui ma arvasin. Lapsed ja loomad parkides ja tänavatel, kass poes, oravad; arvasin, et on ainult "seks ja linn". Tohutult palju ülekaalulisi lühikestes pükstes inimesi. Tunnen ennast heas füüsilises vormis ja hoolitsetuna!
Traumeeritud on NY küll. Keegi sakslane samas Airlinki bussis pildistas sõidu ajal sisenemist linna, politsei pidas kinni ja käskis viimased kaadrid silla pildiga ära kustutada. Kuidas nad seda nägid?!? Täna lähen vaatama WTC kunagist kohta.
Eilsed valgustushetked: vanad, kortsus, paljad päevitajad lamamistoolides Times Square´il, ilus blond pikkade juustega ja supervormis Naked Cowboy, kes kommertsiaalsetel eesmärkidel sealsamas tantsis ja ennast naistega pildistada lasi.
Turg Broadwayl, minu kõrvalpingil päevitas keegi vanamees pluusi vahelt rinda, lugedes raamatut "Miraculous Stories of Holocaust", ilmselt…