Friday, June 26, 2009

Järelmõtteid USAst

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada.
Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat.
Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel.
Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt.
Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaaniast USAs. Et kui seal on sel maailmavaatel elujõudu, miks mitte ka Eestis. Või tegelikult oli see minu puhul vist tõesti vormistamise küsimus.
Peaks pikemalt kirjutama liberalismist USAs ja Eestis, Eesti annab vabaduste osas ikka silmad ette mõneski asjas, mis tähendab, et on Eestis on ruumi ühiskonda reguleerida ja ikka säilitada vabadus.
Põhilaksu sain siiski sellest kogemusest, mis jõud on isiklikul initsiatiivil USAs. Kuidas seda meil kopeerida? Et inimesed teaks oma väärtust ja julgeks elada?
Varsti selgub, kuidas ühendan oma erinevaid tegevusi ülikoolis ja ühiskondlikus tegevuses, püüdes säilitada tõsiseltvõetavust.

Sunday, June 21, 2009

Washington-Amsterdam-kodu

Kodus tagasi! Taksojuht oli meeldivalt vait, ei sõbrustanud ega uudishimutsenud, kust ja miks tulen.
Tartu maantee äärne niidetud hein nööris kõri(kodu, heinamaa...)
Pikalt reisilt tuled koju kui välismaale. Millega Tallinn tervitab: kasiinoreklaamid ja mobiilioperaatorite plakatid, inimesed väldivad teiste pilku.
Lennujaamas jäi veel silma uut tüüpi taaskasutuse konteiner Obama pildiga: "Yes we can", mõeldud purkide (can) retsükleerimiseks. Taipan, miks eesti neegrinaljad tahavad harjumist. Obamast hullunud ameeriklaste jaoks (ja neid on päris palju) on see üsna ootamatu nali, eriti lennujaamas, külaliste tervitamise kohas, kus tekib esmamulje maast. Valged parempoolsed ameeriklased, paljud vana kooli mehed ja antikommunistid, ka eesti sõbrad, on aga rõõmsad. Eesti hoiab kõva liini!
Kuna öö jäi tänu ajavahele ära, ilmutan pisut ebaadekvaatsust. Näiteks: kodus kraanist ei tulnud vett, pärast kruttimist ei osanud muud kui helistasin avariisse.
Need laiutasid käsi, pole küll teada, et oleks veekatkestusi või remonditöid. Proovisin uuesti ... ja muidugi, olin kraani käepidet tõstmise asemel külje peale nihutanud. Ehk kolme nädala jooksul, olles kokku putunud lugematute uut tüüpi santehniliste imedega, olin lihtsalt ära unustanud oma koduse kraani avamise kunsti...

Friday, June 19, 2009

Eelviimane päev USAs


Täna toimus siis evalueerimine. Muu hulgas tuli vastata küsimustele: kas kavatsen nüüd kandideerida valimistel ja kas ma kavatsen algatada mõne seadusemuudatuse. Mine sa tea... Kas just see kolm nädalat mind pöördeliselt muutis?
Mida ma nüüd USAst arvan ja mida räägin oma kolleegidele ja tuttavatele?
Militarism ja Hollywoodi filmid on paraku enamike jaoks loonud mitte kõige soodsama pildi, kes just pole militaristid ja kommertskino fännid. Kindlasti see pilt avardus, nagu ikka reisimisel. Aga oma meediakuvandiga peab USA kõvasti vaeva nägema, tõesti.
Eesti on ju mitmes mõttes vabam maa kui USA, mis puudutab kasiinosid, alkoholi,inimeste mõnitamist netikommentaarides ilma tagajärgedeta... (Leedo keiss Delfi vastu annab siin siiski lootust. Uurisin asja: USAs võib tapmisähvardava netikommentaari puhul kindlasti politsei poole pöörduda, kuid ka siinmail on see praktika uus ja iga juhtum vaadatakse eraldi läbi).
Kõik kiitsid ameeriklaste sõbralikkust. Tõesti, on tore, kui teenindus on sõbralik ja pole üldse vahet, kas huvi sinu käekäigu vastu on tegelik või mitte (how are you this morning). Muidugi ei huvita see poemüüjat absoluutselt, kuidas sa ennast täna hommikul tunned. Aga kas on parem, kui teenindaja rõhutab täielikku huvipuudust sinu isiku vastu, olemaks siiras?

Thursday, June 18, 2009

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?


Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega.
Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas.
Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule.
Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda!
Boheemid,geid ja muud marginaalid loovad märgavatavalt inimväärsema keskkonna kui paksude müüride taha varjuv jõukas keskklass. Sama fenomen on vist igas suurlinnas, mingil hetkel tunned "oma" kandi ära. Village New Yorgis, Soho ja Islington Londonis: Kopenhaageni ja Berliini nurgatagused - tegelikult üks ja sama. Võimalik, et midagi sarnast on kujunemas Kalamajas, ilma geideta küll vist Eesti puhul.Ida- Euroopas polegi tegelikult sellist marginaalide elamisekultuuri väljendust linnapildis veel eriti näha.
Päeva nael oli selline. Istun maha Tai restoranis ja püüan lisaks söögile (jälle tom kha, ma ei väsi kookose ja sidruniheina maitsest) tellida Daiquiri ja minult küsitakse naeratuse saatel dokumenti... USAs on alkoholi manustamine legaalne alates 21. eluaastast. Õnneks oli ID kaart kaasas, mida siin soojalt ka soovitati kotis kanda. Kas oleks selle komplimendi eest pidanud jätma ekstra jootraha? Ent toon end kiiresti maa peale: teise rassi esindajate vanust on tõesti raske määratleda. Ehk riietun liiga infantiilselt?

Wednesday, June 17, 2009

Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu kuvandit maailmas vahendavad suuresti Hollywoodi filmid ja on kasulik, kui see on Pentagoni kontrolli all. Ei saanud aga kinnitavat vastust oma ilmselt paikapidavale oletusele. Rõhutati, et koostöö meelelahutustööstusega on vajalik moraali tõstmiseks, mis on muidugi PR äri teine pool.
Ja veel: kuulsin, et USA armees on homoteema päevakorral, nagu kogu riigis. Et kas peaks sõjaväes avalikult kuulutama oma sättumust. Geid on üha häälekamad, pärast seda, kui Bushi aeg läbi sai. Avaldasin arvamust, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine armees kõigutaks oluliselt militaarkultuuri alustalasid, kus siiras meestevaheline (rinde)sõprus (buddying) ja verevendlus on alati asja juurde kuulunud. Või, tooks see hoopis selgust militaarkultuuri alustalade osas (vt. Klaus Theweleit meeste fantaasiatest)? Siiski, vastuseks oma küsimusele kuulsin, et ähemas tulevikus pole oodata gei-eriväeüksuste mooodustamist USA armees.
Emotsionaalne oli tunnistada paika, kuhu lennuk sisse sõitis, tappes koos lennukisviibinutega ligi 200 inimest, nende hulgas äsja Dullese lennuväljalt reisile läinud pere kolmeaastase lapsega. (Hakkan siin üleskruvitud tunnete maal muutuma sentimentaalseks!)
Muidugi on ehitis restaureeritud, rajatud on mälestuspark ja kabel.
Õhtul kolasin 14. tänava kandis, leidsin kuulsa alternatiivkohviku Busboys and Poets ja endagi üllatuseks ostsin peale Slavoj žižeki raamatu "Violence" ka Barack Obama autobiograafilise "Dreams from My Father". Mind on tõesti hakanud tema lugu huvitama, poleks eales arvanud, et siin selline kultus möllab.
Maksis alla 15 dollari ja peale selle tuli meelde Märt Väljataga soovitus, et tegemist on tõesti hea raamatuga.

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

Monday, June 15, 2009

Uuriv ajakirjandus ja Iraagi sõda

Täna küsisin literaat Dave Kaplanilt IRE juhtkonnast, kuidas on võimalik, et uurivate ajakirjanike konverentsill oli müügil Obamade klantsalbum?

Kaplan oli just seletanud, et uuriv ajakirjandus huvitub ennekõige igasugusest võimust ja selle mehhanismidest. Ta pidas küsimust imelikuks või tegi näo, et ei saa aru, mida mõtlen. Siis aga pööras naljaks: kas ma ikka nägin, missuguseid teisi raamatuid seal müügil oli. Nägin muidugi, kuidas muidu.

Enne seda tuli ka jutuks, kuidas USA ülima varustuse ja intellektuaalse võimuga uuriv ajakirjandus sõja asjus nii mööda pani. Selget vastust sellele ei saa kelleltki. Ilmselt liigume siin ikkagi patriootiliste tunnete sfääris, mis ratsionaalsetele argumentidele ei allu. Et pärast 9.11 lihtsalt ei olnud enam võimalik tugneda ainult mõistusele ja nö kümme korda mõõta enne lõikama hakkamist.

Nagu Eestiski on teemasid, mida ei saa ilma emotsioonideta käsitleda. Eile, hmhm, toimus siin peale gayparaadi, millele juba viitasin, ka Balti riikide küüditamise aastapäeva tähistamine kommunismi ohvrite mälestussamba juures.

Keenia kolleeg, kogenud välisuudiste toimetaja ütles hiljem, et Keenias oleks mind selle Obama küsimuse eest lihtsalt maha tapetud.

Sunday, June 14, 2009

Washington, D.C


USA etableerunud ja kodanlikku pealinna elavdavad sel nädalal seksuaalvähemused, kes eile pidasid siin paraadi ja täna peavad järelpidu. See selgus muide juhuslikult, kui kontrollisin oma vaatlustulemusi netist - et küllap on siin just mingi vähemusüritus käimas, et selline vilgas tänavapilt -- ja oligi. Vt. lisa www.capitalpride.org. Obama on muide kuulutanud juunikuu LGBT kuuks.
Muidu on linn elamiseks vist mugav ent väheinspireeriv, võrreldes San Francisco või muidugi NYCiga. Megapalgalistele karjääriinimestele sobiv, fantaasiatele ruumi ei jäta. Kultuuripärandit ja ajalugu on teadagi paksult. Kappasin läbi indiaanlaste muuseumi ja Hirshhorni moodsa kunsti muuseumi, ühtteist jõuab veel peale kohustustlike kontoritekülastuse. Muu hulgas lasin ennast pildistada Ron Muecki skulptuuriga Untitled, mis kujutab endast üleelusuurust alasti meest!
Valge maja on nii üllatavalt tagasihoidlik, et arvasin, et pole see maja. Ja jube avatud, vaid üks tara ümber õue. Kuidas valitsuse PR suudab selle meedias nii võimsana esitada, pildistatakse vast teatud nurga alt?
Mugavusest olen üle läinud rämpstoidule. Ent kes mõtles välja plastmassist elastsed kahvlid, mis iga vintskema tüki peale vibuna painduvad?

Saturday, June 13, 2009

Lenin ja veebitööriistad

Täna esitasin õhtusöögil Uruguai noore kolleegi soovil kommunistliku lastelaulukese: "Suur Lenin ta oli üllas" (nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead). Pälvisin üldise heakskiidu.
Tänu reisiväsimusele on barjäärid tõesti kerged kaduma, võõras keskonnas võõraste inimestega pole sotsiaalset kontrolli nagu kodus. Sain teada ühtteist Uruguaist: muu hulgas, et sinna pärast sõda natse ei jäänud, seevastu on suur sakslaste ja ka juudi kogukond Argentiinas. Montevideo on aga üks Ladina-Ameerika kalleimad kohti. Elul polevat viga.
Tänase saagi hulka kuulub ülevaade veebitööriistadest: drop.io, changedetection.com, google alerts, vdoogle, swivel.com, waybackmachine, whois.domaintools.com, pipl.com, 123people.com, icerocket.com, spokeo.com. Pole veel proovinud kõike.
Twitteris on siin ka kongress, vt twittercongress. com! Kasutusel on mõiste twitizen.
Ja lugemiseks soovitati Humberman et al "Social Networks that Matter..."
IRE auhindade üleandmise lunchi magasin maha, ühes programmi versioonis oli vale aeg märgitud, ja see juhtus olema just see, mida mina järgisin. CNN bossi kõne, oleks võinud kohal olla. Lisaks hõrgutised teadagi, millest ilma jäin.
Lohutuseks ostlesin: muuhulgas poes nimega "21 forever", ja päris tulemuslikult.

Friday, June 12, 2009

CBS vastuvõtt

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad.
Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fookuseks maksusüsteem, mis on Johnstoni leivanumber. Raamatut tasub silmas pidada, igatahes.
Veel sain teada, et taanlane Brigitte Alfter organiseerib Euroopa uuriva ajakirjanduse fondi, et rahastada olulisi, ent ebaseksikaid teemasid. Fondi nõukogus on ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, üks väheseid uurivaid ajakirjanikke meil teatavasti üldse.
Alfsted ise on läbi viinud rahvusvahelise projekti ravimite kontrolli standardite teemal Euroopa Liidus. Selgub, et tänu ravimifirmade lobile pole asi igal pool üldse nii roosiline, kui arvaks sellest turvakodust.
Tagasi CBSi vastuvõtu juurde: kuna telekontaktidega pole mul midagi teha, süvenesin Süüria ajakirjaniku elu üksikasjadesse. CBS maksab pelgalt selle eest, et Süürias on olemas korrespondent, 10 000 dollarit. Süüriat loetakse terrorismi pesaks, mistõttu seal toimuv on USA-le oluline ja sealne "oma mees" kulda väärt. Riigis endas on vaid riigi omanduses olev meedia. Uurivat ajakirjandust pole.

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?


Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Thursday, June 11, 2009

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama.

Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla.

Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida.

Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, et teha filtrikohvi. Ent insenerimõte osutus taas tervest mõistusest eesolevaks; mugavuse nimel oli filtrisahtli põhjas lihtsalt üks väike terav ork, mis plastiktopsi ava tekitas! Masinad on lihtsamad kui tehnofoob arvab! Oleksin pidanud pikema jututa topsi masinasse lükkama, nagu juhend ühemõtteliselt osutas ja mitte arutlema masina loogika üle.

Homne kava üldhuvitam, igasuguste auhindade üleandmine ja sotsialiseerumine.

Wednesday, June 10, 2009

Ajakirjandus ja MTÜd

Kommertsalustel tegutseva televisiooni väljavaated on tumedad, mis puudutab kvaliteetset sisu, kinnitas külaskäik Link-TVsse. See kanal tekitab oma sisu eri maade programmidest, avardamaks ameeriklaste arusaamu maailmast. Tegutsemise vorm on taas MTÜ, põhirahastajateks fondid ja vaatajate annetused. Hiiglaslik autahvel suuremate doonorite nimedega ehib stuudio seina. MTÜ vormis, nonprofit põhimõttel, tegutsevad ka erinevad uuriva ajakirjanduse institutsioonid! Teha ühel ja samal ajal kvaliteetset sisu ja seda ka edukalt müüa on keeruline ülesanne ka siinmail, nagu olen aru saanud.
Huvitav, kas Eestis õnnestuks mingi meediainstitutsioon käima panna MTÜ vormis, rahastades seda annetuste abil?!? Kas meil on mõni rikkur, kes tahaks veel meedia abil maailma parandada? Kõne alla saab teadagi tulla vaid mõni veebiprojekt.

Tuesday, June 9, 2009

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Ilves Silicon Valleys

President Ilves saabus täna koos ärimeestega Silicon Valleysse San Francisco külje all, kohtub lisaks IT-äri inimestele Condoleezza Rice´i, Stanfordi ülikooli rektori ja teiste tegelastega. Loodetavasti on kaasas ka mõni Eesti ajakirjanik. Vägev visiit! Ei oska delegatsiooni koosseisu kohta midagi öelda, küll vaatasin Eesti uudiseid ja kommentaare, no comments ütleks selle kohta, mida eesti rahavs kogu asjast arvab.
Ees on veel San Francisco, kohtumine Mother Jones´i seltskonnaga jms. Tõotab tulla huvitav.

Monday, June 8, 2009

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http://foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/.
Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist).
Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi.
Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha, on netis võimalik ka tasemel sisu. Blogid müüvad reklaami.
Õhtul Haight Ashbury kant, mis ületas ootused: pehmed väärtused, hipinostalgia, öko ja new age, isad lastega, orgaanilise toidu poed, lemmikloomatarvikud ja psühhedeelsed lasteriided ja muu kraam. Lutt-kärss beebile, poleks selle peale tulnud! Mahe ja aeglane elu.
Amoeba legendaarsesr plaadipoest leidsin Serge Gainsbourgi kaverite plaadi (Michael Stipes, Franz Ferdinand, Marianne Faithful jt) ja Brigitte Bardot suurimad hitid. Caligula filmi soundtracki vinüüli (märksõna noor Helen Mirren ja Malcolm MacDowell) ei hakanud vaatamata kiusatusele ja erutusele ostma, tüütu tassida vinüüli, kui üle poole reisi veel ees.
Siinkandis küsitakse poes iga kord meeldivalt, kas kotti vaja läheb, nagu ka Tallinnas. NYCis pakiti kõik enamasti küsimata sisse või ei sattunud õigetesse kohatdesse. Inimesed on heas vormis, arvatavasti aasia köögi mõju ka valgetele pluss terviseharrastused.

Sunday, June 7, 2009

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.

Veelkord NOLA ja Uus katse San Franciscosse


Kellegi näpuka tõttu jäime lennukist maha. American Airlinesi teenindus jäik, tehniliselt oleks lennule jõudnud, aga sattus mingi bitch teenindama eile.
Lisaöö New Orleansis, miks mitte! Õhtusöök meeleolukas, eelreserveeringuga paigas Two Sisters. Teenindus üsna suva, väiksed katsed arvet suurendada, nagu turistikohtades vist globaalne. Krapsakad rotid silkasid mööda rohealasid, istusime õues.
Üha enam tahaksin kuulda kellegi argumente George Bushi kaitseks. Jah, Fox News aitab, aga ma tahaks näha inimest ja kuulda tema argumente. Fox News kommenteerib kibedalt Obama visiiti, eriti pälvis tema Kairo kõne kommentaare. Vaatasin tähelepanelikult ka Obama etteastet Buchenwaldis. Viis jutu osavalt vihale erinevuste vastu.
Pidin seletama, miks Obama võitu just ei tervitatud, et ainus, mis Eestis korda läheb maailmapoliitikas, on antikommunism ja venevastasus. Globaalne plaan pole meie mure, teadagi. Ei hakanud muid asju seletama, mustadest ja valgetest jms. Eestis. Ghana kolleeg teadis küsida, kuidas Tallinnas mustadessse turistidesse suhtutakse, võrreldes Stockholmiga.
Söömine on NOs tõesti põhitegevus, arvatavasti olen paar kilo juurde võtnud, pole aega olnud liikuda. Mustad inimesed on siin nagu lihamäed, valged meenutavad kohati Wall-E tulevikuinimesi. Kuidas nad küll autodesse ja lennukitesse mahuvad... Saab aru, miks mõni ostab kaks kõrvutiasuvat kohta. Üsna loogiline, et NO võõrustas juuni alguses ka ülemaailmset diabeedikonverentsi.

Saturday, June 6, 2009

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Friday, June 5, 2009

Saksa kodu New Orleansis


Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa keelt 1950ndatel.
Kodutöö oli hiilgav: kuulsin kohe, et Stalin on sama suur kurjategija kui Hitler. Terased küsimused perepojalt: kuidas saab olla kindel, et Venemaa ei sekku Eesti valmistesse (seletasin Eesti valimissüsteemi ja kodakondsuspoliitikat, mis võiks selle välistada). Mis õieti eristab Eestit Valgevenest (muidugi, Euroopa Liit, demokraatia, sõnavabadus ja mis veel, igatahes hea mõtlemisülesanne kõigile, kes peavad idaeuroopa postkommunismi ajastu üksikasju seletama ameeriklasele).
Küsiti ka kas Eestis on juute. Juuditeema arenedes avaldas vanahärra kahetsust, et ajaloos on tehtud koledaid asju ja küsis pojalt noomival toonil, kas ta ikka mäletab neid filme History Channelilt. Õnneks suunas perenaine jutu mujale, mõtlesin, et mis ma pean nüüd kostma selle saksa süü avalduse peale.
Huvitas veel omandireform (seletasin muuhulgas baltisaksa omandi saatust Eestis) ja tervishoiupoliitika. Kuuldes, et eestlane maksab oma palgast tervishoiule 13%, hüüatas pereema: oh my god! Parempoolsete vaadetega pere eelistas kindlalt eratervishoidu, tuues hoiatava näitena briti ja kanada süsteemid, mis tähendavat pikki järjekordi ja kehva teenust. Kas ma usaldan tõesti riiklikku tervishoidu?
Veel tuli jutuks sotsiaal (munitsipaal) korterite süsteem ja loomakaitse, juttu jätkus kauemaks. Nimetasin eestlase eelistatud koeratõuge: hunt, dobermann, rotveiler (see meeldis perepojale) ja seletasin, miks Eestis on koerad kurjad Maksuraha kasutamine tundub inimesi huvitavat detailideni!
Mis sunnib ühte New Orleansi peret kutsuma külla võhivõõra välismaalase? Home hospitality traditsioon on levinud, sageli tegelevad sellega pensionärid, kultuurihuvidega koduperenaised. Minu valisid nad välja kui eurooplase, sest nad fännavad Euroopat, kus on ka korduvalt reisinud, kuid mitte Eestis.
Ja muidugi, muljetavaldav mitmekäiguline õhtusöök: suurepärane gumbo (paks cajuni köögi supp) ja pecan pie!
New Orleansi kulinaarseid traditsioone rõhutatakse igal sammul, ei saa kurta.

Thursday, June 4, 2009

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Wednesday, June 3, 2009

Täna New Orleansi!

Eile New York Timesi toimetus. Arhitekt Renzo Piano, maja (osa lehe imagost teadagi!) disaini kandev idee: meedia läbipaistvus. Klaasseinad, siseaed kaskedega, installatsioonide seintel. Maja müüs NYT mõni aeg tagasi maha, et oma tegevust finantseerida, liisib seda nüüd, hiljem ostab tagasi.
Ajakirjanike aastapalk 30 000 dollarit algajatele, tippudel üle 100 000 aastas. Reklaami müüvad onlainis ekspertblogidega tarbijateemadel jms. Missugune blogi hakkab Eestis esimesena meeldima reklaamiandjale? Inno ja Irja külastatavuse puhul tasuks juba kaaluda, ent blogi maine, teadagi...
Pärastlõunal NGO ProPublica, uuriva ajakirjanduse MTÜ, rahastab Sadleri fond, et maailma parandada ja veel mingitel motiividel, millest räägiti off the record (juhtivate toimetajate maailmavaatelised erinevused teatud toimetustega jne). Uurivad juhtumeid, mis on olulised, kuid mille peavoolu kvaliteetmeedia jätab tegemata. Koosseisus mh kaheksa Pulitzeri laureaati, kes mingutel põhjustel lahkunud suurtest väljaannetest, kontor Wall Streeti piirkonnas. Põhiliselt avaldavad kodukal, pole veel vaadanud http://www.propublica.org,/
aga müüvad ka partneritele. Kuuldavasti lastakse uurivaid ajakirjanikke USAs rasketel aegadel meelsasti lahti, kuna on kõige kallimad pidada. Idee tulevikuks vabakutselistele Eestis: koonduda NGOks, kui on ühine idee, leida üllaste kavatsustega metseen...
Õhtul muusikal In the Heights Richard Rodgeri teatris, rahvalik lugu immigrantidest, professionaalne esitus. Enne etendust põikasin uurima vastasasuvat saientoloogia kirikut, kohe krapsti kutsuti sisse, vaatamaks 15 minutit filmi. Oleks jõudnud, siiski ei läinud.
MoMA sse ei jõua, järgmine kord. Täna lend New Orleansi, ilmateade näitas tormi...
ABC hommikuprogrammis reklaamitakse raamatut "Womenomics: new ways to work" karjääri ja pere ühitamisest. New Yorgis nn. emapuhkust pole, pead ise säästma raha ja haiguspäevi, et vabaks võtta: kui saad viis kuud kokku, oled mäel omadega.

Tuesday, June 2, 2009

Neljas päev New Yorgis

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks.
Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud.
Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!-- ja käis vett ostmas pirukaputkas. Teises peatuses tahtis peale ratastoolimees. Bussijuht läks välja! ja aitas venna peale, bussis pani tooli konks-turvavööga kinni. Pärast aitas välja. Jälle külasuhtlemine, mis mulle meeldib. Ei saa võrdlemata jätta: miks Tallinn on küla, aga käib suurlinna näoga ringi, eriti, mis puutub liiklust, samas kui suurlinnas suheldakse ja liigeldakse nagu külas?
Nüüd jalutan Harlemi suunas, vaatan üle Columbia Ülikooli majad, kool ise juba suvevaheajal. Päeval New York Times.

Monday, June 1, 2009

Kolmas päev USAs


Piinlik lugu, aga olen USAs esimest korda elus. Eile Broadwayl kolades mõtlesin, kas NY suudab mind millegagi rabada. On palju inimsõbralikum, kui ma arvasin. Lapsed ja loomad parkides ja tänavatel, kass poes, oravad; arvasin, et on ainult "seks ja linn". Tohutult palju ülekaalulisi lühikestes pükstes inimesi. Tunnen ennast heas füüsilises vormis ja hoolitsetuna!
Traumeeritud on NY küll. Keegi sakslane samas Airlinki bussis pildistas sõidu ajal sisenemist linna, politsei pidas kinni ja käskis viimased kaadrid silla pildiga ära kustutada. Kuidas nad seda nägid?!? Täna lähen vaatama WTC kunagist kohta.
Eilsed valgustushetked: vanad, kortsus, paljad päevitajad lamamistoolides Times Square´il, ilus blond pikkade juustega ja supervormis Naked Cowboy, kes kommertsiaalsetel eesmärkidel sealsamas tantsis ja ennast naistega pildistada lasi.
Turg Broadwayl, minu kõrvalpingil päevitas keegi vanamees pluusi vahelt rinda, lugedes raamatut "Miraculous Stories of Holocaust", ilmselt pääsemise lood.
Üleeile olevat Broadwayl teatrit külastanud Obama. 7000 inimest oli rüselnud, et teda näha. On selline lause: Everybody is gaga about Obama! Sest ta pole Bush, ütles eile üks juuraõppejõud. Haritud, tarkade naiste suhtumine temase on peaaegu erootiline, punastavad nagu pubekad, kui teda nimetavad.
Oli ka üks tänavademonstratsioon Obama tervishoiupoliitika vastu, mille plakatitel teda võrreldi Hitleriga, kellega siis veel.... Uurisin asja: loosungite taga on keegi parempoolne ekskindral LaRoche, ei sallivat Obamat teadagi.