Skip to main content

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu