Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.
No comments:
Post a Comment