Skip to main content

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…