Skip to main content

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?


Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega.
Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas.
Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule.
Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda!
Boheemid,geid ja muud marginaalid loovad märgavatavalt inimväärsema keskkonna kui paksude müüride taha varjuv jõukas keskklass. Sama fenomen on vist igas suurlinnas, mingil hetkel tunned "oma" kandi ära. Village New Yorgis, Soho ja Islington Londonis: Kopenhaageni ja Berliini nurgatagused - tegelikult üks ja sama. Võimalik, et midagi sarnast on kujunemas Kalamajas, ilma geideta küll vist Eesti puhul.Ida- Euroopas polegi tegelikult sellist marginaalide elamisekultuuri väljendust linnapildis veel eriti näha.
Päeva nael oli selline. Istun maha Tai restoranis ja püüan lisaks söögile (jälle tom kha, ma ei väsi kookose ja sidruniheina maitsest) tellida Daiquiri ja minult küsitakse naeratuse saatel dokumenti... USAs on alkoholi manustamine legaalne alates 21. eluaastast. Õnneks oli ID kaart kaasas, mida siin soojalt ka soovitati kotis kanda. Kas oleks selle komplimendi eest pidanud jätma ekstra jootraha? Ent toon end kiiresti maa peale: teise rassi esindajate vanust on tõesti raske määratleda. Ehk riietun liiga infantiilselt?

Comments

  1. Mu arust on nad lihtsalt kole hirmutatud selle noorematele müümisega, nagu nüüd Kristiine Prismaski, et küsivadki kogu aeg dokumenti. Kasiinolinnades on eriti tüütu.

    Nii et ei saa õnneks v kahjuks üheselt omale kinnitada, kas on hea välimus või vale riietus või midagi kolmandat, aga iga kord selle eest jootraha andes ei ole omal joogiraha enam varsti.

    ReplyDelete
  2. Jah, mingi seos on siin puritaanliku kultuuritaustaga, mis piirab teatud naudinguid.
    Ja litsentsikaotamise hirm konkreetselt: parem karta kui kahetseda.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…