Skip to main content

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY