Skip to main content

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…