Skip to main content

Saksa kodu New Orleansis


Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa keelt 1950ndatel.
Kodutöö oli hiilgav: kuulsin kohe, et Stalin on sama suur kurjategija kui Hitler. Terased küsimused perepojalt: kuidas saab olla kindel, et Venemaa ei sekku Eesti valmistesse (seletasin Eesti valimissüsteemi ja kodakondsuspoliitikat, mis võiks selle välistada). Mis õieti eristab Eestit Valgevenest (muidugi, Euroopa Liit, demokraatia, sõnavabadus ja mis veel, igatahes hea mõtlemisülesanne kõigile, kes peavad idaeuroopa postkommunismi ajastu üksikasju seletama ameeriklasele).
Küsiti ka kas Eestis on juute. Juuditeema arenedes avaldas vanahärra kahetsust, et ajaloos on tehtud koledaid asju ja küsis pojalt noomival toonil, kas ta ikka mäletab neid filme History Channelilt. Õnneks suunas perenaine jutu mujale, mõtlesin, et mis ma pean nüüd kostma selle saksa süü avalduse peale.
Huvitas veel omandireform (seletasin muuhulgas baltisaksa omandi saatust Eestis) ja tervishoiupoliitika. Kuuldes, et eestlane maksab oma palgast tervishoiule 13%, hüüatas pereema: oh my god! Parempoolsete vaadetega pere eelistas kindlalt eratervishoidu, tuues hoiatava näitena briti ja kanada süsteemid, mis tähendavat pikki järjekordi ja kehva teenust. Kas ma usaldan tõesti riiklikku tervishoidu?
Veel tuli jutuks sotsiaal (munitsipaal) korterite süsteem ja loomakaitse, juttu jätkus kauemaks. Nimetasin eestlase eelistatud koeratõuge: hunt, dobermann, rotveiler (see meeldis perepojale) ja seletasin, miks Eestis on koerad kurjad Maksuraha kasutamine tundub inimesi huvitavat detailideni!
Mis sunnib ühte New Orleansi peret kutsuma külla võhivõõra välismaalase? Home hospitality traditsioon on levinud, sageli tegelevad sellega pensionärid, kultuurihuvidega koduperenaised. Minu valisid nad välja kui eurooplase, sest nad fännavad Euroopat, kus on ka korduvalt reisinud, kuid mitte Eestis.
Ja muidugi, muljetavaldav mitmekäiguline õhtusöök: suurepärane gumbo (paks cajuni köögi supp) ja pecan pie!
New Orleansi kulinaarseid traditsioone rõhutatakse igal sammul, ei saa kurta.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku