Skip to main content

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…