Wednesday, June 17, 2009

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

No comments:

Post a Comment