Skip to main content

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY