Skip to main content

Posts

Showing posts from 2016

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! --

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst. Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist. Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on

Poiss. Eesti Ekspress Areeni kaanelugu 22.06.2016

Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus.  Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis  Eesti pole  viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie  kollektiivses teadvuses  juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil  suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu. Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poist

Unenägu hammamis (katkend ajaviiteromaanist)

Aga olgu, nüüd on sünnipäev, väljateenitud lõõgastus. Sven tundis, kuidas mõnus rahu hakkas ta üle võimust võtma. Väsinud, väsinud, jalad ja käed surisesid mõnusalt. Tukuks veidi… viis minutikest…natuke aega… Kuldne udupilv mattis Sveni pikkamööda endasse, piparmünt rahustas meeled, silmad vajusid kinni. Kuskilt kaugelt kostis vilepilli hüplik idamaine meloodia, üha kaugenedes. Valge lõputu keeris tõmbas mehe pikkamööda endasse. Äkitselt lendas ta pilves, suurel lendaval vaibal üle all mööda libisevate mägede ja orgude. Vaip hakkas järsku kiirust üles võtma, ent hoog ei niitnud Sveni maha, ta istus rätsepaistes kindlalt paigal. Ohhoo, nüüd oligi vaiba asemel juba välkkiire hõbedane rakett, mida mees kindlakäeliselt tüüris, kiire, äge masin, tulejutt taga! Rakett sööstis kõrgustesse, vingerdades üha kiiremini-kiiremini ülespoole, ja lõpuks plahvatas. Sven vaatas –nagu klaasseina tagant -- enda ümber toimuvat plahvatust pealt, huvitav, et plahvatas ainult rakett ja mitte tema ise, l

Madonnast ja hoorast (päevakohane romaanikatkend emadusest)

Kendra tundis, et oleks nagu sattunud volbriööl Blocksbergi mäele, kus nõiad magusat mürgijooki segasid, seda agaralt maitsesid ja purju jäädes ennast jooma unustasid. Varsti võtavad nad välja luuad ja kaovad sumedasse öösse… Või riietuvad hundinahkadesse ja lähevad libahunti jooksma. Naised, kes jooksevad huntidega, nagu oli üks raamat, metsikud ja kartmatud, emad, sünnitajad, ja kui vaja, tapjad. „Mis meil on nüüd nii, et ema puudub lapse kahe-aastaselt sünnipäevalt, et tenniselaagris treeneriga keppi teha?“ venitas Epp hetke pärast läbi nina. Naised vaikisid hetke. Mida selle peale öelda? Emad võivad ju puhkust võtta ometi. „Vaba maa, vabad naised. Naised, ka emad on tänapäeval vabad,“ kommenteeris Kendra, püüdes säilitada asjalikkust. Ta oli tuntud ka kui naisõiguslane. „Väga vabad,“ urises Epp. „ See tšikk on küll vaba. Kas mitte Svenil sama vana laps pole, nagu sel emmel?“ Merlyn oli ema, see teadmine kainestas naised korraga. Naised, kes terrassil hooletult lõõpisid, oli

SA Ema, Isa, Tõu ja Tõe Kaitseks tegutseb (pisut laiemat tausta valmiva romaani seiklustele)

Terve Eesti otsis praegu isa, hüüdis abitult isa poole. Eesti otsis isa, kes hoiaks, kaitseks, annaks nõu, lihtsalt seisaks selja taga vaikselt ja kindlalt, lööks oma olemasoluga korra majja, kasvõi oleks ainult olemas, ei peakski midagi erilist tegema. Inimesed olid segaduses, liiga palju uut oli viimasel ajal juhtunud, inimesed tahtsid kindlat kõva kätt ja selgeid reegleid, sellised, mida ainult isa saab kehtestada. Teha nii, nagu suur isa ütleb, teha õigesti ja mitte kuulata igasuguseid kellasid ja vilesid, välismaiseid valeprohveteid, kes ajavad rahvale kärbseid pähe, kuulutavad roosat udu inimõigustest ja kõikide võrdsusest. Olgu see isa siis president, peaminister, mõni rahvajuht, peaasi, et annaks oma sõnaga kindlustunde, ütleks, kuidas asjad päriselt on! Rahvas tahtis kindlust ja tõde, mida suudab kehtestada vaid isafiguur. Kui see puudub, võtab kaos tasapisi olukorra üle, selles mõttes olid eesti inimesed nagu lapsed, kes vajasid piiride kehtestamist, moraalne lapsepõlv vee

Selgeltnägija juures, peatükk romaanist

Nüüd tahtis Kirsika selgeltnägijalt küsida, kas tema sõbrannade vihjed vastavad tõele: et Sven liigub linnas ühe blondiga, neid on nähtud Pärnus Sugaris amelemas, kui ta vastsündinuga kodus unetuid öid veetis. Siis on Sveni nähtud veel linnas sama naisega Manna la Roosas aega veetmas, Lauluväljakul Armin van Buureni kontserdil, kuskil laadal, Kaarli kirikus kontserdil. Äkki oli sõbrannadel palju rääkida. Üks vabandas ka, et ei tahtnud noort ema varem endast välja viia, vastsündinuga on niigi raske. Neid sõbrannasid küll, teavad kõike, aga ei räägi! Üks ütles kohe: „Ära küsi palun.“ Mida nad veel teadsid? Kirsikale tuli meelde, et väga sageli oli Svenil viimasel ajal vaja käia Amigos turniiride lõpupidudel, rock-kontserditel, ikka üksi, ka siis kui Kirsika oli vihjanud, et võiks ka kodust välja minna vahel. Isegi noortepeole Pärnus, Weekend Festivalile oli vaja Svenil minna, mida see 35ne mees seal pubekate hulgas küll teeb, mõtles Kirsika, aga jah, see polnudki kõige imelikum. ED

Tänane tiiser, üks varasem ptk romaanist

Merlyn oli tarmukas „teeme-süsti“ tšikk, ööklubide tantsukuninganna, kahekümneviiene enesekindel blond iludus. Oma hea rühi, suurte D-korvi rindade, plaatinablondide juuksepikenduste ja pikkade volüümiripsmetega pani ta paljud naised tenniseklubis kadestama. Jah, võis ju iriseda, et ta oli täiesti feik ja odav nagu Hansaposti kataloogikaup – õelutses Kendra mõttes -- aga tema veetlus oli vaieldamatu. Merlyn vastas kõikidele standarditele, millest iga mees oskab lugu pidada ja oli täiesti kättesaadav. Blond, vormikas, teadlik oma seksuaalsest võlust, oli Merlyn elukutselt klubitantsija, professionaalne võrgutaja. Merlynist oli saanud Sveni lemmikõpilane ja sel suvel ka armuke. Kendra kinnitas endale, et Sven Kuusemetsa kirglik eraelu ei puutu temasse, ent ta ei suutnud oma fantaasiat kontrollida. Ta kujutas elavalt ette, kuidas kuumale trennile järgnes kuskil klubiruumide hämaruses, auto tagaistmel, miks mitte -- kaubanduskeskuse tualettruumis kuum seks. Ta nägi mõttes Merlyni r