Nüüd tahtis Kirsika selgeltnägijalt küsida, kas tema sõbrannade vihjed vastavad tõele: et Sven liigub linnas ühe blondiga, neid on nähtud Pärnus Sugaris amelemas, kui ta vastsündinuga kodus unetuid öid veetis. Siis on Sveni nähtud veel linnas sama naisega Manna la Roosas aega veetmas, Lauluväljakul Armin van Buureni kontserdil, kuskil laadal, Kaarli kirikus kontserdil. Äkki oli sõbrannadel palju rääkida. Üks vabandas ka, et ei tahtnud noort ema varem endast välja viia, vastsündinuga on niigi raske. Neid sõbrannasid küll, teavad kõike, aga ei räägi! Üks ütles kohe: „Ära küsi palun.“ Mida nad veel teadsid?
Kirsikale tuli meelde, et väga sageli oli Svenil viimasel ajal vaja käia Amigos turniiride lõpupidudel, rock-kontserditel, ikka üksi, ka siis kui Kirsika oli vihjanud, et võiks ka kodust välja minna vahel. Isegi noortepeole Pärnus, Weekend Festivalile oli vaja Svenil minna, mida see 35ne mees seal pubekate hulgas küll teeb, mõtles Kirsika, aga jah, see polnudki kõige imelikum. EDM meeldis ka Kirsikale, ta oleks hea meelega ka ise Pärnus möllanud, nagu vanasti, aga nüüd ei pääsenud ta kodust kuskile. Kõige vähem peole, tantsima. Mis see tantsimine veel oli, hea kui jalutama jõuaks.
Kirsika püüdis Sveni uskuda ja järele mõeldes leidis Sveni igale kodust eemale viibimisele õigustuse. Keegi pidi ju tööd tegema ja palka teenima, see on tõsi. Tõsi on ka see, et mehel on vaja oma aega, lisaks kodule ja tööle, sellest kirjutasid naisteportaalid, mida Kirsika huviga jälgis: naised, ärge lämmatage oma mehi, jätke neile vabadus, siis kestab ka armastus.
Igatahes, Perekoolis soovitati tal hankida vastuvõtt Mirjam Karro juurde. Kui kõik on hästi, ja Sven tõesti töötab palehigis ka kõik nädalavahetused ja hilised öötunnid, siis sellele tahtis Kirsika Mirjam Karro kinnitust. Ta kinnitas endale, et midagi muud ta ei küsigi ainult seda, kas mees on kogu aeg tööl. Ja las see Mirjam vaatab siis oma selge nägijapilguga.
Valutava südamega võttis Kirsika oma arvele laekuvast vanemapalgast sajase, et Karrole konsultatsiooni eest maksta. Müün mõned laste asjad maha või koon mõne kampsiku ja kannan raha kohe tagasi, mõtles Kirsika, kuidas mehele seda rahakulutust õigustada. Kui vahele jään, ütlen, et tahtsin Mirjam Karrolt teada, mis meie lastest suurest peast saab, kuidas neil koolis läheb, mis kalduvused neil on. Kas nad on sama andekad, kui nende isa, Sven.
Kirsika oli padjalt kaasa korjanud ka paar musta juuksekarva ja WCst ka ühe intiimsema karva, et Karro saaks Sveni liikumisi paremini positsioneerida: vaadata, kus mees tegelikult käib, kui väidab, et teeb hilisõhtul ühte eratrenni või pühitseb klientidega võitu.
Mirjam Karro oli kuulus selgeltnägija, kes demonstreeris oma võimeid televisioonis tuleproovi saadetes. Ta oli nii tark, et oli pääsenud isegi Vene selgeltnägijate saatesse, kus võitis kõiki, teadis Kirsika. Eravastuvõtte korraldas ta vähe, küll aga võis raamatupoest osta kaardipaki, kus ta jagas õpetussõnu igaks päevaks. Tõmbad ühe kaardi ja seal on tarkus, mida sel päeval jälgida. KIrsika oli seda kaardipakki poes vaadanud, ent jätnud 50 euri maksva abivahendi siiski ostmata. Ehk kingib Sven sünnipäevaks? Peab märku andma.
Mirjam Karro elas Kadriorus Kollasel tänaval. Kirsika parkis oma auto tänava äärde, õnneks oli ruumi, alustas mobiiliga parkimist – vist üle tunni ei lähe, mõtles ta ja arvutas maksumust. Ta võttis turvahälli beebiga kätte, see vigises vaikselt, tõmbas siis jope õlgade ümber ja hakkas aadressi järgi maja otsima. Täiesti tavaline, moodne korrusmaja. Ei mingeid märke nõiakoopast! Kirsika lasi turvaukse taga kella ja jäi ootama. Hetke pärast kostis fonoluku kõlarist kähe vaikne hääl: „Kes on?“
Kirsika seletas, et tal oli tänaseks vastuvõtu aeg kell 12, sooviks oli täpsustada ühe mehe asukohta. „Tulge üles,“ ütles selgeltnägija peaaegu sosinal. Kirsika süda tagus, ta kartis ja austas Mirjam Karrot väga. Ja ta kartis pisut ka tõde, mida Karro talle kohe avaldama hakkab.
Mirjam Karro elas kolmandal korrusel. Huvitav, Kirsika ettekujutuses elasid selgeltnägijad kas mingis keldrikorruse salakambris või siis üksildases tornis vanalinnas. Uksel oli siiski silt: Mirjam Karro. Selgeltnägija teenused. Lühidalt ja konkreetselt! Ajalehest oli Kirsika lugenud, et tegelikult pakub Karro rohkem teenuseid, kui vaid kadunud inimeste ja esemete otsimine ja tuleviku nägemine. Tema teenuste hulka kuulub ka vabastamine painajatest, needusest, ülekaalust, alkoholismist ja suitsetamisest ning ka needuse pealepanek. Päris pikk loetelu teenustest, mõtles Kirsika. Kui saaks sama käiguga ja sama raha eest ka ülekaalust vabanemise teenuse? Peab uurima.
Mirjam Karro avas ukse ja Kirsika astus sisse. Vastu lõi viiruki ja piparmündi raske lõhn. Tumelilla musta taimeornamendiga tapeet esikus, punakad LED-valguse ribad lae all. Seintel suured puust aafrika maskid, mille tühjad silmaaugud jõllitasid möödujaid pingsalt. Nende vahel rippus maast laeni kahemeetrine krokodillinahk ja mingi pikasabalise rotisarnase karuslooma nahk. Huh, päris õudne, mõtles Kirsika, mis seal toas veel on. Ühes esikunurgas seisis poolemeetrine kotiriidest ihu ja mustast pitsist kleidiga nukk, pea asemel väike habras loomakolju, silmaaukudes nukusilmad ja kirju linnusuletups pealael. Teises nurgas oli lae all suur varesetopis.
Ka tuba, kuhu Mirjam Kirsika juhatas, oli hämar. Akende ees olid rasked tumedad kardinad, nende vahelt paistis paar aknalauale asetatud vesipiipu. Smaragdrohelise pleediga kaetud diivanil olid kuhjas kuldse kattega padjad, igal padjal mingi hieroglüüf. Ühel padjal konutas suur valge kass. Kaheksaharulises küünlajalas põlesid mustad, pooleldi sulanud küünlad.
Mirjamil oli seljas pikk must hommikumantel, kuldsete tikanditega, jalas idamaised, ülespidi keerduvate ninadega lillad tuhvlid. Ta pikad mustad juuksed olid kuklale sõlme seotud, kõrvas rippusid suured kuldsed poolkuud.
Kirsika istus diivanile padjakuhja kõrvale, kass ei liigahtanudki. Ta tõstis turvahällis magava beebi diivani kõrvale. Kirsika teadis, et aega on umbes tund, laps oli alles autos uinunud.
„Teed?“
„Jah, miks mitte.“ Mirjam ulatas Kirsikale tee, mis maitses nagu piparmünt, aga veidi oli tunda ka mingit magusat, vist lagritsa maitset. Suur tumelilla tass kuldse randiga, päris tavaline.
Kirsika rüüpas teed ja rahunes tasapisi.
See polnud harilik kodu, ikkagi selgeltnägija elamine, oli Kirsika põnevil. Ta kuulis vaiksete kellukeste helinat, kuskilt kostis meremüha.
„Kuidas saan aidata?“ küsis Mirjam. Kirsika mäletas, et sellise tooniga loeti koolis luuletusi, oli selline pidulik hääletoon.
Kirsika alustas ebalevalt: „Ma tahaksin teada, kus mu mees õieti liigub, kui ta kodus pole. Ta on palju väljas, enamasti ütleb, kuhu läheb, aga vahel ma ei tea. Ma olen väga palju üksi, vahel on väga kurb, väga raske on,“ nuuksatas naine. „Tahaks teada, kus ta on.“
Ta peitis näo hetkeks käte vahele. Mirjam istus naise kõrvale diivanile ja puudutas Kirsika käsivart lohutavalt: „Pole viga, kõik on hästi. Kohe vaatame, mis ma teha saan.“
Mirjam süütas suure valge küünla.
„Vaata tähelepanelikult seda leeki siin,“ ütles Mirjam Kirsikale vaikselt. Kirsika suunas pilgu küünlaleeki, vaatas seda üksisilmi. Huvitav, leek oli nii mitmevärviline, sinised, punased, lilla toonid. Ta polnud kunagi selle peale mõelnud, et tuli on mitmevärviline. Naine rahunes tasapisi. Ta hingas sügavalt sisse viiruki ja piparmündi aroome, kellukesed helisesid vaikselt. Kass hüppas diivanilt mütsatusega maha ja liikus läbi praokil ukse kuskile ära. Beebi ägises heli peale pisut, aga nohises siis edasi.
„Ma saan nüüd vaadata, kas sind huvitav inimene on elus,“ ütles Mirjam.
Kirsika ehmatas, mis nüüd, mis mõttes elus?
„Ei-ei, ma tean, et see inimene on elus, vähemalt tund aega tagasi oli täiesti elus ja olemas.“
Kirsika südame alt tõmbus õõnsaks.
„Ma vaatan ikkagi. Elus saab olla ka mitmel erineval moel. Saab olla vaimselt surnud ja füüsiliselt elus, või füüsiliselt surnud ja vaimselt elus. Paremal juhul on inimene vaimselt ja füüsiliselt elus, halvim on kui teda pole kummalgi kujul olemas.“
Mirjam suunas pilgu lae alla, kus rippus sädelev klaasikildudest kuul. Nagu klubis või diskos, rõõmustas Kirsika tuttavat eset nähes. Selgeltnägija võttis puldi ja pani laes rippuva kera pöörlema.
Küünlavalgus peegeldas klaaskuulis ja omakorda Mirjami silmades. Need silmad olid tumedad, pisut pilukil, läbinägevad. Mirjam oli hetkeks vait, Kirsika ootas hinge kinni pidades.
Mirjam hakkas vaikselt rääkima:
„Ma näen üht meest. Pikk, tume mees, väga kaval, isegi salalik, väga suure energiaga.“
Kirsika noogutas, jah, jah, see on Sven. Väga tugev, väga suur. Miks mitte, vahel oli Sven kavalpea, naeratas Kirsika.
„See mees ei mahu hästi sinu ellu, ta on liiga suur.“
„Mis mõttes suur?“ oli Kirsika segaduses.
Mirjam vaatas üksisilmi klaaskuuli laes.
„Ta on liiga suur ühe naise jaoks, teda on liiga palju. Vaimselt. Suur energia. Tugev magnet. Teda tahavad paljud naised, teda jätkub paljudele naistele. Ta teab seda ise ka.“
Mirjam vangutas pead: „ Naised tahavad teda väga, oi kuidas tahavad…kõik ei saa. Siis on naised õelad.“
Kirsika tundis, kuidas põlved lähevad nõrgaks. Ta oli ju igati hea naine, hoolitses kodu, laste enda eest. Miks siis Sven liiga suur oli tema jaoks? Mis siis puudu oli?
„Ära karda,“ rahustas Mirjam, „paljud mehed on liiga suured ühe naise jaoks. Sellepärast mehed tahavadki rohkem naisi oma ellu, ühest on vähe. Sinuga on kõik korras… Oota natuke.“
Mirjam tõusis ja läks esiku poole. Tagasi tulles oli tal käes pikk kont.
Kirsika ehmatas, mis nüüd toimuma hakkab.
„Pole viga,“ rahustas Mirjam Kirsikat. „Kui on suur mees, siis ma kasutan seda luud, see on hobuse sääreluu. Saan energiad paremini juhitud. Näen paremini. See on nagu antenn, muidu ei pääse signaal läbi õhutakistuse. Suurte energiate puhul see töötab, aga vahel hakkab isegi suitsema, kui on liiga palju energiat.“
No okei, mõtles Kirsika. Las signaal siis parem tuleb. Ta istus vaikselt, süda lõi kiiresti. Mirjam Karro tõesti nägi tõde! Ja hea, et ta selle antenni võttis, järsku lähebki muidu mingi sõnum kaotsi.
Äkki tuli talle meelde, et tal olid ju kaasas Sveni juuksed ja veel üks krussis jõhv.
„Kas oleks vaja mehega seotud isiklikke asju, ma võtsin kaasa midagi.“
„Mis teil on kaasa võetud?“ küsis Mirjam rangelt.
Kirsika võttis kotis ümbriku karvadega.
„Need siin.“
Mirjam silmitses ümbriku sisu huviga. „Hea, väge täis asjad!“
Ta võttis ettevaatlikult krussis karva ja heitis selle küünlaleeki. Karv põles särinal heleda leegiga.
„Oih,“ ehmatas Kirsika. Väikses toas levis hais, nagu oleks käe kuuma ahju pistnud. Või nagu kananahka kõrvetades, vahel jäävad kanadele vabrikus mõned suled külge, siis saab ära kõrvetada tikutulega, teadis Kirsika omast kogemusest.
Mirjam hingas kärsahaisu sügavalt sisse ja lausus mõtlikult:
„Vägev mees!“
Kirsika punastas.
Äkki tuli tal meelde, et igasugused lisavahendid võivad konsultatsiooni hinna väga kõrgeks ajada. Pool tundi oli juba möödunud kui linnulennul, äsja lõi vanaaegne seinakell kuminal.
„Vabandage, aga mis see mul maksma läheb,“ küsis Kirsika närviliselt.
Mirjam vaatas talle otsa. „Kullake, kõik on oma hinda väärt.“
„Jah, aga mis see rahas maksab?“
Mirjam vaikis, lausus siis pikaldaselt: „Mul lähevad kanalid kinni rahast mõeldes, kallis naine. Ma ei võta sult palju raha, teen poole hinnaga.“
Mirjam kohendas hommikumantlit ja tegi näo, et tuletab midagi meelde.
„Ma arvan, et saame 120 euroga hakkama. Lisaenergia juhtimine tuli juurde, selle luuga.“
„Lisaenergia juhtimisest polnud ju juttu, kui me kokku leppisime,“ muretses Kirsika. „Ma tahtsin ainult näha, kus mu mees liigub.“
Kirsikal oli nutt kurgus.
Mirjam vaatas Kirsikat pikalt.
„Olgu, teen veel allahindlust.“
„Kas sajaga saab hakkama?“
„Saame hakkama,“ ütles Mirjam keskendunult ja suunas pilgu kaaskuulile.
Kirsika jälgis selgeltnägija ilmet pingsalt.
„Ma vaatan nüüd seda vägevat meest, vaatan, mis tema ümber on….“
„Ma näen üht valge peaga naist ja üht tumedaverelist naist. Nad ei ole sõbrad… Valge peaga naine on ablas, ta tahab mitut meest korraga. Ta on kollase energiaga, aga energia on külm, ta põleb kiiresti. Ta on väga palju koos selle võimsa mehega, igal pool koos, ta imeb tema energiat. Leek on ärev, vahepeal lahvatab, siis kustub… Tume naine on rohelise leegiga, see on soe, aeglane ja põleb kaua. Tume naine ei näe meest just palju, aga leek on soe, isegi kuum.“
„Huvitav, kas see rohelise leegiga olen mina… Ja kes see kollase leegiga naine on?“ mõtles Kirsika, aga ei julgenud küsida. Järsku läheb kanal jälle kinni. Vist ikka olen mina see rohelise leegiga. Ma pean ju paistma kuskilt, kui selgeltnägija vaatab.
„Siis ma näen veel üht punase leegiga naist ja ma näen needust.“
„Needust?“ ehmatas Kirsika.
„Jah, punase leegiga naine tõi needuse selle vägeva mehe ellu. See juhtus juhuslikult, umbes kaks aastat tagasi. Alguses oli suur sõprus ja usaldus, siis tuli kollase energiaga naine. Punase leegiga naine ei tahtnud ära minna. Vahepeal olid punane ja kollane leek koos, ma näen neid läbisegi. Võimas mees imeti peaaegu tühjaks vahepeal.“
„Kes see veel on? Mida see needus tähendab?“ mõtles Kirsika.
„Needus on tõesti tugev…. See levib ja valdab uusi alasid mehe elus. Kõi asjad hakkavad takerduma, ma näen sädemeid ja suitsu, söed hõõguvad…Näib, et see kestab veel kolm aastat, siis ma näen siin tühja vaikust. Aga võib ka kauem minna.“
„Aga ma näen, et kollase leegiga naine põleb kiiresti. Teda ei ole kauaks… Suur külm on lähedal. Ma näen ka kustutajat.“
„Kustutajat!?!“
„Oo, siin on veel üks vägev mees, ta magnetväli pole küll suur, mitte nii suur kui sellel esimesel mehel, aga ma näen valget jõudu. Palju valget jõudu… Valge jõud tähendab tavaliselt võimu või ka raha. Seda on tõesti palju... Valge jõud tuleb nagu lumelaviin mäetipust, matab kõik enda alla…Valge jõud kustutab kollase leegi, ma näen palju auru. Kustutamine on valus,“ lausus Mirjam.
„Kellest ta küll räägib,“ mõtles Kirsika, aga kuulas hinge kinni pidades, mida selgeltnägija veel pajatab. „Valged, punased, kollased leegid, mida see kõik tähendab?“
„See kollase leegi valus kustutamine saab mööda, punane leek kaob ka kuskile, aga jääb taustal põlema. Roheline leek ei kustu, põleb vaikselt edasi, põleb kaua. Siis ma näen siin ühte tüdrukut, väikest roosa kleidiga tüdrukut, ta hüüab midagi….“ Mirjam Karro vaatas küünlaleeki ja kuulatas.
Ta võttis ümbrikust Sveni juuksekarva ja pani ka selle küünlaleeki. Tuli jälle pahvak kirbet karvapõlemishaisu. Kirsika tundis, et aevastab kohe, aga tundis, et see ei sobi. Mida ta nüüd kuuleb, mis väike tüdruk?
„Väike tüdruk hüüab isa. Ta hüüab nuttes isa…. Hüüab ja nutab…Ja ma näen , et ka punase leegiga põlev naine hüüab isa. Nad karjuvad teineteise võidu selle suure mehe poole.“
Mirjam suunas hobuseluu järsu liigutusega lae poole.
Kirsika värises, tal oli juba päris õudne. Ta tundis, et tõde oli väga lähedal. Mida Mirjam Karro veel ütleb?
„Ma näen nüüd selle võimsa mehe liikumist. Ta ei lähe kaugele, neid kohti ei ole palju, kus ma teda näen. Palju lühikesi sõite autoga. Ma näen tumedat autot ja ma näen valget autot…. Ohoo, siin on üks pikem sõit, võib-olla lennureis. Aga ei, see vist ei toimunud. Jah, jäi ära. Lühikesi sõite on palju, kuskile metsa vahele ja tagasi, näen üht kaubanduskeskust. Näen pikka liivast mereranda, valge liivaga… Mere kohal põleb midagi kollase leegiga.“
Kirsika ei jaksanud enam: „Kas mu mees petab mind?“
Mirjam vaatas naist ja vaatas klaaskuuli laes. Ta vangutas pead ja vaikis. Merekohin ja kellukesed kostsid nüüd nii valjusti, et peaaegu lämmatasid selgeltnägija hääle.
„Sellel mehel on palju energiat. Ta raiskab seda igas suunas, ta arvab et seda jätkub kõigile. Paljud naised tahavad seda energiat, oi kui paljud….Ta jagab oma tuld väga palju, leegid segunevad. Ma näen, et roheline leek ei kustu. Roheline leek soojendab ka seda väikest tüdrukut, kes hüüab isa.“
„Isa? Mis isa? Kas mu mees petab mind teise naisega?“ hüüdis Kirsika. „Kas tal on teine naine?“
„Armastus ei ole kustunud,“ lausus Mirjam Kirsikale pikalt silma vaadates. „See ei kustu. See võimas mees on isa, keda paljud asjatult hüüavad…“
Mirjam Karro näolt libises üle pingutusgrimass. „Ma olen tühi nüüd…“
Kirsikale tuli meelde, et väga sageli oli Svenil viimasel ajal vaja käia Amigos turniiride lõpupidudel, rock-kontserditel, ikka üksi, ka siis kui Kirsika oli vihjanud, et võiks ka kodust välja minna vahel. Isegi noortepeole Pärnus, Weekend Festivalile oli vaja Svenil minna, mida see 35ne mees seal pubekate hulgas küll teeb, mõtles Kirsika, aga jah, see polnudki kõige imelikum. EDM meeldis ka Kirsikale, ta oleks hea meelega ka ise Pärnus möllanud, nagu vanasti, aga nüüd ei pääsenud ta kodust kuskile. Kõige vähem peole, tantsima. Mis see tantsimine veel oli, hea kui jalutama jõuaks.
Kirsika püüdis Sveni uskuda ja järele mõeldes leidis Sveni igale kodust eemale viibimisele õigustuse. Keegi pidi ju tööd tegema ja palka teenima, see on tõsi. Tõsi on ka see, et mehel on vaja oma aega, lisaks kodule ja tööle, sellest kirjutasid naisteportaalid, mida Kirsika huviga jälgis: naised, ärge lämmatage oma mehi, jätke neile vabadus, siis kestab ka armastus.
Igatahes, Perekoolis soovitati tal hankida vastuvõtt Mirjam Karro juurde. Kui kõik on hästi, ja Sven tõesti töötab palehigis ka kõik nädalavahetused ja hilised öötunnid, siis sellele tahtis Kirsika Mirjam Karro kinnitust. Ta kinnitas endale, et midagi muud ta ei küsigi ainult seda, kas mees on kogu aeg tööl. Ja las see Mirjam vaatab siis oma selge nägijapilguga.
Valutava südamega võttis Kirsika oma arvele laekuvast vanemapalgast sajase, et Karrole konsultatsiooni eest maksta. Müün mõned laste asjad maha või koon mõne kampsiku ja kannan raha kohe tagasi, mõtles Kirsika, kuidas mehele seda rahakulutust õigustada. Kui vahele jään, ütlen, et tahtsin Mirjam Karrolt teada, mis meie lastest suurest peast saab, kuidas neil koolis läheb, mis kalduvused neil on. Kas nad on sama andekad, kui nende isa, Sven.
Kirsika oli padjalt kaasa korjanud ka paar musta juuksekarva ja WCst ka ühe intiimsema karva, et Karro saaks Sveni liikumisi paremini positsioneerida: vaadata, kus mees tegelikult käib, kui väidab, et teeb hilisõhtul ühte eratrenni või pühitseb klientidega võitu.
Mirjam Karro oli kuulus selgeltnägija, kes demonstreeris oma võimeid televisioonis tuleproovi saadetes. Ta oli nii tark, et oli pääsenud isegi Vene selgeltnägijate saatesse, kus võitis kõiki, teadis Kirsika. Eravastuvõtte korraldas ta vähe, küll aga võis raamatupoest osta kaardipaki, kus ta jagas õpetussõnu igaks päevaks. Tõmbad ühe kaardi ja seal on tarkus, mida sel päeval jälgida. KIrsika oli seda kaardipakki poes vaadanud, ent jätnud 50 euri maksva abivahendi siiski ostmata. Ehk kingib Sven sünnipäevaks? Peab märku andma.
Mirjam Karro elas Kadriorus Kollasel tänaval. Kirsika parkis oma auto tänava äärde, õnneks oli ruumi, alustas mobiiliga parkimist – vist üle tunni ei lähe, mõtles ta ja arvutas maksumust. Ta võttis turvahälli beebiga kätte, see vigises vaikselt, tõmbas siis jope õlgade ümber ja hakkas aadressi järgi maja otsima. Täiesti tavaline, moodne korrusmaja. Ei mingeid märke nõiakoopast! Kirsika lasi turvaukse taga kella ja jäi ootama. Hetke pärast kostis fonoluku kõlarist kähe vaikne hääl: „Kes on?“
Kirsika seletas, et tal oli tänaseks vastuvõtu aeg kell 12, sooviks oli täpsustada ühe mehe asukohta. „Tulge üles,“ ütles selgeltnägija peaaegu sosinal. Kirsika süda tagus, ta kartis ja austas Mirjam Karrot väga. Ja ta kartis pisut ka tõde, mida Karro talle kohe avaldama hakkab.
Mirjam Karro elas kolmandal korrusel. Huvitav, Kirsika ettekujutuses elasid selgeltnägijad kas mingis keldrikorruse salakambris või siis üksildases tornis vanalinnas. Uksel oli siiski silt: Mirjam Karro. Selgeltnägija teenused. Lühidalt ja konkreetselt! Ajalehest oli Kirsika lugenud, et tegelikult pakub Karro rohkem teenuseid, kui vaid kadunud inimeste ja esemete otsimine ja tuleviku nägemine. Tema teenuste hulka kuulub ka vabastamine painajatest, needusest, ülekaalust, alkoholismist ja suitsetamisest ning ka needuse pealepanek. Päris pikk loetelu teenustest, mõtles Kirsika. Kui saaks sama käiguga ja sama raha eest ka ülekaalust vabanemise teenuse? Peab uurima.
Mirjam Karro avas ukse ja Kirsika astus sisse. Vastu lõi viiruki ja piparmündi raske lõhn. Tumelilla musta taimeornamendiga tapeet esikus, punakad LED-valguse ribad lae all. Seintel suured puust aafrika maskid, mille tühjad silmaaugud jõllitasid möödujaid pingsalt. Nende vahel rippus maast laeni kahemeetrine krokodillinahk ja mingi pikasabalise rotisarnase karuslooma nahk. Huh, päris õudne, mõtles Kirsika, mis seal toas veel on. Ühes esikunurgas seisis poolemeetrine kotiriidest ihu ja mustast pitsist kleidiga nukk, pea asemel väike habras loomakolju, silmaaukudes nukusilmad ja kirju linnusuletups pealael. Teises nurgas oli lae all suur varesetopis.
Ka tuba, kuhu Mirjam Kirsika juhatas, oli hämar. Akende ees olid rasked tumedad kardinad, nende vahelt paistis paar aknalauale asetatud vesipiipu. Smaragdrohelise pleediga kaetud diivanil olid kuhjas kuldse kattega padjad, igal padjal mingi hieroglüüf. Ühel padjal konutas suur valge kass. Kaheksaharulises küünlajalas põlesid mustad, pooleldi sulanud küünlad.
Mirjamil oli seljas pikk must hommikumantel, kuldsete tikanditega, jalas idamaised, ülespidi keerduvate ninadega lillad tuhvlid. Ta pikad mustad juuksed olid kuklale sõlme seotud, kõrvas rippusid suured kuldsed poolkuud.
Kirsika istus diivanile padjakuhja kõrvale, kass ei liigahtanudki. Ta tõstis turvahällis magava beebi diivani kõrvale. Kirsika teadis, et aega on umbes tund, laps oli alles autos uinunud.
„Teed?“
„Jah, miks mitte.“ Mirjam ulatas Kirsikale tee, mis maitses nagu piparmünt, aga veidi oli tunda ka mingit magusat, vist lagritsa maitset. Suur tumelilla tass kuldse randiga, päris tavaline.
Kirsika rüüpas teed ja rahunes tasapisi.
See polnud harilik kodu, ikkagi selgeltnägija elamine, oli Kirsika põnevil. Ta kuulis vaiksete kellukeste helinat, kuskilt kostis meremüha.
„Kuidas saan aidata?“ küsis Mirjam. Kirsika mäletas, et sellise tooniga loeti koolis luuletusi, oli selline pidulik hääletoon.
Kirsika alustas ebalevalt: „Ma tahaksin teada, kus mu mees õieti liigub, kui ta kodus pole. Ta on palju väljas, enamasti ütleb, kuhu läheb, aga vahel ma ei tea. Ma olen väga palju üksi, vahel on väga kurb, väga raske on,“ nuuksatas naine. „Tahaks teada, kus ta on.“
Ta peitis näo hetkeks käte vahele. Mirjam istus naise kõrvale diivanile ja puudutas Kirsika käsivart lohutavalt: „Pole viga, kõik on hästi. Kohe vaatame, mis ma teha saan.“
Mirjam süütas suure valge küünla.
„Vaata tähelepanelikult seda leeki siin,“ ütles Mirjam Kirsikale vaikselt. Kirsika suunas pilgu küünlaleeki, vaatas seda üksisilmi. Huvitav, leek oli nii mitmevärviline, sinised, punased, lilla toonid. Ta polnud kunagi selle peale mõelnud, et tuli on mitmevärviline. Naine rahunes tasapisi. Ta hingas sügavalt sisse viiruki ja piparmündi aroome, kellukesed helisesid vaikselt. Kass hüppas diivanilt mütsatusega maha ja liikus läbi praokil ukse kuskile ära. Beebi ägises heli peale pisut, aga nohises siis edasi.
„Ma saan nüüd vaadata, kas sind huvitav inimene on elus,“ ütles Mirjam.
Kirsika ehmatas, mis nüüd, mis mõttes elus?
„Ei-ei, ma tean, et see inimene on elus, vähemalt tund aega tagasi oli täiesti elus ja olemas.“
Kirsika südame alt tõmbus õõnsaks.
„Ma vaatan ikkagi. Elus saab olla ka mitmel erineval moel. Saab olla vaimselt surnud ja füüsiliselt elus, või füüsiliselt surnud ja vaimselt elus. Paremal juhul on inimene vaimselt ja füüsiliselt elus, halvim on kui teda pole kummalgi kujul olemas.“
Mirjam suunas pilgu lae alla, kus rippus sädelev klaasikildudest kuul. Nagu klubis või diskos, rõõmustas Kirsika tuttavat eset nähes. Selgeltnägija võttis puldi ja pani laes rippuva kera pöörlema.
Küünlavalgus peegeldas klaaskuulis ja omakorda Mirjami silmades. Need silmad olid tumedad, pisut pilukil, läbinägevad. Mirjam oli hetkeks vait, Kirsika ootas hinge kinni pidades.
Mirjam hakkas vaikselt rääkima:
„Ma näen üht meest. Pikk, tume mees, väga kaval, isegi salalik, väga suure energiaga.“
Kirsika noogutas, jah, jah, see on Sven. Väga tugev, väga suur. Miks mitte, vahel oli Sven kavalpea, naeratas Kirsika.
„See mees ei mahu hästi sinu ellu, ta on liiga suur.“
„Mis mõttes suur?“ oli Kirsika segaduses.
Mirjam vaatas üksisilmi klaaskuuli laes.
„Ta on liiga suur ühe naise jaoks, teda on liiga palju. Vaimselt. Suur energia. Tugev magnet. Teda tahavad paljud naised, teda jätkub paljudele naistele. Ta teab seda ise ka.“
Mirjam vangutas pead: „ Naised tahavad teda väga, oi kuidas tahavad…kõik ei saa. Siis on naised õelad.“
Kirsika tundis, kuidas põlved lähevad nõrgaks. Ta oli ju igati hea naine, hoolitses kodu, laste enda eest. Miks siis Sven liiga suur oli tema jaoks? Mis siis puudu oli?
„Ära karda,“ rahustas Mirjam, „paljud mehed on liiga suured ühe naise jaoks. Sellepärast mehed tahavadki rohkem naisi oma ellu, ühest on vähe. Sinuga on kõik korras… Oota natuke.“
Mirjam tõusis ja läks esiku poole. Tagasi tulles oli tal käes pikk kont.
Kirsika ehmatas, mis nüüd toimuma hakkab.
„Pole viga,“ rahustas Mirjam Kirsikat. „Kui on suur mees, siis ma kasutan seda luud, see on hobuse sääreluu. Saan energiad paremini juhitud. Näen paremini. See on nagu antenn, muidu ei pääse signaal läbi õhutakistuse. Suurte energiate puhul see töötab, aga vahel hakkab isegi suitsema, kui on liiga palju energiat.“
No okei, mõtles Kirsika. Las signaal siis parem tuleb. Ta istus vaikselt, süda lõi kiiresti. Mirjam Karro tõesti nägi tõde! Ja hea, et ta selle antenni võttis, järsku lähebki muidu mingi sõnum kaotsi.
Äkki tuli talle meelde, et tal olid ju kaasas Sveni juuksed ja veel üks krussis jõhv.
„Kas oleks vaja mehega seotud isiklikke asju, ma võtsin kaasa midagi.“
„Mis teil on kaasa võetud?“ küsis Mirjam rangelt.
Kirsika võttis kotis ümbriku karvadega.
„Need siin.“
Mirjam silmitses ümbriku sisu huviga. „Hea, väge täis asjad!“
Ta võttis ettevaatlikult krussis karva ja heitis selle küünlaleeki. Karv põles särinal heleda leegiga.
„Oih,“ ehmatas Kirsika. Väikses toas levis hais, nagu oleks käe kuuma ahju pistnud. Või nagu kananahka kõrvetades, vahel jäävad kanadele vabrikus mõned suled külge, siis saab ära kõrvetada tikutulega, teadis Kirsika omast kogemusest.
Mirjam hingas kärsahaisu sügavalt sisse ja lausus mõtlikult:
„Vägev mees!“
Kirsika punastas.
Äkki tuli tal meelde, et igasugused lisavahendid võivad konsultatsiooni hinna väga kõrgeks ajada. Pool tundi oli juba möödunud kui linnulennul, äsja lõi vanaaegne seinakell kuminal.
„Vabandage, aga mis see mul maksma läheb,“ küsis Kirsika närviliselt.
Mirjam vaatas talle otsa. „Kullake, kõik on oma hinda väärt.“
„Jah, aga mis see rahas maksab?“
Mirjam vaikis, lausus siis pikaldaselt: „Mul lähevad kanalid kinni rahast mõeldes, kallis naine. Ma ei võta sult palju raha, teen poole hinnaga.“
Mirjam kohendas hommikumantlit ja tegi näo, et tuletab midagi meelde.
„Ma arvan, et saame 120 euroga hakkama. Lisaenergia juhtimine tuli juurde, selle luuga.“
„Lisaenergia juhtimisest polnud ju juttu, kui me kokku leppisime,“ muretses Kirsika. „Ma tahtsin ainult näha, kus mu mees liigub.“
Kirsikal oli nutt kurgus.
Mirjam vaatas Kirsikat pikalt.
„Olgu, teen veel allahindlust.“
„Kas sajaga saab hakkama?“
„Saame hakkama,“ ütles Mirjam keskendunult ja suunas pilgu kaaskuulile.
Kirsika jälgis selgeltnägija ilmet pingsalt.
„Ma vaatan nüüd seda vägevat meest, vaatan, mis tema ümber on….“
„Ma näen üht valge peaga naist ja üht tumedaverelist naist. Nad ei ole sõbrad… Valge peaga naine on ablas, ta tahab mitut meest korraga. Ta on kollase energiaga, aga energia on külm, ta põleb kiiresti. Ta on väga palju koos selle võimsa mehega, igal pool koos, ta imeb tema energiat. Leek on ärev, vahepeal lahvatab, siis kustub… Tume naine on rohelise leegiga, see on soe, aeglane ja põleb kaua. Tume naine ei näe meest just palju, aga leek on soe, isegi kuum.“
„Huvitav, kas see rohelise leegiga olen mina… Ja kes see kollase leegiga naine on?“ mõtles Kirsika, aga ei julgenud küsida. Järsku läheb kanal jälle kinni. Vist ikka olen mina see rohelise leegiga. Ma pean ju paistma kuskilt, kui selgeltnägija vaatab.
„Siis ma näen veel üht punase leegiga naist ja ma näen needust.“
„Needust?“ ehmatas Kirsika.
„Jah, punase leegiga naine tõi needuse selle vägeva mehe ellu. See juhtus juhuslikult, umbes kaks aastat tagasi. Alguses oli suur sõprus ja usaldus, siis tuli kollase energiaga naine. Punase leegiga naine ei tahtnud ära minna. Vahepeal olid punane ja kollane leek koos, ma näen neid läbisegi. Võimas mees imeti peaaegu tühjaks vahepeal.“
„Kes see veel on? Mida see needus tähendab?“ mõtles Kirsika.
„Needus on tõesti tugev…. See levib ja valdab uusi alasid mehe elus. Kõi asjad hakkavad takerduma, ma näen sädemeid ja suitsu, söed hõõguvad…Näib, et see kestab veel kolm aastat, siis ma näen siin tühja vaikust. Aga võib ka kauem minna.“
„Aga ma näen, et kollase leegiga naine põleb kiiresti. Teda ei ole kauaks… Suur külm on lähedal. Ma näen ka kustutajat.“
„Kustutajat!?!“
„Oo, siin on veel üks vägev mees, ta magnetväli pole küll suur, mitte nii suur kui sellel esimesel mehel, aga ma näen valget jõudu. Palju valget jõudu… Valge jõud tähendab tavaliselt võimu või ka raha. Seda on tõesti palju... Valge jõud tuleb nagu lumelaviin mäetipust, matab kõik enda alla…Valge jõud kustutab kollase leegi, ma näen palju auru. Kustutamine on valus,“ lausus Mirjam.
„Kellest ta küll räägib,“ mõtles Kirsika, aga kuulas hinge kinni pidades, mida selgeltnägija veel pajatab. „Valged, punased, kollased leegid, mida see kõik tähendab?“
„See kollase leegi valus kustutamine saab mööda, punane leek kaob ka kuskile, aga jääb taustal põlema. Roheline leek ei kustu, põleb vaikselt edasi, põleb kaua. Siis ma näen siin ühte tüdrukut, väikest roosa kleidiga tüdrukut, ta hüüab midagi….“ Mirjam Karro vaatas küünlaleeki ja kuulatas.
Ta võttis ümbrikust Sveni juuksekarva ja pani ka selle küünlaleeki. Tuli jälle pahvak kirbet karvapõlemishaisu. Kirsika tundis, et aevastab kohe, aga tundis, et see ei sobi. Mida ta nüüd kuuleb, mis väike tüdruk?
„Väike tüdruk hüüab isa. Ta hüüab nuttes isa…. Hüüab ja nutab…Ja ma näen , et ka punase leegiga põlev naine hüüab isa. Nad karjuvad teineteise võidu selle suure mehe poole.“
Mirjam suunas hobuseluu järsu liigutusega lae poole.
Kirsika värises, tal oli juba päris õudne. Ta tundis, et tõde oli väga lähedal. Mida Mirjam Karro veel ütleb?
„Ma näen nüüd selle võimsa mehe liikumist. Ta ei lähe kaugele, neid kohti ei ole palju, kus ma teda näen. Palju lühikesi sõite autoga. Ma näen tumedat autot ja ma näen valget autot…. Ohoo, siin on üks pikem sõit, võib-olla lennureis. Aga ei, see vist ei toimunud. Jah, jäi ära. Lühikesi sõite on palju, kuskile metsa vahele ja tagasi, näen üht kaubanduskeskust. Näen pikka liivast mereranda, valge liivaga… Mere kohal põleb midagi kollase leegiga.“
Kirsika ei jaksanud enam: „Kas mu mees petab mind?“
Mirjam vaatas naist ja vaatas klaaskuuli laes. Ta vangutas pead ja vaikis. Merekohin ja kellukesed kostsid nüüd nii valjusti, et peaaegu lämmatasid selgeltnägija hääle.
„Sellel mehel on palju energiat. Ta raiskab seda igas suunas, ta arvab et seda jätkub kõigile. Paljud naised tahavad seda energiat, oi kui paljud….Ta jagab oma tuld väga palju, leegid segunevad. Ma näen, et roheline leek ei kustu. Roheline leek soojendab ka seda väikest tüdrukut, kes hüüab isa.“
„Isa? Mis isa? Kas mu mees petab mind teise naisega?“ hüüdis Kirsika. „Kas tal on teine naine?“
„Armastus ei ole kustunud,“ lausus Mirjam Kirsikale pikalt silma vaadates. „See ei kustu. See võimas mees on isa, keda paljud asjatult hüüavad…“
Mirjam Karro näolt libises üle pingutusgrimass. „Ma olen tühi nüüd…“
Comments
Post a Comment