Barbi Pilvre

Rein Raud (koostaja). “Tegelikkus ja  sotsiaalsed konstruktsioonid”  Kirjastus Salv, Tallinn 2019. 136 lk Miks väitlus sotsiaalteadustesse kuuluva sotsiaalse konstruktsionismi mõiste ümber Eesti ajakirjanduses (1) üldse lahti läks? Kas sellisel paratamatult pealiskaudseks jääval debatil on üldse mõtet? Võib-olla peaks ühiskonnateoreetilised vestlused jääma ülikoolidesse, tagamaks, et osapooled, kes võivad jääda erinevatele seisukohtadele, saaksid ikkagi lõpuni aru, millest jutt ega lahmiks niisama? Isiklikult pooldan, et intellektuaalid osalevad avalikus debatis, ka siis, kui osa sellest on puust-ja-punaseks tasemel ning tervitan sotsiaalteaduste virvendusi ajakirjanduses. Samas, Rein Raua uusim raamat “Tegelikkuse sotsiaalsed konstruktsioonid”on kaugelt midagi enamat kui keskajast pärit nominalistide ja realistide vaidlus selle üle, kas asjadel on olemus nende nimetamisest sõltumatult. Tegu on konservatiivide ja liberaalide poliitilise debatiga, kus teemadeks on e

Kuigi olin vooderdanud oma Lasnamäe Katleri tänava korteri rõdud lopsakate  lillekastidega, et kassidel võimalikult looduslähedane keskkond oleks, süvenes järjekindlalt mõte, et loomadel oleks vaja suvekodu, kus rahulikult ringi joosta. Ega ma ise ennast ka kivilinna karbis suvel hästi tundnud, kuigi olen hingelt läbi-lõhki linlane. Eksootilise Vormsi kinnistu pakkumise leidsin juhuslikult Eesti Ekspressi kuulutustest: maja Suuremõisas, tööstusvool, heas korras, pooleli. Sobib seene-, marja- ja jahihuvilisele. Viimasest polnud küll vahet, aga eriti seened sobisid eriti hästi. Ma polnud kunagi Vormsil isegi käinud. Suuremõisa on küla Vormsi keskel, lõunaosas, 17. sajandist pärit mõisa Magnushofi ümber, mille maad vene riik 19. sajandi lõpul ära ostis.  Üsna lepavõsane ja niiske, pimedate lehtpuumetsadega kant. Vana mõispargi jälgedena suured vanad lehtpuud ja tiigid, lubjakivist mõisahoone kokkuvarisenud sambad üsna tee ääres. Vanad laudahooned ja muud kolhoosiaja jäljed, tööko

Üks 20.sajandi originaalsemaid tsivilisatsiooni olemust lahanud teoreetikuid, saksa sotsioloog Norbert Elias on muu hulgas käsitlenud Hitleri võimuletulekut: kuidas nii kõrge tsivilisatsiooniga -- linnastunud, tööstuslikult arenenud ja riikliku haridussüsteemiga maal nagu Saksamaa oli 1920-1930ndatel kümnekonna aastaga võimalik jõuda brutaalsuseni, kus ühiskond aktsepteeris juutide massihävituse. Ei taha siin muidugi tuua mingeid analoogiad Eesti arengute ja 20.sajandi keskpaiga vahel, ent Eliase analüüs on intrigeeriv ja möödaminnes heidetud võrdlused natsi-Saksamaaga on meie avalikus debatis juba igapäevane tapeet. Valija tahet järgides parketikõlbulikuks tunnistatud ja koalitsioonikõnelustesse kaasatud EKRE ideolooge on võrreldud natsidega. Räägitakse keskaja tagasitulekust väärtustes, rahvas on oma sõna öelnud ja uued juhid tõotavad “normaalse” elu tagasitulekut.   Ühiskonnas ei toimu muutused üleöö, vaid protsessidena, vaikselt ja vargsi, kuni saavad mingite otsuste või val

Kuraator : Ingrid Ruudi Erikülalised : Flo Kasearu; Laura Linsi ja Roland Reemaa Abilised : Jarmo Kauge; Tiiu Parbus (1930. aastad) Ruumiline kujundaja : Katrin Koov Graafiline kujundaja : Laura Pappa Arhitektuurimuuseumis veel maikuu teise pooleni näha olev näitus “Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile” esitab Eestis sellises mahus esmakordselt soolise erinevuse aspektist lähtuva teemapüstituse ehituskunsti kriitikas. Virginia Woolfi klassikaline küsimus “oma toast”-- kui naise võimalusest karjäärile ja karjääri eeltingimustest -- on ootuspärane pealkiri mahukale näitusele, mille põhjalik läbitöötamine nõuab tunde. Näitus on oma akadeemilises põhjalikkuses muidugi ennekõike huvipakkuv arhitektuuriinstitutsiooni siseselt, kindlasti on tegu ennekõike teadlase näitusega ja tegu on olulise haridusprojektiga näiteks  arhitektuuriüliõpilastele. Laiale publikule jääb näitus ehk keeruliseks ja mahukaks: kahtlen pisut, kas näituse ideele saab pihta end mitte teemasse sissel

Fotol noorte kliimaprotest Riigikogu ees 15.03.2019. Valimistejärgses pohmeluses vaatasid teiste kaotajate hulgas peeglisse ka sotsiaaldemokraadid. Mida on tehtud valesti? Püüti läbi viia samme rangema alkopoliitika suunas, sest alkoholikahjud on mõõtmatud. Tuli majanduslik tagasilöök, ehkki suund igati põhjendatud. Tõsteti kultuuritöötajate palku ja lastetoetusi, tõsteti päästjate palku, leiti lisaraha tervishoidu, sporti, spordirajatistesse üle kogu Eesti. Selle kõigega valimisi ei võidetud, rahulolematute hulk muudkui kasvab, vaatamata sellele, et elu Eestis on kõikide näitajate kohaselt parem kui kunagi varem. Mihkel Mutt kirjutas oma hiljutises essees "Härrassotsid ja natsid" (Postimees, arvamus, 15.märts), et šampanjasotsialistidena  tuntud Eesti sotsiaaldemokraadid võiksidki jääda nišierakonnaks, mis koondab intellektuaale ja utopiste, kes tahavad muuta inimeste elu paremaks, kuigi kannavad ise "briljandist silmaklappe". Ajaloolised poliitideoloogiad

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult? Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist. Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teem

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi. SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!? Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja

Intervjuu Riigikogus seksuaalse ahistamise piiramise teemalisel seminaril

Hea juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan eelkõnelejaid ja ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest! Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ja selgelt   on välja on koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märksõnad, mis iseloomustavad muutnud välispoliitika protsessi kõige paremini.   President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt   hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiivide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia võimaliku lahkumi