Skip to main content

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on toidujulgeolek: kas kriisolukorras toidab meie riik oma rahva ära? Selle tagamine on kindlasti kallis, sest eesti toit on kallis ja mida mahedam, seda rohkem tuleb maksta.
Eesti kõige suurem varandus on loodus, kui eestlane seda ise ei taha tunnistada, tasub uskuda meie külalisi. Igas riigis juba mehed hunti uppumissurmast ei päästa,  paljaste kätega. Uute maanteede ja asfaldi laotamisega eriti linnakeskkonnas kanname jätkuvalt edasi idaeuroopa Volga-põlvkonna traditsioone, kelle jaoks loodus on andide kogumiseks: kui ei anna, võtame.  Ehkki Tallinna arendused on formaalselt linna kontrolli all, dikteerib suurearendusi ka riik oma ettevõtete läbi nagu praegu Reidi tee rajamine Tallinna Sadama huvides.
Eesti mets on elukeskkond ning mitte RMK ega erametsaomanike puuistandus. Liigirikkus on ka Eesti riigi varandus. Kuigi eurorahad terendavad, tuleks uuesti läbi kaaluda meeletute infrastruktuurirajatiste nagu Rail Baltic mõttekus või vähemalt trajektoor või ka neljarajaliste maanteede otstarbekus praeguses mahus, pigem taastada ja leida raha kohalike raudteeühenduste parandamiseks või taastamiseks suuremate linnade vahel, et vähendada autoliiklust.
Mis puudutab riiklust, siis Tallinnas kampaaniat tehes inimestega suheldes kogesin taas, et mõistlikku lahendust ootab hallide passide küsimus. Mõttekam on suurendada lojaalsete kodanike osakaalu riigis  ja anda Eestis sündinud inimestele lihtsustatud korras kodakondus kui koguda rahvuslikku vimma ja likvideerida siis selle vimma tagajärgi.
Mis puudutab kodanikke, siis kiiremas korras tuleks viia sisse topeltkodakondsus kasvõi EL ja NATO liikmesriikidega, et kaasata üha suurenev kogukond välismaal elavaid eesti inimesi. Segaperekondade hulk muudkui kasvab ja inimesed seatakse raskete valikute ette, millise riigi kodakondus oma lastele valida, kui on vaja valida. Eesti rahvastiku loomulikku iivet üles saada võib olla küll mõne rahvuslase kinnisidee, kuid aktsepteerida tuleks demograafilisi fakte: meil on vananeva ja vaikselt kahaneva põhirahvastikuga riik.
Seega tuleks ennekõike  tagada vananeva elanikkonna väärikus ja elukvaliteet,  aktsepteerida demograafilisi tõsiasju ja planeerida tegevusi kahaneva rahvastiku tingimustes.

P.S Igaks juhuks infoks, et uue riigikogu koosseisu ma ei kuulu.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku