Skip to main content

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on toidujulgeolek: kas kriisolukorras toidab meie riik oma rahva ära? Selle tagamine on kindlasti kallis, sest eesti toit on kallis ja mida mahedam, seda rohkem tuleb maksta.
Eesti kõige suurem varandus on loodus, kui eestlane seda ise ei taha tunnistada, tasub uskuda meie külalisi. Igas riigis juba mehed hunti uppumissurmast ei päästa,  paljaste kätega. Uute maanteede ja asfaldi laotamisega eriti linnakeskkonnas kanname jätkuvalt edasi idaeuroopa Volga-põlvkonna traditsioone, kelle jaoks loodus on andide kogumiseks: kui ei anna, võtame.  Ehkki Tallinna arendused on formaalselt linna kontrolli all, dikteerib suurearendusi ka riik oma ettevõtete läbi nagu praegu Reidi tee rajamine Tallinna Sadama huvides.
Eesti mets on elukeskkond ning mitte RMK ega erametsaomanike puuistandus. Liigirikkus on ka Eesti riigi varandus. Kuigi eurorahad terendavad, tuleks uuesti läbi kaaluda meeletute infrastruktuurirajatiste nagu Rail Baltic mõttekus või vähemalt trajektoor või ka neljarajaliste maanteede otstarbekus praeguses mahus, pigem taastada ja leida raha kohalike raudteeühenduste parandamiseks või taastamiseks suuremate linnade vahel, et vähendada autoliiklust.
Mis puudutab riiklust, siis Tallinnas kampaaniat tehes inimestega suheldes kogesin taas, et mõistlikku lahendust ootab hallide passide küsimus. Mõttekam on suurendada lojaalsete kodanike osakaalu riigis  ja anda Eestis sündinud inimestele lihtsustatud korras kodakondus kui koguda rahvuslikku vimma ja likvideerida siis selle vimma tagajärgi.
Mis puudutab kodanikke, siis kiiremas korras tuleks viia sisse topeltkodakondsus kasvõi EL ja NATO liikmesriikidega, et kaasata üha suurenev kogukond välismaal elavaid eesti inimesi. Segaperekondade hulk muudkui kasvab ja inimesed seatakse raskete valikute ette, millise riigi kodakondus oma lastele valida, kui on vaja valida. Eesti rahvastiku loomulikku iivet üles saada võib olla küll mõne rahvuslase kinnisidee, kuid aktsepteerida tuleks demograafilisi fakte: meil on vananeva ja vaikselt kahaneva põhirahvastikuga riik.
Seega tuleks ennekõike  tagada vananeva elanikkonna väärikus ja elukvaliteet,  aktsepteerida demograafilisi tõsiasju ja planeerida tegevusi kahaneva rahvastiku tingimustes.

P.S Igaks juhuks infoks, et uue riigikogu koosseisu ma ei kuulu.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…