Monday, January 12, 2015

Kui ajakirjanikud lähevad poliitikasse. Ilmus Postimehe valimisblogis 11.01.2015

Minu „juhtum“ on tekitanud omamoodi tormi intellektuaalide veeklaasis. Kas kunagi vaimseid võimeid näidanud isik võib minna poliitikasse ja kuidas ta end seal peaks ülal pidama? Kas püsida klubis ja jäämagi vehkima vaimumõõkadega või püüdma oma maailmaparanduslikke sõnumeid viia ka laiema publikuni? Juba on Facebookis sõna võtnud juhtiv kultuurikriitik Mihkel Kunnus, kirjeldanud demokraatia traagikat sotsidega seoses ning sõnastanud, et Valle-Sten Maistet häiris just „ajude reetmine“, mida Pilvre tegevus poliitikuna endast kujutab. Just sellepärast kirjutas ta Sirbis poliitika barbistumisest. Teema on ajakohane, sest tipp-poliitikasse on tulemas uus laine ajakirjanikke-intellektuaale-vabamõtlejaid-ajusid: Andrei Hvostov, Anvar Samost, Kalle Muuli, Siim Tuisk. Mul on selle üle väga hea meel, sest arvan, et poliitika vajab just ajakirjaniku taustaga inimesi juurde, selleks, et ei domineeriks juristide omavaheline klaaspärlimäng seadusteksti nüansside üle, omavalitsustegelaste tekk-enda-poole mentaliteet või ärimeeste pragmatism. Hea ajakirjanik oskab näha suurt pilti, ta on enamasti kahe jalaga maa peal, ta oskab mõtteid sõnastada ja teab, kuidas neid kommunikeerida. Kas aga ajakirjanikel läheb poliitikas korda säilitada oma teravkeelsus ja kriitiline positsioon või saame mõne aja pärast lugeda intellektuaalide kurtmist Sirbis, et endised teravad ühiskonnakriitikud on sama munajad nagu kõik vanad olijad. Kas parteidistsipliin teeb oma töö ja jutukad suud sulguvad või säilib Hvostovi-Samosti-Muuli partetagatubade jaoks kahtlemata tüütu isepäisus—kui nad peaks Riigikogusse valituks osutuma? Tunnistan, et ootan suure huviga, kuidas saavad kokku Samosti, Muuli ja näiteks Reinsalu-Vaheri keemiad ja mis sorti reaktsioone me hakkame nägema. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi intervjueerisin kirjanik Mihkel Mutti, kui ta oli poliitikas (erakonnas Isamaa) ära käinud ja pärast lühiajalist osalemist lahkunud. Mutt oli ette kujutanud, et ta kaasatakse, ent tunnistas: valmis organisatsiooni või klubiga liitumine pole üldsegi lihtne. Liiatigi on intellektuaalil poliitikas kohati talumatult naljakas, sest ei suuda selle rituaale ja täispuhutud žeste alati tõsiselt võtta ja pole kindel, kas kõik poliitilised võitluskaaslased on sarnase naljasoonega. Ajakirjandusest poliitikasse minek (tulek) on iseenesest väga loogiline samm. Häid ajakirjanikke iseloomustab maailmaparandajalik hoiak, mida elatakse vahel välja valulise kriitikana või isegi künismina. Ajakirjanik on keskmisest tundlikum tüüp, kes maailma ebaõiglust ja kurjust iga päev lähedalt vaadates võib ennast kaitsma hakata küüniku maskiga. Ajakirjanikku häirib ebaõiglus. Mis siis muud, kui ühel päeval käised üles käärida ja ise maailma asju korraldama hakata. Mõnestki ajakirjanikust on saanud väga hea ja tark poliitik, näiteks Marko Mihkelson või Urmas Paet, uhke karjääri on teinud Yana Toom. Kaua sa ikka taod oma maailmavalu klaviatuuri, tuleb ise otsusetegemise juurde pressida! Kui ajakirjanik läheb poliitikasse, siis mõnes mõttes on see nö üleminek „teisele poole“, reetmine. Kõlavad märkused, et nojah, minnakse pehmet äraolemist otsima, muidusööjaks rahva ülalpidamisele, samal ajal kui sõbrad jäävad ahne omaniku kaugast täitma. Parteid aga kohtlevad eks-ajakirjanikke teatava ettevaatusega, sest oled kord ajakirjanik, jääd selleks mõnes mõttes alati. Igal juhul, tere tulemast, Andrei, Anvar, Kalle ja teised! Loodetavasti Toompeal näeme!

Hambapastanaeratus venib iseenesest näole. Ilmus Postimehe valimisblogis 10.01.2015

Kõige keerulisem poliitiku elu juures on pidev vajadus inimestele meeldida. Oma valijagruppidele, kontorile, kampaaniameistrile, erakonna juhtfiguuridele, kogu rahvale. Valimiskampaania ajal peab meeldimine toimuma eriti aktiivselt, vastasel korral on mäng läbi. Tunnistan, et see on mulle väga keeruline ülesanne. Ajakirjanikuna, kes ma olen olnud suurema aja oma tööelust, ei pea kellelegi meeldima. Ajakirjanik võib olla rahulikult kuri bitch, naispoliitik aga peab olema kena, sõbralik, kõikidele naeratama. Kindel, aga soe. Otsustav, aga mõistev. Tunnistan, et ma ei tea aastat, kus oleksin nii palju naeratanud, kui 2014. Juba päris hästi tuleb välja ka „hambapastanaeratus“ fotograafi ees, kampaania lõpuks ilmselt venib see näole juba automaatselt, kui inimestega räägin. Täna oli SDE üldkogu, kus muu hulgas avalikustati ja kinnitati valimisnimekirjad. Hmm… üldnimekirja 27! Näib, et erakond usub, et ma suudan ringkonnas imet teha, sest kohalt 27 on vähe lootust üldnimekirjast sisse saada, kui just sotsid seekord poolt Riigikogu ei täida (mis on kahtlemata eesmärk!). Number kahena tuleb mul seega teha eriline rebestus. Mind mõnevõrra teatakse, aga kas piisavalt, et koguda paartuhat häält? Ringkonnanimekirjad on teatavasti avatud, mis tähendab, et nimekirja järjestus võib muutuda vastavalt sellele, kui palju keegi hääli saab, nii et iga poliitik ringkonnanimekirjas on teise kibe konkurent. Käib omavaheline rebimine ja pärast mind on meie nimekirjas kindlasti paar nime, kelle valija on sarnase profiiliga. Eelmine kord 2011 olin samas Kesklinna, Pirita, Lasnamäe ringkonnas nimekirja neljas, aga õnnestus tõusta teisele kohale 1128 häälega. Sellest aga ei piisanud, et kohe riigikokku pääseda ning jäin asendusliikmeks, kuni sotsid tegid 2014 märtsis koalitsioonilepingu reformiga. Andres Anvelt sai ministriks ja mina sain Riigikokku tema asendusliikmena. Valimised on eriline matemaatika ja ma pole kõige tugevam poliittehnoloog. Nii palju aga saan aru, et praeguses olukorras on kõik kaardid ainult minu enda käes. Mis trikke ma jõuan nendega teha, et pälvida valija huvi ja usaldus mandaadi jätkamiseks? Mida on sotsiaaldemokraadid Tallinnas teinud, et ma saaksin valijale öelda, valige meid, sest seisame teie huvide eest? Lastetoetused kindlasti, konkreetne asi inimese pangaarvel. Valitsuses olles on meie panus kaitsekulutuste kindlustamises samuti konkreetne, nagu ka pensionide tõusus. Justiitsministri eestvõttel on tarvitusele võetud perevägivalla vastased sanktsioonid, kindlasti asjakohane. Loodan, et asja saab ka alimendifondist, millega toetatakse mahajäetud lapsi. Sellist abi vajab Eestis iga neljas laps! Miinimumpalga tõstmine, mida sotsiaaldemokraadid lubavad, on aktuaalne ka ülikoolide jaoks, kus praegu saab teaduskraadiga spetsialistidele maksta ka tubli 600 eurot. Kui SDE on valitsuses, siis enam mitte! Natuke piinlik küll oma kolleegide ees ülikoolis sellisel moel palka juurde lubada, aga ehk leiavad ülikoolid ise vajalikud ressursid, et poleks häbi? Oma tutvusringkonna tõttu pean revolutsiooniliseks SDE eestvõttel vastu võetud kooseluseadust, millega Eesti kinnitas oma positsiooni Lääne kultuuriruumiss, vastandina Ida-Euroopa kultuuriruumile. Inimõigused on kindlasti teema, mille osas allaandmist ei tule. Loodan igatahes, et minu sõbrad ei unusta mind valimiste ajal ja läheksid valima.

Sõnavabadusest. Ilmus Postimehe valimisblogis 9.01.2015

Charlie Hebdo veresaunaga seoses mõeldakse neil päevil ka Eestis palju sõnavabadusest, nii ajakirjanikud kui ka poliitikud. Seda teemat ei ole otseselt erakondade valimisteemade hulgas, sest õnneks on Eesti meedia vaba ja sõnavabadus ka laiemas mõttes kehtib. Siseminister Pevkuri (Ref) mõtlematust väljaütlemisest on üles kerinud diskussioon, kas meedia ise pole mitte vastutav Pariisi tapatalgute eest, sest nemad ju alustasid islami torkimist, ning talle on jõuliselt vastu astunud justiitsminister Andres Anvelt (SDE). Olen täiesti nõus Andres Anveltiga, et sõnavabadus mistahes teemade käsitlemisel, ka religiooni puudutavates küsimustes on niivõrd põhimõtteline küsimus ja demokraatliku riigi eksistentsi alustala, nii et meedia vastutusest rääkimine praeguse juhtumi puhul on välistatud. Tapatööd ei õigusta miski. Meedia ja end meedia võimust puudutatuna tundvate isikute vaheliseks arveteõiendamiseks on olemas tsiviliseeritud viisid. Sõnavabaduse teema on täna mulle ootamatult isiklik. Hommikul sain SDE PR-nõunikult äreva kõne, et Sirbis on Valle-Sten Maiste mulle nö vee peale tõmmanud, süüdistades mind mitmetes asjades nagu kvaasiparteilus, libasotslus, eliitkooliga eputamine ja paneelmajarajoonide halvustamine 15 aastat tagasi. Kogu artikkel kandis pealkirja „Poliitika barbistumine“ ja selle põhisõnum oli, et poliitikasse siirdunud endine ajakirjanik, keda Valle-Sten isegi kunagi imetles (tänud!), kaitseb nüüd poliitika muutumist meelelahutuseks, ülistab sotsiaalmeedias virvendamist tõsise poliitikateemalise mõttevahetuse üle, ning isegi teletupse ehk tisside ja pepu näitamist televisioonis valimisedu saavutamiseks. Helistasin Sirbi peatoimetajale Ott Karulinile ja palusin saata loo faili, sest lehte polnud veel jõudnud osta (olen Sirbi ostja ja lugeja) ja ka võrgus tänast lehte veel polnud. Karulin saatiski kohe, ent ta ei arvanud, et tegu oleks millegi erakordsega. Lugesin teksti läbi, jah, polnudki erakordne. Mul on paks nahk, aastate jooksul olen anonüümsete kommentaatorite poolt sadu kordi kuulutatud ei tea kelleks ja saanud vähemalt ühe sellise tapmisähvarduse, mille puhul tegin politseile avalduse. Keegi nimelt lubas mu Vändra Aveli kuvandi analüüsi eest Ekspressis pimedal maanteel koos lapsega, kes oli tollal vist 2, alla ajada. Politsei arvas, et pole põhjust muretsemiseks ja et pole tõenäoline, et ähvardaja oma plaani teostaks. Oleme esialgu elus, ilmselt oli politseil õigus! Moraalset kahju tol ajal ei peetud teemaks ja politsei ei selgitanud välja ähvarduse saatjat. Suhtlesin täna ka Valle-Sten Maistega, kes vabandas, et tal puudub emotsionaalne intelligents. Jah, tõepoolest, poliitikateemaline analüüs, kus keskmeks SDE, oleks võinud olla vähem minu isikule keskendunud, olen sama meelt. Ma ei tea, kas ma peaksin nõudma Sirbilt vabandamist, et toimetus ei ohjeldanud Maiste sõnavahtu ega teinud talle ettepanekut tekst kaks korda läbi lugeda enne trükkiminekut? Mulle ei meeldi suured žestid ja ma ei nõua lehelt midagi. Olen Valle-Steniga nõus, et ajangi praegu taga odavat populaarsust. Mida ma siis veel peaksin tegema, kui on kampaania?!? Kuid ma kindlasti austan sõnavabadust ega kavatse Valle-Steni kaevata Pressinõukogusse ega mujale, veel vähem toimetusse märatsema minna või toimetajat kuskil hämaras nurga taga varitseda. Poliitika kui zhanr ei võimalda täna erilist intellektuaalset tulevärki, asi puudutab valimisi, kus on vaja saada võimalikult palju hääli ja mitte ainult intellektuaalide hääli. Ma arvan, et valimiste ajal on piinlik nii intellektuaalidel (ajakirjanikel, kirjanikel, kunstnikel), kes selles tingel-tangelis kaasa löövad, kui ka neil, kes pealt vaatavad. Aga kallid kolleegid vaimuringkondadest, kui SDE saaks kasvõi kõikide teie hääled, ei kaalu see üles ühe meelelahutusliku telereporteri häältesaaki, mille ta saab pelgalt selle eest, et ilmub inimeste kodudes regulaarselt ekraanile. Sõnavabaduse eest aga seisan edaspidigi. Andke minna, kommentaatorid, nüüd on teie kord.

Poliitika kui sport. Ilmus Postimehe valimisblogis 8.01.2015

Spordiüritused on ikka poliitkampaaniatena kasutusel olnud. Mäletan, kuidas Andres Anveltiga neli aastat tagasi kampaaniat tehes Jeti jäähallis uisutasime, punased õhupallid lehvimas. Kepikõnd on Tallinnas üks poliittöö vorme, Jüri Ratas korraldab regulaarseid rattaüritusi. Vesine talv pole just parim spordi ja poliitika sidumiseks, aga minagi nuputan, kas väike liuväljaüritus korraldada või saab ka ilma hakkama. Poliitikud võtavad spordiüritustest agaralt osa, sest see võimaldab ennast näidata ja valijaga ühiseid tundeid jagada. Kõige lähem eluvaldkond poliitikale ongi sport, mõlemad on olemuselt mängud, kus oluline teistest selgelt parem olla ja vastasele ära teha. Tulemuste mõõtmine on mõlemas valdkonnas keskne: edetabelid, valijate arv, reitingunumbrid, mida pidevalt esitletakse ja võrreldakse. Võit ja kaotus on nii spordis kui poliitikas selged. Sa kas oled esikolmikus sees või ootab jälle tubli neljas tulemus! Nii sport kui poliitika on tänapäeval läbi põimunud meelelahutustööstusega ja turundusega. Mitte ainult tegelikud saavutused vaid ka see, kuidas ennast avalikkusele esitletakse ja kaubastatakse, on mõlemas üha olulisem. Staaride tootmine ja müük toimuvad nii spordis kui poliitikas, hea välimus on sportlasele kasuks koostöös sponsoritega, kindlasti ei tule esinduslikkus kahjuks poliitilise kapitali kogumisel. Beckham polegi ju teistest tippudest oluliselt parem, aga ta on kõige kuulsam, sest on ilus, nagu ka Maria Sharapova naistennisistide hulgas. Ka seekord kandideerib Riigikogusse palju sportlasi: uutest tulijatest iluuisutaja Jelena Glebova ja vehkleja Nikolai Novosjolov. Praeguses Riigikogu ja ka Tallinna volikogu koosseisus on mitmeid tippsportlasi ja tipp-harrastajaid: Jüri Jaanson, treener Tatjana Jaanson, Erki Nool, Toomas Tõniste, Rainer Vakra; Tallinna volikogus Jaak Uudmäe, Kaido Kaaberma. Paljud tipp-poliitikud on sportlikud ja keskealistenagi heas vormis. Jürgen Ligi on varasemate aastate valimismaterjalides oma lihaselist keha valijale lausa liibuvas jooksudressis demonstreerinud. Muljetavaldav! Andrus Ansipi sportlike saavutuste jada jätkab peaminister Taavi Rõivas. Kiire jooks, jalgrattasõit ja suusatamine on reformierakonnas praegu vist lausa enesestmõistetav. Kaitseminister Sven Mikser on üle keskmise kergejõustiklane, Riigikogu esimees, sotsiaaldemokraat Eiki Nestor keeglimängija, endine esimees Ene Ergma tennisist, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson golfar; korv- ja jalgpall on vist pea kõikide Riigikogu meespoliitikute harrastus. Kui poliitikute juttu kuulata, märkab ilmselt iga tähelepanelik kuulaja, kui palju kasutatakse spordikeelt: mänguväljak, areen, vastasseis, ülekaal, vastane, võit, kaotus (paljud ühised mõisted on kasutusel ka militaarvallas). Sport ja poliitika on väga emotsioonide ja hormoonirikkad valdkonnad. Poliit- ja sportmängude adrenaliinilaks, parteilise kukepoksi testosteroon. Eriti lähedased on valimiskampaania-aegne poliitika ja suurte spordisündmuste emotsioon. Riigikogu valimised on nagu poliitikute olümpiamängud, mille eel ennast aetakse ennast nii vaimsesse kui füüsilisse tippvormi. Valimiskampaania ajaks grupeeruvad poliitilised jõud selgelt vastasleeridesse ja kujundavad oponentidest vaenlase kuju. Erinevused, mis argipoliitikas marginaalsed, mõeldakse suureks, et läbi viia võitlus valimisvõidu nimel. Mängu ajal toimub „tapmine“, enne seda ollakse enamasti head tuttavad ja pärast surutakse kätt. Nagu tippspordis on esimeste vahed väikesed, on ka Eesti poliitmaastikul edetabelis esinelikus pidev liikumine, mis näitab, kui suur osa on nii spordis kui poliitikas õnnel.

Poliitikud on välja toonud lapsed ja loomad. Ilmus Postimehe valimisblogis 7.01.2015

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab. Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste osas vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatud. Selge see, et lahutus, probleemid lastega või uus kuum suhe võivad mõjutada poliitiku otsusetegemist, olenevalt muidugi sellest, mis taseme otsustajaga on tegemist. Presidendipere suvine abieluprobleem oli selles mõttes uudisväärtuslik. See kõik aga puudutab negatiivset tähelepanu, millest poliitikud huvitatud ei ole. Positiivse tähelepanu võitmiseks on kõige tavalisem lasta vaatajad ja lugejad oma argipäeva. Eesmärgiks on näidata, et poliitikutel on valijatega samasugused rõõmud ja probleemid, see võib äratada sümpaatiat, kaastunnet ja võimaldab teistel inimestel samastuda. Kui poliitikul on raskused murdeealiste lastega, siis sellest avalikkuses rääkimine – sobivas koha muidugi – võib tuua kaasa valijate poolehoiu. Naise- või mehevahetus kütab alati uudishimu, sellepärast näitavad poliitikud vahel meelsasti oma uusi partnereid. Edgar Savisaar dirigeerib meediat selles mõttes meistrikäega: ilmub mõnele lindilõikamisele värske noorparteilase või esindusliku daamiga linnaametist ja kohe ongi taas põhjust juttu teha, kes võiks olla Hundisilma uus perenaine. Omaette võimalus on tuua rahva ette oma loomad. Minagi olen järjekindlalt rahva ette toonud oma kasside elu, muidugi, tegin seda juba ajakirjanikuna, sokutades lehte pilte ja lugusid oma kassidest, seda ilma igasuguse sümpaatiakogumise tagamõtteta. Iga loomaomanik tahab lihtsalt lõpmatult oma loomast rääkida ja enamasti ei viitsi keegi seda kuulata ega loomapilte vaadata. Kassipilt on siiski endiselt poliitiline valuuta, sest kassisõpru on palju. Keegi võiks pärast valimisi teha lihtsa meediaanalüüsi: kui paljud poliitikud näitavad enne valimisi oma looma ja kuidas. Kas on erakondlikke erinevusi: mulle tundub, et sotsid on rohkem kassi- , reformikad ja IRL koerainimesed. Lapsed on loomade näitamise teema edasiarendus, ehkki oluliselt problemaatilisem, sest lapse avalikkuse toomine peab olema kümme korda läbimõeldum. Poliitiline punkt pärast kena lapse näitamist Facebookis on küll tagatud, aga ka üsna suur laps ei saagi aru saada, mis toimub, kui teda tänaval ära hakatakse tundma. Kuidas suhtuvad tema „kuulsusse“ klassikaaslased ja sõbrad. Laps kasvab ja mingil hetkel saab aru, et teda on ehk kasutatud toreda aksessuaarina kampaanias. Minugi laps on jaganud sotside kampaanias õhupalle, kui ta käis lasteaias. See meeldis talle tohutult. Nüüd koolilapsena olen seda vältima hakanud. Mõne pildi lapse saavutustest panen ikka Facebooki. Täna saab mu laps 10 aastat vanaks ja praegu just kaalun, kuidas seda sotsiaalmeedias tähistada. Enda jaoks ka ikka tubli saavutus, kümme aastat rasket ematööd selja taga!

Kui poliitik pole sotsiaalmeedias, pole teda olemas. Ilmus Postimehe valimisblogis 6.01.2015

Usun, et seekordsete valimiste tulemus otsustakse suuresti sotsiaalmeedias. Kui poliitikut ei ole täna Facebookis, siis ei ole teda olemas. 2009, kui olin ajakirjanike koolitusel USAs, oli Obama just võitnud valimised. Analüütikute hinnangul otsustas just Twitteri osav kasutamine Obama paremuse. Medium is the message --kanal on sõnum--tuleb meenutada kommunikatsiooniteadlase McLuhani klassikalist lauset ja Twitter seostus tollal uuega, muutustega, mida Obama tulek esindas ja mida oodati. Mitte ainult see, mida ta ütles, vaid kuidas ja millises meediumis ta ütles. Kui USAs olles kuulsin, et Pentagon on Twitteris, mõtlesin – vau! -- ja tegin ka endale 2009 Twitteri ja pisut hiljem Facebooki konto. Täielik ajugümnastika on 140 märgiste mõttekate lausete koostamine! Arvan, et muutusin selles päris osavaks, selja taga Eesti Ekspressi lühivormide tootmise kool. Oma ideede levitamiseks on sotsiaalmeedia täna oluliselt parem koht kui kirjutav press ja jääb ehk alla vaid televisioonile, kui on vaja kogu rahva tähelepanu võita. TV meelelahutussaade on igal juhul endiselt otsetee kuulsuse ja inimeste poolehoiule. Seda kinnitavad teletähtede saavutused valimistel, tantsivate ja laulvate poliitikute edulood… Täna on eestlastest saanud Facebooki rahvas. East ja soost sõltumata. Isegi minu 75+ sugulastest on Facebookiga liitunud mitmed. Nüüd ei kuule ma enam kaebusi, et ma ei räägi neile oma tegevusest midagi, ei helista. Palun, kõik on siin, Facebookis. Mida ma teen, kellega olen ja kus. Pluss pildid. Twitter on eksklusiivsem, ta nõuab sõnastusoskust ja on jäänud arvamusliidrite klubiks. Eestis on see ajakirjanike ja üksikute poliitikute töömaa. Marko Mihkelson, Anvar Samost, ja muidugi president Toomas Hendrik Ilves. Miks on sotsiaalmeedia parem kanal inimestega suhtlemiseks kui tavaline meedia? Sotsiaalmeedia interaktiivsus on see, mis eristab teda tavalise meedia ühepoolsest suhtlusest auditooriumiga. Räägid inimesega ja ta räägib sulle vastu. Mitte ei kuuluta kuskil ajaleheveerul võimaluseta tagasisidet saada. Minu jaoks teeb sotsiaalmeedia põnevaks ootamatute juhuslike dialoogide või vestlusringide tekkimise võimalus. Kirjutad mingi lause ja äkki läheb lahti äge vestlus. Ja siis lõpeb. Arvamusartikkel paberlehes on institutsionaalselt küll kõrges hinnas, aga vean kihla, et poliitikute arvamusi eriti ei loeta rahva seas. Teistes parteikontorites kindlasti. Kõige suurem viga, mis poliitikud sotsiaalmeedias teevad, on see, kui saadavad välja oma plakati üleskutsega seda laikida. Tean ka inimesi, kes blokeerisid mu konto eelmiste valimiste ajal, kui hakkasin liiga palju parteimaterjale edastama. Siin on poliitikul vaja noateral kõndimise oskust. Kontorile tuleb olla lojaalne, samas räägid tühja, kui arvad, et plakat kõnetab kedagi. Plakat ja loosungid lihtsalt blokeeritakse, sest nad ei kutsu dialoogile. Poliitik peab olema vestlusringides seal, kus inimesed arutlevad neid huvitavate küsimuste üle ja seal kaasa rääkima. Ja kaasa rääkides on vaja tõesti kohal olla ja kaasa mõelda, siin ei aita mingite lendlausete pildumine. Endised ajakirjanikud on sotsiaalmeedias kõige paremad, mis seal salata. Eks ajakirjanik ja endisest ajakirjanikust poliitik tunnebki ennast kõige paremini klaviatuuri juures, ka mina.

"Seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti". Ilmus Postimehe valimisblogis 5.01.2015

Pühapäeval Pirita Spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära! Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja. 2011 RK valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli nagu kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku! Täna sõitsin läbi linna. Jeess! Pirita teel, Stockmanni juures ja Lasnamäe kanalis on terve galerii. Näod ja loosungid. Savisaar igal pool. Teised väiksemalt. Viktoria Ladõnskaja, ekskolleeg Ekspressist, kes kahjuks liitus IRLiga ja mitte SDEga, kuhu teda ka kutsusime, vaatab vastu Mustakivi teel suurel plakatil. Loodetavasti läheb sul hästi, Viki! Sel aastal arutati ka välireklaami piirangute üle. Infot, et kandideeritakse, on siiski mõistlik levitada ka välireklaamis, sest lehti paljud tänapäeval ei loe, reklaamidega kanalitelt telekat ei vaata. Ehk oleks tark teha nii, nagu pika demokraatiakogemusega Rootsis. Plakatid on maksimaalselt poognasuurused, umbes nagu teatriplakatid Valli tänaval või mujal. Ja nad on väljas valimispäevani. Busspeatustes ja tänavapostidel on kindlasti plakatite koht, aga keegi ei lehvi üleelusuuruses maanteel, segades liiklust. Samas pole mingit mõtet ajapiirangul ja selle võiks mõne teise maa eeskujul kaotada. Et 20.01 peab välireklaam lõppema? Ja politsei asub tegelema juhtumitega, mis nagu on välireklaam ja ei ole ka. Näiteks klaasaknast paistab kellegi pilt tänavale? Ja siis seda juhtumit menetletakse. Täielik pastakast välja imetud probleem, aja- ja raha raiskamine! Tänapäeval jätkub mõjutamine ju nagunii sotsiaalmeedias 1. märtsini. Kas seda on kavas jälitama hakata? Kunagi ehk oli selge, et välireklaami maha võtmine töötas piiranguna, sest sotsiaalmeedia kanaleid ei olnud. Nüüd tasuks see mittetöötav keeld üle vaadata ja ikkagi minna mõõtmete piiramise poole. Ja mis siis juhtuks, kui pildid oleksid väljas 1. märtsini? Politseil oleks vähem tööd ja ta saaks tegelda pärisprobleemidega. Täna ütles suhtekorraldaja Janek Mäggi, keda vist usutakse, raadios, et nende valimiste lubadused on sotsiaaldemokraatlikud ja keerlevad inimese heaolu ümber. Meedia teised kanalid rebisid sellest kohe uudise. Jah, ilmselt ongi Eestis kõik parteid tegelikult keskpõrandal koos, maailmavaatelised erinevused pole suured. Praegu on aeg tegelda ühiskondliku turvavõrgu teemadega, sellest on aru saanud kõik poliitilised jõud. Kui erakondade vahel on lubaduste erinevused minimaalsed, siis valida võiks inimese, kellest tahad, et ta sind Riigikogus esindaks.

Saturday, January 3, 2015

10 küsimust. Vastab Riigikogu liige Barbi Pilvre

1. Barbi, miks sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas? Olen maailmavaatelt sotsiaalliberaal. Kõige võõram on mulle rahvuskonservatiivsus, sellepärast on teised erakonnad välistatud. SDE ajab kõige järjekindlamalt ühiskonna vähemuste asja: näiteks Eesti venelaste teemat. Minu arvates on Eesti ühiskond vene inimeste suhtes liiga tõrjuv, ei kaasa venelasi ja püüab vene inimesi nt hariduspoliitiliste sammudega pigem assimileerida, kui võrdselt kohelda. See ei ole pikas perspektiivis Eesti riigile kasulik. Samuti oli SDE kooseluseaduse vedaja. Pean seda euroopalikuks seaduseks, mis viib Eesti samasse positsiooni lääneriikidega ja eristab Valgevenest, Moldovast ja Venemaast. Ka on SDE soolise võrdõiguslikkuse teema juhtiv edendaja. Justiitsminister Andres Anvelti juhtimisel on edukalt tegeldud perevägivalla karistamise teemaga ning ette võetud elatisraha fondi loomine , et mahajäetud lapsed saaksid elamiseks oma hoolimatult vanemalt raha. Need on üliolulised asjad. 2. Kas on midagi, mis sulle SDE juures ei meeldi? Ma ei ole nõus astmelise tulumaksuga. Aga SDE sallib eriarvamusi. Minu arust võiks karmimalt maksustada alkoholi ja tubakat, ka luksusautosid, kui kuskilt on raha juurde vaja. Alkoholi hind on naeruväärselt madal, võrreldes näiteks igapäevatoiduainete hindadega. Ja joomine on suur probleem. Minu arvates on SDE ka asjatult loovutanud positsiooni Tallinnas ega võitle erakonna tasandil Tallinna valijate eest. Olulisemad on maapiirkonnad. 3. Miks sa Riigikogus väliskomisjonis oled? Mulle pakuti seda huvitavat võimalust ja olen väga rahul. Olen varasemas elus Avatud Eesti fondi nõukogu liikmena ja ka akadeemilises elus pidevalt välissuhtlusega tegelnud, seega pole rahvusvahelised teemad mulle kunagi võõrad olnud. Pool aastat väliskomisjonis on olnud avardav ja õpetlik. Olen lisaks ka Euroopa Liidu Asjade Komisjonis. 4. Mida peaks SDE sinu arvates ära tegema järgmise 4 aastaga? Vähemuste teemal on veel palju ära teha. Integreerida vene inimesed. Tagada koosoluseaduse rakendusseadused. Luua elatisraha süsteem mahajäetud laste toetamiseks. Seista nende eest, kelle töö on alaväärtustatud ja alamakstud: õpetajate, õppejõudude ja lasteaiakasvatajate eest. Seista sotsiaalteadlaste ja humanitaaride eest, kellest Eesti teadussüsteem kipub üle sõitma. SDE võiks konkreetselt rohkem toetada ka väikeettevõtluse arengut näiteks loovaladel, aidates niimoodi võidelda palgavaesusega. Minu arvates on aeg tegelda ka loomade õigustega, näiteks kriitiliselt üle vaadata, mis toimub Eesti farmides. Arvan, et SDE on just see erakond, kes sellise paljudele inimestele olulise teemaga nagu loomakaitse peaks tegelema. 5. Kuhu tahad poliitikas jõuda? Riigikogus tahaksin kindlasti jätkata. Ma arvan, et võiksin olla kunagi kultuuriminister, aga miks mitte ka mõne teise valdkonna minister. Olen selline tegija tüüp, protsessile eelistan tulemuste tegemist. Ilmselt pikaajalise erasektori kogemuse tõttu ajakirjandusmaailmas. 6. Mis sa arvad naiste võimalustest poliitikas? Arvan, et kõik teed on lahti, aga praktiliselt võib takistada töö ja pereelu ühitamine, kui on lapsi. Poliitika nõuab päris palju aega ka õhtutundidel ja nädalavahetustel, sest pead palju mitteformaalselt suhtlema, et olla kaasatud. Eks minugi 10-aastane laps kannatab, kui taas koosolekule või üritusele suundun. Aga võtan ta ka sageli lihtsalt kaasa. Poliitika on meeste liiga, kui rääkida sporditerminitega. Kas oled nii tugev või mitte, et meeste reeglite järgi mängida. 7. Millised on sinu kõige suuremad väljakutsed hetkel? Loomulikult tahan saada uut mandaati, et tulla valituks Riigikokku. Ja tahan tennisemängus edasi areneda. 8. Mida vihkad? Tühje sõnu ja pateetikat. Pidulikke ebamugavaid riideid. 9. Sinu kõige suurem puudus? Lohakus: imetlen inimesi, kes suudavad korras hoida oma sahtlid, raamaturiiulid ja kapid. 10. Sinu parim iseloomujoon? Mulle tundub, et mind võib usaldada, võtan asju tõsiselt ega oska valetada. Huvitav on see, et peaaegu igal reisil täiesti võõras kohas küsivad inimesed minult teed. See on olnud nii Pekingis ja väikses Fredrikstadis Norras, hiljuti New Yorgis. Ma mõjun vist alati kuidagi kindlalt või ka kohalikuna, vist äratan usaldust.

Eesti juhtivtöötajate hulgas on sooline palgalõhe keskeuroopa riikide väikseim. Ilmus Postimees online´is dets.2014 pealkirjaga "Eestis tasub naistel karjääri teha"

Naiste ja meeste positsioon Eesti ühiskonnas polegi ehk nii ebavõrdne, kui räägib meile EL suurim sooline palgalõhe, mille kohaselt on mehe tunnipalk naise omast Eestis keskmiselt 30% kõrgem. Üllataval kombel on tippametis naiste hulgas Eestis sooline palgalõhe keskeuroopa riikide hulgas kõige väiksem, kõigest 3,8 %. Nii selgub detsembri alguses konsultatsioonifirma Deloitte eestvõttel koostatud keskeuroopa riikide ärifookusega soolise võrdõiguslikkuse uuringust Deloitte XO Survey 2014 „Women In Business in Central Europe: Faster, higher, stronger“, mida esitleti Berliinis pidulikul kõrgetasemelisel koosviibimisel 9.detsembril. Euroopa Liidu Kesk-ja Ida-Euroopasse laienemise 10.aastapäeva puhul läbi viidud uuring tugineb suures osas Eurostati ja Maailmapanga andmetel. Uuritavateks riikideks olid Küpros, Tshehhi, Eesti, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia, Sloveenia. Tippjuhtide palgalõhe näitaja (Managerial Gender Pay Gap) saamiseks võrreldi naiste ja meeste tunnipalku kõrgharidusega juhtivtöötajate hulgas üle 10 töötajaga ettevõtetetes. Võrdluseks on näiteks Saksamaal tippjuhtide seas sooline palgalõhe üle 16%. Samas on naisi tippjuhtide hulgas Eestis alla 10%, mis on silmapaistvalt madal näitaja (Lätis nt 31%, Saksamaal 22%). Võib järeldada, et naisi on Eestis juhtivatel positsioonidel vähe, aga kui nad seal peaks olema, siis saavad nad meestega võrreldavat palka. Soolise võrdõiguslikkuse mõõtmiseks maade ärielus koostati uuringu jaoks nn. naiste indeks. Selleks arvestati naiste osakaalu populatsioonist, iibekordajat, tööpuudust naiste hulgas, naiste vaesusriski, kõrgharidusega naiste osakaalu kõrgharidusega meestega võrreldes, üldist soolist palgalõhet, soolist palgalõhet tippjuhtide seas, kvootide kasutamist, naiste osakaalu parlamendis, naisministrite arvu, naisi suurfirmade nõukogudes ja naisfirmajuhtide osakaalu. Nn. naiste indeksi kohaselt on Eesti keskeuroopa maade hulgas üsna heal positsioonil ehk kolmandal kohal. Tõrvatilk meepotis on ehk vaid teadmine, et esikohal on Läti! Euroopa Liidus liikmeksoleku ajal on Eesti indeksi kohaselt edenenud ühe koha võrra, neljandalt kohalt kolmandale. Naiste tööhõive Eestis on selle aja sees tõusnud 4%. Naiste haridustase on meil endiselt kõrgem kui meestel, kui kümme aastat tagasi oli 100 kõrgharidusega mehe kohta naisi kaks ja pool korda rohkem ehk 252 naist, siis 2012 on meeste haridustase tõusnud ja 100 kõrgharidusega mehe kohta on naisi vaid ca kaks korda rohkem ehk 204. Kõrgele tööhõivele (2012 65% naistest ja 70% meestest töötas) vaatamata on meie iibekordaja 1,56 last naise kohta, mis on keskeuroopa kontekstis suhteliselt kõrge ja jääb uuritud maade hulgas alla vaid Sloveeniale (1,58%). Muide, uuring näitas, et kõrge tööhõive ja iive pole teineteisega vastuolus, nagu argitõde sageli kõlab. Uuring sedastab ka meile teadaoleva asjaolu, et erinevalt mõnest teisest maast pole Eestis kasutusel sookvoote üheski valdkonnas. Hiljuti võttis näiteks Saksamaa Angela Merkeli isiklikul juhtimisel kasutusele sookvoodid suurfirmade nõukogudes. Miinuseks loeb uuring asjaolu, et meil ei ole olnud naispeaministrit ega naispresidenti, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust. Naiste osakaal Eesti parlamendis oli uuringu ajal 19%, mis on osalenud maade keskmisega võrreldav (praeguseks on Riigikogus naisi üle 20%). Naisi on meil suurfirmade nõukogudes vaid 7% ja suurettevõtete (public interest companies) juhtide hulgas andis mõõtmine Eesti tulemuseks 0%. Mida nendest numbritest järeldada? Eesti naiste positsioon pole keskeuroopa kontekstis üldsegi paha, pigem toodi uuringu esitlejate poolt esile meie häid näitajaid nagu hea haridus ja kõrge tööhõive. Mõnigi maa näeb naiste tööellu siirdumist veel suure väljakutsena, millega loodetakse juurde luua ühiskondlikku rikkust. Meie üldist suurt soolist palgalõhet saab seletada struktuurse ebavõrdsusega ehk naiste kõrge tööhõivega madalapalgalistel tööaladel nagu haridus ja sotsiaalvaldkond. Võib spekuleerida, et Eestis on ka palju töötavaid naispensionäre, samas kui mehed on pensionieaks sageli meie hulgast kahjuks lahkunud. On arvatud, et väikese soolise palgalõhega maades on naiste tööhõive madal ja juhul kui naine töötab , on ta karjäärile orienteeritud ja hästi makstud. Kindlasti on palgalõhe ja palgavaesus Eestis probleem ja tõusma peavad haridus ning sotsiaalvaldkonna palgad, kuid samas annab tippjuhtide palgatasemete võrdlus kindlust, et väga kõrge kvalifikatsiooniga töö eest makstakse hästi vaatamata töötaja soolisele kuuluvusele. Seega naistel tasub Eestis karjääri teha.

Arvamusfestival ja laulupidu. Ilmus Delfis august 2014

Teades, et ees ootab esinemine arvamusfestivalil, üldiseks teemaks avalik diskussioon, alustasin mõned päevad tagasi Facebookis mõttevahetust festivali teemal. Mind huvitab, mis formaadiga on tegemist ja milline on kommunikatsioonistrateegia festivali taustal, lihtsamalt öeldes, -- kui festival oleks jõgi, siis milline on see säng, kus ta korraldajate arvates voolama peaks ja miks just nii. Lisaks huvitab mind, miks arvamusfestival on saanud erinevatelt võimutasanditelt nii palju heakskiitu, selle asemel, et olla keelatud? Või vähemalt taunitud ja segadusttekitav, nagu ajakirjandus või mõni alternatiivkultuuri üritus. Moodsa sõnaga tegin oma FB sõprade hulgas crowdsourcing´ut, milleks sotsiaalmeedia on ideaalne keskkond: küsisin, miks inimesed arvamusfestivalile lähevad, mida ootavad ja mida see üritus nende arvates endast kujutab. Arvamusi oli seinast seina, oli kriitilisi ja ei saa salata, küünilisi. Ei läinud kaua aega, kui FB vestlusse sekkusid ürituse korraldajad. Imestasin, et kuidagi närviliselt. Lubasid saata materjali festivali koduleheküljelt (!), kus paljud osalejad oma osalemist juba on põhjendanud. Tänasin viisakalt. Üha selgemaks sai FB vestluse käigus aga see, et meie avalikus diskussioonis pole kanalit, mida ei jälgiks asjaga seotud kommunikatsiooniproffide valvas silm. Meie avalikkus on täis tuhandeid siledaid arvamusi, mis on pakitud kommunikatsiooniproffide juhendite kohaselt. „Metsik“ diskussioon pole võimalik enam isegi sotsiaalmeedias?!? Nii ei imestanudki, kui sain telefonikõne festivali peakorraldajalt Kristi Liivalt, kes soovis ka kohtuda. Nojah, just nii peabki kommunikatsiooniproff menetlema anomaaliaid. Kohtusime ja lasin ennast menetleda. Kõik oli nagu õpikus. Minu sisemine mässaja ja kunagine Eesti Ekspressi ajakirjanik minu teadvuse süvakihtides aga küsib nüüd, kas arvamusfestival on kuidagi püha, et selle kohta ei sobi küsimusi esitada? Facebookis?!? Kas see on nagu laulupeo ründamine ja selle kohta küsimuste esitamine (õnneks on seda Eestis tehtud ja midagi hullu polegi juhtunud)? Kas see on vabariigi alustala õõnestamine, kui küsida midagi kriitiliselt arvamusfestivali kohta? Mida festivali korraldajad kardavad? Arvamusfestivali kohta peaks saama ju ometi vabalt arvamust avaldada ja kellegi ei peaks olema sellest sooja ega külma, karavan liikugu edasi. Nimetatud FB vestluses tekkis festivali korraldajate ja tuliste pooldajate poolt ka kiiresti särgirebimine stiilis: ära tule siis sinna, kui ei meeldi, suveõhtud võib ka mujal veeta, ära tule meie pidu segama. Imestasin ja imestasin. Kas tegijatel on endal nii tugevad kõhklused oma ürituse suhtes, et väike teisitimõtlemise virvendus lööb kohe rivist? Arvamusfestivali igas jututoas peaks lausa kohustuslik olema teisitimõtleja, kes tõuseb püsti, kui liiga sumedaks kisub ja küsib mõne kainestava küsimuse. Viimastel aastatel kommunikatsioonikoolitajana ja arvamusformaadi õpetajana olen kohanud üht hiilivat fenomeni: meie eksperdid ei tohi sageli oma arvamust üldse avaldada. Arvamuse õigus on PR spetsialistide range kontrolli all ja valikuline. Tulemuseks on see, et kümned, sajad eksperdid on Eestis tegelikult kriitilisest avalikust diskussioonist väljas. Et oma arvamusega, mis võib olla vastupidine ametlikule diskursusele omas valdkonnas, välja tulla ei saa, on inimesed vait. Ei soovita jama, lihtsam on mitte midagi öelda. Ja nii meie avalikkus ongi täis valve-„arvajaid“ (jube termin, mis tekkis kuskil 2000ndatel): inimesi, kel on julgust ükskõik, mis teemal alati seisukoht võtta. Kas arvamusfestival pakub siis kohta, kus kõik need eksperdid, kes oma igapäevases elus on vait, lahtiste kaartidega mängivad? Kindlasti mitte. Ma arvan, et arvamusfestivali raamistik annab meile hea pildi nn. domineerivast diskursusest, sotsioloogile hea ülevaade, mis üldse on praegu Eestis üldarusaadavad, üldaktsepteeritavad jutupunktid ja mida nende all räägitakse. Teemapüstitused on üldrahvalikud ja tuttavad (iive, lõimumine, maa ja linn, ebavõrdsus). Esinejaid tundes on enam-vähem selge, millest jutt ja ka kuhu jõutakse. Anomaaliad on festivali „hea tavaga“ välistatud, kriitika on stigmatiseeritud „vingumiseks“ . Ma arvan, et festivali meeleolu on hea ja turvaline nagu rock-kontserdil, kus kõlavad vanad head lood, võimalik, et ka mõni uus, trummi ja bassiga töötlus. Mida siis võiks teha, et festivali formaat tunduks huvitav ka vanadele kommunikatsioonidinosaurustele, kelle seas on skeptikuid palju? Teisitimõtlejate nurk, oma Hyde Park Corner, radikaalid ja mittekonstruktiivne, mitte lahendustele suunatud jutt (ei pea silmas segase-peksmist, vaid argumenteeritud seisukohti, mis lahknevad peavoolust). Jah, see läheks esialgu käest ära. Aga võikski minna, sest tulemus puhastab. Nagu Kalevipoja uusversioon, punklaulupidu või mõni muu äraspidinähtus; et oleks kohal uued kivisildnikud, langid, miks mitte kenderid ja juku-kalled, kel ikka varuks pisut dünamiiti. Eesti igapäevases avalikus diskussioonis on kriitilist arutelu liiga vähe. On „Olukorrast riigis“ ja „Keskpäevatund“, ehk mõni foorum veel. On Memokraat ja mõni teine nishikanal. Palju rohkem on erinevate huvide positsioonilt kõlavaid arvamusi, professionaalselt ülekäidud libedat juttu, mis ajab külma kõhuga kellegi asja, jättes mulje üldisest hüvangust. Võib-olla see ongi paratamatu tänapäev, kus ühtegi avalikkuses toimuvat mõttevahetust ei saa jätta juhuse hooleks, sest mängus on liiga palju: rahad ja jätkurahastus, maine, reitingud, positsioonid, ametikohad. Sellesse konteksti sobib arvamusfestival hästi.