Skip to main content

Poliitikud on välja toonud lapsed ja loomad. Ilmus Postimehe valimisblogis 7.01.2015

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab. Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste osas vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatud. Selge see, et lahutus, probleemid lastega või uus kuum suhe võivad mõjutada poliitiku otsusetegemist, olenevalt muidugi sellest, mis taseme otsustajaga on tegemist. Presidendipere suvine abieluprobleem oli selles mõttes uudisväärtuslik. See kõik aga puudutab negatiivset tähelepanu, millest poliitikud huvitatud ei ole. Positiivse tähelepanu võitmiseks on kõige tavalisem lasta vaatajad ja lugejad oma argipäeva. Eesmärgiks on näidata, et poliitikutel on valijatega samasugused rõõmud ja probleemid, see võib äratada sümpaatiat, kaastunnet ja võimaldab teistel inimestel samastuda. Kui poliitikul on raskused murdeealiste lastega, siis sellest avalikkuses rääkimine – sobivas koha muidugi – võib tuua kaasa valijate poolehoiu. Naise- või mehevahetus kütab alati uudishimu, sellepärast näitavad poliitikud vahel meelsasti oma uusi partnereid. Edgar Savisaar dirigeerib meediat selles mõttes meistrikäega: ilmub mõnele lindilõikamisele värske noorparteilase või esindusliku daamiga linnaametist ja kohe ongi taas põhjust juttu teha, kes võiks olla Hundisilma uus perenaine. Omaette võimalus on tuua rahva ette oma loomad. Minagi olen järjekindlalt rahva ette toonud oma kasside elu, muidugi, tegin seda juba ajakirjanikuna, sokutades lehte pilte ja lugusid oma kassidest, seda ilma igasuguse sümpaatiakogumise tagamõtteta. Iga loomaomanik tahab lihtsalt lõpmatult oma loomast rääkida ja enamasti ei viitsi keegi seda kuulata ega loomapilte vaadata. Kassipilt on siiski endiselt poliitiline valuuta, sest kassisõpru on palju. Keegi võiks pärast valimisi teha lihtsa meediaanalüüsi: kui paljud poliitikud näitavad enne valimisi oma looma ja kuidas. Kas on erakondlikke erinevusi: mulle tundub, et sotsid on rohkem kassi- , reformikad ja IRL koerainimesed. Lapsed on loomade näitamise teema edasiarendus, ehkki oluliselt problemaatilisem, sest lapse avalikkuse toomine peab olema kümme korda läbimõeldum. Poliitiline punkt pärast kena lapse näitamist Facebookis on küll tagatud, aga ka üsna suur laps ei saagi aru saada, mis toimub, kui teda tänaval ära hakatakse tundma. Kuidas suhtuvad tema „kuulsusse“ klassikaaslased ja sõbrad. Laps kasvab ja mingil hetkel saab aru, et teda on ehk kasutatud toreda aksessuaarina kampaanias. Minugi laps on jaganud sotside kampaanias õhupalle, kui ta käis lasteaias. See meeldis talle tohutult. Nüüd koolilapsena olen seda vältima hakanud. Mõne pildi lapse saavutustest panen ikka Facebooki. Täna saab mu laps 10 aastat vanaks ja praegu just kaalun, kuidas seda sotsiaalmeedias tähistada. Enda jaoks ka ikka tubli saavutus, kümme aastat rasket ematööd selja taga!

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…