Skip to main content

Poliitikud on välja toonud lapsed ja loomad. Ilmus Postimehe valimisblogis 7.01.2015

Kristiina Ojuland ja Raimo Kägu näitavad Kroonikas oma glamuurset kodu, Kaia Iva räägib Eesti Naises põhjalikult oma perest ja adopteeritud tütrest, Mihkel ja Liina Raud kirjeldavad televisioonis lahutuse koledusi ja uue pere loomise karisid. Tavaliselt eraeluliste detailide teemal tõrjuvad poliitikud on äkki väga avatud ajakirjandusele: poliitilise kapitali kogumiseks tuuakse avalikkuse ette üsna intiimseid fakte oma elust. Teadagi, käib valimiskampaania ja iga kandidaat teeb kõik, et tähelepanu äratada. Eraelu sobib selleks suurepäraselt: juhul kui poliitik kontrollib olukorda ja saab ajakirjandusele rääkida vaid seda, mida ise tahab. Ajakirjanduses kehtib eraelu kaitstuse põhimõte avaliku elu tegelaste osas vaid osaliselt. Avalikkusel on õigus teada poliitiliste otsustajate eraelulisi nüansse siis, kui see on kuidagi seotud otsusetegemisega ja võib seda mõjutada. Kui mõnel poliitikul on eraeluline probleem või haigus, mis võib mõjutada otsusetegemist, siis on avalik huvi õigustatud. Selge see, et lahutus, probleemid lastega või uus kuum suhe võivad mõjutada poliitiku otsusetegemist, olenevalt muidugi sellest, mis taseme otsustajaga on tegemist. Presidendipere suvine abieluprobleem oli selles mõttes uudisväärtuslik. See kõik aga puudutab negatiivset tähelepanu, millest poliitikud huvitatud ei ole. Positiivse tähelepanu võitmiseks on kõige tavalisem lasta vaatajad ja lugejad oma argipäeva. Eesmärgiks on näidata, et poliitikutel on valijatega samasugused rõõmud ja probleemid, see võib äratada sümpaatiat, kaastunnet ja võimaldab teistel inimestel samastuda. Kui poliitikul on raskused murdeealiste lastega, siis sellest avalikkuses rääkimine – sobivas koha muidugi – võib tuua kaasa valijate poolehoiu. Naise- või mehevahetus kütab alati uudishimu, sellepärast näitavad poliitikud vahel meelsasti oma uusi partnereid. Edgar Savisaar dirigeerib meediat selles mõttes meistrikäega: ilmub mõnele lindilõikamisele värske noorparteilase või esindusliku daamiga linnaametist ja kohe ongi taas põhjust juttu teha, kes võiks olla Hundisilma uus perenaine. Omaette võimalus on tuua rahva ette oma loomad. Minagi olen järjekindlalt rahva ette toonud oma kasside elu, muidugi, tegin seda juba ajakirjanikuna, sokutades lehte pilte ja lugusid oma kassidest, seda ilma igasuguse sümpaatiakogumise tagamõtteta. Iga loomaomanik tahab lihtsalt lõpmatult oma loomast rääkida ja enamasti ei viitsi keegi seda kuulata ega loomapilte vaadata. Kassipilt on siiski endiselt poliitiline valuuta, sest kassisõpru on palju. Keegi võiks pärast valimisi teha lihtsa meediaanalüüsi: kui paljud poliitikud näitavad enne valimisi oma looma ja kuidas. Kas on erakondlikke erinevusi: mulle tundub, et sotsid on rohkem kassi- , reformikad ja IRL koerainimesed. Lapsed on loomade näitamise teema edasiarendus, ehkki oluliselt problemaatilisem, sest lapse avalikkuse toomine peab olema kümme korda läbimõeldum. Poliitiline punkt pärast kena lapse näitamist Facebookis on küll tagatud, aga ka üsna suur laps ei saagi aru saada, mis toimub, kui teda tänaval ära hakatakse tundma. Kuidas suhtuvad tema „kuulsusse“ klassikaaslased ja sõbrad. Laps kasvab ja mingil hetkel saab aru, et teda on ehk kasutatud toreda aksessuaarina kampaanias. Minugi laps on jaganud sotside kampaanias õhupalle, kui ta käis lasteaias. See meeldis talle tohutult. Nüüd koolilapsena olen seda vältima hakanud. Mõne pildi lapse saavutustest panen ikka Facebooki. Täna saab mu laps 10 aastat vanaks ja praegu just kaalun, kuidas seda sotsiaalmeedias tähistada. Enda jaoks ka ikka tubli saavutus, kümme aastat rasket ematööd selja taga!

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku