Kõige keerulisem poliitiku elu juures on pidev vajadus inimestele meeldida. Oma valijagruppidele, kontorile, kampaaniameistrile, erakonna juhtfiguuridele, kogu rahvale. Valimiskampaania ajal peab meeldimine toimuma eriti aktiivselt, vastasel korral on mäng läbi. Tunnistan, et see on mulle väga keeruline ülesanne. Ajakirjanikuna, kes ma olen olnud suurema aja oma tööelust, ei pea kellelegi meeldima. Ajakirjanik võib olla rahulikult kuri bitch, naispoliitik aga peab olema kena, sõbralik, kõikidele naeratama. Kindel, aga soe. Otsustav, aga mõistev. Tunnistan, et ma ei tea aastat, kus oleksin nii palju naeratanud, kui 2014. Juba päris hästi tuleb välja ka „hambapastanaeratus“ fotograafi ees, kampaania lõpuks ilmselt venib see näole juba automaatselt, kui inimestega räägin.
Täna oli SDE üldkogu, kus muu hulgas avalikustati ja kinnitati valimisnimekirjad. Hmm… üldnimekirja 27! Näib, et erakond usub, et ma suudan ringkonnas imet teha, sest kohalt 27 on vähe lootust üldnimekirjast sisse saada, kui just sotsid seekord poolt Riigikogu ei täida (mis on kahtlemata eesmärk!). Number kahena tuleb mul seega teha eriline rebestus. Mind mõnevõrra teatakse, aga kas piisavalt, et koguda paartuhat häält? Ringkonnanimekirjad on teatavasti avatud, mis tähendab, et nimekirja järjestus võib muutuda vastavalt sellele, kui palju keegi hääli saab, nii et iga poliitik ringkonnanimekirjas on teise kibe konkurent. Käib omavaheline rebimine ja pärast mind on meie nimekirjas kindlasti paar nime, kelle valija on sarnase profiiliga. Eelmine kord 2011 olin samas Kesklinna, Pirita, Lasnamäe ringkonnas nimekirja neljas, aga õnnestus tõusta teisele kohale 1128 häälega. Sellest aga ei piisanud, et kohe riigikokku pääseda ning jäin asendusliikmeks, kuni sotsid tegid 2014 märtsis koalitsioonilepingu reformiga. Andres Anvelt sai ministriks ja mina sain Riigikokku tema asendusliikmena.
Valimised on eriline matemaatika ja ma pole kõige tugevam poliittehnoloog. Nii palju aga saan aru, et praeguses olukorras on kõik kaardid ainult minu enda käes. Mis trikke ma jõuan nendega teha, et pälvida valija huvi ja usaldus mandaadi jätkamiseks? Mida on sotsiaaldemokraadid Tallinnas teinud, et ma saaksin valijale öelda, valige meid, sest seisame teie huvide eest? Lastetoetused kindlasti, konkreetne asi inimese pangaarvel. Valitsuses olles on meie panus kaitsekulutuste kindlustamises samuti konkreetne, nagu ka pensionide tõusus. Justiitsministri eestvõttel on tarvitusele võetud perevägivalla vastased sanktsioonid, kindlasti asjakohane. Loodan, et asja saab ka alimendifondist, millega toetatakse mahajäetud lapsi. Sellist abi vajab Eestis iga neljas laps!
Miinimumpalga tõstmine, mida sotsiaaldemokraadid lubavad, on aktuaalne ka ülikoolide jaoks, kus praegu saab teaduskraadiga spetsialistidele maksta ka tubli 600 eurot. Kui SDE on valitsuses, siis enam mitte! Natuke piinlik küll oma kolleegide ees ülikoolis sellisel moel palka juurde lubada, aga ehk leiavad ülikoolid ise vajalikud ressursid, et poleks häbi?
Oma tutvusringkonna tõttu pean revolutsiooniliseks SDE eestvõttel vastu võetud kooseluseadust, millega Eesti kinnitas oma positsiooni Lääne kultuuriruumiss, vastandina Ida-Euroopa kultuuriruumile. Inimõigused on kindlasti teema, mille osas allaandmist ei tule.
Loodan igatahes, et minu sõbrad ei unusta mind valimiste ajal ja läheksid valima.
Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine loomulik olek, ei kurda. Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p
Comments
Post a Comment