Skip to main content

"Seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti". Ilmus Postimehe valimisblogis 5.01.2015

Pühapäeval Pirita Spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära! Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja. 2011 RK valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli nagu kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku! Täna sõitsin läbi linna. Jeess! Pirita teel, Stockmanni juures ja Lasnamäe kanalis on terve galerii. Näod ja loosungid. Savisaar igal pool. Teised väiksemalt. Viktoria Ladõnskaja, ekskolleeg Ekspressist, kes kahjuks liitus IRLiga ja mitte SDEga, kuhu teda ka kutsusime, vaatab vastu Mustakivi teel suurel plakatil. Loodetavasti läheb sul hästi, Viki! Sel aastal arutati ka välireklaami piirangute üle. Infot, et kandideeritakse, on siiski mõistlik levitada ka välireklaamis, sest lehti paljud tänapäeval ei loe, reklaamidega kanalitelt telekat ei vaata. Ehk oleks tark teha nii, nagu pika demokraatiakogemusega Rootsis. Plakatid on maksimaalselt poognasuurused, umbes nagu teatriplakatid Valli tänaval või mujal. Ja nad on väljas valimispäevani. Busspeatustes ja tänavapostidel on kindlasti plakatite koht, aga keegi ei lehvi üleelusuuruses maanteel, segades liiklust. Samas pole mingit mõtet ajapiirangul ja selle võiks mõne teise maa eeskujul kaotada. Et 20.01 peab välireklaam lõppema? Ja politsei asub tegelema juhtumitega, mis nagu on välireklaam ja ei ole ka. Näiteks klaasaknast paistab kellegi pilt tänavale? Ja siis seda juhtumit menetletakse. Täielik pastakast välja imetud probleem, aja- ja raha raiskamine! Tänapäeval jätkub mõjutamine ju nagunii sotsiaalmeedias 1. märtsini. Kas seda on kavas jälitama hakata? Kunagi ehk oli selge, et välireklaami maha võtmine töötas piiranguna, sest sotsiaalmeedia kanaleid ei olnud. Nüüd tasuks see mittetöötav keeld üle vaadata ja ikkagi minna mõõtmete piiramise poole. Ja mis siis juhtuks, kui pildid oleksid väljas 1. märtsini? Politseil oleks vähem tööd ja ta saaks tegelda pärisprobleemidega. Täna ütles suhtekorraldaja Janek Mäggi, keda vist usutakse, raadios, et nende valimiste lubadused on sotsiaaldemokraatlikud ja keerlevad inimese heaolu ümber. Meedia teised kanalid rebisid sellest kohe uudise. Jah, ilmselt ongi Eestis kõik parteid tegelikult keskpõrandal koos, maailmavaatelised erinevused pole suured. Praegu on aeg tegelda ühiskondliku turvavõrgu teemadega, sellest on aru saanud kõik poliitilised jõud. Kui erakondade vahel on lubaduste erinevused minimaalsed, siis valida võiks inimese, kellest tahad, et ta sind Riigikogus esindaks.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…