Skip to main content

"Seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti". Ilmus Postimehe valimisblogis 5.01.2015

Pühapäeval Pirita Spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära! Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja. 2011 RK valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli nagu kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku! Täna sõitsin läbi linna. Jeess! Pirita teel, Stockmanni juures ja Lasnamäe kanalis on terve galerii. Näod ja loosungid. Savisaar igal pool. Teised väiksemalt. Viktoria Ladõnskaja, ekskolleeg Ekspressist, kes kahjuks liitus IRLiga ja mitte SDEga, kuhu teda ka kutsusime, vaatab vastu Mustakivi teel suurel plakatil. Loodetavasti läheb sul hästi, Viki! Sel aastal arutati ka välireklaami piirangute üle. Infot, et kandideeritakse, on siiski mõistlik levitada ka välireklaamis, sest lehti paljud tänapäeval ei loe, reklaamidega kanalitelt telekat ei vaata. Ehk oleks tark teha nii, nagu pika demokraatiakogemusega Rootsis. Plakatid on maksimaalselt poognasuurused, umbes nagu teatriplakatid Valli tänaval või mujal. Ja nad on väljas valimispäevani. Busspeatustes ja tänavapostidel on kindlasti plakatite koht, aga keegi ei lehvi üleelusuuruses maanteel, segades liiklust. Samas pole mingit mõtet ajapiirangul ja selle võiks mõne teise maa eeskujul kaotada. Et 20.01 peab välireklaam lõppema? Ja politsei asub tegelema juhtumitega, mis nagu on välireklaam ja ei ole ka. Näiteks klaasaknast paistab kellegi pilt tänavale? Ja siis seda juhtumit menetletakse. Täielik pastakast välja imetud probleem, aja- ja raha raiskamine! Tänapäeval jätkub mõjutamine ju nagunii sotsiaalmeedias 1. märtsini. Kas seda on kavas jälitama hakata? Kunagi ehk oli selge, et välireklaami maha võtmine töötas piiranguna, sest sotsiaalmeedia kanaleid ei olnud. Nüüd tasuks see mittetöötav keeld üle vaadata ja ikkagi minna mõõtmete piiramise poole. Ja mis siis juhtuks, kui pildid oleksid väljas 1. märtsini? Politseil oleks vähem tööd ja ta saaks tegelda pärisprobleemidega. Täna ütles suhtekorraldaja Janek Mäggi, keda vist usutakse, raadios, et nende valimiste lubadused on sotsiaaldemokraatlikud ja keerlevad inimese heaolu ümber. Meedia teised kanalid rebisid sellest kohe uudise. Jah, ilmselt ongi Eestis kõik parteid tegelikult keskpõrandal koos, maailmavaatelised erinevused pole suured. Praegu on aeg tegelda ühiskondliku turvavõrgu teemadega, sellest on aru saanud kõik poliitilised jõud. Kui erakondade vahel on lubaduste erinevused minimaalsed, siis valida võiks inimese, kellest tahad, et ta sind Riigikogus esindaks.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…