Skip to main content

"Seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti". Ilmus Postimehe valimisblogis 5.01.2015

Pühapäeval Pirita Spordikeskuses uisutamas käies sain aru, et alanud on välireklaami aeg. Olin aastavahetuse Eestist eemal ja kesklinna polnud pärast reisi veel jõudnud. Uisulaenutaja kaval naeratus, mõni võõras uudishimulik pilk, mis kindlasti polnud ajendatud minu hoogsast jääl liikumisest. Jah, ilmselt on nüüd plakatid väljas ja inimesed tunnevad mind ära! Esimene mõte oli küll, et mis lahti, kas Mart Juur on Postimehe Juurikas jälle minu tegevust kajastanud? Kas mõnes kanalis, mida ma ei jälgi, on mõni minuga seotud teema üles võetud? Tunnistan, et seda tunnet, et oled ise seal plakatil, ei olegi eriti. Tekib selline distants, käib nagu mingi etendus ja ise oled parajasti etenduse vaataja. 2011 RK valimiste ajal laiusin Narva maantee kiriku juures suurel plagul ja sõitsin sealt iga päev bussiga mööda. Iga kord ehmatasin, oli nagu kuskilt tuttav nagu. Ennast ju kogu aeg peeglist ei vaata, et kohe ära tunda. Ja glamuur ja Photoshop ka iga päev peeglist vastu ei vaata, paraku! Täna sõitsin läbi linna. Jeess! Pirita teel, Stockmanni juures ja Lasnamäe kanalis on terve galerii. Näod ja loosungid. Savisaar igal pool. Teised väiksemalt. Viktoria Ladõnskaja, ekskolleeg Ekspressist, kes kahjuks liitus IRLiga ja mitte SDEga, kuhu teda ka kutsusime, vaatab vastu Mustakivi teel suurel plakatil. Loodetavasti läheb sul hästi, Viki! Sel aastal arutati ka välireklaami piirangute üle. Infot, et kandideeritakse, on siiski mõistlik levitada ka välireklaamis, sest lehti paljud tänapäeval ei loe, reklaamidega kanalitelt telekat ei vaata. Ehk oleks tark teha nii, nagu pika demokraatiakogemusega Rootsis. Plakatid on maksimaalselt poognasuurused, umbes nagu teatriplakatid Valli tänaval või mujal. Ja nad on väljas valimispäevani. Busspeatustes ja tänavapostidel on kindlasti plakatite koht, aga keegi ei lehvi üleelusuuruses maanteel, segades liiklust. Samas pole mingit mõtet ajapiirangul ja selle võiks mõne teise maa eeskujul kaotada. Et 20.01 peab välireklaam lõppema? Ja politsei asub tegelema juhtumitega, mis nagu on välireklaam ja ei ole ka. Näiteks klaasaknast paistab kellegi pilt tänavale? Ja siis seda juhtumit menetletakse. Täielik pastakast välja imetud probleem, aja- ja raha raiskamine! Tänapäeval jätkub mõjutamine ju nagunii sotsiaalmeedias 1. märtsini. Kas seda on kavas jälitama hakata? Kunagi ehk oli selge, et välireklaami maha võtmine töötas piiranguna, sest sotsiaalmeedia kanaleid ei olnud. Nüüd tasuks see mittetöötav keeld üle vaadata ja ikkagi minna mõõtmete piiramise poole. Ja mis siis juhtuks, kui pildid oleksid väljas 1. märtsini? Politseil oleks vähem tööd ja ta saaks tegelda pärisprobleemidega. Täna ütles suhtekorraldaja Janek Mäggi, keda vist usutakse, raadios, et nende valimiste lubadused on sotsiaaldemokraatlikud ja keerlevad inimese heaolu ümber. Meedia teised kanalid rebisid sellest kohe uudise. Jah, ilmselt ongi Eestis kõik parteid tegelikult keskpõrandal koos, maailmavaatelised erinevused pole suured. Praegu on aeg tegelda ühiskondliku turvavõrgu teemadega, sellest on aru saanud kõik poliitilised jõud. Kui erakondade vahel on lubaduste erinevused minimaalsed, siis valida võiks inimese, kellest tahad, et ta sind Riigikogus esindaks.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY