Monday, January 12, 2015

Kui ajakirjanikud lähevad poliitikasse. Ilmus Postimehe valimisblogis 11.01.2015

Minu „juhtum“ on tekitanud omamoodi tormi intellektuaalide veeklaasis. Kas kunagi vaimseid võimeid näidanud isik võib minna poliitikasse ja kuidas ta end seal peaks ülal pidama? Kas püsida klubis ja jäämagi vehkima vaimumõõkadega või püüdma oma maailmaparanduslikke sõnumeid viia ka laiema publikuni? Juba on Facebookis sõna võtnud juhtiv kultuurikriitik Mihkel Kunnus, kirjeldanud demokraatia traagikat sotsidega seoses ning sõnastanud, et Valle-Sten Maistet häiris just „ajude reetmine“, mida Pilvre tegevus poliitikuna endast kujutab. Just sellepärast kirjutas ta Sirbis poliitika barbistumisest. Teema on ajakohane, sest tipp-poliitikasse on tulemas uus laine ajakirjanikke-intellektuaale-vabamõtlejaid-ajusid: Andrei Hvostov, Anvar Samost, Kalle Muuli, Siim Tuisk. Mul on selle üle väga hea meel, sest arvan, et poliitika vajab just ajakirjaniku taustaga inimesi juurde, selleks, et ei domineeriks juristide omavaheline klaaspärlimäng seadusteksti nüansside üle, omavalitsustegelaste tekk-enda-poole mentaliteet või ärimeeste pragmatism. Hea ajakirjanik oskab näha suurt pilti, ta on enamasti kahe jalaga maa peal, ta oskab mõtteid sõnastada ja teab, kuidas neid kommunikeerida. Kas aga ajakirjanikel läheb poliitikas korda säilitada oma teravkeelsus ja kriitiline positsioon või saame mõne aja pärast lugeda intellektuaalide kurtmist Sirbis, et endised teravad ühiskonnakriitikud on sama munajad nagu kõik vanad olijad. Kas parteidistsipliin teeb oma töö ja jutukad suud sulguvad või säilib Hvostovi-Samosti-Muuli partetagatubade jaoks kahtlemata tüütu isepäisus—kui nad peaks Riigikogusse valituks osutuma? Tunnistan, et ootan suure huviga, kuidas saavad kokku Samosti, Muuli ja näiteks Reinsalu-Vaheri keemiad ja mis sorti reaktsioone me hakkame nägema. Mäletan, et kunagi aastaid tagasi intervjueerisin kirjanik Mihkel Mutti, kui ta oli poliitikas (erakonnas Isamaa) ära käinud ja pärast lühiajalist osalemist lahkunud. Mutt oli ette kujutanud, et ta kaasatakse, ent tunnistas: valmis organisatsiooni või klubiga liitumine pole üldsegi lihtne. Liiatigi on intellektuaalil poliitikas kohati talumatult naljakas, sest ei suuda selle rituaale ja täispuhutud žeste alati tõsiselt võtta ja pole kindel, kas kõik poliitilised võitluskaaslased on sarnase naljasoonega. Ajakirjandusest poliitikasse minek (tulek) on iseenesest väga loogiline samm. Häid ajakirjanikke iseloomustab maailmaparandajalik hoiak, mida elatakse vahel välja valulise kriitikana või isegi künismina. Ajakirjanik on keskmisest tundlikum tüüp, kes maailma ebaõiglust ja kurjust iga päev lähedalt vaadates võib ennast kaitsma hakata küüniku maskiga. Ajakirjanikku häirib ebaõiglus. Mis siis muud, kui ühel päeval käised üles käärida ja ise maailma asju korraldama hakata. Mõnestki ajakirjanikust on saanud väga hea ja tark poliitik, näiteks Marko Mihkelson või Urmas Paet, uhke karjääri on teinud Yana Toom. Kaua sa ikka taod oma maailmavalu klaviatuuri, tuleb ise otsusetegemise juurde pressida! Kui ajakirjanik läheb poliitikasse, siis mõnes mõttes on see nö üleminek „teisele poole“, reetmine. Kõlavad märkused, et nojah, minnakse pehmet äraolemist otsima, muidusööjaks rahva ülalpidamisele, samal ajal kui sõbrad jäävad ahne omaniku kaugast täitma. Parteid aga kohtlevad eks-ajakirjanikke teatava ettevaatusega, sest oled kord ajakirjanik, jääd selleks mõnes mõttes alati. Igal juhul, tere tulemast, Andrei, Anvar, Kalle ja teised! Loodetavasti Toompeal näeme!

No comments:

Post a Comment