Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta. 

Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud. 

Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine, see on kultuurisõda, mis on käivitunud seoses muutuvate arusaamadega kvaliteetsest linnaruumist. Kas lasta raudrohul ja karikakardel, võilillel ja ohakal aiaäärtes kasvada või kõik maha nülgida, eelistatavalt peaaegu mullani.  Pirita on korras ja puhas, põhjendas hiljutine linnaosavanem, arboristiharidusega  Tõnis Liinat  Kloostrimetsa teeäärse taimestiku, sealhulgas  Lillepi pargi nurmenukuaasade mullani mahaniitmist. Korras, erinevalt näiteks Põhja-Tallinnast, kus murulappidel  on valikuliselt kasvama jäetud võilill, malts ja Rakvere raibe,  paljude jaoks otsekui hääl minevikust, kitsikusest, postsotsialismi alandusest ja räpast, idaeuroopa häbimärgist, millega  keskklass on lootnud lõplikult hüvasti jätta. Ja nüüd tirivad hipsterid selle jama välja ja peavad lohakust moodsaks. 

Kord – see on  täpselt ette kirjutatud muru pikkus erinevates asukohtades, naabrivalve ja trahvid roheala hooldamata jätmise eest. Mida ühesugusem, seda parem. Moodsad tuuled eelistavad  standarditele segadust ja kalkuleeritud minnalaskmist, mis näeb pikas rohus elupaiku ja keskkonna rikkust.  Haljastus ennetab linnades  inimesi ohustavate kuumasaarte teket – sellega on nüüd viimaks võimalik müüa pikemat rohtu linnas.  Isegi Tallinna linn on muutmas haljastuse põhimõtteid ja loobub ehk trendist lillepott kolletaval platsil – sest kaebused kõrbestunud rohealade üle on jõudnud ka kõige asfaldi- ja tehiskeskkonna lembesemate otsustajateni. Tallinn on saamas Roheliseks Pealinnaks ja see annab linnaorganisatsioonis argumendid keskkonnasõbralikumale tiivale. 

Mõni aasta tagasi Eestiski tähelepanu pälvinud akadeemilise taustaga popmõtleja Yuval Noah Harari selgitab oma menukis “Homo Deus, homse lühiajalugu”(2015, e.k. 2019), kust on pärit tänapäeval kohustuslik idee murulapist eramajade ja avalike hoonete ees: nimelt staatuse sümbolina keskaja Prantsusmaa ja Inglismaa aristokraatide lossidest. Komme kinnistus varauusajal ja sellest sai kõrgklassi tunnus. Korrastatud muruplats nõudis maad ja hulganisti tööd, mida igaüks ei saanud endale lubada. Kasu polnud platsidest midagi, sellel ei saanud nt loomi karjatada ja vaeste jaoks oli see maa raiskamine. Halvasti hooldatud muruplats aadliku maja ees andis tunnistust rahalistest raskustest. Mõnel edeval muruplatsil on siiani ka käimine keelatud. Et rohuliblede piinlikult korras ribad kuulutasid võimu ja staatust, on inimesed hakanud muruplatse samastama poliitilise jõuga, ühiskondliku võimu ja majandusliku jõukusega, kirjutab Harari. 19. sajandil võttis väikekodanlus kombe aadlilt üle ja  tööstusrevolutsioon tõi muruniidukite ja vihmutite tootmise. Ameerika eeslinnades kujunes ülikorras muruplatsist midagi, mis pidi kesklassi esindajal kindlasti olema. Kujunes eeslinnade nädalavahetuse riitus – muru niitmine – pärast pühapäevast jumalateenistust tõmmati õuedes  üheaegselt käima muruniidukid. Korrastamata muruplats maja ees näitas, et midagi on peres kindlasti korrast ära. 

Harari hinnangul on tänapäevaks muruplatside hooldusega seotud tööstuse seemned, taimed, väetis, niidukid, vihmutid, aednikud käive USAs aastas miljardeid ja muruplatsid on levinud isegi kõrberiikides Araabias, kus vesi kulla hinnaga – keskklassi majade ees edasipürgimise märgina. 

Eestis oli 1990ndatel linnades veel tavalised looduslikud tühermaad, võsa  – paraku ka kevadised kulupõlengud – aga Lasnamäel elasid võsas ööbikud ja siilid, õhtuti võis kuulda pikka rohtu armastavat rukkirääku. Nüüd on trimmerdajad hetkega kohal, kui võõrliikidest haljastusribadel  sirutub esimene raudrohuõisik. Ehituspoodide aiaosakondade relvastus  võitluseks rohttaimedega täieneb iga aastaga, erineva niidulaiuse, kõrguse ja võimsusega niidukid, erinevad lõiketerad ja jõhvid trimmeritele –  traktorid ja robotniidukid igale maitsele. Veel on lubatud ja müügis taimemürk, ühtlasi mesilasetapja,  glükofosfaat Round-Up ja teised tooted ebastandardsuse likvideerimiseks. Rohuhävitamise relvapargile vastukaaluks on moodsad  trendiinimesed  ausse toonud vikati, need on esialgu eksklusiivsed tööriistad, mida oskavad töökorda sättida vaid valitud käsitöölised – taidurid, kes pinnivad/häälestavad vikateid ükshaaval ja personaalselt. Esivanemate vikat on praegu valitute klubiliikumine, aga samas, juba saab rahvas Tallinna botaanikaaias  käia vikatitrennis, et suveõllest keskkohta trimmi saada. 

Muutuse toobki tüütu “häälekas vähemus” – seda teadis juba sotsiaalse muutuse mehhanisme kirjeldanud sotsioloog Moscovici 1970ndatel, aga muutus pole kunagi valutu ja ühesuunaline progress.  

Keskkonnateadlikkus pole suures plaanis paraku mingi idealism, vaid kantud majanduslikust mõtlemisest ennekõike.  Kliimasoojenemine ja liikide kadu ähvardab inimese heaolu ja tulusid. USA Ökotehnoloogia Keskus ( Center for EcoTechnology) andmetel eraldub tunnise muruniitmisega 11-kordne saastakogus võrreldes nt uue autoga ja aastas kulub  niitmiseks muljetavaldav kogus fossiilset kütust. Maastike niisutamiseks kulub  vett, pestsitsiide, seemnete ja väetiste pakendidest jäävad plastijäätmed. Siiski oli alles mesilaspopulatsiooni häving  see, mis häirekellad USAs mõni aeg tagasi tõsiselt helisema pani, sest ilma tolmeldajateta võib unustada ka  põllumajanduse. Maailm liigub, küll vaevaliselt ja suuresti vastutahtmist keskkonnasõbralikumate valikute suunas.

Eesti väikelinnades roostetavad vikatid vaesuse märgina esialgu kuurides või on Kuusankoskile vanarauana maha müüdud, aus on  traktorid, trimmerid ja uuema tuulena robotniidukid. Eesti kevad ei saa veel saabuda mootorimürata, USA äärelinnade kultuurist  eeskuju saanud elulaad on muutunud eestlase  rahvuslikuks rituaaliks, millest pole lihtne loobuda. 

Üksildane raevukas müttamine aias ja võsa hukkamine sobib meile vist argipingete maandamiseks ja sisemise tasakaalu saavutamiseks. Türi kevadpealinna tähistamiseks tõmmati veel eelmisel kevadel käima vana hea muruniidukite armee. Aga järsku on kevadpealinlased  juba eneseiroonilised? 

https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120045208/barbi-pilvre-arusaam-mullani-niidetud-murust-kui-taiusliku-korra-kehastusest-on-visa-kaduma