Monday, November 18, 2013

Ajaleht Sirp. Arenguvisioon aastast 2008

Sirbi-skandaal tuletas meelde, et 2008 kandideerisin Sirbi peatoimetajaks. Kandideersin tõsiselt, sest EEs paistis mu töö lõppevat ja mõtlesin, mis edasi. Tookord valiti jätkama Kaarel Tarand, sest tegelikult ei olnud SA Kultuurileht üldse kavas peatoimetajat vahetada, nagu Toomas Väljataga pärast konkurssi tunnistas. Olin lihtsalt mängu ilu pärast kaasatud. Mulle oli igatahes huvitav kogemus. Selline oli minu visioon Sirbi muutmise vajadusest 2008, päris asjalik tundub ka praegu. Rahastamine: Ajaleht Sirp on läänelikul meediamaastikul erandlik ja ainulaadne nähtus: kultuuri- ja ühiskondlik-poliitilise sisuga, laia sihtgrupiga nädalaleht. Sirp on kaotanud küll oma kunagise juhtiva positsiooni avaliku diskussiooni keskmes (ning kümneid kordi lugejaid), kuid on endiselt kõige tõsiseltvõetavam „arvamusplats” Eesti meediamaastikul. On selge, et vabaturg ja tänane meediatööstus sellise väljaande olemasolu ei toeta (nagu ei toeta turg analoogsete väljaannete turuleilmumist). Seega: soovides Eestis säilitada areeni ühiskonna, poliitika- ja kultuuriteemade süvaanalüüsiks ja diskussiooniks, on riigipoolne toetus vältimatu. Samas on vajalik sõltumatus poliitilistest hoobadest. Siiski oleks võimalik väljaande jõulisem avamine kultuurireklaamile. Koosseis: Sirbi toimetus koosneb kogenud ekspertidest, kes suudavad oma ala vahendada ka laiemale lugejale kui sisering. Võimaluse korral tasuks kaaluda arhitektuurieksperdi kaasamist, kuna arhitektuur, kujundades otseselt meie kõigi avalikku ruumi, peaks olema ajakirjanduse pideva tähelepaneliku pilgu all. Sisu: Sirbi iseloom on kahetine, mõnes mõttes kahestunud. Arvamus- ja ühiskonnakülgedel on Sirp selgelt laiemale lugejaringile suunatud. Sirbis lugude avaldamine on prestiižne, lehes esinevad väärikad autorid. Kuigi lugejate hulk ei ole suur, loevad Sirpi paljud arvamusliidrid ja otsustajad, kelle jaoks EE Areen, EPL nädalalõpulisa ja Postimehe arvamuslisa ei paku piisavalt infot, analüüsi sügavust või mahtu. Samas on Sirp kultuuriringkondade siseleht, mis puudutab „kaunite kunstide” lehekülgi. Areng võiks olla suunatuses laiemale lugejaringile, kuid säilima peaks nõudlikule nišiajakirjandusele vastavad kvaliteedistandardid. Laiemale lugejaringile saaks tekste lähendada isegi väikeste tehniliste võtetega: lisainfoga autorite kohta (ka autorite näofotod), taustainfo lisamisega (eelmised artiklid samal teemal jne), kujunduselementidega (sisukad alapealkirjad, väljatõsted) Sirbi arvamusküljed võiksid ka olla järjekindlamalt avatud tõlkematerjalile (publitsistika, esseistika). Järjekindlamalt sooviks arendada meediateemade käsitlemist, meediakriitikat (selle valdkonna võtaks meeleldi oma reaks). Sirbi autorite hulgas näeks taas hea meelega Eesti sotsiaalteadlasi, kes viimasel ajal lehes väga sageli ei esine. Muusikakülgedel võiks lisaks klassikaarvustustele olla ka materjale niši-rockmuusikast, klubimuusikast. Vorm: Sirbi kõige nõrgem külg on kujundus. Kujundusuuendus on vältimatu! Kujundus on hetkel lohakas, ebajärjekindel, isegi kole. Praegune kujundus ei soodusta lugemist, ei tule lugejale vastu. Kasutamata tekstielementide võimalused (halvasti vormistatud alapealkirjad, suvalised väljatõsted, pildiallkirjad) ja foto võimalused (foto sageli juhuslik, kummaliselt kadreeritud). NB! Sirp peaks jääma igal juhul must-valgeks, kuid mustvalge foto ongi tänapäeval eksklusiivne. Et graafiline disain on kultuuri osa, võiks Sirbis konkreetselt välja paista. Sirbi kujundus peaks olema moodne, Sirpi lehitsedes peaks olema tunda, et tegemist on tänase päeva lehega. Samas: tekst peaks olema loetav, liialdusi ja vigurdusi tuleks vältida (liiga väiksed kirjad, tumedad taustad, mida on näha nt. noortele suunatud kultuurilehtedes jne). Võrguväljaanne: Sirbi võrguväljaanne on hetkel paberlehe arhiiv. Võrguväljaannet peaks edasi arendama. Võimalus oleks võrku lisada tekste, mis paberlehte ei mahu, jätkulugusid, diskussioone. Võrguväljaandes võiks avaldada ka heli ja pildifaile, linke Youtube´i jms. (muusika-, filmi- või ka teatriarvustuse juures link). Võrguväljaande arendamine on suur ja omaette töö, millesse aga peaks panustama, ennekõike mõeldes noorele meediatarbijale.

Monday, September 30, 2013

Täna Pirita, homme Toompea! KOV 2013 Pirita SDE valimisloosungid

1. Arendame Pirita purjespordikeskuse (TOP) piirkonda miljöötundlikult. Unikaalsele krundile jäägu puhkeala või kerkigu unikaalobjekt. Oleme vastu TOPi ala täitmisele korterelamutega, mida võimaldab praegu linnavolikogu poolt heaks kiidetud planeering. Sellise massiivse elamuehituse jaoks puudub Pirital vajalik infrastruktuur: koolikohad, lasteaiakohad, transpordivõimalused. Tahame, et Pirital säiliks senine elukvaliteet ning et meie kodukanti arendataks kaalutletult. 2. Säilitame Pirita Majandusgümnaasiumi gümnaasiumiosa. Teeme kõik, et paraneks seal pakutava õppe kvaliteet ja kasvaks kooli maine. 3. Seisame selle eest, et Pirita kinnisvaraarenduse käigus säiliks siin rikkalik loodus- ja puhkekeskkond. Pirita loodus on väärtus omaette ja see peab ellu jääma. Pirita on oma looduskauni keskkonna tõttu kogu Tallinna linna puhkepiirkond nii suvel kui talvel ning see kaob, kui loodus hävitatakse. 4. Säilitame miljööväärtusliku elukeskkonna olemasolevates ajaloolistes asumites ega luba arendajatel läbi viia arutuid, üksikisikute hetkekasu silmas pidavaid kinnisvaraprojekte. 5. Töötame koostöös Viimsi vallaga Viimsi-kesklinna suuna liikluse parema korraldamise nimel, eelistades ühistransporti. 6. Ehitame Piritale planeeritud lasteaiad ja uue koolimaja Padriku elurajooni. Toetame erasektorit lastehoiu- ja haridusteenuste pakkumisel Pirital. 7. Tagame Pirital turvalise elukeskkonna, elanike elu, tervise ja vara kaitsmiseks vajalikke meetmete rakendamise, seal hulgas kaasajastame ja korraldame mõistlikult ja ohutult asumisisese liikluse ja ühistranspordi. 8. Seisame Tallinna Põhimäärusesse muudatuse sisseviimise eest, millega antakse linnaosade halduskogudele õigus teha otsuseid kohalike arengute kohta. 9. Tagame kodanikeühendustele ja nende kaudu kohalike elanikele reaalsed kaasamise ja koostöö võimalused linnaosa arengute kavandamisel.

Friday, August 30, 2013

Kodanike ühiskond kui Pirita vastupanuliikumine

SDE suurim saavutus Pirita linnaosas alates 2009 on kahtlemata linnaosa valitsemisstiili muutmine: aktiivsete kodanike ehk asumiseltside esindajate kaasamine linnaosa halduskogude komisjonidesse. Kui Pirita linnaosas pärast 2009 valimisi toimunud läbirääkimistel pidasid SDE esindajad loomulikuks, et komisjonides on ka asumiseltsi esindajad, nimetas Keskerakonda kuuluv juhtpoliitik asumiseltse üldnimetusega „kisa“, mis takistab võimu teostamist. Avalik huvi, mida kodanikuliikumised esindavad, oli Pirital veel mõni aasta tagasi täiest võõras mõiste. Kodanikuliikumised vaidlustavad autoritaarset valitsemiskultuuri ja kahtlemata on see ebamugav. Kabinetivaikuses on lihtsam linna asju ajada, rõhudes oma kogemusele ja valitsemispädevusele. Asumiseltsid on viimastel aastatel Tallinna mõnes linnaosas kasvanud jõuks, millega peavad arvestama nii linnavõim kui – lähenevate valimiste kontekstis --ka opositsioonis olevad poliitilised parteid. Pirita, Nõmme, kesklinna erinevate asumite ja Põhja-Tallinna asumiseltsid koondavad endas aktiivsemaid kodanikke, kes on sageli linnaeluga seotud erialade eksperdid või muidu tundliku ühiskondliku närviga tegelased. Nad on valmis oma teadmisi linnakorraldusest, liiklusest, arhitektuurist või ka valitsemiskultuurist jagama selleks, et paremaks muuta oma kodukoha elu. Nad on kohalikul tasandil sageli poliitilise opositsiooni või vastupanuliikumise rollis, hoiavad silma peal linnaelu korraldusel, mida ametnikud sooviksid teostada vaikselt ja eksponeerida vaid päikesepoolelt. Kodanikuliikumiste piiranguks on muidugi see, et enamikule on see tegevus vabast ajast toimuv tasuta tegevus. Isegi kui asumiseltsid saavad projektipõhist toetust (enamasti välisrahastusest), piirab aktiivsete kodanike kaasalöömist asumi elukorraldamises aeg. Aktiivsed kodanikud on sageli ka oma tööelus hõivatud spetsialistid, paraku. See takistab ka kaasalöömist linna poolt pakutud võimalustes oma hääl nö ametliku agenda raames kuuldavaks teha. Täna Tallinna linnas „kaasatud olemine“ sisaldab ka riske. Palgalised munitsipaalametnikud võivad kodanikuliikumisi küüniliselt kuritarvitada, lastes neil ära teha töö, mida peaksid tegema ise või võttes kaasamise sildi ilma rahata kasutusse nende inimeste ekspertiisi. Hiljem, valimiseelses poliitvõitluses aga saab kodanike algatusest sündinud edulugusid näidata kui oma töö vilja. Tallinna linn korraldas sel kevadel hoogtöö korras mitmeid kaasamisüritusi, et kodanikuliikumised oma mütsi alla saada ning kodanikuliikumiste protsess suunata võimuoleva Keskerakonna poliitilisse jõesängi. Kampaania korras koguti ka Pirital kodanike ideid ja probleeme, et demonstreerida mõned kuud enne valimisi oma elavat huvi elanike probleemide vastu. Nagu oli ette arvata, see ei õnnestunud, poliitilise manipuleerimise protsess oli läbinähtav ning üritus kukkus tegelikult vähese osaluse tõttu läbi. Võimu poolt ärakasutamist takistab see, et Tallinna asumiseltsid on oma olemuselt opositsioonilised, kriitilisel positsioonil mistahes võimu suhtes. Sellisena on nad linnaelu demokraatliku korralduse osas ülimalt tervitatav nähtus. Samas, koostöövõimetus ja kompromissitus võib olla asumiseltside suurim nõrkus. Ei saa ju öelda, et kõik, mis Tallinnas tehakse, on oma olemuselt alati halb. Edukas lahendus nõuab enamasti kompromisse ja kõikide huvide arvestamist. Kodanikuliikumised, erinevalt võimulolijatega, ei pea arvestama näiteks arendajate ja ettevõtjate huvidega. Siin ongi suurim konflikti allikas. Keskerakonna suunalt on asumiseltside suhtes kõlanud süüdistusi, et need tegutsevad üksikute häälekate kodanike huvides, kes on endale võtnud voli rääkida kogu asumi nimel. Tehnilises mõttes on valimiste kaudu võimule saanud poliitilise partei esindajal muidugi ette näidata mandaat, saadud häälte arv linna- kodanikelt, ja häältega saadud volitused linlastelt oma asja ajada. Kodanikuliikumiste esindajal seda ette näidata ei ole. Samas teame, et valimistehnoloogiate tõttu on Tallinna linnaosade halduskogudes ja volikogus isikuid, kes sisuliselt linna asjades kaasa rääkida ei suuda, ent on võimukogudes tänu parteilisele kuulekusele. See võimaldab linna juhtida jõuliselt ülevalt alla, läbi viia erinevate rahastajate huve kinnisvaraarenduses ja ignoreerida, kui vaja, linlaste (maksumaksjate) tahet. Argumendiks sellise juhtimise juures on see, et enamikul inimestel on üsna ükskõik, mis toimub, enne kui arendustegevus, magistraali rajamine või mõni muu linnaelu ilming ei toimu tema koduõuel. Kuni prügi veetud, tänavad puhtad ja liiklus kuidagi korraldatud, pole suurel osal inimestest vahet, kuidas otsustusprotsess toimub. Ollakse harjunud ennast tajuma linnavõimu alamana, mitte aga maksumaksjana ja linlasele, kellele linnaametnikud on palgatud teenust osutama. Kodanikuliikumised asumites on koostööpartner, kellega valitsejatel on kasulik arvestada, sest nad koondavad endas ärksamaid inimesi, kes on sageli mingi kitsama asumi arengu aspektis eksperdid. Asumiseltsid on demokraatia ilming linnaelus ja mis puutub Tallinna, siis mistahes pealinnas võimuolev poliitiline jõud peaks asumiseltside inimesi kohtlema kui kompetentsi omavaid partnereid. Kaasamise mõte on ju selles, et need, keda otsused puudutavad, oleksid otsusetegemise protsessis kaasas algusest peale. See ei ole võimulolijaile kindlasti mugav, aga kokkuvõttes tagab kvaliteetsema linnajuhtimise. Seisan kindlasti selle eest, et Tallinna juhtimises oleks enam kuuldav kohaliku inimese hääl ning valimisstiil muutuks avatuks ja kaasavaks igalt tasandil.