Monday, July 4, 2016

Poiss. Eesti Ekspress Areeni kaanelugu 22.06.2016




Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus.  Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis  Eesti pole  viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie  kollektiivses teadvuses  juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil  suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu.
Kamp noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab, sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poiste primitiivne pauer: mustale ust, naistele koht, homod haiglasse.  Kuidas need lihtsad vihased poisid üldse Toompeale sattusid, kui peaks kõrtsi taga kaklema? Kuidas poiskad sattusid parlamenti, kus peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma küpsete isiksuste valgustatud, argumenteeritud, vastutustundlik arutelu rahva jaoks kõige olulisemates küsimuses?
Eesti inimesed tahavad poliitikutelt midagi, aga ei tea, mida  ja rusikatega vehkivad poisid parlamendis, kes opositsioonis olles millegi elluviimise eest ei vastuta, on rahva tahtel selle väljenduseks. Jungi skeemi järgi: kui poiss saab kontrollimatu ülemvõimu, on tulemuseks pettumus, konfliktid, kriis ja segadus. Arhetüüpi saadab alati tema vari, vastand. Poisi varjuküljeks ongi  rahutus, avantürism, vastutamatus, võimetus midagi tegelikult lõpule viia ja korda saata. 
Igavene poiss on võluv, sest tas nähakse kasvupotentsiaali ja tulevikulootust. Kaklusklubi poiste kõrval seavad Eestis avalikku agendat teised, peenemad poisid, keda  huvitavad peamiselt vidinad, digitehnoloogiad, autod ja  muud mänguasjad, mis on muutunud eesmärgiks iseeneses.  Tehnoloogia ülimus ja  lihtsustav tehnoloogiline determinism Eesti identiteedis on keskne poisteriigi tunnus.  Peenemate poiste teemad on ühiskonna keskseks kõneaineks, sest nad on võtmepositsioonidel. Neile vastuvaidlemine, isegi nende mahajahutamine tähendab praeguses Eesti väärtusruumis endale vee peale tõmbamist, mille tõttu digilahenduste absolutiseerimine on muutunud valdavaks asendustegevuseks, pisut liialdades: igale probleemile, ka sotsiaalsele oma äpp, ja õnn saabubki õuele! Utoopiad on ikka tehnilisi lahendusi müstifitseerinud, IT areng on Eestis aga toonud kaasa radikaalseid seisukohavõtte, mis ignoreerivad senituntud arusaamu ühiskondlikest protsessidest ja inimeksistentsist.
Poisid suurt pilti vaadata ei oska või ei viitsi, kui saab nuppe vajutada, omavahel  tehnilisi näitajaid võrrelda. Eesti edu edetabelites, pidev sportlik mõõduvõtmine, kemplemine suuruse, kiiruse, võimsuse, uudsuse teemal on oluline, tegevuste otstarbekus ja mõttekus on teisejärgulised.  Realism  ja kahe jalaga maa peal seismine tundub poisile emane või lausa raugalik. Mõni aeg tagasi arutas kogu avalikkus kulm kortsus ühe taksokutsumise mobiiliäpiga seonduvat probleemistikku kui Eesti arengu keskset küsimust. Tõsimeeli diskuteeritakse, et kui mingisse protsesssi on kaasatud mobiili- või mõni muu digirakendus, on tegemist ühiskonda revolutsiooniliselt muutva praktikaga. Üks progressiivne poistegrupeering näeb totaalset lahendust isesõitvates autodes, mis kaotavat inimloomusest omanikutunde, privaatsusevajaduse ja  tekitavat paratamatuse uut tüüpi  inimsuheteks.  
Poisi domineerimine rahvuslikus vaimsuses seostub hooletu riskivõtmise, liiklushuligaansuse, reeglite rikkumisega rikkumise enda pärast. See tähendab pimekurvis möödasõite,  purjusujumist, minuga-see-ei-juhtu- ja kiirlaenumentaliteeti. Mõttetud hukkumised Eesti ehitusobjektidel, lõhkekehadega mängimine, teelt väljasõitvad rahvast tuubil täis bemmid Eesti maakohtades, lastega toimuvad õnnetused koduõuel, kõik, mis puudutab turvanõuete ignoreerimist nn Darwini auhinna nominentide vaimus -- Eesti argipäev – räägib ühiskonna ebaküpsusest ja poisiliku alge ülimusest. Vana maailma turvahullus tundub keskmisele eestlasele isegi naljakas – nagu igasugused tädilikud safety first nõuded kuskil vanal heal Inglismaal või veelgi enam, skandinaavialik vatitupsus elamise mentaliteet, ohutuskaardid ja ennetavad abinõud, mis õigel kalevipojal  ei lase elada.
Puer aeternus Jungi mõistes tähendab rahutust, mässu, vastutusvõimetust, eneseimetlust, distsiplineerimatust, positiivses mõttes rahutut loovat ja otsivat vaimu. Selle üks tuntumaid kultuuriajaloolisi kehastusi  on Peeter Paan, J.M. Barrie 1904 ilmunud näidendis „Peter Pan or The Boy Who Would Not Grow Up“ sündinud tegelaskuju. Igavene rahutu nooruk, ülbe poiss, käige- te-kõik-kuradile-eluhoiakuga kutt, kes juhib poistekampa nimega Kadunud Poisid (Lost Boys)  saarel nimega Eikunagimaa (Neverland) ja suhtleb piraatide, haldjate ja merenäkkidega. Need  poisid, kes on vanemate juurest jalga lasknud või vanemate poolt hüljatud, elavad Peeter Paani juhtimisel igaveses süüdimatus lapsepõlves. Peeter Paani üks iseloomulik omadus on see, et ta ei karda surma ja naudib ohtu.
Poisi arhetüübi progressiivset poolt väljendab Saint Exupery 1953 ilmunud romaani „Le Petite Prince“ karakter Väike Prints, lapsesuu ja filosoof, kes esitab täiskasvanute maailma kohta ootamatuid ja teraseid küsimusi, pannes nii kahtluse alla harjumuspärase ja enesestmõistetavaks peetu.  Poiss Väikse Printsi kujul  on armastusväärne tarkpea, kelle vaimukust ja värskust igas seltskonnas hinnatakse ja kelle nutikusele aplodeeritakse.
Jung kirjeldas puer aeternust kui igavese nooruse arhetüüpi vastandina teisele arhetüübile, targale konservatiivsele vanamehele, senexile, kes võtab vastutuse ja on pigem pidur, aga on kogenud ja näeb suurt pilti. Puer aeternust on vastandatud ka tegudemehele, tegijale (man of action), kes ainult ei ärple, vaid ka teeb midagi ära.
Miks Eesti selline poistekampade tõotatud maa on? Miks ei domineeri Eesti vaimsuses vana tark konservatiivne mees või vastutustundlik ema? Isegi vastupidi, poisilik Eesti, nooruk võtab endale pidevalt jultumuse irvitada enda arvates seniilse, tagurliku, aeglase, läbirääkiva, otsustamatu, innovatsioonikauge ja ennekõike tehnoloogialeige vaimselt raugastunud Euroopa üle, kus otsustusõigus on oluliselt vanemate inimeste käes.  Poissi ajab naerma, et Euroopas  ollakse muutuste ja eriti tehniliste vidinate osas konservatiivsem ja ettevaatlikum, ei taheta näiteks ID- kaarti ega andmebaaside ristkasutust, isegi internetipangandust, sest väärtuseks on turvalisus -- poisile täiesti arusaamatu mõiste --  ja hoopis teise tähendusega privaatsus.  Suur emme Euroopa teeb Eesti-poisile  kannatlikult pai, kiidab tema vidinaid ja lahendusi, kui poiss jutul käib, ning kuulab pead noogutades vaikides ära poisi järjekordse ärplemise. Poiss sai kiita, kui oli 15, nüüd on poiss 30, aga tahab endiselt kiita saada samade asjade eest.  Euroopa emme on suuremeelne, see pole ju raske Eesti-poissi kiita: Väikese Printsina  on ta armas,  Peeter Paanina võib aga liiga mõistlikule vanale maailmale anda ideid reformideks ja muutuseks, kuigi ei suuda neid ise kunagi läbi viia. Poiss tuleb ja sütitab, siis jookseb edasi, et järgmises kohas sädet anda. Seejärel tegeleb vana maailm edasi päris eluga, kus tehnika, innovatsioon, muutused on vahend, mitte eesmärk iseeneses ja põhiväärtusteks on vastutuse jagamine, turvalisus, kaasatus, jätkusuutlikkus ja muu eesti mõistes pehmo.
Kuni on emme, kes poissi imetleb, toetab ja raha annab, niikaua on poiss rõõmus ja positiivne, niikaua jumaldab ta suurt emmet. Kui emme muutub rangeks, hakkab seadma piiranguid ja kasvatama, saab poiss kurjaks, kaebab, et emme ahistab ja nõuab vastutuse jagamist, musta tööd, probleemidele silmavaatamist. Nii on Eesti kui poiss praegu vihane, et mänguasjadeks (teed, taristud) saadud Euroopa raha eest tuleb nüüd silma vaadata maailma inimlikele muredele, võtta näiteks vastu pagulasi ja välja kannatada inimeste erinevused. Kuigi poiss on reeglitest kuulnud, pole ta neid kunagi tõsiselt võtnud, sest emme on võimaldanud välja vingerdada, musta töö ja ebameeldivad ülesanded ise ära teinud ja poisil lasknud tegelda oma mänguasjadega.
Kui Eestis on poiss, kes keeldub saama täiskasvanuks,  keskne rahvuspsüühe arhetüüp, pole puer aeternus  tänapäeva moodsa maailma kultuurikihistustes kuskil võõras.  Terve  meelelahutustööstus on  täna noorusekultuse ja poisilikkuse valitseda. Rock on alates oma tekkeajast 1960ndatel poisi maailm, kus võibki igavesti nooreks jääda. 70sed poisid panevad aga edasi, ei väsi, ja publikut jätkub. 60sed mehed võivad õnneliku saatuse korral isegi välja näha kui poisid, juhul kui elumöll pole neid kaasa viinud. Poisile on reeglina omane surra noorelt, raju nooruse tagajärjed annavad pärast 40ndaid korraga tunda. Igavese rockinooruki kehastus on Nirvana Kurt Cobain ja Doorsi Jim Morrison, kes andsid eluraskustele alla enne 30ks saamist. Michael Jackson identifitseerus isegi deklaratiivselt Peeter Paaniga, igavese noorukiga, nimetades muu hulgas oma valdused Neverlandiks.
Muhedasse onupõlve jõudnud rockipeerud meil ja mujal on vaatamata kõigele natuke koomilised, aga sisemine poiss ei võimalda neil täiskasvanuks saada. Füüsis  vananeb, kuid publik annab andeks ja näeb laval karglemas ikka sedasama 25st noort meest,  sest meie meeltes on rockipoiss eatu.
 Teine maailma pueriilsuse tõotatud valdkond on mängutööstus. Algselt teismelistele poistele orienteerunud mängudetööstus pole ammu enam laste jaoks vaid siin on kasvav sihtgrupp  laps-täiskasvanu inglise keeles kidult (kid+ adult), inimene, kes ei kasvagi kunagi suureks ja keda mitmed tööstusharud näevadki oma keskse kliendina. Harry Potteri maailm, Shrek, Angry Birds on sujuvalt üle võtmas ka nooremate keskealiste vaba aega ja meelelahutusvalikuid. Eesti koolipoiste seas on populaarsed juutuuberid, vormiliselt meheeas poisid, kes esitlevad videotes lõputu vatramise ning  Beavis- ja-Butthead-stiilis naerumökitamise saatel oma väljamõeldud lapsikuid mänge. 
Poisi identiteet on seotud tema noore trimmis kehaga, mis  on ühtlasi poisi peamine eneseväljendusvahend. Kaasaegse kultuuri kehakultusse sobib poiss hästi, ta on üheaegselt meie ajastut valitseva kehakultuse looja ja  kandja.  Jõusaal, tätoveeringud, juuksed – mis võimalused viljeleda oma keha kui eesmärki iseeneses ja sellega jätkuvalt manifesteerida oma  potentsiaali! Tippsport on täiesti poisi arhetüübi valitseda, kuid selles teevad ilma vaid need poisid, keda on vanemad targemad mehed ja naised suutnud ohjeldada, eesmärgipäraselt tegutsema panna.
Poiss on tänapäeva maailmas muidugi kaubastatud, tema abil müüakse ohutus pakendis protesti, mässu, kiirust, reeglite rikkumist, piiride kompamist, igavest noorust. Me ostame tänu poisi vastupandamatule võlule muusikat, masinaid, riideid, vaba aja veetmise võimalusi, võtame omaks ideid. Paljusid moeloojaid inspireerib poiss, on isegi arvatud, et ka naissoost tippmodellide  androgüünsuse, pikkuse ja kõhnuse taga on moetööstuse vanahärrade jätkuv iha poisikeha järele. Nii on juba eos läbi kukkunud püüd moemaailma kesksesse tuua tavaline naisekeha, sest see ei innusta moe tipptegijaid, selles pole poisi sitkust ja noorte nõtkete lihaste elegantsi.
Puer aeternus, jumalik laps  on vastupandamatu ja me kõik poputame teda. Emmed peavad, ka Eestis aga kogu maailmas  ülal oma täiskasvanud, aga sotsiaalselt ebaküpseid poegi, sest armastavad neid tingimusteta. Viimase aja filmidest kujutab seda suhet õnnestunult Julie Delphy „Lolo“ (2015). Vormel NEET -- not in education, employment and training (väljaspool haridust, tööelu ja praktikat) tähistab Euroopas tervet probleemset põlvkonda.  Räägitakse parasiitsinglitest, üksikutest  täiskasvanutest, kes on keskendunud vaid ebaproduktiivsele elunautimisele ja elavad oma vanemate kulul.  Vanemad mehed näevad puer aeternuses oma teostamata plaane ja õigustavad poisse. 45+ naised ei ütle ära noortest seiklejatest, sest need on rutiinivabad ja nende ootamatus inspireeriv. Kuni on emme, kes poissi armastab, ei kao poiss kui arhetüüp (ja taas filminäide, Anne Fontaine´i Doris Lessingu tekstil põhinev „Kaks ema“ /“Adore“, 2013).
Mida poisiga peale hakata? Carl Gustav Jungi järgi võib üksikisik oma domineerivast puer aeternusest kui diagnoosist lahti saada läbi kriiside ja küpsemise. Meheks saamine ei võigi Jungi arvates toimuda valutult, on ette nähtud täiskasvanuks saamise vältimatu initsiatsioon, küpsemise riitused, kaotused, kriisid. Läbi erinevate rituaalse tähendusega toimingute tuleb poisil selgitada oma suhted isaga, panna ennast paika teiste meeste seas (ühiskond, riik), hüljata ema ja võtta vastutus oma elu eest. Kõik poisid nendest katsumustest läbi ei tulegi, kukuvad ühiskonnast välja, jäävad igavese poisina sotsiaalsüsteemi (ühiskondliku emme) tiiva alla virelema või hukkuvad noorelt, jäädes kandma igavese nooruse potentsiaali ja paljutõotavuse lubadust.

Me võime selle negatiivse stsenaariumi mõttena üldistada ka Eestile.