Eesti rahvuspsüühes mässab poisi arhetüüp, puer aeternus. Kui vanades ühiskondades viitab tema ilmumine ühiskonna soovile muutuste järgi, uue alguse igatsusele, siis Eesti pole viimaste aastakümnete kiirete muutuste tõttu alustamise faasist kaugemale liikunudki, seepärast on end meie kollektiivses teadvuses juba aastaid mugavalt tundnud igavene jumalik laps. Carl Gustav Jungi järgi on puer aeternus rahutu ja riiakas olend, mängur, kellele on kõik lubatud. Poiss kui arhetüüp on säde, mida ühiskond vajab, et esile kutsuda muutust, kuid tema domineerimine räägib soovimatusest täiskasvanuks saada, küpseda ja vastutust võtta. Poisi andekus ja mängulust võib üksikisiku tasandil jääda realiseerimata potentsiaaliks, üldisemal tasandil suureks lootuseks, mis kunagi ei täitu.
Kamp
noorukeid laamendab praegu Eesti parlamendis. Nende edu rahva seas aina kasvab,
sest nad räägivad lihtsatest asjadest tänavakeeles ja on kõige vastu nagu
murdeeas poisid ikka. Paljudele meeldib nende poiste primitiivne pauer: mustale
ust, naistele koht, homod haiglasse. Kuidas need lihtsad vihased poisid üldse
Toompeale sattusid, kui peaks kõrtsi taga kaklema? Kuidas poiskad sattusid parlamenti,
kus peaks kõigi eelduste kohaselt toimuma küpsete isiksuste valgustatud,
argumenteeritud, vastutustundlik arutelu rahva jaoks kõige olulisemates
küsimuses?
Eesti inimesed
tahavad poliitikutelt midagi, aga ei tea, mida ja rusikatega vehkivad poisid parlamendis, kes
opositsioonis olles millegi elluviimise eest ei vastuta, on rahva tahtel selle
väljenduseks. Jungi skeemi järgi: kui poiss saab kontrollimatu ülemvõimu, on
tulemuseks pettumus, konfliktid, kriis ja segadus. Arhetüüpi saadab alati tema
vari, vastand. Poisi varjuküljeks ongi
rahutus, avantürism, vastutamatus, võimetus midagi tegelikult lõpule
viia ja korda saata.
Igavene
poiss on võluv, sest tas nähakse kasvupotentsiaali ja tulevikulootust. Kaklusklubi
poiste kõrval seavad Eestis avalikku agendat teised, peenemad poisid, keda huvitavad peamiselt vidinad, digitehnoloogiad,
autod ja muud mänguasjad, mis on muutunud
eesmärgiks iseeneses. Tehnoloogia ülimus
ja lihtsustav tehnoloogiline determinism
Eesti identiteedis on keskne poisteriigi tunnus. Peenemate poiste teemad on ühiskonna keskseks
kõneaineks, sest nad on võtmepositsioonidel. Neile vastuvaidlemine, isegi nende
mahajahutamine tähendab praeguses Eesti väärtusruumis endale vee peale tõmbamist,
mille tõttu digilahenduste absolutiseerimine on muutunud valdavaks asendustegevuseks,
pisut liialdades: igale probleemile, ka sotsiaalsele oma äpp, ja õnn saabubki
õuele! Utoopiad on ikka tehnilisi lahendusi müstifitseerinud, IT areng on Eestis
aga toonud kaasa radikaalseid seisukohavõtte, mis ignoreerivad senituntud
arusaamu ühiskondlikest protsessidest ja inimeksistentsist.
Poisid suurt
pilti vaadata ei oska või ei viitsi, kui saab nuppe vajutada, omavahel tehnilisi näitajaid võrrelda. Eesti edu
edetabelites, pidev sportlik mõõduvõtmine, kemplemine suuruse, kiiruse, võimsuse,
uudsuse teemal on oluline, tegevuste otstarbekus ja mõttekus on
teisejärgulised. Realism ja kahe jalaga maa peal seismine tundub
poisile emane või lausa raugalik. Mõni aeg tagasi arutas kogu avalikkus kulm
kortsus ühe taksokutsumise mobiiliäpiga seonduvat probleemistikku kui Eesti arengu
keskset küsimust. Tõsimeeli diskuteeritakse, et kui mingisse protsesssi on
kaasatud mobiili- või mõni muu digirakendus, on tegemist ühiskonda
revolutsiooniliselt muutva praktikaga. Üks progressiivne poistegrupeering näeb
totaalset lahendust isesõitvates autodes, mis kaotavat inimloomusest
omanikutunde, privaatsusevajaduse ja tekitavat paratamatuse uut tüüpi inimsuheteks.
Poisi
domineerimine rahvuslikus vaimsuses seostub hooletu riskivõtmise, liiklushuligaansuse,
reeglite rikkumisega rikkumise enda pärast. See tähendab pimekurvis möödasõite, purjusujumist, minuga-see-ei-juhtu- ja kiirlaenumentaliteeti.
Mõttetud hukkumised Eesti ehitusobjektidel, lõhkekehadega mängimine, teelt
väljasõitvad rahvast tuubil täis bemmid Eesti maakohtades, lastega toimuvad
õnnetused koduõuel, kõik, mis puudutab turvanõuete ignoreerimist nn Darwini
auhinna nominentide vaimus -- Eesti argipäev – räägib ühiskonna ebaküpsusest ja
poisiliku alge ülimusest. Vana maailma turvahullus tundub keskmisele eestlasele
isegi naljakas – nagu igasugused tädilikud safety first nõuded kuskil vanal
heal Inglismaal või veelgi enam, skandinaavialik vatitupsus elamise
mentaliteet, ohutuskaardid ja ennetavad abinõud, mis õigel kalevipojal ei lase elada.
Puer
aeternus Jungi mõistes tähendab rahutust, mässu, vastutusvõimetust,
eneseimetlust, distsiplineerimatust, positiivses mõttes rahutut loovat ja
otsivat vaimu. Selle üks tuntumaid kultuuriajaloolisi kehastusi on Peeter Paan, J.M. Barrie 1904 ilmunud
näidendis „Peter Pan or The Boy Who Would Not Grow Up“ sündinud tegelaskuju. Igavene
rahutu nooruk, ülbe poiss, käige- te-kõik-kuradile-eluhoiakuga kutt, kes juhib
poistekampa nimega Kadunud Poisid (Lost Boys)
saarel nimega Eikunagimaa (Neverland) ja suhtleb piraatide, haldjate ja
merenäkkidega. Need poisid, kes on
vanemate juurest jalga lasknud või vanemate poolt hüljatud, elavad Peeter Paani
juhtimisel igaveses süüdimatus lapsepõlves. Peeter Paani üks iseloomulik omadus
on see, et ta ei karda surma ja naudib ohtu.
Poisi
arhetüübi progressiivset poolt väljendab Saint Exupery 1953 ilmunud romaani „Le
Petite Prince“ karakter Väike Prints, lapsesuu ja filosoof, kes esitab
täiskasvanute maailma kohta ootamatuid ja teraseid küsimusi, pannes nii
kahtluse alla harjumuspärase ja enesestmõistetavaks peetu. Poiss Väikse Printsi kujul on armastusväärne tarkpea, kelle vaimukust ja
värskust igas seltskonnas hinnatakse ja kelle nutikusele aplodeeritakse.
Jung
kirjeldas puer aeternust kui igavese nooruse arhetüüpi vastandina teisele
arhetüübile, targale konservatiivsele vanamehele, senexile, kes võtab vastutuse
ja on pigem pidur, aga on kogenud ja näeb suurt pilti. Puer aeternust on
vastandatud ka tegudemehele, tegijale (man of action), kes ainult ei ärple,
vaid ka teeb midagi ära.
Miks Eesti
selline poistekampade tõotatud maa on? Miks ei domineeri Eesti vaimsuses vana
tark konservatiivne mees või vastutustundlik ema? Isegi vastupidi, poisilik
Eesti, nooruk võtab endale pidevalt jultumuse irvitada enda arvates seniilse, tagurliku,
aeglase, läbirääkiva, otsustamatu, innovatsioonikauge ja ennekõike
tehnoloogialeige vaimselt raugastunud Euroopa üle, kus otsustusõigus on
oluliselt vanemate inimeste käes. Poissi
ajab naerma, et Euroopas ollakse muutuste
ja eriti tehniliste vidinate osas konservatiivsem ja ettevaatlikum, ei taheta näiteks
ID- kaarti ega andmebaaside ristkasutust, isegi internetipangandust, sest
väärtuseks on turvalisus -- poisile täiesti arusaamatu mõiste -- ja hoopis teise tähendusega privaatsus. Suur emme Euroopa teeb Eesti-poisile kannatlikult pai, kiidab tema vidinaid ja
lahendusi, kui poiss jutul käib, ning kuulab pead noogutades vaikides ära poisi
järjekordse ärplemise. Poiss sai kiita, kui oli 15, nüüd on poiss 30, aga tahab
endiselt kiita saada samade asjade eest. Euroopa emme on suuremeelne, see pole ju raske
Eesti-poissi kiita: Väikese Printsina on
ta armas, Peeter Paanina võib aga liiga
mõistlikule vanale maailmale anda ideid reformideks ja muutuseks, kuigi ei suuda
neid ise kunagi läbi viia. Poiss tuleb ja sütitab, siis jookseb edasi, et
järgmises kohas sädet anda. Seejärel tegeleb vana maailm edasi päris eluga, kus
tehnika, innovatsioon, muutused on vahend, mitte eesmärk iseeneses ja
põhiväärtusteks on vastutuse jagamine, turvalisus, kaasatus, jätkusuutlikkus ja
muu eesti mõistes pehmo.
Kuni on
emme, kes poissi imetleb, toetab ja raha annab, niikaua on poiss rõõmus ja
positiivne, niikaua jumaldab ta suurt emmet. Kui emme muutub rangeks, hakkab
seadma piiranguid ja kasvatama, saab poiss kurjaks, kaebab, et emme ahistab ja
nõuab vastutuse jagamist, musta tööd, probleemidele silmavaatamist. Nii on
Eesti kui poiss praegu vihane, et mänguasjadeks (teed, taristud) saadud Euroopa
raha eest tuleb nüüd silma vaadata maailma inimlikele muredele, võtta näiteks
vastu pagulasi ja välja kannatada inimeste erinevused. Kuigi poiss on
reeglitest kuulnud, pole ta neid kunagi tõsiselt võtnud, sest emme on
võimaldanud välja vingerdada, musta töö ja ebameeldivad ülesanded ise ära
teinud ja poisil lasknud tegelda oma mänguasjadega.
Kui Eestis
on poiss, kes keeldub saama täiskasvanuks, keskne rahvuspsüühe arhetüüp, pole puer
aeternus tänapäeva moodsa maailma kultuurikihistustes
kuskil võõras. Terve meelelahutustööstus on täna noorusekultuse ja poisilikkuse valitseda.
Rock on alates oma tekkeajast 1960ndatel poisi maailm, kus võibki igavesti
nooreks jääda. 70sed poisid panevad aga edasi, ei väsi, ja publikut jätkub. 60sed
mehed võivad õnneliku saatuse korral isegi välja näha kui poisid, juhul kui
elumöll pole neid kaasa viinud. Poisile on reeglina omane surra noorelt, raju
nooruse tagajärjed annavad pärast 40ndaid korraga tunda. Igavese rockinooruki
kehastus on Nirvana Kurt Cobain ja Doorsi Jim Morrison, kes andsid eluraskustele
alla enne 30ks saamist. Michael Jackson identifitseerus isegi deklaratiivselt Peeter
Paaniga, igavese noorukiga, nimetades muu hulgas oma valdused Neverlandiks.
Muhedasse
onupõlve jõudnud rockipeerud meil ja mujal on vaatamata kõigele natuke
koomilised, aga sisemine poiss ei võimalda neil täiskasvanuks saada. Füüsis vananeb, kuid publik annab andeks ja näeb
laval karglemas ikka sedasama 25st noort meest,
sest meie meeltes on rockipoiss eatu.
Teine maailma pueriilsuse tõotatud valdkond on
mängutööstus. Algselt teismelistele poistele orienteerunud mängudetööstus pole
ammu enam laste jaoks vaid siin on kasvav sihtgrupp laps-täiskasvanu inglise keeles kidult (kid+
adult), inimene, kes ei kasvagi kunagi suureks ja keda mitmed tööstusharud
näevadki oma keskse kliendina. Harry Potteri maailm, Shrek, Angry Birds on
sujuvalt üle võtmas ka nooremate keskealiste vaba aega ja meelelahutusvalikuid.
Eesti koolipoiste seas on populaarsed juutuuberid, vormiliselt meheeas poisid,
kes esitlevad videotes lõputu vatramise ning
Beavis- ja-Butthead-stiilis naerumökitamise saatel oma väljamõeldud lapsikuid
mänge.
Poisi
identiteet on seotud tema noore trimmis kehaga, mis on ühtlasi poisi peamine
eneseväljendusvahend. Kaasaegse kultuuri kehakultusse sobib poiss hästi, ta on
üheaegselt meie ajastut valitseva kehakultuse looja ja kandja.
Jõusaal, tätoveeringud, juuksed – mis võimalused viljeleda oma keha kui
eesmärki iseeneses ja sellega jätkuvalt manifesteerida oma potentsiaali! Tippsport on täiesti poisi
arhetüübi valitseda, kuid selles teevad ilma vaid need poisid, keda on vanemad
targemad mehed ja naised suutnud ohjeldada, eesmärgipäraselt tegutsema panna.
Poiss on
tänapäeva maailmas muidugi kaubastatud, tema abil müüakse ohutus pakendis
protesti, mässu, kiirust, reeglite rikkumist, piiride kompamist, igavest
noorust. Me ostame tänu poisi vastupandamatule võlule muusikat, masinaid,
riideid, vaba aja veetmise võimalusi, võtame omaks ideid. Paljusid moeloojaid
inspireerib poiss, on isegi arvatud, et ka naissoost tippmodellide androgüünsuse, pikkuse ja kõhnuse taga on moetööstuse
vanahärrade jätkuv iha poisikeha järele. Nii on juba eos läbi kukkunud püüd
moemaailma kesksesse tuua tavaline naisekeha, sest see ei innusta moe
tipptegijaid, selles pole poisi sitkust ja noorte nõtkete lihaste elegantsi.
Puer
aeternus, jumalik laps on vastupandamatu
ja me kõik poputame teda. Emmed peavad, ka Eestis aga kogu maailmas ülal oma täiskasvanud, aga sotsiaalselt
ebaküpseid poegi, sest armastavad neid tingimusteta. Viimase aja filmidest
kujutab seda suhet õnnestunult Julie Delphy „Lolo“ (2015). Vormel NEET -- not
in education, employment and training (väljaspool haridust, tööelu ja
praktikat) tähistab Euroopas tervet probleemset põlvkonda. Räägitakse parasiitsinglitest, üksikutest täiskasvanutest, kes on keskendunud vaid
ebaproduktiivsele elunautimisele ja elavad oma vanemate kulul. Vanemad mehed näevad puer aeternuses oma
teostamata plaane ja õigustavad poisse. 45+ naised ei ütle ära noortest
seiklejatest, sest need on rutiinivabad ja nende ootamatus inspireeriv. Kuni on
emme, kes poissi armastab, ei kao poiss kui arhetüüp (ja taas filminäide, Anne
Fontaine´i Doris Lessingu tekstil põhinev „Kaks ema“ /“Adore“, 2013).
Mida poisiga
peale hakata? Carl Gustav Jungi järgi võib üksikisik oma domineerivast puer aeternusest
kui diagnoosist lahti saada läbi kriiside ja küpsemise. Meheks saamine ei võigi
Jungi arvates toimuda valutult, on ette nähtud täiskasvanuks saamise vältimatu initsiatsioon,
küpsemise riitused, kaotused, kriisid. Läbi erinevate rituaalse tähendusega
toimingute tuleb poisil selgitada oma suhted isaga, panna ennast paika teiste
meeste seas (ühiskond, riik), hüljata ema ja võtta vastutus oma elu eest. Kõik
poisid nendest katsumustest läbi ei tulegi, kukuvad ühiskonnast välja, jäävad
igavese poisina sotsiaalsüsteemi (ühiskondliku emme) tiiva alla virelema või
hukkuvad noorelt, jäädes kandma igavese nooruse potentsiaali ja paljutõotavuse
lubadust.
Me võime
selle negatiivse stsenaariumi mõttena üldistada ka Eestile.
Comments
Post a Comment