Tuesday, February 10, 2015

Kus veel kohtuda Inimestega?

Valimiste alguseni on 9 päeva ja poliitikuid on haaranud paanika. Kust saada kokku vajalikud hääled? Missugusele valijagrupile keskenduda? Eestlased, venelased, loomakaitsjad või jahimehed, seksuaalvähemused või sirged keskealised mehed, töötud või ettevõtjad, lastega pered või seeniorid? Kus veel kohtuda Inimestega? Kas ukselt uksele kampaania toob hääli või viib ära viimasedki? Jah, kõige rohkem on kaotada Riigikogu liikmetel. Kas õnnestub mandaati pikendada? Toompea seinte vahel on XII koosseisu töö lõpunädalatel õhus täiesti teised vibratsioonid kui veel paar kuud tagasi. Lootusetusetunne, kui vaatad reitinguid; aga siis vaatad teiste omi ja tuleb äkki tunne, et kui veel mõned üritused läbi käia ja aktiivselt paista, ehk läheb õnneks. Võtaks ennast kokku. Aga mida õieti müüa oma valijale? Hambaravihüvitist (sellest saab iga inimene aru), kahtlane on asi miinimumpalgaga (ettevõtjad jooksevad selle peale minema). „Ma tean teid küll, loen teie artikleid." Tore, kui olid 5 aastat tagasi ajakirjanik, see müüb endiselt.
Kampaaniameistrite arvates peab töötama sama sõnum Viimsist Obinitsani, sest partei on üks. Paraku see nii ei ole, sest valijad on täiesti erinevad. Põhi ja lõuna on riius, ida tirib tekki oma poole, maa ja Tallinna vastuolud on teravad kui kunagi varem. „Tallinn pole kogu Eesti, Tallinn on ka Eesti.“ Kummal on õigus? Käib verbaalne vennatapusõda, jah, meil ongi erinevad huvid ja oma särk on kõige ligemal.
Parteid kaklevad omakorda meediapildis, üks reklaamiklipp on võltsim ja läägem kui teine, ja võiks arvata, et kuskil lossi soppides nurga taga saab üks grupeering teiselt vaikselt kambaka, aga ükskivõitleja tasemel on kõik solidaarsed. Me võitleme ju sama võitlust tegelikult. Selline küünarnukitunne on Toompeal täna, ütleks isegi.
Inimesed tänaval on aga kohati tõsised ja tahavad teada, mida me poliitikud teeme, et ei tuleks sõda. Selgitan, et arutame Ukraina teemasid väliskomisjonis vähemalt paar korda nädalas kõige kõrgema taseme ekspertidega. Meie ministrid ja eksperdid käivad ja osalevad. Inimest ei peta, ta ütleb: sellest pole ju midagi kasu. Mida Eesti poliitikud siin otsustavad. Võib-olla on tal õigus, võib-olla on need tühjad rituaalid, aga poliitikud ei saa ju ameti poolest ka niisama pealt vaadata, kui inimesi keset Euroopa kaasaegset tsivilisatsiooni sadade kaupa hukka saab?
Suur osa inimesi on mattunud oma igapäevastesse muredesse ja neid ei huvita tõesti, mis valimised ja mis erakonnad. Kõik poliitikud on ahned petised nagunii. Nende huvi võib tõesti äratada isikliku kontaktiga. Vali mind, vaata kui sõbralik naeratus mul on! Mõnikord see töötabki.
Meedias möllavad selgeltnägijad, kes ennustavad vaheldumisi politoloogidega parlamendi koosseisu ja koalitsioone. Vahet pole. Sekka gallupid, mis ennustavad ükspäev üht, siis teist. Poliitikute amokk hajub meelelahutusmassiividesse.

Monday, February 2, 2015

Valimiskampaania on jõudnud higi ja vere faasi

Reformierakonda kuuluvad rahvuslastest koolijuhid koos Eesti Keele Instituudi rahvuslasest juhiga on raevukalt üles võtnud haridusminister Ossinovski vene kooli reformi teema. Viimastel nädalatel peabki valmiskampaanias haistma vere lõhna ja eesti-vene vastandamine töötab alati. Imelik ainult, et need inimesed on reformierakonnast ja mitte EKREs. Praegu ei saa kandidaadid vist enam erakonda vahetada? Kuidas saab Eesti tulevik mõne arvates tänases maailmas olla marurahvuslik?!? Rahvast on riigis vähem kui mõne Euroopa tavalise linna linnaosas, aga käib pirtsutamine, kuidas teistest rahvustest inimesed siinmail peavad elama ja keeldutakse arutamast, kas oleks võimalik praegusest arukam hariduskorraldus vene koolis. Et ka vene noorte keskhariduse eesmärk oleks edasiõppimisvõimekus mõnel erialal, mitte lihtsalt eesti keeles lihttöid teha. Venelaste integreerimise asemel näib paljude põhisooviks siiski, et „nad“ kas ära läheksid või ümber rahvustuksid nii, et oma nimi ka meeles ei seisaks. Marurahvuslus, mis paraku alati ujub pinnale, kui inimesel või rahval on mingitel põhjustel paha olla, on kindlasti üks põhjus, miks Eestist läheb ära mõnigi lääne spetsialist või kosmopoliitsema vaimuga eesti noor. Ei viitsi jah olla ainult rahvuse kandja, nagu mingi tõuloom, kelle põhiülesanne on tõugu säilitada ja edasi kanda, ennekõike aga tõupuhtust säilitada. Selline farmi ja juurdekasvu ideoloogia kannab ka iibeteemat meil siin Eestis, aga praegu seda teemat ei arenda. Ustavaim osa parteiinimestest käib praegu ukselt uksele. Hinnatuim kapital on palju vaba aega, väledad jalad, hea võhm ja lõputu suuvärk, et läbi suhelda sadu ja sadu võõraid inimesi. Mehaaniliselt, masinliku visadusega. Higi tilgub, punktid kogunevad. Ukselt-uksele kampaanias kogutakse ennekõike erakonnasisest krediiti, sest olulisim tulemus on kontaktide arv. Tänavalt korjatud võõra inimese hääl on erakonna silmis väärtuslikum kui teleekraani või mõne muu meediumi poolt vahendatud suhtluse kaudu tulnud hääl. Ilmselt sellepärast, et selle hääle võib saada igaüks täiesti ilma eelneva kapitalita muus eluvaldkonnas, lihtsalt hea suhtluse eest, seega see on kuidagi demokraatlikum hääl kui näiteks mõnele kirjanikule või näitlejale tema kuulsuse eest antud hääl. Tänavalt või ukselt uksele kontaktist saadud hääl on nagu igamehehääl ja näitab, et "poliitikas on kõik võrdsed" (siin olen irooniline). Lõplikus punktilugemises 1. märtsil pole aga vahet, kes mille eest hääled sai ja kes nad andis.