Monday, November 8, 2010

Millal haaran autorooli järele? Pirita Leht, 5.11.2010

Piritale on viimasel ajal rajatud eeskujulikke rattateid ning Pirita keskuses asju ajades saab jala hakkama. Buss nr 6 ühendab linnaosa erinevaid asumeid, ehkki sõidugraafik on hõre. Number 5 graafikule pole midagi ette heita ja mööda Pirita teed sõidab kesklinna mitmeid busse.
Ometi haarab piritalane meelsasti autorooli järele, selle asemel, et ühendada asjalikud käigud ja tervisesport, ehk kasutada jalgratast tööle sõites või poes käies või lihtsalt käia jala. Bussiga linna sõitmine on endiselt erandlik ning rohkem vanemate inimeste ja laste asi—kuigi kesklinna pole Piritalt pikk maa ja parkimine kesklinnas on tülikas ja kallis.
Kas meid ajendab autorooli istuma mugavus, kalli auto omamise prestiiž, lihtsalt halb harjumus autot kasutada või on meile vajalikud sihtkohad ikkagi liiga kaugel ja rattaga sõita on ebamugav?
Nii või teisiti: kasutades autot esimese valikuna, ka sel juhul, kui on olemas alternatiivid, rikume me müraga ja saastame sedasama rahulikku elukeskonda, mille me Pirital elades oleme privileegina valinud.

Karm kliima?

Kliima süüks ei tasu meie harjumusi ajada, näiteks hoopis karmima kliimaga Norra pealinnas Oslos on jalgratas isegi kesklinna tähtsate ametnike seas tavaline. Kontoririietes kiivriga jalgrattureid näeb lume tulekuni ka Helsingis, aga mitte Talliinnas ega isegi mitte aleviku õhkkonnaga Pirital.
Isegi Pirita koolilapsed ei kasuta jalgratast niipalju kui oleks ootuspärane. Huvitav miks?
Auto kasutajana, aga ka jalgagratturina olen püüdnud analüüsida oma valikuid. Suvel ja sügise hakul käisin jalgrattaga linnas tööl regulaarselt. Tallinna Ülikoolini pole pikk maa ja olemas on jalgrattaparkla, pooletunnine rahulik jalgrattasõit on hea hapnikudoping enne tööpäeva. Pärast umbseid loengusaale ja kontoreid aga oli sõit mööda mereranda tagasi Piritale lausa nauding. Harjusin sellega nii ära, et lörtsi saabumisega kaasnenud sunnitud elumuutus oli lausa füüsiliselt tajutav. Ometi olen ma olnud üks väheseid, kes meie kandi jalgratturitele loodud eeliseid kasutab. Enamik piritalasi (ja ka viimsilasi) istub hommikuti autoga ummikus, sel ajal kui jalgrattaga pääseb edasi takistamatult.

Mugavusvalik võtta auto tehakse kindlasti poodi minnes. Täis poekottidega on tüütu, ehkki mitte võimatu sõita ja siis oleks vajalik korralik korviga ratas. Või peaks poes käima tihedamini ja mitte niipalju korraga ostma? Arusaadav on, et Mähelt ja Merivälja kandist Selverisse igaüks rattaga ei tule, sel juhul on lihtsam juba sõita mööda korralikku rattateed Viimsisse. Aga ka poole kilomeetri kauguselt Maarjamäelt ja Pirita keskusest käiakse poes autoga ja Pirita Selveri juures on rattaparkla enamasti tühi.


Valik turvalisuse kasuks

Lapse transportimiseks lasteaeada on enamiku vanemate valik siiski auto. See on mugavam ja kindlasti ka turvalisem. Kui hommikul möödun Haljas teel mõnest jalgrattaga last transportivast lapsevanemast, on alati hirm, et järsku sõidan mööda liiga lähedalt. Tee on kitsas ja kehv, õnneks nüüd küll valgustatud. Omada lasteaiakohta kodu lähedal on aga suur luksus, vanemad on teadagi rõõmsad, et Tallinnas üldse lasteaiakoht saadakse. Oma linnaosa piires saadud koha eest ollakse lausa nii tänulik, et rohkemat ei oskagi tahta. Suur osa Pirita lapsi käib ka lasteaias asumi teises servas, nii et tiirlemine linnaosa sees on vältimatu. Nii vuristan minagi Maarjamäelt Mähele Padriku teele, selle asemel et poole kilomeetri kaugusele Kose lasteaeda sõita. Ja õhtul tagasi. Teame ju, et sealse lasteaia 2007. aastaks planeeritud laiendus jäi toppama. Küllap on selliseid vanemaid kümneid, kes transpordivad hommikuti lapsi – seda kinnitab ummikute vähenemine koolivaheaegadel.
Ehitades õigesse kohta ehk asumitesse koha peale lasteaiad ja koolid, võib jätta ehitamata uued autoteed ja jätta laiendamata rismikud. Lisaks väheneb saastamine ja müra ning elukeskkond on turvalisem.

On mõned sõlmpunktid Tallinnas, kuhu Piritalt saab minna üksnes auto või mitme üõmberistumisega. Näiteks Tartusse sõites valiksin bussi, kui saaksin Piritalt otse bussijaama. Sama lugu on lennujaamaga. Kuna aga bussijaama sõitmiseks on kiireim ja mugavam auto, teen sageli esmapilgul mugava, aga stressirohke valiku auto kasuks ka Tartusse sõidul.

Kokkuvõttes: haaran autorooli sageli mugavusest. Siiski on kohti, kus saaks inimese valikuid suunata jala käimise kasuks: kui asumite keskel oleks olemas elementaarsed toidupoed ja muud teenused. Õnneks laheneb Ecolandi poe näol varsti Mähe poeküsimus.
Täiesti lahendatav oleks lasteaia ja kooliliikluse vähendamine Pirital, kui linnaplaneerimises ja –arendamises lähtutaks asumi vajadustest: lapsed peaksid koolis ja lasetaias saama käia oma kodu lähedal.

Monday, November 1, 2010

Otsustaja, sporditäht ja kriminaal: meeste stereotüübid meedias (EPL Möte, 29.10.2010, parandatud, toimetamata versioon)

Meediale heidetakse sageli ette sooliste stereotüüpide kasutamist ja piiratud soorollimudelite promoveerimist. Tee tegid lahti Lääne feministid, kes alates 1970ndatest on soostereotüüpide kontseptsiooni kasutanud just naiste meediakujutise iseloomustamiseks.
Kas me saame rääkida soolistest stereotüüpidest meedias ka seostes meestega? Kas saab väita, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi? Kas on mehi, kellest meedia vaikib?

Mis on stereotüübid?

Enne kui püüda vastust leida nendele küsimustele, määratleks, kust stereotüübid tekivad ja mida stereotüübid kultuuris ja meedias tähendavad.
Stereotüübid on ühiste sotsiaalsete praktikate radikaalsed väljendused ja neil on sageli sotsiaalne osis, ühine kogemus, mis legitimiseerib stereotüübi (näiteks, et naised või mehed „ongi sellised“). Mõiste tõi kasutusse sotsioloog Walter Lippmann aastal 1922 teoses „Public Opinion“. Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on ülimalt kahtlane püüd stereotüübid elimineerida, nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on kohati suunaks võetud, kuna see eeldaks sekkumist mõtlemise fundamentaalsetesse protsessidesse.
Tänaseks on ka selge, et stereotüübi kui meediaanalüüsi kriitilise tööriistaga on seotud rida probleeme. Stereotüüpide kriitika eeldaks justkui, et meedia ideaal on kujutada reaalsust nii täpselt kui võimalik, samas on kaasaegne meediateooria seisukohal, et see pole võimalik: meedia on olemuslikult, kujutamise konventsioonidest tingitult, tegelikkuse suhtes alati valikuline ja nihkes (vt.McQuail „Massikommunikatsiooni teooria“, 2003). Seega on meediakujutiste stereotüüpsus olemuslik ja tuleneb meedia mehhanismidest.
Võib küll vaielda, kuivõrd meedia loob ise stereotüüpe või aitab säilida kultuurilistel stereotüüpidel, sealhulgas soolistel stereotüüpidel. Üldiselt ollakse üksmeelel, et meedia võimendab kultuuris levinud nn. tervemõistuslikke arusaamu soost, mis on kujunenud normatiivseks ja mida me võime kahtluse alla seada kui stereotüüpe.

Mehed ja meedia eliidikeskus

Laias laastus on kvaliteetmeedia ja meelelahutusmeedia lähenemised sugudele erinevad, ennekõike, mis puudutab fookust teljel avalik sfäär-privaatsfäär. Reeglina kvaliteetmeedia tegeleb avaliku sfääri teemadega, mis seostuvad meestega ning ei tegele naistega seostuvate privaatsfääri teemadega nagu suhted, kehalisus, hoolitsemine, kodu. Sellest tingituna on mehed kvaliteetmeedias ülekaalus nii kujutises kui ka meedia organisatsioonis töötajatena, meelelahutusmeedia on aga tendentsina pigem naistekeskne nii sisu kui enamasti töötajate mõttes.
Kvaliteetmeedia on oma olemuselt eliidikeskne. Et majanduslikus ja poliitilises eliidis, mida kvaliteetmeedia kajastab, on meeste ülekaal, nii on meeste kujutiste ülekaal ka meediapildis (vt. Global Media Monitoring Project 2000 ja 2005, www.whomakesthenews.org).
Meeste traditsiooniline ülekaal meediaorganisatsiooni tippudes ja sellega seoses kujunenud konventsioonid tingivad ka nende valdkondade prioriteetsuse, kus mehed on aktiivsemad ja mis huvitavad mehi seetõttu rohkem: poliitikale ja majandusele lisaks on meedias olulisel kohal riigikaitse jt. militaarteemad, sport ja kuritegevus.
On ilmne, et meediakonventsioonid tingivad teatud tüüpi meeste ülekaalu meediapildis: need on otsustajad majanduse ja poliitika vallas, kurjategijad või sportlased, ka tippkultuuritegelased. Mehekujutise stereotüüpsus seisenebki selles, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi, kes kuuluvad kas majanduslikku või poliitilisse eliiti, tegutsevad tippspordis, tippkultuuris või on pahuksis seadusega.
Nö. tavalist meest, kelle eest otsustavad teised mehed, kellel pole saavutusi ei spordis ega muudes maskuliinsetes eluvaldkondades ning kes ei riku seadusi, pole meediapildis kohta. See välistab ka paljud teemad, mis seostuvad meeste toimetulekuga elus. Meeste privaatsfääri, avalikkuse eest peidus poolt peavoolumeedia ei üldreeglina käsitle, ka nn. meesteajakirjad on ikkagi nišitoode. Näiteks poleks mõeldav, et Eesti turul oleks suuretiraazhiline rahvalik, meeste elule keskenduv ajakiri „Eesti mees“, samas kui keegi ei imesta, et ajakiri „Eesti Naine“ tegutseb elamise juhiseid andes edukalt juba aastakümneid. Meesteteemadega tegelevad implitsiitselt, ilma neid meesteväljaanneteks nimetamata paljud spordi-, tehnika-, militaarajakirjad, poliitika ja krimivaldkonna telesaated. Eesti Ekspressi vahel ilmus 2007 ühekordse projektina meesteajakiri „Jobu“, mis oli eksperimendina mõeldud tavalisele mehele, kes ei kuulu nimetatud eliitide hulka ja kelle eest otsustavad teised. Vaatamata populaarsusele oli ilmne, et peavoolu turujõud „Jobu“ ilmumist ei toeta nii see saigi jääda tegijate intellektuaalseks seikluseks.
Soouurijad on huvitaval kombel üsna hiljuti, seose meesuuringute tulekuga tuvastanud, et ka meeste soolisus seostub meeste aktiivsusega avalikus sfääris poliitika, majandus, spordi, tippkultuuri ja kriminaalvaldkondades: meeste soolisus on seotud positsiooniga avalikus sfääris, kohaga ühiskondlikes hierarhiates. Enne meesuuringute tulekut peeti meeste tegutsemist ja kujutist meedias, aga ka ajaloos, kirjanduses jm sooliselt neutraalseks. Võrdluseks: naiste soolisus on ühiskonnas traditsiooniliselt defineeritud läbi privaatsfääri: kehalisuse, välimuse, isikliku elu, suhete, kodu.
Meediakujutises tähendab see, et meeste puhul keskendub meedia nende tegevusele avalikus sfääris ja meeste privaatsfääri kujutamine on napp ja erandlik. Näiteks meeste portreedes Eesti Ekspressi Persooni rubriigis on privaatsfäärile viitavaid keha ja välimuse kirjeldusi nii 1990ndatel kui 2000ndatel vähem kui naiste portreedes, kuid näha on tendents üha enam kirjeldada ka meeste välimust ja eraelu (vt. Eesti Ekspressi Persoon soo aspektist. Ariadne Lõng 1/2, 2009).
Viimasel aastakümnel on meeste meedias kujutamise viisis pehmenemise märke. Kuigi privaatsfääri rõhutamine avalikus elus edukate meeste portreteerimise puhul pole kuigi tüüpiline, väärib see uue tendentsina tähelepanu. Pole ehk juhuslik, et muutuse kandjad on enamasti kultuurivaldkonnas tegutsevate meeste kujutises. See meestegrupp on ühiskondlikus hierrahias võrdlemisi marginaalne, samas aga uute trendide tekke ja levitamise osas sageli eelkäija.
Mõned näited Eesti Ekspressi Persooni rubriigist: „Viimasel ajal on Tiit oma karmi tempo natuke tagasi tõmmanud – põhjuseks tema ja Ene –Liis Semperi 11 kuune tütar Säde-Ariel.” (lavastaja Tiit Ojasoo 03.06.2004);„..vaid hoopis soe, mõnus ja väga perekeskne inimene,“ kes käib alati koos oma lasteaednikust abikaasaga ja räägib meeleldi oma kolmest lapsest.“ (eksärimees Erki Urva 28.10.2004); „..et mul on perekond, mul on lapsed, ma olen isa. Kui ma aastaid tagasi Kadriorus lapsega jalutasin, siis olin seal ainuke käru lükkav mees...“ (lavastaja Jaanus Rohumaa 14.12. 2006);„Kunnas on ajakirjanduse vahendusel öelnud, et tal on perekonna ees teatud võlg. Tal on kaks väikest last. Töökohustused ei jätnud eriti aega nendega koos olla. Nüüd on see olemas. Ma näen Kunnast regulaarselt lastega mängimas ühel Tallinna kesklinna mänguväljakul..“ (sõjandustegelane ja kirjanikLeo Kunnas 01.11.2007);„Muidugi pole Uuspõllu elustiil nii väga vagur kui näiteks Jaan Tättel. Kuid „osa temast tahaks väga elada kuskil talus, pidada firmat, kasvatada lapsi ja elada sellist konstruktiivset elu..( näitleja Jan Uuspõld 08.11.2007).
Naiste puhul on meediakujutises oluliseks teemaks välimus, privaatsfääri valdkond, mis leiab äramärkimist ka avalikus elus kõrgel positsioonil naiste puhul. Meeste välimust peavoolumeedia reeglina ei kirjelda, portreedes võib piirduda mõne kõneka detailiga nagu habe, prillid, soeng, üldine stiil. Siiski on 2000ndatel Eesti Ekspressi ilmunud isegi üksikud meeste ilu kirjeldused. Ootuspäraselt on tegemist meelelahutustegelastega, kelle jaoks ilu on töövahend: „Sergei lesib patjadel ja prunditab huuli.“ Peale iluihaluse olevat emalt pärit ka blondid kiharad ja helesinised silmad.....pimestava glitterkesta all....ja muidugi need iluoperatsioonid...“ (vene tippjuuksur Sergei Zverev 22.04.2004)„...ilusad suured ja targad silmad vaatavad kaaslast teraselt..“ (teatri- ja filmitegelane Kaljo Kiisk 09.12.2004); „Põhjanaabrite meedias „ebatavaliselt“ ja lausa „patuselt“ ilusaks meheks kutsutud...“ (näitleja Peter Franzen 03.03.2004); „Ma olen harjunud sellega, et mu uus soeng on esiküljeuudis” (jalgpallur ja stiiliikoon David Beckham 31.05.2007).
Meeste kujutamise muutus Eesti Ekspressi Persoonis langeb siin kokku mujalgi fikseeritud muutustega meeste kirjeldamise viisides, kus üha enam on tähelepanu keskmesse liikunud meeste soolisus ja kehalisus, mida on varem meedias omistatud vaid naistele (Eestis on seda käsitlenud Kristi Malmberg Arteri ja EPL nädalalõpuväljande analüüsis, vt. Ariadne Lõng ½ 2005/2006, globaalses meediamaailmas vt. nt. Rosalind Gill “Gender and the Media”, 2007).
Võib oletada, et nii globaalselt kui ka Eestis on muutus on seotud kommertssurvega ajakirjandusele, kuid me võime püstitada küsimuse, kas see räägib midagi ka läänemaailma, sealhulgas meie ühiskonna väärtuste pehmenemisest 2000ndatel.
Mehe kujutamise pehmenemisele viitavad märgid on siiski üksikud, võrreldes sugude kujutamise konventsioonide jõuga. Ühiskonna sooline süsteem on oma olemuselt üsna stabiilne ja meedia on selle status quo säilitamisel ja taastootmisel keskses positsioonis. Mis puutub stereotüüpidesse, siis peavoolumeedia kui tööstus lähtub turujõududest, mis iseenesest soodustab kõige laiemale auditooriumile vastuvõetavate stereotüüpsete sooliste kujutiste jätkuvat kasutamist ja püsimist meedia sisus. Seega pole alust arvata, et meeste meediastereotüüp muutuks ja mehi hakataks peavoolumeedias kujutama läbi privaatsfääri ja naisi läbi nende tegevuse avalikus sfääris, et tippmeessportlaste ja tippärimeeste asemel oleks väljaannete esikaantel normina ja mitte kurioosumina esitatud parimad isad, oma edukaid naisi varjuna toetavad abielumehed või populaarsed, nägusad ja oma ea kohta üllatavalt heas vormis seltskonnalõvid.
Tõsi on see, et meediastereotüüpidel ja teadvustamata stereotüüpidel üldiselt võib olla negatiiivne tagasimõju mingi grupi kohtlemisele ühiskonnas, näiteks positsioonile tööturul -- juhul kui mingi grupi üksikliikmele üldistatakse automaatselt stereotüüpne arusaam sellest grupist. Näiteks tuginevad soostereotüüpidele arusaamad, et mingi amet või koduste tööde korraldus ei sobi naistele või meestele, et on erinevad nõuded meeste ja naiste kehale.
Poliitikas leviva soostereotüüpide meediast ja mõtlemisest elimineerimise taotluse asemel oleks siiski mõistlikum stereotüüpe pigem ära tunda, teadvustada ja lahti lammutades ohutuks muuta, elmineerimise asemel deaktiveerida.