Skip to main content

Millal haaran autorooli järele? Pirita Leht, 5.11.2010

Piritale on viimasel ajal rajatud eeskujulikke rattateid ning Pirita keskuses asju ajades saab jala hakkama. Buss nr 6 ühendab linnaosa erinevaid asumeid, ehkki sõidugraafik on hõre. Number 5 graafikule pole midagi ette heita ja mööda Pirita teed sõidab kesklinna mitmeid busse.
Ometi haarab piritalane meelsasti autorooli järele, selle asemel, et ühendada asjalikud käigud ja tervisesport, ehk kasutada jalgratast tööle sõites või poes käies või lihtsalt käia jala. Bussiga linna sõitmine on endiselt erandlik ning rohkem vanemate inimeste ja laste asi—kuigi kesklinna pole Piritalt pikk maa ja parkimine kesklinnas on tülikas ja kallis.
Kas meid ajendab autorooli istuma mugavus, kalli auto omamise prestiiž, lihtsalt halb harjumus autot kasutada või on meile vajalikud sihtkohad ikkagi liiga kaugel ja rattaga sõita on ebamugav?
Nii või teisiti: kasutades autot esimese valikuna, ka sel juhul, kui on olemas alternatiivid, rikume me müraga ja saastame sedasama rahulikku elukeskonda, mille me Pirital elades oleme privileegina valinud.

Karm kliima?

Kliima süüks ei tasu meie harjumusi ajada, näiteks hoopis karmima kliimaga Norra pealinnas Oslos on jalgratas isegi kesklinna tähtsate ametnike seas tavaline. Kontoririietes kiivriga jalgrattureid näeb lume tulekuni ka Helsingis, aga mitte Talliinnas ega isegi mitte aleviku õhkkonnaga Pirital.
Isegi Pirita koolilapsed ei kasuta jalgratast niipalju kui oleks ootuspärane. Huvitav miks?
Auto kasutajana, aga ka jalgagratturina olen püüdnud analüüsida oma valikuid. Suvel ja sügise hakul käisin jalgrattaga linnas tööl regulaarselt. Tallinna Ülikoolini pole pikk maa ja olemas on jalgrattaparkla, pooletunnine rahulik jalgrattasõit on hea hapnikudoping enne tööpäeva. Pärast umbseid loengusaale ja kontoreid aga oli sõit mööda mereranda tagasi Piritale lausa nauding. Harjusin sellega nii ära, et lörtsi saabumisega kaasnenud sunnitud elumuutus oli lausa füüsiliselt tajutav. Ometi olen ma olnud üks väheseid, kes meie kandi jalgratturitele loodud eeliseid kasutab. Enamik piritalasi (ja ka viimsilasi) istub hommikuti autoga ummikus, sel ajal kui jalgrattaga pääseb edasi takistamatult.

Mugavusvalik võtta auto tehakse kindlasti poodi minnes. Täis poekottidega on tüütu, ehkki mitte võimatu sõita ja siis oleks vajalik korralik korviga ratas. Või peaks poes käima tihedamini ja mitte niipalju korraga ostma? Arusaadav on, et Mähelt ja Merivälja kandist Selverisse igaüks rattaga ei tule, sel juhul on lihtsam juba sõita mööda korralikku rattateed Viimsisse. Aga ka poole kilomeetri kauguselt Maarjamäelt ja Pirita keskusest käiakse poes autoga ja Pirita Selveri juures on rattaparkla enamasti tühi.


Valik turvalisuse kasuks

Lapse transportimiseks lasteaeada on enamiku vanemate valik siiski auto. See on mugavam ja kindlasti ka turvalisem. Kui hommikul möödun Haljas teel mõnest jalgrattaga last transportivast lapsevanemast, on alati hirm, et järsku sõidan mööda liiga lähedalt. Tee on kitsas ja kehv, õnneks nüüd küll valgustatud. Omada lasteaiakohta kodu lähedal on aga suur luksus, vanemad on teadagi rõõmsad, et Tallinnas üldse lasteaiakoht saadakse. Oma linnaosa piires saadud koha eest ollakse lausa nii tänulik, et rohkemat ei oskagi tahta. Suur osa Pirita lapsi käib ka lasteaias asumi teises servas, nii et tiirlemine linnaosa sees on vältimatu. Nii vuristan minagi Maarjamäelt Mähele Padriku teele, selle asemel et poole kilomeetri kaugusele Kose lasteaeda sõita. Ja õhtul tagasi. Teame ju, et sealse lasteaia 2007. aastaks planeeritud laiendus jäi toppama. Küllap on selliseid vanemaid kümneid, kes transpordivad hommikuti lapsi – seda kinnitab ummikute vähenemine koolivaheaegadel.
Ehitades õigesse kohta ehk asumitesse koha peale lasteaiad ja koolid, võib jätta ehitamata uued autoteed ja jätta laiendamata rismikud. Lisaks väheneb saastamine ja müra ning elukeskkond on turvalisem.

On mõned sõlmpunktid Tallinnas, kuhu Piritalt saab minna üksnes auto või mitme üõmberistumisega. Näiteks Tartusse sõites valiksin bussi, kui saaksin Piritalt otse bussijaama. Sama lugu on lennujaamaga. Kuna aga bussijaama sõitmiseks on kiireim ja mugavam auto, teen sageli esmapilgul mugava, aga stressirohke valiku auto kasuks ka Tartusse sõidul.

Kokkuvõttes: haaran autorooli sageli mugavusest. Siiski on kohti, kus saaks inimese valikuid suunata jala käimise kasuks: kui asumite keskel oleks olemas elementaarsed toidupoed ja muud teenused. Õnneks laheneb Ecolandi poe näol varsti Mähe poeküsimus.
Täiesti lahendatav oleks lasteaia ja kooliliikluse vähendamine Pirital, kui linnaplaneerimises ja –arendamises lähtutaks asumi vajadustest: lapsed peaksid koolis ja lasetaias saama käia oma kodu lähedal.

Comments

Popular posts from this blog

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…

Naiste kasutamine poliitikas

Mida lähemale jõuavad järjekordsed valimised, seda enam kuuleb juttu naistest poliitikas. Eestis on täna naispresident, kolme erakonna eesotsas on naised, naisministreid viis. Riigikogus on naisi ligi kolmandik. Miks on naiste osalemisest poliitikas ikka vaja eraldi teemat kiskuda? Rõhutan, et igal vabal kodanikul on täna Eestis täiesti enesestmõistetav osaleda poliitikas, ka siis, kui kodanik on naissoost, igalühel on olenemata soost õigus kandideerida valimistel ja teha poliitikas karjääri kuni kõige kõrgema tipuni, kui on soovi ja eeldusi. Naisi on enamikes erakondades palju, lihtliikmete hulgas pooled. Miks peab sellises olukorras naiste osalemist otsustusprotsessides kuidagi selgitama või põhjendama, enamgi: õigustusi leidma. Leidma näiteks naiste eriomadusi, mille tõttu nad poliitikasse sobivad (näiteks „fantastiline“, nagu praegu SDE kampaanias). Vabanduste otsimisega tegelevad ka naised ise pidevalt, kirjutades artikleid, miks peaksid naised poliitikasse minema, korraldades semi…