Tuesday, September 15, 2009

Töötusel on mehe nägu, EPL 8.09.2009

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust.
Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem.
Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised lapsed on näljas ja pissised, rohud võtmata jätnud vanurid aga harjumatust olukorrast elevil. Arvatavasti jätkub igaühel fantaasiat selle olukorra edasiarendamiseks. Halvemal juhul lõpeb õhtu tubli keretäiega naisele (pärast söögitegemist ja koristamist muidugi) selle eest, et ta on ennast kogu aeg mehest paremaks pidanud.

Kokku kuivanud meeste tööalad

Eestis on juuli lõpu seisuga 70244 registreeritud töötut, nendest naisi 31670 ja mehi 38574. Meeste töötus on naiste omast suurem kõikides vanusegruppides, kõige märgatavam on erinevus noorte 16-24 aastaste meeste hulgas (7037 töötut meest ja 4644 naist). Buumiaja lõpus 2007 aasta märtsi lõpu seisuga oli töötuid 14 257, neist mehi 5601 ja naisi 8656 ehk töötus oli pigem naiste probleem ja kindlasti paljudele meestele ja naistele ka elustiilivalik.
Töötusel pole parteid ja kuuldavasti rahvust, nagu sotsiaalsete töökohtade loomist on kujundlikult põhjendatud. Küll aga on töötusel täna Eestis ilmselgelt sugu: töötus on mehe nägu.
Majanduslanguse tulemusena on Eestis suurenenud ennekõike meeste tööpuudus. Kokku on kuivanud ennekõike meestööjõudu kasutanud majandusalad nagu ehitus ja tootmine, Eestis ka metsandus, samas on kriis säästnud selliseid valdkondi nagu haridus, hoolekanne ja tervishoid, kus hõivatud pigem naised. Töö on kaotanud Eestis ka ennekõike kvalifitseerimata tööjõud ja on teada, et siin edestavad eesti mehed naisi. Olen kuulnud ka sellist seletust, et raha säästmiseks on vallandatud paljudelt aladelt ennekõike mehi, kui kõrgemapalgalisi ja säilitatud odavam naistööjõud.

He-cession, meeste kriis

Sama mudeli järgi on kasvanud töötute armee ka USAs, kust globaalne majanduskriis alguse sai. Lisaks kinnisvara- ja rahandusmaailma kriisile on maailma mastaabis töötuid lisanud ka autotootmise kriis. EconomyWatch.com (28.06) ilmunud artiklis nimetab kolumnist Vladimir Gonzales majanduslangust (recession) lausa he-cessioniks. Alates 2007 aasta detsembrist USAs töötuks jäänud 3,6 miljonist inimesest on 2, 88 ehk 80% mehed. Heather Boushey, analüüsikeskuse Center for American Progress ökonomist on märkinud, et olukorda, kus naised moodustavad 49,3% tööjõust, võib võrrelda II Maailmasõja ajaga, kus mehed olid sõjas ja naised täitsid seetõttu vabanenud töökohad.
Sootundlikud ja naisõiguslikult häälestatud vaatlejad on veel märkinud, et me võime süüdistada justnimelt rahanduses ja kinnisvaraarenduses tegutsenud mehi maailma majanduskriisi vallandamises. Sellele eelnenud buum tekkis tänu kõrgenenud, hooletule riskivõtmisele, tänu kehakeemiale ehk kõrgetele testosterooni näitudele (ja jätaks siin kõrvale sotsiaalkriitiku ja intellektuaali Umberto Eco kahtluse, et majanduskriisi põhjuseks on üks teine kemikaal, ehk kokaiin ja et hoogsad majandusotsused on sündinud pigem ühes teises uimas).

Kodused võimumängud

Tööelus mitte just rahuliku arengu tulemusena tekkinud rollimuutuse mõju ei piirdu ainult avaliku sfääriga vaid puudutab otseselt nii naiste kui meeste identiteeti ja enesehinnangut. Pere leivateenijaks olemine ja teistele pereliikmetele taskuraha jagamine on ka üks argipäeva võimumänge, mida mängujuht kindlasti ei jäta ka ära kasutamata, olgu ta siis parajasti pereisa või –ema. Koduses elukorralduses toob rollimuutus kaasa palju pingeid ja et kõik diskussioonid ei lahene alati diplomaatilisel teel, näitab kasvav perevägivalla statistika. Kui ühiskond aktsepteerib enamasti seda, et töötuks jäänud naine teostab end privaatsfääris ehk majapidamistöödes ja lastekasvatuses, siis kodus askeldav mees on raske pähkel nii mehele endale, tema naisele kui teistele meestele, kes teostavad ennast ennekõike läbi avaliku sfääri.
Uus majandusolukord sünnitab ikka uusi mõtteviise, sest inimene leidliku olendina tahab asju põhjendada ja ka õigustada, näha klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana. Kui Soomes oli 1990ndate alguses lama ja tööpuudus oli kuni viiendik tööealisest elanikkonnast, muutus sealses meelelahutusmeedias populaarseks “pehme mehe” ideoloogia. See teavitas võimalikust muutusest ajastu mehelikkuse määratluses ja meeste eneseteadvuses. Ehkki “pehme mehe” taga on nähtud mitte niivõrd muutusi tegelikus soorollijaotuses, vaid maailma ilu- ja tervisetööstuse taktikeppi, kellele kogu maailma trendimeedias propageeritav uus hoolitsev mees oli võimalus oma toodangut müüa, sobis see lama-Soome nagu rusikas silmaauku. Loosung: olla trendikalt kodune ja hoolitsev, ehkki töötu hoidis ehk ära mitmeidki isiklikke tragöödiaid. Isaduse aussetõstmine, meeste vägivallast avalikkuses rääkimine said hoo sisse lama ajal.
Mehelikkus muutus 1990ndatel tõsiseks analüüsiobjektiks ka akadeemilistele soouurijatele. Ka Eestisse püüti tol ajal istutada uut mehelikust ja meeste pehmeid väärtusi, kuid tuld võtsid vaid üksikud eelkäijad; majandustõusu ajal kasvu- ja eduideloogiat kandvate juhtivate meeste seas see tollal eriti kandepinda ei võitnud.
Nüüd, majanduslanguse ajal võiks olla ka pehme mehelikkuse taaslansseerimise uus šanss. Aeg on küps ja näiteks isadust väärtustada pole ammu enam häbiasi ega marginaalide eralõbu.

Kas naised päästavad maailma?

Vladmir Gonzales kirjutab eelpooltsiteeritud EconomyWatch.com artiklis, ilmselt läbi huumoriprisma, et Island käitus oma riigi pankrotti viinud meesmänguritega ühemõtteliselt, kihutades need minema ja valides peaministriks avalikult lesbilise naise. Oleks ennatlik teha otsuseid stiilis, et ainult naised päästavad nüüd meeste “täppesse” lastud maailma. Usk naiste teistsugussesse juhtimisstiili tippude tasandil on siiski veel diskussiooniobjektiks, kuigi tõesti, riskivõtmine on pigem meestele omane. Maailmamajandus pole ka võrreldav argiolukorraga, kus naised pärast meeste prassingut korra majja loovad ja elu tavarööbastele juhivad, sest neil ei jää muud üle. Pigem võiks praegust maailmamajandust vaadelda kui hommikut pärast pidu, kus prassijad on ennast kaineks maganud ja koristavad oma laga ise.
Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks viitaks ju nagu meestele omasele õllekõhule, mida on diivanil teleka ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masut kujutleda elukana, oleks ta ühesooline: isane.

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu?
Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade hoomamatut ja salakavalat võimu.

Kodanikuliikumise mahe võim

Kodanikuliikumise metsikuses on oma võlu. Lisaks vabadusele tegutseda on asja meeldiv pool ka see, et erinevalt parteidest keegi kodanikuliikumiselt mingit erilist vastutust Eesti asjade seisu ja tuleviku eest ei nõua. Rahastaja ees teadagi tuleb olla korrektne, seadusi ei tohi rikkuda. Muus osas avalikkus ega riik seltse ei survesta: tegutseb selts, kui inimestel aega ja raha on, kui ei ole, ei tegutse. Kui midagi viltu läheb, ei juhtu eriti midagi, proovitakse uuesti või minnakse laiali. Ka kodanikuliikumise seltskondlikku poolt ei tasu alahinnata.
Kodanikuliikumisel, kui see on tugev ja sihipärane, on ühiskonnas teatud võim läbi viia muutusi, kuid see võim on mahe ja võib lahustuda seltskondlikus sahmerdamises. Eestis on kodanikuliikumise võimu võimalused ka teadvustamata ja kasutamata.
Vabaühendustes osaleb Eestis (koos korteriühistutega) ca 250 000 inimest. 50 000 inimest on liitunud ennast otseselt määratlenud poliitiliste erakondadega. Parteid on vormiliselt samuti kodanikuühendused, kuid olemuselt erinevad, sest nende tegevust kannab soov teostada riiklust ehk toimida avalikus sektoris.
Eestis on inimesi nii vähe. Tasuks mõelda, kas siin ei toimu mingit ressursside raiskamist? Energilisi inimesi, kes samas ka selgelt mõelda suudavad, ei jätku igale poole. Kohalikul tasandil, eriti maal on tegelikult näha, et loetud arv kodanikuühendustes aktiivseid tegelasi kandideerib ka volikogudesse ja see on eriti mõistlik. Rohujuuretasandi kogemus jõuab nii otsustamise tasandile.

Maalähedasemad motiivid

Suvel sotsiaaldemokraatlikku erakonda astudes ma muidugi ei lähtunud presidendi suunistest, vaid palju maalähedasematest motiividest. Olen ajakirjanduses tegutsenud 1990ndate algusest, akadeemilises maailmas mõni aasta vähem, kodanikuliikumistes ka omajagu. Olen uudishimulik, minu jaoks on aeg muid asju proovida, investeerida kogunenud sotsiaalne kapital, suhted ja teadmised uude eluvaldkonda. Kolumnistina pole ju võimalik salata, et ilmutan teatud maailmavaadet ja kasvõi valvefeministina ei piirdunud ju mu tegevus juba 1990ndatel juba ammu enam ajakirjandusega.
Kui majanduslangus oleks tulnud ajakirjandustööstusse varem, oleksin erakonnastunud ehk juba mõned aastad tagasi. Üks murdepunkt oli tegelikult 2004, kui lahkusin Eesti Ekspressist Londonisse UCL juurde ennast täiendama. Siis murdis mõneks ajaks elu vahele ja naasmine ajakirjandusse 2006 tundus turvaline valik.
Peab tunnistama, et ajakirjandusmaailm on olnud teatud mugavuslõks ühiskondlikult mõtlevatele inimestele. Vähemalt seni, kuni eksisteerib mingil kujul kvaliteetajakirjandus, kuni püsib avalikus diskussioonis osalemise tahe ja võimalused, näiteks on lehes olemas ühiskonna- ja arvamusrubriigid. Kui ajakirjandusväljaanne on loobunud tegelikkuse mõtestamise katsetest, on loomulik, et mõtlevatel inimestel aeg enda jaoks leida mingeid uusi tegutsemisalasid.

Loomulik hüppelaud

Ajakirjandus on poliitika jaoks üsna loomulik hüppelaud: kunagised ametikaaslased Hannes Rumm, Marianne Mikko, Marko Mihkelson, Urmas Paet, Katrin Saks teevad poliitikas juba ammu ilma ja see pole just halb eeskuju. Eesti poliitika suurkujudel on ajakirjanduslik taust, kui meenutada 1990ndaid: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Siim Kallas on muu hulgas tegutsenud ka ajakirjanikena.
Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus. Tean omast kogemusest: arvuti ekraani turvalises kaitstuses on ajakirjanik nagu kõikvõimas kiskja, ründab ja sakutab võimukandjaid, vaimutseb nende arvel, kes on võtnud vastutuse teha poliitilisi valikuid, miks mitte öelda ka pateetiliselt, kanda riiklusega kaasnevat taaka. Klõbistad oma sapise loo valmis, paned arvuti kinni ja sellega on ajakirjaniku töö tehtud. Paremad ajakirjanikud on võimelised elu parandamiseks pakkuma ka lahendusi, kuid seda nende ametijuhend tegelikult ei nõua.
Ajapikku võib selline destruktiivsus muidugi psüühikale mõjuma hakata, väljapritsitav kurjus lagundab keemiliselt ka ajakirjandusmaailmas mängijaid ennast. Ei saa salata, et ajakirjanduses on minugi jaoks olnud päevi, kus pärast mingi kurinaljaka toimetusliku ülesande täitmist olen end tundnud kui põrandapesunarts.

Eesti vajab idealismi

Eestisse pole uue idealismi laine, mis suure maailma mentaliteedis ilma teeb, veel jõudnud. Mäletatavasti Obama kevadine “Change!” Eestis kedagi eriliselt ei sütitanud. Teadagi, eestlasel on harjumus pidada idealismi naiivsuseks ja säilitada elu suhtes küüniline, eemalolev kaitsepositsioon. Mitte sekkuda, mitte osaleda, järsku tuleb pahandus. Et ameeriklane võib olla lapsikultki idealistlik, teavad kõik, seda ei peeta justkui eestlasele kui väärikale eurooplasele kohaseks. Üks Berliini ajakirjanik seletas mulle hiljuti Euroopa intellektuaalide obamamaania tausta, tõele au andes oli see mulle seni jäänud hämaraks. Aastaid on Euroopas oldud pidevalt millegi vastu, ennekõike USAst lähtuva globaliseerumise, majandus- ja militaarvõimu vastu, kuid inimesed on tüdinud vastandumisest, sest see ei vii kuhugi. Õhus on vajadus uue positiivsuse järele ja Obama võit USAs andis sellele idealismile ka Euroopas rohelise tee. Ökoliikumised, keskkonnateadlikkus, nostalgia 1960ndate vabaduse, vendluse ja võrdsuseideaalide järele, pehmed väärtused, mis on moes, räägivad kõik sama keelt.
Eesti on selles mõttes küll padukonservatiivne paik, kuid päris isolatsioonis meil siiski maailma eest ei õnnestu olla.
Erinevalt ajakirjandusest on poliitikas võimalus mingiks idealismiks ja konstruktiivsuseks. Ma arvan, et ka Eesti poliitikas on palju inimesi, kes usuvad maailmaparandamise võimalikkusse, ent nad jäävad avalikkuses igasuguste mahhinaatorite varju, sest meediasilm tegeleb loomupäraselt vaid viimastega.
Erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus, paljudel veel kasutamata.


Barbi Pilvre on TLÜ RASI lektor, SDE liige, EMSLi nõukogu liige ja EAL juhatuse liige