Skip to main content

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu?
Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade hoomamatut ja salakavalat võimu.

Kodanikuliikumise mahe võim

Kodanikuliikumise metsikuses on oma võlu. Lisaks vabadusele tegutseda on asja meeldiv pool ka see, et erinevalt parteidest keegi kodanikuliikumiselt mingit erilist vastutust Eesti asjade seisu ja tuleviku eest ei nõua. Rahastaja ees teadagi tuleb olla korrektne, seadusi ei tohi rikkuda. Muus osas avalikkus ega riik seltse ei survesta: tegutseb selts, kui inimestel aega ja raha on, kui ei ole, ei tegutse. Kui midagi viltu läheb, ei juhtu eriti midagi, proovitakse uuesti või minnakse laiali. Ka kodanikuliikumise seltskondlikku poolt ei tasu alahinnata.
Kodanikuliikumisel, kui see on tugev ja sihipärane, on ühiskonnas teatud võim läbi viia muutusi, kuid see võim on mahe ja võib lahustuda seltskondlikus sahmerdamises. Eestis on kodanikuliikumise võimu võimalused ka teadvustamata ja kasutamata.
Vabaühendustes osaleb Eestis (koos korteriühistutega) ca 250 000 inimest. 50 000 inimest on liitunud ennast otseselt määratlenud poliitiliste erakondadega. Parteid on vormiliselt samuti kodanikuühendused, kuid olemuselt erinevad, sest nende tegevust kannab soov teostada riiklust ehk toimida avalikus sektoris.
Eestis on inimesi nii vähe. Tasuks mõelda, kas siin ei toimu mingit ressursside raiskamist? Energilisi inimesi, kes samas ka selgelt mõelda suudavad, ei jätku igale poole. Kohalikul tasandil, eriti maal on tegelikult näha, et loetud arv kodanikuühendustes aktiivseid tegelasi kandideerib ka volikogudesse ja see on eriti mõistlik. Rohujuuretasandi kogemus jõuab nii otsustamise tasandile.

Maalähedasemad motiivid

Suvel sotsiaaldemokraatlikku erakonda astudes ma muidugi ei lähtunud presidendi suunistest, vaid palju maalähedasematest motiividest. Olen ajakirjanduses tegutsenud 1990ndate algusest, akadeemilises maailmas mõni aasta vähem, kodanikuliikumistes ka omajagu. Olen uudishimulik, minu jaoks on aeg muid asju proovida, investeerida kogunenud sotsiaalne kapital, suhted ja teadmised uude eluvaldkonda. Kolumnistina pole ju võimalik salata, et ilmutan teatud maailmavaadet ja kasvõi valvefeministina ei piirdunud ju mu tegevus juba 1990ndatel juba ammu enam ajakirjandusega.
Kui majanduslangus oleks tulnud ajakirjandustööstusse varem, oleksin erakonnastunud ehk juba mõned aastad tagasi. Üks murdepunkt oli tegelikult 2004, kui lahkusin Eesti Ekspressist Londonisse UCL juurde ennast täiendama. Siis murdis mõneks ajaks elu vahele ja naasmine ajakirjandusse 2006 tundus turvaline valik.
Peab tunnistama, et ajakirjandusmaailm on olnud teatud mugavuslõks ühiskondlikult mõtlevatele inimestele. Vähemalt seni, kuni eksisteerib mingil kujul kvaliteetajakirjandus, kuni püsib avalikus diskussioonis osalemise tahe ja võimalused, näiteks on lehes olemas ühiskonna- ja arvamusrubriigid. Kui ajakirjandusväljaanne on loobunud tegelikkuse mõtestamise katsetest, on loomulik, et mõtlevatel inimestel aeg enda jaoks leida mingeid uusi tegutsemisalasid.

Loomulik hüppelaud

Ajakirjandus on poliitika jaoks üsna loomulik hüppelaud: kunagised ametikaaslased Hannes Rumm, Marianne Mikko, Marko Mihkelson, Urmas Paet, Katrin Saks teevad poliitikas juba ammu ilma ja see pole just halb eeskuju. Eesti poliitika suurkujudel on ajakirjanduslik taust, kui meenutada 1990ndaid: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Siim Kallas on muu hulgas tegutsenud ka ajakirjanikena.
Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus. Tean omast kogemusest: arvuti ekraani turvalises kaitstuses on ajakirjanik nagu kõikvõimas kiskja, ründab ja sakutab võimukandjaid, vaimutseb nende arvel, kes on võtnud vastutuse teha poliitilisi valikuid, miks mitte öelda ka pateetiliselt, kanda riiklusega kaasnevat taaka. Klõbistad oma sapise loo valmis, paned arvuti kinni ja sellega on ajakirjaniku töö tehtud. Paremad ajakirjanikud on võimelised elu parandamiseks pakkuma ka lahendusi, kuid seda nende ametijuhend tegelikult ei nõua.
Ajapikku võib selline destruktiivsus muidugi psüühikale mõjuma hakata, väljapritsitav kurjus lagundab keemiliselt ka ajakirjandusmaailmas mängijaid ennast. Ei saa salata, et ajakirjanduses on minugi jaoks olnud päevi, kus pärast mingi kurinaljaka toimetusliku ülesande täitmist olen end tundnud kui põrandapesunarts.

Eesti vajab idealismi

Eestisse pole uue idealismi laine, mis suure maailma mentaliteedis ilma teeb, veel jõudnud. Mäletatavasti Obama kevadine “Change!” Eestis kedagi eriliselt ei sütitanud. Teadagi, eestlasel on harjumus pidada idealismi naiivsuseks ja säilitada elu suhtes küüniline, eemalolev kaitsepositsioon. Mitte sekkuda, mitte osaleda, järsku tuleb pahandus. Et ameeriklane võib olla lapsikultki idealistlik, teavad kõik, seda ei peeta justkui eestlasele kui väärikale eurooplasele kohaseks. Üks Berliini ajakirjanik seletas mulle hiljuti Euroopa intellektuaalide obamamaania tausta, tõele au andes oli see mulle seni jäänud hämaraks. Aastaid on Euroopas oldud pidevalt millegi vastu, ennekõike USAst lähtuva globaliseerumise, majandus- ja militaarvõimu vastu, kuid inimesed on tüdinud vastandumisest, sest see ei vii kuhugi. Õhus on vajadus uue positiivsuse järele ja Obama võit USAs andis sellele idealismile ka Euroopas rohelise tee. Ökoliikumised, keskkonnateadlikkus, nostalgia 1960ndate vabaduse, vendluse ja võrdsuseideaalide järele, pehmed väärtused, mis on moes, räägivad kõik sama keelt.
Eesti on selles mõttes küll padukonservatiivne paik, kuid päris isolatsioonis meil siiski maailma eest ei õnnestu olla.
Erinevalt ajakirjandusest on poliitikas võimalus mingiks idealismiks ja konstruktiivsuseks. Ma arvan, et ka Eesti poliitikas on palju inimesi, kes usuvad maailmaparandamise võimalikkusse, ent nad jäävad avalikkuses igasuguste mahhinaatorite varju, sest meediasilm tegeleb loomupäraselt vaid viimastega.
Erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus, paljudel veel kasutamata.


Barbi Pilvre on TLÜ RASI lektor, SDE liige, EMSLi nõukogu liige ja EAL juhatuse liige

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…