Skip to main content

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu?
Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade hoomamatut ja salakavalat võimu.

Kodanikuliikumise mahe võim

Kodanikuliikumise metsikuses on oma võlu. Lisaks vabadusele tegutseda on asja meeldiv pool ka see, et erinevalt parteidest keegi kodanikuliikumiselt mingit erilist vastutust Eesti asjade seisu ja tuleviku eest ei nõua. Rahastaja ees teadagi tuleb olla korrektne, seadusi ei tohi rikkuda. Muus osas avalikkus ega riik seltse ei survesta: tegutseb selts, kui inimestel aega ja raha on, kui ei ole, ei tegutse. Kui midagi viltu läheb, ei juhtu eriti midagi, proovitakse uuesti või minnakse laiali. Ka kodanikuliikumise seltskondlikku poolt ei tasu alahinnata.
Kodanikuliikumisel, kui see on tugev ja sihipärane, on ühiskonnas teatud võim läbi viia muutusi, kuid see võim on mahe ja võib lahustuda seltskondlikus sahmerdamises. Eestis on kodanikuliikumise võimu võimalused ka teadvustamata ja kasutamata.
Vabaühendustes osaleb Eestis (koos korteriühistutega) ca 250 000 inimest. 50 000 inimest on liitunud ennast otseselt määratlenud poliitiliste erakondadega. Parteid on vormiliselt samuti kodanikuühendused, kuid olemuselt erinevad, sest nende tegevust kannab soov teostada riiklust ehk toimida avalikus sektoris.
Eestis on inimesi nii vähe. Tasuks mõelda, kas siin ei toimu mingit ressursside raiskamist? Energilisi inimesi, kes samas ka selgelt mõelda suudavad, ei jätku igale poole. Kohalikul tasandil, eriti maal on tegelikult näha, et loetud arv kodanikuühendustes aktiivseid tegelasi kandideerib ka volikogudesse ja see on eriti mõistlik. Rohujuuretasandi kogemus jõuab nii otsustamise tasandile.

Maalähedasemad motiivid

Suvel sotsiaaldemokraatlikku erakonda astudes ma muidugi ei lähtunud presidendi suunistest, vaid palju maalähedasematest motiividest. Olen ajakirjanduses tegutsenud 1990ndate algusest, akadeemilises maailmas mõni aasta vähem, kodanikuliikumistes ka omajagu. Olen uudishimulik, minu jaoks on aeg muid asju proovida, investeerida kogunenud sotsiaalne kapital, suhted ja teadmised uude eluvaldkonda. Kolumnistina pole ju võimalik salata, et ilmutan teatud maailmavaadet ja kasvõi valvefeministina ei piirdunud ju mu tegevus juba 1990ndatel juba ammu enam ajakirjandusega.
Kui majanduslangus oleks tulnud ajakirjandustööstusse varem, oleksin erakonnastunud ehk juba mõned aastad tagasi. Üks murdepunkt oli tegelikult 2004, kui lahkusin Eesti Ekspressist Londonisse UCL juurde ennast täiendama. Siis murdis mõneks ajaks elu vahele ja naasmine ajakirjandusse 2006 tundus turvaline valik.
Peab tunnistama, et ajakirjandusmaailm on olnud teatud mugavuslõks ühiskondlikult mõtlevatele inimestele. Vähemalt seni, kuni eksisteerib mingil kujul kvaliteetajakirjandus, kuni püsib avalikus diskussioonis osalemise tahe ja võimalused, näiteks on lehes olemas ühiskonna- ja arvamusrubriigid. Kui ajakirjandusväljaanne on loobunud tegelikkuse mõtestamise katsetest, on loomulik, et mõtlevatel inimestel aeg enda jaoks leida mingeid uusi tegutsemisalasid.

Loomulik hüppelaud

Ajakirjandus on poliitika jaoks üsna loomulik hüppelaud: kunagised ametikaaslased Hannes Rumm, Marianne Mikko, Marko Mihkelson, Urmas Paet, Katrin Saks teevad poliitikas juba ammu ilma ja see pole just halb eeskuju. Eesti poliitika suurkujudel on ajakirjanduslik taust, kui meenutada 1990ndaid: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Siim Kallas on muu hulgas tegutsenud ka ajakirjanikena.
Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus. Tean omast kogemusest: arvuti ekraani turvalises kaitstuses on ajakirjanik nagu kõikvõimas kiskja, ründab ja sakutab võimukandjaid, vaimutseb nende arvel, kes on võtnud vastutuse teha poliitilisi valikuid, miks mitte öelda ka pateetiliselt, kanda riiklusega kaasnevat taaka. Klõbistad oma sapise loo valmis, paned arvuti kinni ja sellega on ajakirjaniku töö tehtud. Paremad ajakirjanikud on võimelised elu parandamiseks pakkuma ka lahendusi, kuid seda nende ametijuhend tegelikult ei nõua.
Ajapikku võib selline destruktiivsus muidugi psüühikale mõjuma hakata, väljapritsitav kurjus lagundab keemiliselt ka ajakirjandusmaailmas mängijaid ennast. Ei saa salata, et ajakirjanduses on minugi jaoks olnud päevi, kus pärast mingi kurinaljaka toimetusliku ülesande täitmist olen end tundnud kui põrandapesunarts.

Eesti vajab idealismi

Eestisse pole uue idealismi laine, mis suure maailma mentaliteedis ilma teeb, veel jõudnud. Mäletatavasti Obama kevadine “Change!” Eestis kedagi eriliselt ei sütitanud. Teadagi, eestlasel on harjumus pidada idealismi naiivsuseks ja säilitada elu suhtes küüniline, eemalolev kaitsepositsioon. Mitte sekkuda, mitte osaleda, järsku tuleb pahandus. Et ameeriklane võib olla lapsikultki idealistlik, teavad kõik, seda ei peeta justkui eestlasele kui väärikale eurooplasele kohaseks. Üks Berliini ajakirjanik seletas mulle hiljuti Euroopa intellektuaalide obamamaania tausta, tõele au andes oli see mulle seni jäänud hämaraks. Aastaid on Euroopas oldud pidevalt millegi vastu, ennekõike USAst lähtuva globaliseerumise, majandus- ja militaarvõimu vastu, kuid inimesed on tüdinud vastandumisest, sest see ei vii kuhugi. Õhus on vajadus uue positiivsuse järele ja Obama võit USAs andis sellele idealismile ka Euroopas rohelise tee. Ökoliikumised, keskkonnateadlikkus, nostalgia 1960ndate vabaduse, vendluse ja võrdsuseideaalide järele, pehmed väärtused, mis on moes, räägivad kõik sama keelt.
Eesti on selles mõttes küll padukonservatiivne paik, kuid päris isolatsioonis meil siiski maailma eest ei õnnestu olla.
Erinevalt ajakirjandusest on poliitikas võimalus mingiks idealismiks ja konstruktiivsuseks. Ma arvan, et ka Eesti poliitikas on palju inimesi, kes usuvad maailmaparandamise võimalikkusse, ent nad jäävad avalikkuses igasuguste mahhinaatorite varju, sest meediasilm tegeleb loomupäraselt vaid viimastega.
Erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus, paljudel veel kasutamata.


Barbi Pilvre on TLÜ RASI lektor, SDE liige, EMSLi nõukogu liige ja EAL juhatuse liige

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku