Skip to main content

Töötusel on mehe nägu, EPL 8.09.2009

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust.
Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem.
Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised lapsed on näljas ja pissised, rohud võtmata jätnud vanurid aga harjumatust olukorrast elevil. Arvatavasti jätkub igaühel fantaasiat selle olukorra edasiarendamiseks. Halvemal juhul lõpeb õhtu tubli keretäiega naisele (pärast söögitegemist ja koristamist muidugi) selle eest, et ta on ennast kogu aeg mehest paremaks pidanud.

Kokku kuivanud meeste tööalad

Eestis on juuli lõpu seisuga 70244 registreeritud töötut, nendest naisi 31670 ja mehi 38574. Meeste töötus on naiste omast suurem kõikides vanusegruppides, kõige märgatavam on erinevus noorte 16-24 aastaste meeste hulgas (7037 töötut meest ja 4644 naist). Buumiaja lõpus 2007 aasta märtsi lõpu seisuga oli töötuid 14 257, neist mehi 5601 ja naisi 8656 ehk töötus oli pigem naiste probleem ja kindlasti paljudele meestele ja naistele ka elustiilivalik.
Töötusel pole parteid ja kuuldavasti rahvust, nagu sotsiaalsete töökohtade loomist on kujundlikult põhjendatud. Küll aga on töötusel täna Eestis ilmselgelt sugu: töötus on mehe nägu.
Majanduslanguse tulemusena on Eestis suurenenud ennekõike meeste tööpuudus. Kokku on kuivanud ennekõike meestööjõudu kasutanud majandusalad nagu ehitus ja tootmine, Eestis ka metsandus, samas on kriis säästnud selliseid valdkondi nagu haridus, hoolekanne ja tervishoid, kus hõivatud pigem naised. Töö on kaotanud Eestis ka ennekõike kvalifitseerimata tööjõud ja on teada, et siin edestavad eesti mehed naisi. Olen kuulnud ka sellist seletust, et raha säästmiseks on vallandatud paljudelt aladelt ennekõike mehi, kui kõrgemapalgalisi ja säilitatud odavam naistööjõud.

He-cession, meeste kriis

Sama mudeli järgi on kasvanud töötute armee ka USAs, kust globaalne majanduskriis alguse sai. Lisaks kinnisvara- ja rahandusmaailma kriisile on maailma mastaabis töötuid lisanud ka autotootmise kriis. EconomyWatch.com (28.06) ilmunud artiklis nimetab kolumnist Vladimir Gonzales majanduslangust (recession) lausa he-cessioniks. Alates 2007 aasta detsembrist USAs töötuks jäänud 3,6 miljonist inimesest on 2, 88 ehk 80% mehed. Heather Boushey, analüüsikeskuse Center for American Progress ökonomist on märkinud, et olukorda, kus naised moodustavad 49,3% tööjõust, võib võrrelda II Maailmasõja ajaga, kus mehed olid sõjas ja naised täitsid seetõttu vabanenud töökohad.
Sootundlikud ja naisõiguslikult häälestatud vaatlejad on veel märkinud, et me võime süüdistada justnimelt rahanduses ja kinnisvaraarenduses tegutsenud mehi maailma majanduskriisi vallandamises. Sellele eelnenud buum tekkis tänu kõrgenenud, hooletule riskivõtmisele, tänu kehakeemiale ehk kõrgetele testosterooni näitudele (ja jätaks siin kõrvale sotsiaalkriitiku ja intellektuaali Umberto Eco kahtluse, et majanduskriisi põhjuseks on üks teine kemikaal, ehk kokaiin ja et hoogsad majandusotsused on sündinud pigem ühes teises uimas).

Kodused võimumängud

Tööelus mitte just rahuliku arengu tulemusena tekkinud rollimuutuse mõju ei piirdu ainult avaliku sfääriga vaid puudutab otseselt nii naiste kui meeste identiteeti ja enesehinnangut. Pere leivateenijaks olemine ja teistele pereliikmetele taskuraha jagamine on ka üks argipäeva võimumänge, mida mängujuht kindlasti ei jäta ka ära kasutamata, olgu ta siis parajasti pereisa või –ema. Koduses elukorralduses toob rollimuutus kaasa palju pingeid ja et kõik diskussioonid ei lahene alati diplomaatilisel teel, näitab kasvav perevägivalla statistika. Kui ühiskond aktsepteerib enamasti seda, et töötuks jäänud naine teostab end privaatsfääris ehk majapidamistöödes ja lastekasvatuses, siis kodus askeldav mees on raske pähkel nii mehele endale, tema naisele kui teistele meestele, kes teostavad ennast ennekõike läbi avaliku sfääri.
Uus majandusolukord sünnitab ikka uusi mõtteviise, sest inimene leidliku olendina tahab asju põhjendada ja ka õigustada, näha klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana. Kui Soomes oli 1990ndate alguses lama ja tööpuudus oli kuni viiendik tööealisest elanikkonnast, muutus sealses meelelahutusmeedias populaarseks “pehme mehe” ideoloogia. See teavitas võimalikust muutusest ajastu mehelikkuse määratluses ja meeste eneseteadvuses. Ehkki “pehme mehe” taga on nähtud mitte niivõrd muutusi tegelikus soorollijaotuses, vaid maailma ilu- ja tervisetööstuse taktikeppi, kellele kogu maailma trendimeedias propageeritav uus hoolitsev mees oli võimalus oma toodangut müüa, sobis see lama-Soome nagu rusikas silmaauku. Loosung: olla trendikalt kodune ja hoolitsev, ehkki töötu hoidis ehk ära mitmeidki isiklikke tragöödiaid. Isaduse aussetõstmine, meeste vägivallast avalikkuses rääkimine said hoo sisse lama ajal.
Mehelikkus muutus 1990ndatel tõsiseks analüüsiobjektiks ka akadeemilistele soouurijatele. Ka Eestisse püüti tol ajal istutada uut mehelikust ja meeste pehmeid väärtusi, kuid tuld võtsid vaid üksikud eelkäijad; majandustõusu ajal kasvu- ja eduideloogiat kandvate juhtivate meeste seas see tollal eriti kandepinda ei võitnud.
Nüüd, majanduslanguse ajal võiks olla ka pehme mehelikkuse taaslansseerimise uus šanss. Aeg on küps ja näiteks isadust väärtustada pole ammu enam häbiasi ega marginaalide eralõbu.

Kas naised päästavad maailma?

Vladmir Gonzales kirjutab eelpooltsiteeritud EconomyWatch.com artiklis, ilmselt läbi huumoriprisma, et Island käitus oma riigi pankrotti viinud meesmänguritega ühemõtteliselt, kihutades need minema ja valides peaministriks avalikult lesbilise naise. Oleks ennatlik teha otsuseid stiilis, et ainult naised päästavad nüüd meeste “täppesse” lastud maailma. Usk naiste teistsugussesse juhtimisstiili tippude tasandil on siiski veel diskussiooniobjektiks, kuigi tõesti, riskivõtmine on pigem meestele omane. Maailmamajandus pole ka võrreldav argiolukorraga, kus naised pärast meeste prassingut korra majja loovad ja elu tavarööbastele juhivad, sest neil ei jää muud üle. Pigem võiks praegust maailmamajandust vaadelda kui hommikut pärast pidu, kus prassijad on ennast kaineks maganud ja koristavad oma laga ise.
Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks viitaks ju nagu meestele omasele õllekõhule, mida on diivanil teleka ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masut kujutleda elukana, oleks ta ühesooline: isane.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku