Saturday, May 14, 2011

Naisjuhi dilemmad: tore tüdruk või tulehark /toimetatud versioon ilmus Director 4/2011

Juhtimine tähendab otsustamist. Kui meesjuht on otsustav, kõva käega või isegi autoritaarne, peetakse teda vana kooli meheks, aga siiski ilmselt heaks juhiks, kes suudab õigel kursil hoida näiteks suurettevõtteid. Kui naisjuht on samade omadustega, peetakse teda nõiaks või tulehargiks, kelle alluvuses inimesed ilmselt eriti töötada ei taha või kui valikut pole, siis kardetakse teda nii, et allutakse hirmust.
Kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas: me teame Eestist kümneid selliseid näiteid (Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne), ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas selge vähemus ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst.

Uuringud kinnitavad: naised juhiks pigem ei saa

Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Eestis täidavad ametialases hierarhias mehed reeglina selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtidena ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus: vaid 36,2% nendes positsioonides hõivatutest (Märt Masso. Mehed ja naised tööelus. Teel tasakaalustatud ühiskonda. Naised ja mehed Eestis II. Sotsiaalministeerium, 2010).
Hariduse põhjal võiks ju eeldada, et naistel on ka juhiks saamiseks parem pagas, sest naiste haridustase on Eestis märksa kõrgem kui meestel: 2009 oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70,4% ja mehi 29,6% (Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2010), kuid naiste edu karjääriredelil nende kõrgem haridustase alati ei taga: kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osakaal koguni kaheksa korda suurem kui naiste seas. Kõrgharidusega meestest on juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) rakendatud 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi “valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on rohkem, kui meeste seas ehk 32%. (Indikaatorite süsteem ja monitooring soolisest võrdõiguslikkusest Eestis, 2003). Seega jäävad kõrge kvalifikatsiooniga naised kinni kuskile karjääriredeli keskele, ehk pisut ülespoole keskmist. Ilmslet on juhiks saamisel olulisem kui haridus mingid muud kvaliteedid.

Meedia naisjuhile ei halasta

Ühiskonna ettevaatlikku suhtumist naisjuhtidesse kinnitab naisjuhtide meediakuvand, kus naisjuhi tegevust käsitletakse kui erandit loomupärasel meeste alal. Nii toetab meedia status quo püsimist ühiskonnas. Naisjuhi kirjeldamisel imestatakse alatasa, kuidas „väike ja habras” naine suudab hakkama saada sellise vastutusekoormaga või suudab vastu võtta suuri otsuseid. Kindlasti võetakse üles pere ja karjääri ühitamise teema ja uuritakse, kas ema hõivatuse tõttu lapsed ei kannata. Naisteajakirjade portreelugudes on edukad naised ajakirjanduse hindava vaatluse all, pildimaterjali, kirjelduse või küsimuste abil testitakse, kas nad on edukad ka naistena või on juhiksolemise käigus minetanud oma naiselikud kvaliteedid, näiteks, kas neil on lapsi, kas nende välimus on korras, kas neil on mees või on tulnud suhted ohverdada karjäärile, kas nende kodu on korras ja lapsed hoolitsetud.
Juhul, kui naisjuht teeb vea, sanktsioneerib ühiskond teda meedia vahendusel halastamatult. Meediapoolne kohtlemine on märgiks sellest, et naine on avaliku arvamuse silmis juhi positsioonis tegutsedes põhimõttelislet välja astunud oma tavapärastest tegutsemispiiridest, teha nähtamatut taustatööd, kaasneda, dekoreerida. Kui naine on võtnud sellise patriarhaalset elukorraldust ja meeste loomupärast domineerimist ohustava sammu nagu juhiks olemine, jälgib ühiskond tema „hakkamasaamist” väga tähelepanelikult. Kõik mäletavad hästi, mis juhtus kultuuriminister Laine Jänesega ERSO asjadega tegeldes, samasuguse „meediapeksu” osaliseks sai ka kunagine sotsiaalminister Maret Maripuu, kui selgusid probleemid puuetega inimeste toetustega seoses. Kaugemast ajaloost võib meenutada ekspankur Malle Eenmaa lugu.
Naiste ja meestippjuhtide hindamisel ja kohtlemisel on avalikkuses vaikimisi kasutusel erinevad standardid. Ajakirjanik Rein Sikk kirjutas hiljuti üht poliitikute edetabelit kommenteerides, et kui Jaak Aaviksoo asemel oleks olnud naisminister, oleks Võidusamba läbikukkumise teemat saatnud kommentaarid teemal „naised ja tehnika” jms, praegune meeskaitseminister on aga sambasaagale vaatamata hea mainega. Ka teised eksinud meesministrid on üsna suurte prohmakate järel meedia käest kergelt pääsenud, sotsiaalminister Hanno Pevkur tellis miljonite eest üleliigset seagripivaktsiini ja vastutava isikuna oli meedias pigem üks tema alluv naiskantsler, portfelli doukumentidega kaotanud ekskaitseminister Margus Hanson tegutseb Tartu abilinnapeana jne. Meespoliitikute (juhtide) eksimusi loetakse pigem apsakateks, mängus tehtud vigadeks, samas kui naiste eksimused võimendab meedia fataalseks.
Naisjuhtide avalik sanktsioneerimine eksimuste eest on kindlasti üheks põhjuseks, miks naised eelistavad tööelus mängida väiksemate panustega ja mitte pürgida tippotsustajaks.
Eesti ühiskondlik ja kultuurikontekst naisjuhtide esilekerkimist ei soosi, aga kas on mingeid, naistest endast sõltivaid tegureid, miks meil on vähe naisjuhte?

Naised jäävad liiga headeks tüdrukuteks

Juhtimiskonsultant ja koolitaja Lois P. Frankel on oma raamatus „Head tüdrukud nurgakontorisse ei jõua” („Nice Girls Don´t Get the Corner Office”) kirjeldanud, miks naised jäävad oma arengus karjääriredelil toppama, kuigi neil oleks soovi jõuda tippu. Ambitsioonidega naised saavutavad oma arengus sageli teatud taseme (platoo), siis aga tõus tarkerdub.
Frankel märgib, et naiste peamine viga on selles, et nad jäävad ka täiskasvanuks saades käituma kui väiksed tüdrukud ja selletõttu jäävad ilma ka edust karjääris. Tüdrukud sotsialiseeritakse sõnakuulelikeks ja ebakindlateks, abituteks, neile sisendatakse juba varajases lapsepõlves nii kodus kui koolis, et tüdrukud on abivalmid ja hoolitsevad, peavad muretsema ennekõike teiste ja mitte enda heaolu eest ning oma huvid alati tagaplaanile asetama.
Juhul kui tüdruk on üleannetu, enesekindel, saab ise hakkama, ei soovi teiste eest hoolitseda ja mõtleb ennekõike oma heaolule ja sellele, mis teda ennast huvitab, peetakse teda lapsena pahaks tüdrukuks ja teda püütakse ümber kasvatada, tal võib tekkida probleeme teiste, õigesti sotsialiseeritud tüdrukutega, koolis kindlasti õpetajatega, kes akstepteerivad küll Tootsi-tüüpi poiss-paharette, aga mitte kurje, isepäiseid tüdrukuid. Võimalik, et ähvardatakse: sellised tüdrukud meestele ei meeldi.
Karjääriredelil on aga vaja just neid omadusi, mida tüdrukutes kasvatuse käigus maha surutakse: iseseisvust, enesekindlust, enda ja oma asja (firma/asutuse/ partei) eest seismist.
Et naised, kes tahavad karjääriredelil edasi jõuda, selles ka tõesti edukad oleksid, soovitab Frankel üksikasjalikult analüüsida oma käitumist ja püüda seda muuta. Toon Frankelile tuginedes järgnevalt mõned tüüpilised vead, mida naistöötajad teevad, sulgedes nii enda ees väravad, mis võiksid olla lahti.
Esimene suur viga, mis naised teevad, on see, et nad ei mõista mängu ilu äri- ja miks mitte ka näiteks poliitikamaailmas, vaid võtavad kõike kui suurt ja tõsist asja. Poisid harrastavad varajasest east peale võistlusmänge, kus võidu nimel ollakse valmis tegema kõik, hiljem, kui mäng läbi, lahkutakse ikka sõpradena. Naised üldreeglina meeskonnamängutrennis ei käi ning võistlusmängulist käitumist tuleb neil eraldi õppida.
Kuna väikesed tüdrukud on treenitud vältima ohtlikke olukordi, kus võib viga saada, siis eelistavad ka naised mängida turvalisi mänge. Riske kartes aga edu ei saabu.
Kõik on kindlasti kuulnud lauset, selleks, et tippu jõuda, peab naine tegema topeltööd võrreldes mehega. Kuid kas ikka peab? Olukord võib osutuda selliseks, et naised kulutavadki kogu oma karjääritegemise töötegemise peale, veri ninast väljas. Frankel ütleb lausa välja, et kedagi ei edutata selle pärast, et ta on kõva töötegija, vaid olulised on suhted, et need, kes teevad edutamisotsuseid, tunneksid ja usaldaksid inimest.
Tohutu viga, mis naised teevad, on teiste töö ärategemine. On ju Eestiski tüüpiline püramiid, kus tipus meesjuht ja taustal suur hulk tublisid naistöömesilasi. Naised teevad vabatahtlikult ära teiste tööd, kaotavad aega ja energiat ning hiljem võivad imestada, miks keegi neid ei märka ega tunnusta. Kui nad on „korralikud tüdrukud”, siis nad võivadki tunna rahuldust sellisest olukorrast, kus saavad aidata teistel meesjuhil edukas olla. Kui aga sisimas on soovi rohkemaks, tasub teiste töö ärategemine ja teiste probleemide lahendamine ära unustada. Ei ütlemine tuleb kiiresti ära õppida! Naised kipuvad ka reegleid üle hindama ja takerduvad perfektsionismi.
Naisi takistab suurelt tegutsemast ja mõtlemast sageli ka see, et nad käituvad firma rahadega nagu oma rahakotiga ning on väga kokkuhoidlikud. Kindlasti on mõnigi omanik tänulik sellise naismänedžeri eest, kes tubli perenaisena rahakotirauad kinni hoiab. See takistab naistel sageli aga nägemast suurt pilti ja raiskab nende energia ära pisiasjadele. Naised sageli ka ootavad tagasihoidlikult edutamisettepanekuid, selle asemel, et neid ise otsida. Naised on liiga ettevaatlikud organisatsiooni politikates osalemises (seda nii asutuste, firmade kui ka parteide tasandil) ja teevad sellega saatusliku vea. Organisatsioonid koosnevad suhetest, ja kui vastastikku kasulikes suhete loomisega ei tegelda, edu ka ei saabu. Mehed on väga head oma suhete hilisemas „kapitaliseerimises”, naised tunnevad ses osas sageli valehäbi. Kõigile meeldida püüdmine on asi, mida kõrgelt hinnatakse tüdrukute puhul, aga karjäärimaailmas pole sellega midagi peale hakata. Naised võtavad tööelu sageli liiga isiklikult, tundes end kõige ees vastutavana ja süüdlasena ning selline hoiak edu ei soosi. Nad kardavad teisi ka solvata ja ebameeldivaid olukordi tekitada.

Kas naised peaksid käituma nagu mehed?

Kas selleks, et edu saavutada, peaksid naised sel juhul imiteerima meesjuhte? Psühholoogiast on hästi teada nn. naisvangivalvuri sündroom, kus naised on enesekehtestamise nimel mitmeid kordi karmimad, kui mehed samal positsioonil, kuigi vajadust selleks ei ole: maksma panna saaks ennast ka hoopis väiksema jõunäitamisega. Ka poliitikas ja tippjuhtidena tegutsevad naised on sageli öelnud, et need maailmad töötavad meeste reeglite järgi. Kindlasti on äri- ja poliitiline kultuur oma väärtustelt maskuliinne, aga see ei tähenda Frankeli kinnitusel (ja see on ka minu arvamus) kindlasti mitte seda, et naised peaksid oma käitumises imiteerima mehi. Teise soorolli oskamatu etendamine on pigem halb.
Kindlasti soovitab juhtimiskonsultant aga vältida tööelus selliseid tegevusi nagu pilkalik käitumine ja flirtimine, teistele söögi ja kohvi tegemine, ennastsalgav abistamine ja meestes isafiguuri nägemine. Need käitumisviisid naistele teel juhitoolile edu ei too ja kinnistavad nad töödrügava abipersonali ridadesse.
Ja igatahes soovitab Frankel hoida oma käepigistus tugev ja kindel, seda isegi eraldi harjutada.

Friday, May 6, 2011

Alvar Loog on pisut leebem, ent...

Sirp, 5.05.2011
Ühiskonnahaiguste perearsti kogutud diagnoosid
Alvar Loog 05.05.2011 Tunnistan, et Barbi Pilvre, keda ma isiklikult ei tunne, on mulle juba pikki aastaid pakkunud nii intellektuaalset kui otsapidi ka antropoloogilist huvi. Põhjused leiab, nagu ikka, laiemas taustsüsteemis: Barbi Pilvre on vasakpoolne naine valdavalt parempoolses meeste ühiskonnas; käre ning kompromissitu feminist, kes kannab otsekui esivanemate halva naljana naisõiguslaste ringkondades avalikult vihatud nuku nime. Kolme sõnaga ning kujundlikult: Catwoman Batman’ide maailmas. Barbi on olnud minu meediakangelane. Ta on üks neist vähestest, kes kujunenud kohaliku ajakirjanduse autorite ringis nii oma teemade, hoiakute kui stiiliga pikkade aastate vältel selgeks subjektiks, kelle sõnum pole pealtnäha sünnitatud ja/või piiritletud mõne korporatiivse ühingu, asutuse või partei, meediakanali formaadi ning silmaspeetud sihtgrupi poolt. Ja kui Barbi kirjutab, siis Barbi alati võitleb – enamasti nende nimel, kes talle isegi kaasa elada ei oska. Ning seda võitlust („Eesti otsib raviarsti” jms) on olnud kõrvalt kaasahaarav jälgida. See võitlus on alati olnud õilis ja ebavõrdne ning seega arhetüüpselt traagiline. Olgugi et Barbi (enese)iroonia on sageli reetnud tema mõõdukat üleolekut nii oma autoripositsioonist, ideedest kui ka võitlusest enesest.

Aastal 2002, kui Eesti Ekspressi Kirjastus avaldas Barbi Pilvre esseekogu „Formaat”, rõõmustasin siiralt nagu siis, kui Beavis ja Butthead kuus aastat varem pika ootamise peale lõpuks terve täispika mängufilmi said, ning kirjutasin sündmuse puhul Sirpi (21. III 2003): „Barbi Pilvre esseeraamatu alapealkirjaks on küll „Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002”, ent selleks võiks lähtuvalt kogumiku sisust olla ka pisut pretensioonikam „Kes on aastatuhandevahetuse eestlane?” [---] Pilvre on tugeva sotsiaalse närviga kultuurikriitik, kelle pakutav „uue eestlase” argiteadvuse analüüs lähtub üsna eksplitsiitselt vastandusest valitsevate klasside optimismi ning alamklasside olelusvõitluse vahel. Teda köidab kahe erineva maailma(vaate) vahendatud kohtumine meedias”.

Usun siiani, et korraliku kompositsiooniga „Formaat” oli ja on hea kogumik, selles äratrükkimist leidnud lehelood väärivad raamatukaasi. Tänavu jõudis autor oma teise teoseni, mis kannab pealkirja „Minu võitlused”. Kõik siia koondatud kolumnid (v.a üks ettekanne ja artikkel ühiskogumikust) on aastatel 2004–2010 meedias ilmunud, kuigi, kahel Eesti Päevalehes avaldatud tekstil puudub millegipärast viide esmatrüki allikale ning kuupäevale. Seda raamatut nähes rõõmustasin taas, ent pärast läbilugemist tõdesin oma emotsioonide kärsitut ennatlikkust. Barbi on jätkuvalt minu kangelane, kuid paraku ilma uute kangelastegudeta. Tema viimaste aastate lugude (üle)lugemine ei olnud enam seiklus.

Mis on vahepeal muutunud? Sisulises plaanis peaaegu mitte miski, sest ka uues raamatus taastrükitud kirjutistes huvitab Barbit endiselt ühiskonna tervis. Kuid tema ravimeetodid on muutunud. „Formaadi” tekstides opereeris ta justkui emotsiooni pealt ning sageli ilma tuimestuseta; tema skalpell lõikas sügavale meie kollektiivse teadvuse kõige hellemates kohtades. Oma parimates pöördumistes oli ta šokikirurg, kes ei püüdnud peaaegu kunagi haiguskollet välja lõigata, vaid üksnes kõigile vaatamiseks avada. Enamasti distantseeris ta end vaadeldavast nähtusest või mentaliteedist, vahel veritses ise kaasa. Selles oli stiili – nii elutervet sadismi kui masohhismi. Ja see oli teraapiline. Tinti oli valatud tulemuslikult ning õige asja eest.

Ma tean, et teen autorile pisut liiga, ent väidan siiski, et uue raamatu tekstide põhjal on eksperimentaalkirurgist saanud suurelt üldistades korralik perearst, kes patsiente eriti ei vali. Tema uue kogumikteose teemade ring on varasemaga võrreldes ühtaegu nii eklektilisem kui ka akadeemilisem: kodanikuühiskond, osalusdemokraatia, valimiste kultuur, ajakirjanduse vastutus, andmekaitse, allikakaitse, alkoholipoliitika, hariduspoliitika, iibepoliitika, pensionipoliitika, homoküsimus, neegriküsimus, rahvuslik ohvrikompleks, solidaarsus, võõrandumine, probleemid sotsiaalteaduste metodoloogias, koloniaalarhitektuuri seosed rahvuse mälu ja identiteediga, Eurovisioni lauluvõistluse identiteet, loomade olukord Eesti meedias ja metsades, meeste stereotüübid meedias jne.

Sisulises plaanis on Barbi Pilvre tasakaalukam, konstruktiivsem ning pakub rohkem lahendusi. Ta tuvastab kliinilise rahu ja täpsusega sümptomid, paneb diagnoosi ning määrab lõpuks silmatorkava sagedusega konkreetse ravi. Aga see kõik on pisut igav ja isikupäratu, sest Barbi räägib üha enam justkui lihtsalt „terve mõistuse”, mitte omaenese klassiteadlikkusest vormitud emotsionaalsete seisukohtade nimel. Tema hoiakud ei eristu minu silmis enam eriti teistest: ta kirjutab õigeid, ent intelligentse (loe: empaatilise ja sotsiaalselt tundliku) inimese jaoks siiski suhteliselt enesestmõistetavaid asju. Ja ta teeb seda kuidagi pikalt, varasemast tuttava kire, iroonia ning sugestiivsuseta. Autoripositsioon on kohati hajuv või sootuks olematu. Mõnuga mässavast ironistist on saanud missioonitundlik valgustaja, silma jääb kannatliku pedagoogi toon, milles tüdimust ja automatismi läbisegi. Barbi erinevad rollid (sõltumatu nädalalehe sõltumatu kolumnist, kõrgkooli lektor, teadlane ning nüüdsest ka parlamendipartei poliitik) tasalülitavad üksteist tekstides. Väga häid lugusid on siin mitmeid, aga enamasti on need lihtsalt Barbi vanade kirjutiste remix’id. Ja pealkirjas lubatud võitlust on samuti vähe.

Leian, et ajalehes täitsid need kirjutised kindlasti oma funktsiooni, ent raamatukaasi – nende sümboolsest tähendusest, mida ei maksaks devalveerida, võiks rääkida pikalt – neist enamik ära teeninud ei ole. Siin on liiga palju õige probleemipüstituseta ajaviite-esseistikat, sekka ka meediaformaadis referatiivseid kokkuvõtteid konverentsidest, lisaks üks ümberjutustav raamatuarvustus. See viieks peatükiks jaotatud kogumik ei moodusta ka mingil moel sidusat tervikut. „Minu võitlused” kujutab enesest parajat pulp-väljaannet nii sisult kui ka vormilt: odavapoolne paber, juhuslikud taandread, rohked kirjavead ning lugematud topelttühikud tekstis. Siiski on Barbi Pilvre uus raamat muu viimaste valimiste eel trükitud pahna hulgas ainus, mille ma oma riiulisse jätan, sest ta on ikka veel minu meediakangelane. Uusi pole vahepeal eriti juurde tulnud.

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

Monday, April 4, 2011

Arno Oja: Barbi Pilvre „Minu võitlused“, EE Areen 31.03.2011

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Selle artiklikogumiku autori ametlik täisnimi on Barbi-Jenny Pilvre-Storgård. Äsjaste Riigikogu valimiste ajaks „unest ärganud“ lohepikk nimekuju kätkeb endas kahte dihhotoomiat: nukk ja naine, eestlane ja põhjamaalane.
Dihhotoomiale rajatud topeltmängu võib aimata ka Barbi raamatu pealkirjas ja kujunduses. „Minu võitlused“ meelestab eesti kirjandusloost Bornhöhe „Villu võitlused“, sealne vabadusvõitleja Villu omakorda tõstab aegade hämarast esile punarevolutsionäär Vilhelmine Klementi, keda samuti kutsuti Villuks. Ning raamatu esikaanel võimutsev verekarva lakksaabas sobib rohkem punase komissari Jenny kui tagakaanelt lugejat piidleva malbenäolise poliitikteadlase Barbi jalga. Seepärast vist ongi saabas üksik ja kandjata.
Barbi Pilvre on suurepärane provokaator. Lakksaapa taha piilunud Kodanik, potentsiaalne lugeja, leiab teose sisukorrast ridamisi meie moodsa aja märksõnu: libu, seks, krimi, porno, meedia. Samas kohtab ta üleskutset „Riik võõrutusravile!“ ja ostab pikemalt mõtlemata raamatu. Kerglase fassaadi tagant leitud tuumakas sisu ei pruugi talle just mokkamööda olla, kuid lugemist pooleli ka justkui ei raatsi jätta.
Pärast kõigi 47 kolumni läbimist ajab Kodanik ennast tagajalgadele ja mine tea – ehk hääletabki sotside poolt. Järgmistel valimistel. Kuigi ta võib meediategelikkust ikka tegelikkusena võtta ega pruugi Briti sotsioloogi Anthony Giddensi propageeritud kolmanda tee teooriast ühiskonnas õhkagi teada, haistab Kodanik ometi „rahvuslik-konservatiivse turuliberalismi nõiapõletamislehka“, millest kirjutab provokaator Barbi. Ja tunneb, et ümbritsev keskkond, sotsiaalsed garantiid jms puudutavad teda ennastki. Kui mõni „raske gaasijalaga“ (mis kena väljend purjuspäi auto juhtimise kohta!) poliitik tunneb sama, on Barbi-Jenny provokatsioon täkke läinud ja võitlused seks korraks võidetud.

Hannes Rumm: Barbi ja seks, riik ja seks, krimi ja seks

Postitas: Hannes Rumm Aeg: 2011-02-16 01:37:19


Nii vinge pealkirja sain kohe kokku avades Mart Juure lemmiknaise ja kogu Eesti ainsa valvefeministi Barbi Pilvre äsjailmunud raamatu "Minu võitlused".

Väga hea pealkirja tunnus on kollase ajakirjanduse tava kohaselt see, et tiitel meelitab publiku lugema, kuid ei oma midagi ühist teksti sisuga. Minu puhul on blogikande pealkirjas omalt poolt loodud vaid pealkirja esimene osa, ning seegi sisuga kooskõlas, järgmised kaks on Barbi ise kirja pannud ning alustab nendega koguni oma raamatu alapeatükke.

Barbi raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et Barbi on Holodomor Volga kõrval üks meie paremaid seksiteoreetikuid. Või vähemalt arusaamast, et autor teab, et seks müüb, ja kasutab seda ka oma toodangu müügiks.

Barbi ise läks tsipa turri, kui pidasin üleeile tema raamatut kogemata feministlikuks, sest tegelikult tegeleb enamus teosest tõesti kodanikuühiskonna, riigi ja selle sümbolite (Toomas + Evelin = EW), meedia ja ökoga.

Kuna ma ei taha lugejate tekstiavastamise naudingut kahandada, siis piirdun Riigikogu ja presidendi valimiste eel ainult Barbi P. tsitaadiga leheküljelt 40, mis müüb raamatut mühinal: "Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaami käevangus?"

Ning küsin omalt poolt Barbi 2008. aasta teksti peale: kallis Barbi, me oleme juba näinud juhtivaid daame (Carmen Kass) pooljuhtivate meespoliitikute (Urmas Reinsalu) käevangus. Järgmine presidendi vastuvõtt on juba järgmisel nädalal, ehk näeb rahvas seekord riigi ja seksi kooskõla seekord lõpuks ometi selles, et mõni kutsutud mees oma samasoolise elukaaslase käevangu võtab?

Vaat selline julgustükk senistelt kapisolijatelt tekitaks vahetult enne valimise tõelise keskse teema, mille järele senine valimiskampaania nutab nagu Argentiina oma esileedi järele.

P.S. Barbi tõestas sel nädalal, et on üks Eesti targemaid naisi. Kes ei usu, vaadaku järgmisel nädalal ETV-st erakondade vahelist mälumängu.

Friday, March 4, 2011

Eesti haritud ja alamakstud, "hääletud naised", Õpetajate Leht 4.03.2011

Viimasel ajal on palju kõneks olnud naiste ja meeste erinevat positsiooni avalikus sfääris kinnitav sooline palga­lõhe. Näiteks 2005. a oli täistöö­ajaga naiste brutotunnipalk 74,6% meeste omast. Eurostati andmetel oli 2007. aastal Eestis palgalõhe koguni Euroo-pa Liidu suurim – pea 31 protsenti!
2010. a valmis poliitikauuringute keskuses Praxis selle põhjuseid lahkav uuring, mis sedastas, et eri tegevusaladele koondumine ehk horisontaalne segregatsioon seletab soolist palgalõhet üsna vähe ja probleemi tuleb edasi uurida.
Üldlevinud arusaama kohaselt on Eesti naised emantsipeerunud. Nende elustiil on töökeskne ja nad on avalikus sfääris meestega peaaegu võrdselt aktiivsed. Eesti naiste tööga hõivatus on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem (2008. a 66,3%, vrdl EL 59,1%) ja tööhõive määra lõhe meeste ja naiste vahel Euroopa keskmisest väiksem (EL 13,7%, Eesti 7,3%).
Viimaste aastate soolise võrdõigus­likkuse monitooringud kinnitavad siis­ki, et hoolimata sellest, et mõlemad sood on tööturul kõrgelt hõivatud, naiste ja meeste positsioon erinevad. Eesti tööturg on jätkuvalt sooliselt segregeeritud nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt: naised on endiselt hõivatud rohkem nn pehmetel tegevusaladel (tervis, haridus, teadus, kultuur, sotsiaaltöö), samas kui „mehelikud” alad on ehitus, transport jms.
Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori andmetel on naiste osatähtsus kõrgeim tervishoiu- ja sotsiaalhoolekande alal (91,3%) ja madalaim ehituses (9%). Naiste ülekaal on ka kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses (56,1%). Ametialases hierarhias täidavad mehed selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtide ja kõrgemate ametnikena on naisi võrreldes meestega selge vähemus – vaid natuke üle kolmandiku nendes positsioonides hõivatutest. Mis puutub kõrge prestiižiga ja meedia huviorbiidis olevat ettevõtlusmaailma, siis on Eestis ettevõtjaid üldse vähe, aga ka nende seas on rohkem mehi (9,6%, naisi 4,3% elanikkonnast).
Kontrastina naiste madalamatele positsioonidele Eesti ühiskonna hierarhiates on naiste haridustase märksa kõrgem kui meestel. 2009. a oli kõrghariduse omandanute seas naisi 70 ja mehi natuke alla 30 protsendi. Samuti on naiste seas vähem alg- või põhiharidusega inimesi (25%) kui meeste seas (37%). Pool naistest omab kas keskeri- või kõrgharidust, meestel on see protsent 43.
Kõrgem haridustase ei taga naiste edu karjääriredelil. Kõrgharidusega mehed on avalikus sfääris edukamad kui kõrgharidusega naised. Meeste seas on tippjuhtide osatähtsus koguni kaheksa korda suurem! Kõrgharidusega meestest töötab juhtivatel kohtadel (juhid, peaspetsialistid) 40%, naistest vaid 18%. Samas on naisi „valgekraede” seas (juhid, spetsialistid, ametnikud) 41%, mis on üheksa protsenti enam kui meeste seas.
Nii ongi Eesti kultuuri- ja haridusasutustes tööl haritud ja alamakstud naised, kes teevad oma kvalifikatsiooniga võrreldes odavat tööd ning elavad vaesuses või oma pere teiste leivateenijate kulul. Lisaks vaesusele tänases päevas tähendab naiste madalam palk ka vaesust tulevikus, sest palgast oleneb tulevane pension. Et olukorda muuta, oleks vaja tugevat ametiühinguliikumist, mis võtaks haridus- ja kultuuritöötajate palgaläbirääkimiste lähtekohaks vähemalt keskmise palga. Olukorra muutmine on ka naiste endi teha, praegu on tegemist suhteliselt „hääletu” osaga ühiskonnast, kes teeb nurisemata oma rasket tööd, õigustades enda ohvrimeelsust näiteks missioonitundega, või on käega löönud.

Pressiteade: Peaminister Siiri Oviir kutsub kokku naistevalitsuse

Laupäeval, 5. märtsil kohtub Euroopa Parlamendi liikme Siiri Oviiri eestvõttel Postimehe Arteri eelmisel laupäeval välja pakutud naistevalitsus koosseisus: peaminister Siiri Oviir, välisminister Marianne Mikko, siseminister Marika Priske, regionaalminister Urve Palo, sotsiaalminister Liisa Pakosta, justiitsminister Kaja Kallas, põllumajandusminister Keit Pentus, rahandusminister Tiina Mõis, haridusminister Katrin Saks, majandusminister Signe Ratso, kultuuriminister Ene-Liis Semper, kaitseminister Kadri Simson, keskkonnaminister Barbi Pilvre.
Eelolevate valimiste valguses tuleb kohtumisel kõneks naiste osakaal Eesti poliitikas ja tulevikuväljavaated selles küsimuses, soolise võrdõiguslikkuse teema Eesti parlamendis ja erinevaid parteisid esindavate naispoliitikute koostöö.
Postimehe Arteri naistest koosneva valitsuse koostas ajakirjanik Priit Pullerits koos kolleegidega.

Thursday, March 3, 2011

Peaminister Siiri Oviir kutsub kokku Arteri naistevalitsuse

Laupäeval, 5. märtsil kohtub Euroopa Parlamendi liikme Siiri Oviiri eestvõttel Postimehe Arteri eelmisel laupäeval välja pakutud naistevalitsus.
Eelolevate valimiste valguses tuleb kõneks naiste osakaal Eesti poliitikas ja tulevikuväljavaated selles küsimuses, soolise võrdõiguslikkuse teema Eesti parlamendis ja erinevaid parteisid esindavate naispoliitikute koostöö. Siiri Oviir oli Priit Pulleritsu ja teiste Arteri ajakirjanike koostatud naistevalitsuse peaminister:
http://poliitika.postimees.ee/?id=393627

Tuesday, January 11, 2011

Meedia piiramine kui „parem valik”: Ungari ja Eesti, ilmus Äripäevas 10.01

Aasta lõpus jõustunud Ungari range meediaseadus koos loodud meedia kontrolli ametiga on kaasa toonud Euroopa poliitiliste jõudude ja ajakirjandusringkondade kriitika. Ka Eesti ajakirjanduses on seadus saanud tauniva hinnagu, netikommentaarides on tõmmatud paralleele Eesti allikakaitseseadusega.
On muidugi ahvatlev spekuleerida, et mõlemad on kantud paremtsentristliku maailmavaate ettevaatlikkusest sõnavabaduse suhtes ja soovist meediat ohjeldada. Ungari meediaseadust Eesti allikakaitseseadusega võrrelda oleks ilmne liialdus, ent kindlasti on mõlema seaduse loomise taustaks kesk- ja idaeruoopa ühiskondades viimasel kümnendil levinud konservatiivsed, kui mitte autoritaarsed arengud. Need on paraku leidnud väljundi inimeste poliitilistest valikutes, nii et võime öelda: meedia ohjeldamine on paraku rahva enamiku tahe, mida poliitiline võim vaid ellu viib.

Ungari meediaseadus

Mais 2010 Ungaris pärast sotsialiste võimule tulnud Viktor Orbani (47) paremtsentristlik partei Fidesz sai parlamendis 2/3 ülekaalu ning tema juhitavaid muutusi riigis on nimetatud konservatiivseks revolutsiooniks, mis tugineb „rahva tahtele”. Detsembri lõpus võttis parlament vastu mahuka, 228 paragrahvist koosneva üksikasjaliku meediaseaduse, mille eesmärgiks on kontrollida meedia sisu „poliitilist tasakaalustatust” ja vastavust „üldkehtivatele moraalinormidele”. Meedia monitoorimiseks ja kontrolliks on loodud ka suurte volitustega riiklik meedia ja kommunikatsiooni amet (NMHH), mille esimees valiti 9 aastaks ja mille liikmed määrab valitsus. Ametil on volitused määrata trahve tasakaalustamata või solvava meediakajastuse eest ja nende võimalik suurus ulatub 750 000 euroni. „Riikliku julgeoleku” huvides on võimalik kohustada ajakirjanikke avaldama oma allikaid.
Orban on nüüdseks, vastusena Euroopa poliitilistest ringkondadest tulnud kriitikale möönnud, et Ungari võib seaduses teha muudatusi, kui EL seda tungivalt nõuab. Ungari on 1. jaanuarist EL eesistujamaa ning seetõttu on riigi arengud erilise tähelepanu fookuses.
Kindlasti jälgitakse ka Eestis huviga, kus suunas liigub sõnavabadus Ungaris. Ungari meediast on suur osa rahvusvaheliste kontsernide nagu RTL, Pro7, Springer, WAZ omandis. SpiegelOnline International (6.01.2011) ilmunud analüüsi hinnagul pole need meediakontsernid suurt muret väljendanud, kriitika on tulnud pigem ungari poliitilise opositsiooni mõju all olevatest ajakirjandusringkondadest, kes on tõsiselt mures sõnavabaduse pärast.

Majandusliberalism ei tähenda poliitilist liberalismi

Miks on kesk- ja ida-euroopas levimas ajakirjandusvabaduse ohjeldamise tendentsid? Kas on võimalik teha mingeid üldistusi postsotsialistlikes maades leviva vaimulaadi kohta?
Kesk- ja Ida-Euroopas võimutseva majandusliberalismi kõrval pole poliitiline liberalism, mis hõlmab inimõiguste ja iskuvabaduste tähtsustamise, üldse enesestmõistetav (vt. nt Jacques Rupniku artiklit Vikerkaares nr. 12 2010 „Kriis, euro ja Kesk-Euroopa liberaalne prisma”) Ka Eestis on toetus majandusvabadusele poliitiline pealiin, ent sama ei saa öelda liberaalse mõtte toetuse kohta. Pigem kaldub Eesti avalik arvamus ja valdav poliitiline meeleolu konservatiivsuse, suletuse, kivistunud seiskohtade ja tõdede pooldamise poole. Ei saa jätta märkimata, et poliitiline tahe peegeldab siin kindlasti rahva enamuse vaimulaadi. Inimesi huvitab praegu majandusliku heaolu säilitamine või taastamine ning stabiilsus ning kiirete muutuste tuultes otsitakse turvatunnet vanades, heades väärtustes ja kindlates tõdedes. Eriti üksmeelne on tõetahe, mis puudutab ajalugu või rahvusküsimust, aga ka näiteks multikultuursuse või erinevuste sallimise teemat.
Ei julge toetust meedia rangemale kontrollile ühiskonna vaimsest hangumisest otseselt tuletada, ent inimesed, kes pooldavad kindlaid seisukohti näiteks rahvuspoliitilistes küsimustes, eelistavad kindlasti ka meediat, kus kirjutatu oleks ühemõtteliselt „õige” ning eriervamused kindla sildiga „vale”.
Meediavabadust piiravate sammude taga kesk- ja idaeuroopa maades saab aga kindlasti ka näha meediainstitutsiooni enda süüd, ohjeldamatut kommertsialiseerumist ja meediapildi lamenemist, mida kriitiline publik ammu heaks ei kiida. „Rahva volitust” meedia suhtes midagi ette võtta mõjutab pigem nähtav labasuse vohamine kui meedia poliitiline teravus ja paljastavus, mida lai publik sageli märgatagi ei oska. Poliitiline võim saab oma huvides kergesti kasutada argumenti: inimestel on meedia kõikelubavusest kõrini. Paraku visatakse meediat moraali ja „tõe” huvides piirates pesuveega välja ka laps, ehk uinutatakse meedia valvekoer.