Skip to main content

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

Comments

  1. Ai. Kas sa oled Linnarit pedeks kutsunud või midagi, et ta kohe nii valusasti pani?

    ReplyDelete
  2. Aga Linnar on tubli, viitsis arvustuse nimel tööd teha ja tekstis soomlased kokku lugeda. (Okei, võib-olla valetab ka, kindluse mõttes võiks kontrollida.)

    "Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest." - Kahju, et ta oma "Mälestusi Euroopast" ja "Kommentaariumi" suhtes nii kriitiline on.

    Iseendale viitamata ta muidugi ei saa, see on tal säänne pisuke fysioloogiline eripära. Kord ennemuiste yhel Peda konverentsil vastas ta Anzori kysimusele kõnepuldist: "Lugege minu teoseid!" Annab sestsaati ikka tsiteerida.

    Yldiselt ei maksa teda tähele panna. Pisike ja tyytu nagu kevadine kärblane. Märk, et suvi on tulekul.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …