Skip to main content

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

Comments

  1. Ai. Kas sa oled Linnarit pedeks kutsunud või midagi, et ta kohe nii valusasti pani?

    ReplyDelete
  2. Aga Linnar on tubli, viitsis arvustuse nimel tööd teha ja tekstis soomlased kokku lugeda. (Okei, võib-olla valetab ka, kindluse mõttes võiks kontrollida.)

    "Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest." - Kahju, et ta oma "Mälestusi Euroopast" ja "Kommentaariumi" suhtes nii kriitiline on.

    Iseendale viitamata ta muidugi ei saa, see on tal säänne pisuke fysioloogiline eripära. Kord ennemuiste yhel Peda konverentsil vastas ta Anzori kysimusele kõnepuldist: "Lugege minu teoseid!" Annab sestsaati ikka tsiteerida.

    Yldiselt ei maksa teda tähele panna. Pisike ja tyytu nagu kevadine kärblane. Märk, et suvi on tulekul.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…