Friday, May 6, 2011

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

2 comments:

  1. Ai. Kas sa oled Linnarit pedeks kutsunud või midagi, et ta kohe nii valusasti pani?

    ReplyDelete
  2. Aga Linnar on tubli, viitsis arvustuse nimel tööd teha ja tekstis soomlased kokku lugeda. (Okei, võib-olla valetab ka, kindluse mõttes võiks kontrollida.)

    "Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest." - Kahju, et ta oma "Mälestusi Euroopast" ja "Kommentaariumi" suhtes nii kriitiline on.

    Iseendale viitamata ta muidugi ei saa, see on tal säänne pisuke fysioloogiline eripära. Kord ennemuiste yhel Peda konverentsil vastas ta Anzori kysimusele kõnepuldist: "Lugege minu teoseid!" Annab sestsaati ikka tsiteerida.

    Yldiselt ei maksa teda tähele panna. Pisike ja tyytu nagu kevadine kärblane. Märk, et suvi on tulekul.

    ReplyDelete