Skip to main content

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011:
Ajalehest monument
Linnar Priimägi

Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultuuriline staatus: ühel juhul tarbetekst, teisel juhul fundamentaalne väärttekst (vt Linnar Priimägi, „Eurooplase kultuuripõhi”, Tallinn 2010). Meie kultuuri tekstide väärtushierarhias on eriline koht raamatutekstil. Eestlased on traditsiooniliselt raamatu-usku rahvas, me kummardame trükisõna, peame rahvuslikke raamatuaastaid. Raamat on eesti kultuuris püha ese. Juba rahvaluule väärtustab raamatusse raiet sakraalse aktina, kõrgema staatusega teksti loomena. Seda valusamalt annab tunda raamatu rüvetus meie viimase aja kultuuris: just nagu hunnid ratsutaksid katedraali, trügivad ajalehetekstid raamaturiiulisse. Publitsistika on meie kultuuris madalam kui belletristika ja kuulub perioodikasse, nõudmata kaantevahet. Barbi Pilvre on oma ajaleheartiklid Eesti Ekspressi ning Eesti Päevalehe aastakäikudest 2004–2010 – arvatavasti omakirjastusel – avaldanud kogumikuna „Minu võitlused”.

Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest. „Minu võitlustes” leidub väga vähe meelespidamisväärset, öelgem ausalt: need kirjutised hästi ei kannatanukski uustrükki. Parimal juhul, piisavalt vananedes, muutuvad nad dokumentideks, nii nagu vanad agulimajad võetakse muinsuskaitse alla. Aga jälle – seda ei vääri ühtviisi mitte kõik lobudikud ega mõttekäigud. Dokumendiks võivad vananeda üksnes need raamatud, mis pole aegunud juba trükist tulles.

„Minu võitlused” püüab ajakirjaniku ülendada Autoriks, tuunida publitsisti Filosoofiks. Ja mõne lehejüngri silmis võib säärane metamorfoos aset leidagi. Võitlev pealkiri, surmtõsine toon (Barbi Pilvrel puudub täielikult huumorimeel) – võib filosoofi mulje jätta küll. Paraku: si tacuisses!

Autor on sotsiaaldemokraat, feminist ja fennofiil: tema 47 artiklis on 56 korral juttu Soomest, soomlastest ja soomlusest. (Täpselt nagu Maimu Berg!) Pealkirjadest (mitte üksnes sealt) loeme sõnu „seks”, „libu”, „seksikus”, „ekshibitsionism”, „pepu” ja „porno” – kuid nii nagu Barbi Pilvrel puudub huumorimeel, puudub tal täielikult ka sensuaalsus. Tüüpilise feministina räägib ta isegi emadusest ilma emasuseta – kui puhtsotsiaalsest nähtusest. Lapsed on talle iibe, mitte rõõmu allikas. Vaimse rahulduse saab Barbi Pilvre loitsides: „Kodanikuühiskond! Aktivist! Sotsiaalteadus! Eetikakoodeks! Turvatingimused! Ajakirjandus!”. Tema kirjutised on standardpikkusega, ajakirjanduslikult konveierilt ühtlase tempoga tulnud Vändra saelauad: siledad, kuivad ja puised. Lillakasroosade kirstukaante vahele on ta kätkenud nii Evelin Ilvese rasvapõletuse kroonika (milline jälkus!) kui ka mõtted geikultuurist (milline küündimatus!). O si tacuisses!

Meinkampf’ilik pealkiri on tarbijapettus. Mis „võitluse” vaimu kannavad sõnastused „ma pole kindel, kas ...”, „ümbrus on võõras – ent huvitav ja võimalusterohke”, „seda võiks muide põhjendada ...”, „võimalik, et just seetõttu ...”, „ei julge isegi fantaseerida, kuidas ...”? Kus on võitlus? Üks mööndus teise otsa! Ajakirjandust ei saa muuta kirjanduseks, seda kõlisevate kaante vahele köites. Barbi Pilvre žurnalistliku palgatöö mälestised ei omanda üleajalist, igavikulist väärtust ka siis, kui need trükitakse ühest servast kokku liimitud lehtedele. Lehetöötaja omaaegsed mõtted, kui keegi nende vastu peaks huvi tundma, olnuksid ju saadaval ka netis. Aga Barbi Pilvre pidas vajalikuks need välja anda raamatuna, deklareerides selle sammuga justkui: Exegi monumentum! Unustades, et monumente aere perennius ei tehta ajalehest.

Comments

  1. Ai. Kas sa oled Linnarit pedeks kutsunud või midagi, et ta kohe nii valusasti pani?

    ReplyDelete
  2. Aga Linnar on tubli, viitsis arvustuse nimel tööd teha ja tekstis soomlased kokku lugeda. (Okei, võib-olla valetab ka, kindluse mõttes võiks kontrollida.)

    "Teksti väärtust võib tõsta tema raskesti kättesaadavus, aga ka tsiteeritavus. Ajaleheartiklile ei saa omistada kumbagi neist omadustest." - Kahju, et ta oma "Mälestusi Euroopast" ja "Kommentaariumi" suhtes nii kriitiline on.

    Iseendale viitamata ta muidugi ei saa, see on tal säänne pisuke fysioloogiline eripära. Kord ennemuiste yhel Peda konverentsil vastas ta Anzori kysimusele kõnepuldist: "Lugege minu teoseid!" Annab sestsaati ikka tsiteerida.

    Yldiselt ei maksa teda tähele panna. Pisike ja tyytu nagu kevadine kärblane. Märk, et suvi on tulekul.

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku