Skip to main content

Alvar Loog on pisut leebem, ent...

Sirp, 5.05.2011
Ühiskonnahaiguste perearsti kogutud diagnoosid
Alvar Loog 05.05.2011 Tunnistan, et Barbi Pilvre, keda ma isiklikult ei tunne, on mulle juba pikki aastaid pakkunud nii intellektuaalset kui otsapidi ka antropoloogilist huvi. Põhjused leiab, nagu ikka, laiemas taustsüsteemis: Barbi Pilvre on vasakpoolne naine valdavalt parempoolses meeste ühiskonnas; käre ning kompromissitu feminist, kes kannab otsekui esivanemate halva naljana naisõiguslaste ringkondades avalikult vihatud nuku nime. Kolme sõnaga ning kujundlikult: Catwoman Batman’ide maailmas. Barbi on olnud minu meediakangelane. Ta on üks neist vähestest, kes kujunenud kohaliku ajakirjanduse autorite ringis nii oma teemade, hoiakute kui stiiliga pikkade aastate vältel selgeks subjektiks, kelle sõnum pole pealtnäha sünnitatud ja/või piiritletud mõne korporatiivse ühingu, asutuse või partei, meediakanali formaadi ning silmaspeetud sihtgrupi poolt. Ja kui Barbi kirjutab, siis Barbi alati võitleb – enamasti nende nimel, kes talle isegi kaasa elada ei oska. Ning seda võitlust („Eesti otsib raviarsti” jms) on olnud kõrvalt kaasahaarav jälgida. See võitlus on alati olnud õilis ja ebavõrdne ning seega arhetüüpselt traagiline. Olgugi et Barbi (enese)iroonia on sageli reetnud tema mõõdukat üleolekut nii oma autoripositsioonist, ideedest kui ka võitlusest enesest.

Aastal 2002, kui Eesti Ekspressi Kirjastus avaldas Barbi Pilvre esseekogu „Formaat”, rõõmustasin siiralt nagu siis, kui Beavis ja Butthead kuus aastat varem pika ootamise peale lõpuks terve täispika mängufilmi said, ning kirjutasin sündmuse puhul Sirpi (21. III 2003): „Barbi Pilvre esseeraamatu alapealkirjaks on küll „Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002”, ent selleks võiks lähtuvalt kogumiku sisust olla ka pisut pretensioonikam „Kes on aastatuhandevahetuse eestlane?” [---] Pilvre on tugeva sotsiaalse närviga kultuurikriitik, kelle pakutav „uue eestlase” argiteadvuse analüüs lähtub üsna eksplitsiitselt vastandusest valitsevate klasside optimismi ning alamklasside olelusvõitluse vahel. Teda köidab kahe erineva maailma(vaate) vahendatud kohtumine meedias”.

Usun siiani, et korraliku kompositsiooniga „Formaat” oli ja on hea kogumik, selles äratrükkimist leidnud lehelood väärivad raamatukaasi. Tänavu jõudis autor oma teise teoseni, mis kannab pealkirja „Minu võitlused”. Kõik siia koondatud kolumnid (v.a üks ettekanne ja artikkel ühiskogumikust) on aastatel 2004–2010 meedias ilmunud, kuigi, kahel Eesti Päevalehes avaldatud tekstil puudub millegipärast viide esmatrüki allikale ning kuupäevale. Seda raamatut nähes rõõmustasin taas, ent pärast läbilugemist tõdesin oma emotsioonide kärsitut ennatlikkust. Barbi on jätkuvalt minu kangelane, kuid paraku ilma uute kangelastegudeta. Tema viimaste aastate lugude (üle)lugemine ei olnud enam seiklus.

Mis on vahepeal muutunud? Sisulises plaanis peaaegu mitte miski, sest ka uues raamatus taastrükitud kirjutistes huvitab Barbit endiselt ühiskonna tervis. Kuid tema ravimeetodid on muutunud. „Formaadi” tekstides opereeris ta justkui emotsiooni pealt ning sageli ilma tuimestuseta; tema skalpell lõikas sügavale meie kollektiivse teadvuse kõige hellemates kohtades. Oma parimates pöördumistes oli ta šokikirurg, kes ei püüdnud peaaegu kunagi haiguskollet välja lõigata, vaid üksnes kõigile vaatamiseks avada. Enamasti distantseeris ta end vaadeldavast nähtusest või mentaliteedist, vahel veritses ise kaasa. Selles oli stiili – nii elutervet sadismi kui masohhismi. Ja see oli teraapiline. Tinti oli valatud tulemuslikult ning õige asja eest.

Ma tean, et teen autorile pisut liiga, ent väidan siiski, et uue raamatu tekstide põhjal on eksperimentaalkirurgist saanud suurelt üldistades korralik perearst, kes patsiente eriti ei vali. Tema uue kogumikteose teemade ring on varasemaga võrreldes ühtaegu nii eklektilisem kui ka akadeemilisem: kodanikuühiskond, osalusdemokraatia, valimiste kultuur, ajakirjanduse vastutus, andmekaitse, allikakaitse, alkoholipoliitika, hariduspoliitika, iibepoliitika, pensionipoliitika, homoküsimus, neegriküsimus, rahvuslik ohvrikompleks, solidaarsus, võõrandumine, probleemid sotsiaalteaduste metodoloogias, koloniaalarhitektuuri seosed rahvuse mälu ja identiteediga, Eurovisioni lauluvõistluse identiteet, loomade olukord Eesti meedias ja metsades, meeste stereotüübid meedias jne.

Sisulises plaanis on Barbi Pilvre tasakaalukam, konstruktiivsem ning pakub rohkem lahendusi. Ta tuvastab kliinilise rahu ja täpsusega sümptomid, paneb diagnoosi ning määrab lõpuks silmatorkava sagedusega konkreetse ravi. Aga see kõik on pisut igav ja isikupäratu, sest Barbi räägib üha enam justkui lihtsalt „terve mõistuse”, mitte omaenese klassiteadlikkusest vormitud emotsionaalsete seisukohtade nimel. Tema hoiakud ei eristu minu silmis enam eriti teistest: ta kirjutab õigeid, ent intelligentse (loe: empaatilise ja sotsiaalselt tundliku) inimese jaoks siiski suhteliselt enesestmõistetavaid asju. Ja ta teeb seda kuidagi pikalt, varasemast tuttava kire, iroonia ning sugestiivsuseta. Autoripositsioon on kohati hajuv või sootuks olematu. Mõnuga mässavast ironistist on saanud missioonitundlik valgustaja, silma jääb kannatliku pedagoogi toon, milles tüdimust ja automatismi läbisegi. Barbi erinevad rollid (sõltumatu nädalalehe sõltumatu kolumnist, kõrgkooli lektor, teadlane ning nüüdsest ka parlamendipartei poliitik) tasalülitavad üksteist tekstides. Väga häid lugusid on siin mitmeid, aga enamasti on need lihtsalt Barbi vanade kirjutiste remix’id. Ja pealkirjas lubatud võitlust on samuti vähe.

Leian, et ajalehes täitsid need kirjutised kindlasti oma funktsiooni, ent raamatukaasi – nende sümboolsest tähendusest, mida ei maksaks devalveerida, võiks rääkida pikalt – neist enamik ära teeninud ei ole. Siin on liiga palju õige probleemipüstituseta ajaviite-esseistikat, sekka ka meediaformaadis referatiivseid kokkuvõtteid konverentsidest, lisaks üks ümberjutustav raamatuarvustus. See viieks peatükiks jaotatud kogumik ei moodusta ka mingil moel sidusat tervikut. „Minu võitlused” kujutab enesest parajat pulp-väljaannet nii sisult kui ka vormilt: odavapoolne paber, juhuslikud taandread, rohked kirjavead ning lugematud topelttühikud tekstis. Siiski on Barbi Pilvre uus raamat muu viimaste valimiste eel trükitud pahna hulgas ainus, mille ma oma riiulisse jätan, sest ta on ikka veel minu meediakangelane. Uusi pole vahepeal eriti juurde tulnud.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…