Skip to main content

Alvar Loog on pisut leebem, ent...

Sirp, 5.05.2011
Ühiskonnahaiguste perearsti kogutud diagnoosid
Alvar Loog 05.05.2011 Tunnistan, et Barbi Pilvre, keda ma isiklikult ei tunne, on mulle juba pikki aastaid pakkunud nii intellektuaalset kui otsapidi ka antropoloogilist huvi. Põhjused leiab, nagu ikka, laiemas taustsüsteemis: Barbi Pilvre on vasakpoolne naine valdavalt parempoolses meeste ühiskonnas; käre ning kompromissitu feminist, kes kannab otsekui esivanemate halva naljana naisõiguslaste ringkondades avalikult vihatud nuku nime. Kolme sõnaga ning kujundlikult: Catwoman Batman’ide maailmas. Barbi on olnud minu meediakangelane. Ta on üks neist vähestest, kes kujunenud kohaliku ajakirjanduse autorite ringis nii oma teemade, hoiakute kui stiiliga pikkade aastate vältel selgeks subjektiks, kelle sõnum pole pealtnäha sünnitatud ja/või piiritletud mõne korporatiivse ühingu, asutuse või partei, meediakanali formaadi ning silmaspeetud sihtgrupi poolt. Ja kui Barbi kirjutab, siis Barbi alati võitleb – enamasti nende nimel, kes talle isegi kaasa elada ei oska. Ning seda võitlust („Eesti otsib raviarsti” jms) on olnud kõrvalt kaasahaarav jälgida. See võitlus on alati olnud õilis ja ebavõrdne ning seega arhetüüpselt traagiline. Olgugi et Barbi (enese)iroonia on sageli reetnud tema mõõdukat üleolekut nii oma autoripositsioonist, ideedest kui ka võitlusest enesest.

Aastal 2002, kui Eesti Ekspressi Kirjastus avaldas Barbi Pilvre esseekogu „Formaat”, rõõmustasin siiralt nagu siis, kui Beavis ja Butthead kuus aastat varem pika ootamise peale lõpuks terve täispika mängufilmi said, ning kirjutasin sündmuse puhul Sirpi (21. III 2003): „Barbi Pilvre esseeraamatu alapealkirjaks on küll „Valitud tekste klassivõitlusest ja naisküsimusest 1996–2002”, ent selleks võiks lähtuvalt kogumiku sisust olla ka pisut pretensioonikam „Kes on aastatuhandevahetuse eestlane?” [---] Pilvre on tugeva sotsiaalse närviga kultuurikriitik, kelle pakutav „uue eestlase” argiteadvuse analüüs lähtub üsna eksplitsiitselt vastandusest valitsevate klasside optimismi ning alamklasside olelusvõitluse vahel. Teda köidab kahe erineva maailma(vaate) vahendatud kohtumine meedias”.

Usun siiani, et korraliku kompositsiooniga „Formaat” oli ja on hea kogumik, selles äratrükkimist leidnud lehelood väärivad raamatukaasi. Tänavu jõudis autor oma teise teoseni, mis kannab pealkirja „Minu võitlused”. Kõik siia koondatud kolumnid (v.a üks ettekanne ja artikkel ühiskogumikust) on aastatel 2004–2010 meedias ilmunud, kuigi, kahel Eesti Päevalehes avaldatud tekstil puudub millegipärast viide esmatrüki allikale ning kuupäevale. Seda raamatut nähes rõõmustasin taas, ent pärast läbilugemist tõdesin oma emotsioonide kärsitut ennatlikkust. Barbi on jätkuvalt minu kangelane, kuid paraku ilma uute kangelastegudeta. Tema viimaste aastate lugude (üle)lugemine ei olnud enam seiklus.

Mis on vahepeal muutunud? Sisulises plaanis peaaegu mitte miski, sest ka uues raamatus taastrükitud kirjutistes huvitab Barbit endiselt ühiskonna tervis. Kuid tema ravimeetodid on muutunud. „Formaadi” tekstides opereeris ta justkui emotsiooni pealt ning sageli ilma tuimestuseta; tema skalpell lõikas sügavale meie kollektiivse teadvuse kõige hellemates kohtades. Oma parimates pöördumistes oli ta šokikirurg, kes ei püüdnud peaaegu kunagi haiguskollet välja lõigata, vaid üksnes kõigile vaatamiseks avada. Enamasti distantseeris ta end vaadeldavast nähtusest või mentaliteedist, vahel veritses ise kaasa. Selles oli stiili – nii elutervet sadismi kui masohhismi. Ja see oli teraapiline. Tinti oli valatud tulemuslikult ning õige asja eest.

Ma tean, et teen autorile pisut liiga, ent väidan siiski, et uue raamatu tekstide põhjal on eksperimentaalkirurgist saanud suurelt üldistades korralik perearst, kes patsiente eriti ei vali. Tema uue kogumikteose teemade ring on varasemaga võrreldes ühtaegu nii eklektilisem kui ka akadeemilisem: kodanikuühiskond, osalusdemokraatia, valimiste kultuur, ajakirjanduse vastutus, andmekaitse, allikakaitse, alkoholipoliitika, hariduspoliitika, iibepoliitika, pensionipoliitika, homoküsimus, neegriküsimus, rahvuslik ohvrikompleks, solidaarsus, võõrandumine, probleemid sotsiaalteaduste metodoloogias, koloniaalarhitektuuri seosed rahvuse mälu ja identiteediga, Eurovisioni lauluvõistluse identiteet, loomade olukord Eesti meedias ja metsades, meeste stereotüübid meedias jne.

Sisulises plaanis on Barbi Pilvre tasakaalukam, konstruktiivsem ning pakub rohkem lahendusi. Ta tuvastab kliinilise rahu ja täpsusega sümptomid, paneb diagnoosi ning määrab lõpuks silmatorkava sagedusega konkreetse ravi. Aga see kõik on pisut igav ja isikupäratu, sest Barbi räägib üha enam justkui lihtsalt „terve mõistuse”, mitte omaenese klassiteadlikkusest vormitud emotsionaalsete seisukohtade nimel. Tema hoiakud ei eristu minu silmis enam eriti teistest: ta kirjutab õigeid, ent intelligentse (loe: empaatilise ja sotsiaalselt tundliku) inimese jaoks siiski suhteliselt enesestmõistetavaid asju. Ja ta teeb seda kuidagi pikalt, varasemast tuttava kire, iroonia ning sugestiivsuseta. Autoripositsioon on kohati hajuv või sootuks olematu. Mõnuga mässavast ironistist on saanud missioonitundlik valgustaja, silma jääb kannatliku pedagoogi toon, milles tüdimust ja automatismi läbisegi. Barbi erinevad rollid (sõltumatu nädalalehe sõltumatu kolumnist, kõrgkooli lektor, teadlane ning nüüdsest ka parlamendipartei poliitik) tasalülitavad üksteist tekstides. Väga häid lugusid on siin mitmeid, aga enamasti on need lihtsalt Barbi vanade kirjutiste remix’id. Ja pealkirjas lubatud võitlust on samuti vähe.

Leian, et ajalehes täitsid need kirjutised kindlasti oma funktsiooni, ent raamatukaasi – nende sümboolsest tähendusest, mida ei maksaks devalveerida, võiks rääkida pikalt – neist enamik ära teeninud ei ole. Siin on liiga palju õige probleemipüstituseta ajaviite-esseistikat, sekka ka meediaformaadis referatiivseid kokkuvõtteid konverentsidest, lisaks üks ümberjutustav raamatuarvustus. See viieks peatükiks jaotatud kogumik ei moodusta ka mingil moel sidusat tervikut. „Minu võitlused” kujutab enesest parajat pulp-väljaannet nii sisult kui ka vormilt: odavapoolne paber, juhuslikud taandread, rohked kirjavead ning lugematud topelttühikud tekstis. Siiski on Barbi Pilvre uus raamat muu viimaste valimiste eel trükitud pahna hulgas ainus, mille ma oma riiulisse jätan, sest ta on ikka veel minu meediakangelane. Uusi pole vahepeal eriti juurde tulnud.

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…