Tuesday, December 1, 2009

Ühised 1000 kilomeetrit

Viisin Priuse esmaspäeval ära.
Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt
, pole paha suure auto kohta.
Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto.
Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas.
Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga.
Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.

Sunday, November 22, 2009

Täbar olukord Statoili autopesulas

Kõigepealt vabandan nende ees, kes minu järel täna Statoili pesulas ootasid ja vaatasid, et tädil uus auto aga sõita ei oska. Paraku kavaldas Prius täna üle nii minu kui kõik pesula töötajad ja ka abivalmis juhid teistest autodest.
Ilm oli kuiv ja ilus ja tegin saatusliku otsuse auto ära pesta. Kuna olin lugenud, et intelligentne lukusüsteem võib väga imelikult käituma hakata pärast pesu, olin ka põnevil, et kas näiteks ei saa enam autost välja pärast pesu ja päästeamet lõikab mind masinast välja vms.
Jama tekkis õnneks aga juba enne pesemist. Nimelt lukustusid pesuboksi sisse sõites kuidagi auto rattad, kuigi polnud sees ei pidureid ega käike, ma ei keeranud rooli ega teinud midagi ebaharilikku. Auto ei tahtnud pesula rööpal või mis iganes see edasivinnav masinavärk on, ennast lohistada lasta vaid blokeeris rattad.
Pesulatüdrukud andsid aga juhtnööre, et käigukast N asendis, ära keera rooli!!!, ära pidurda jne, nagu see poleks nii olnud ja nagu poleks ma kunagi enne pesulas olnud autoga.
Keegi teadis et nädalas paar korda juhtub nii uute autodega, mingi süsteem on, et kui süüde väljas, lukustuvad rattad. Et süüde peab sees olema ehk power nupp sees? Et siis peaks hübriidajam nagu olema sisse lülitatud pesu ajal????
Igatahes pärast kaht katset otsustasin, et tagurdan välja. Kindlasti on mingi trikk, tuleb uurida.
Pesulatöötajd peaksid olema koolitatud tegelikult uute mudelite trikkide osas, ehk võtavad automüüjad asja ette. Vaevalt et ma esimene või viimane autost lollim juht olen.

Saturday, November 21, 2009

Vihm ja väikesed üllatused

Lugejad juba kurdavad, et kirjutan Priusest. Mart Juur täna Postimehe Juurikas käsitles IQ testis minu tegevust põhjalikult. Annan siis veel ainest...
Eile käisin nimelt veel maanteel mõnulemas, Kullamaal, Läänemaa Noortefoorumil esinemas. Mõtlesin pisut, kas ei peaks minema tagasihoidlikuma autoga, aga kuna Priusega koos olla on jäänud veel nädal, mõtlesin, et mis seal ikka, naudime veel. Jääb noortele küll pisut vale mulje "huvitavast inimesest", aga las jääb.
Gaasijalg kippus ikka raskeks, ei taju kiirust, nagu suure autoga ikka.
Umbes nagu suure lennukiga või väikese lennukiga lennata, väike tundub kimavat, suur seisab rahulikult nagu paigal õhus.
Vihma sadas tulles ja minnes, tee oli tühi. Kojameeste automaatrezhiimi hingeelu pole ma veel lõpuni mõistnud, millal vihmasensor taipab, et sajab ja millal mitte.
Linna tagasi tulles proovisin minekut lompides. Seal, kus Pärnu mnt läheb kaheks ja pöörab Vabaduse pst peale, on jube suured lombid Säästumarketi kohal. Läksin hooga läbi, loodan, et keegi seda pritsimist pealt ei näinud. Auto sõitis läbi nagu poleks ollagi, väike Colt oma laiade ratastega pisut libiseb vees.
Bensiini võtmine läks õnneks tavaliselt, pisut pabistasin, et järsku on mingi nõks siiski,et ei saa korki pealt ära vms, kuigi salongis vaatasime selle asja üle.
Mugavustega harjub ära, imeloom ei tundugi enam eriline, v.a väikesed üllatused nagu see, et kui tsekid juhiistme kohal peeglit, süttib väike tuli! Ilmselt seisab ees raske võõrutusnädal pärast lahkuminekut.

Monday, November 16, 2009

All about Prius

Siit saab kõike teada Priuse 2009 mudeli kohta
http://www.allaboutprius.com/

Meie suhe muutus romantiliseks

Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.

Tuesday, November 10, 2009

Miks ma Priusega pühapäeval Aia tänaval trahvi sain

Priusega saab aasta lõpuni Tallinna kesklinnas parkida tasuta, hiljem mitte, kuna linn avastas, et Toyota Prius pole keskkonnasõbralik, kuna tema tootmine on keskonnavaenulik. See, et ta õhku ei saasta linnas, ei loe.
Igatahes, veel aasta lõpuni on Priusel parkmimissoodustus. NB! See ei puuduta südalinna ega vanalinna. Mina läksin juba pühapäeval alt, parkisin Aia tänavale ja sain "viivistasu otsuse" ehk trahvi. Tegin järelpärimise ja siin teistelegi infoks:
"Vastuseks teatan et hübriidmootoriga sõiduki, mille heitgaaside saasteaine süsinikdioksiidi emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta, võib kuni 2010 aastani parkida Tallinna kesklinna (v.a. südalinn ja vanalinn) avalikel parkimiskohtadel parkimistasu maksmata. Juhin tähelepanu asjaolule, et Tallinna kesklinna avaliku tasulise ala sees asuvatele mitmetele tasulistele eraparklatele ning vanalinna ja südalinna tsoonile nimetatud parkimistasu maksuvabastus ei laiene.
Alates 1. juulist 2007 hakkas kehtima Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003 määruse nr 9 „Parkimistasu kehtestamine” punkti 7.2.3. Varasem redaktsioon oli järgmine: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud hübriidmootoriga sõidukid (osaliselt või täielikult elektrimootori jõul liikuvad sõidukid)”. Sellel ajal väljastati hübriidsõidukitele parkimiskaarte märkega „Tallinnas” ning parkida võis parkimistasu maksmata ka süda- ja vanalinnas. Alates 1.07.2007 hakkas kehtima nimetatud määruse punkt järgmises sõnastuses: „Parkimistasu maksmisest on vabastatud kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal juhid selliste hübriidmootoriga (osaliselt või täielikult elektri jõul töötav) sõidukite parkimisel, mille heitgaaside saasteainete süsinikdioksiidi (CO2) emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta”.
Seega piiras Tallinna Linnavolikogu uue redaktsiooniga hübriidsõidukite parkimisel antavat soodustust ning parkimistasu maksmine ei olnud enam kohustuslik kesklinna avalikul tasulisel parkimisalal. Südalinna ja vanalinna tsoonis parkimiseks tuleb hübriidsõidukil parkimisel tasuda võrdselt teiste sõidukitega parkimistasu.
Kuna Aia tänav asub vanalinnas, on eeltoodust tulenevalt hübriidmootoritega autodel seal parkimine tasuline.

Saturday, November 7, 2009

Laelamp ja muud müsteeriumid

Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem.
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)

Friday, November 6, 2009

Power-nupu saladus lahendatud

Prius oli öösel lund täis sadanud nagu kõik teisedki autod õues ja üllatavalt maiselt läks käiku tavaline lumehari. Hübriidajami sisselülitamise saladus, mille kallal eile maadlesin, lahenes kiirelt. Nuppu sisse lülitades pean lihtsalt jõuliselt vajutama pidurit! Ei käivitugi päris nii nagu arvuti.
Tänasel talvisel hommikul akust ei piisanud paljuks rohkemaks kui ajami käivitamiseks: auto lülitas käima bensiinimootori pärast seda kui panin sisse istmesoojenduse.
Rahuliku poeskäigusõidu ajal aga kasutas vaheldumisi bensiini ja hübriidi.
Imelik, et tagasi tulles põles mul laelamp, peab mõtlema, miks.

Thursday, November 5, 2009

Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega

Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.

Tuesday, October 13, 2009

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav.

“Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla

Mereõhk teeb vabaks


Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Minu programm Pirital

Kuna otsepost pole minu ja Hannes Rummi tehtud lehte Pirita Post veel postkastidesse toonud, vaatamata sellele, et lubati 8.oktoobriks seda teha, panen siia oma valimisprogrammi Pirital.


Pirital säiligu inimlik mõõde, asumite ajalooline nägu ja vaim. Linnaosa areneb koostöös kohalike seltsidega. Energiliste uusasukate ja soliidsete põliselanike ühistegevuses suureneb naabruskonnatunne ja turvalisus.
Pirita on kodu, mitte magus kõrghaljastusega tükk maad. Pirita keskus jõesuudmes olgu kaasaegne, kuid mitte looduse hinnaga.
Jalgratas on Pirital parim liiklusvahend, koostöös Viimsiga tuleb arendada ühistransporti. Avalikud huvid enne erahuve: Pirita on kogu Tallinna puhkepiirkond.
“Mereõhk teeb vabaks!” nagu ütleb Pirita loosung, mille autor juhtumisi olen.

Wednesday, October 7, 2009

Minu kiri Savisaarele aastast 2008

Selle kirja saatsin 2008 Linnaplaneerimise Ametile ja koopia Edgar Savisaarele.

NB! Tegemist on valimisagitatsiooniga! Alljärgnevalt tõestan oma tegevust aktiivse, Pirita huvide eest seisva kodanikuna. Püüan sellega mõjutada elektroonilist hääletajat.


Pirital on taas päevakorras purjespordikeskuse ümbruse arendamine. 2008. aastal saatsin kodanikuna naabruskonna nimel sellise kirja.

Vastuväited ja ettepanekud Pirita linnaosa üldplaneeringule (eriti TOP-i osas)
Tallinna Linnaplaneerimise Ametile

Murega jälgin arenguid Pirita linnaosas, mis puudutab TOPi piirkonna kinnisvaraarendust.
Sellega seoses on tekkinud palju küsimusi.
Esiteks: mida võidab linnaosa, kui 14000 inimese asemel elab Pirital 18 000 inimest? Linnaametnike sõnul lisab see "piirkonna ühtsustunnet", loeme EPL 1. veebruari lehest. Mis mõttes "ühtsustunnet"?
TOP on kultuurimälestis. Teist korda vaevalt Tallinnas olümpiaregatti tuleb. Kas mitte poleks viimane aeg ka sellele mõelda, kuidas säilitada mälestus 1980. aastast tulevastele põlvedele.
Pirita on Tallinna puhketsoon. Mida võidab piritalane, aga ka iga tallinlane, kui randa rajatakse korrusmajade rajoon? Kuhu kaovad rulluisutamise ja jalgrattaga sõidu võimalused?
Kuidas sobib TOPi kinnisvaraarendus korrusmajade näol Rohelise pealinna ideega, mida eelmine linnapea Jüri Ratas ajas? Ootaks keskerakonnalt rohkem järjekindlust oma ideedes.
Viimsist kesklinna pidi rajama promenaad. Kuidas see sobib kokku TOP-i piirkonna "arendamisega"?
Pirita tee on TOPi piirkonnas pea ületamatu. Oleks vaja jalakäijate sildu või vähemalt foore Saare tee ja Rummu tee ristmikule. Tuleks esimesena lahendada praegused liiklusprobleemid, enne kui kavandada uut elurajooni. Pirita tee ummikud on kõigile teada. Kas sinna on vaja autosid juurde? Enne uute asukate juurdemeelitamist tuleks rajada kiirtrammitee või pakkuda välja mõni muu radikaalne lahendus liiklusprobleemidele.
Kuidas mõjub 4000 elaniku juurdekolimine Piritale loodusele, näiteks Lillepi pargile, kus on linnas ainulaadne säilinud linnustik ja veel looduslik miljöö?
Piirkonnas on puudus lasteaiakohtadest. Kose tee lasteaia laiendus pidi valmima 2007. Nüüd plaanis sel aastal. Kui pole praegustelegi lastele kohti, siis kuhu pannakse uued ja tulevased sajad Pirita lapsed?
Praegustel lastel pole Pirital õieti kuskil olla. Ehk tasuks enne ära teha mänguväljakud Pähkli tänaval (mis on pooleli) ja Lillepi pargis, kui lapsi juurde meelitada. Võib-olla ehitada TOPi piirkonda suur lastepark, näiteks nagu Ventspilsis või Riias Lido, mille sarnast Tallinnas pole, aga oleks väga vaja?
Millal saab Pirita juurde kooli, et lapsi ei peaks linna kooli transportima, mis tekitab probleeme liikluses. Pirita majandusgümnaasiumi maine on kehv, ehk tuleks sellega tegelda?
Piritat tuleks arendada, säilitades rohelise linnaosa ainulaadse miljöö, arendada säästlikult ja mõistlikult, respekteerides ka kohalike elanike arvamust. Põhirõhk peaks olema sotsiaalobjektidel, nagu lasteaiad, koolid ja vaba aja veetmise ning sportimise kohad, mitte korrusmajad.

Lugupidamisega,
Barbi Pilvre
Maarjamäe elanik Sarapuu tänavalt
Eesti Ekspressi arvamustoimetaja

P.S Vastuväited ja ettepanekud on läbi räägitud Maarjamäel naabruskonna inimestega.

Tuesday, September 15, 2009

Töötusel on mehe nägu, EPL 8.09.2009

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust.
Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem.
Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised lapsed on näljas ja pissised, rohud võtmata jätnud vanurid aga harjumatust olukorrast elevil. Arvatavasti jätkub igaühel fantaasiat selle olukorra edasiarendamiseks. Halvemal juhul lõpeb õhtu tubli keretäiega naisele (pärast söögitegemist ja koristamist muidugi) selle eest, et ta on ennast kogu aeg mehest paremaks pidanud.

Kokku kuivanud meeste tööalad

Eestis on juuli lõpu seisuga 70244 registreeritud töötut, nendest naisi 31670 ja mehi 38574. Meeste töötus on naiste omast suurem kõikides vanusegruppides, kõige märgatavam on erinevus noorte 16-24 aastaste meeste hulgas (7037 töötut meest ja 4644 naist). Buumiaja lõpus 2007 aasta märtsi lõpu seisuga oli töötuid 14 257, neist mehi 5601 ja naisi 8656 ehk töötus oli pigem naiste probleem ja kindlasti paljudele meestele ja naistele ka elustiilivalik.
Töötusel pole parteid ja kuuldavasti rahvust, nagu sotsiaalsete töökohtade loomist on kujundlikult põhjendatud. Küll aga on töötusel täna Eestis ilmselgelt sugu: töötus on mehe nägu.
Majanduslanguse tulemusena on Eestis suurenenud ennekõike meeste tööpuudus. Kokku on kuivanud ennekõike meestööjõudu kasutanud majandusalad nagu ehitus ja tootmine, Eestis ka metsandus, samas on kriis säästnud selliseid valdkondi nagu haridus, hoolekanne ja tervishoid, kus hõivatud pigem naised. Töö on kaotanud Eestis ka ennekõike kvalifitseerimata tööjõud ja on teada, et siin edestavad eesti mehed naisi. Olen kuulnud ka sellist seletust, et raha säästmiseks on vallandatud paljudelt aladelt ennekõike mehi, kui kõrgemapalgalisi ja säilitatud odavam naistööjõud.

He-cession, meeste kriis

Sama mudeli järgi on kasvanud töötute armee ka USAs, kust globaalne majanduskriis alguse sai. Lisaks kinnisvara- ja rahandusmaailma kriisile on maailma mastaabis töötuid lisanud ka autotootmise kriis. EconomyWatch.com (28.06) ilmunud artiklis nimetab kolumnist Vladimir Gonzales majanduslangust (recession) lausa he-cessioniks. Alates 2007 aasta detsembrist USAs töötuks jäänud 3,6 miljonist inimesest on 2, 88 ehk 80% mehed. Heather Boushey, analüüsikeskuse Center for American Progress ökonomist on märkinud, et olukorda, kus naised moodustavad 49,3% tööjõust, võib võrrelda II Maailmasõja ajaga, kus mehed olid sõjas ja naised täitsid seetõttu vabanenud töökohad.
Sootundlikud ja naisõiguslikult häälestatud vaatlejad on veel märkinud, et me võime süüdistada justnimelt rahanduses ja kinnisvaraarenduses tegutsenud mehi maailma majanduskriisi vallandamises. Sellele eelnenud buum tekkis tänu kõrgenenud, hooletule riskivõtmisele, tänu kehakeemiale ehk kõrgetele testosterooni näitudele (ja jätaks siin kõrvale sotsiaalkriitiku ja intellektuaali Umberto Eco kahtluse, et majanduskriisi põhjuseks on üks teine kemikaal, ehk kokaiin ja et hoogsad majandusotsused on sündinud pigem ühes teises uimas).

Kodused võimumängud

Tööelus mitte just rahuliku arengu tulemusena tekkinud rollimuutuse mõju ei piirdu ainult avaliku sfääriga vaid puudutab otseselt nii naiste kui meeste identiteeti ja enesehinnangut. Pere leivateenijaks olemine ja teistele pereliikmetele taskuraha jagamine on ka üks argipäeva võimumänge, mida mängujuht kindlasti ei jäta ka ära kasutamata, olgu ta siis parajasti pereisa või –ema. Koduses elukorralduses toob rollimuutus kaasa palju pingeid ja et kõik diskussioonid ei lahene alati diplomaatilisel teel, näitab kasvav perevägivalla statistika. Kui ühiskond aktsepteerib enamasti seda, et töötuks jäänud naine teostab end privaatsfääris ehk majapidamistöödes ja lastekasvatuses, siis kodus askeldav mees on raske pähkel nii mehele endale, tema naisele kui teistele meestele, kes teostavad ennast ennekõike läbi avaliku sfääri.
Uus majandusolukord sünnitab ikka uusi mõtteviise, sest inimene leidliku olendina tahab asju põhjendada ja ka õigustada, näha klaasi pigem pooltäis kui pooltühjana. Kui Soomes oli 1990ndate alguses lama ja tööpuudus oli kuni viiendik tööealisest elanikkonnast, muutus sealses meelelahutusmeedias populaarseks “pehme mehe” ideoloogia. See teavitas võimalikust muutusest ajastu mehelikkuse määratluses ja meeste eneseteadvuses. Ehkki “pehme mehe” taga on nähtud mitte niivõrd muutusi tegelikus soorollijaotuses, vaid maailma ilu- ja tervisetööstuse taktikeppi, kellele kogu maailma trendimeedias propageeritav uus hoolitsev mees oli võimalus oma toodangut müüa, sobis see lama-Soome nagu rusikas silmaauku. Loosung: olla trendikalt kodune ja hoolitsev, ehkki töötu hoidis ehk ära mitmeidki isiklikke tragöödiaid. Isaduse aussetõstmine, meeste vägivallast avalikkuses rääkimine said hoo sisse lama ajal.
Mehelikkus muutus 1990ndatel tõsiseks analüüsiobjektiks ka akadeemilistele soouurijatele. Ka Eestisse püüti tol ajal istutada uut mehelikust ja meeste pehmeid väärtusi, kuid tuld võtsid vaid üksikud eelkäijad; majandustõusu ajal kasvu- ja eduideloogiat kandvate juhtivate meeste seas see tollal eriti kandepinda ei võitnud.
Nüüd, majanduslanguse ajal võiks olla ka pehme mehelikkuse taaslansseerimise uus šanss. Aeg on küps ja näiteks isadust väärtustada pole ammu enam häbiasi ega marginaalide eralõbu.

Kas naised päästavad maailma?

Vladmir Gonzales kirjutab eelpooltsiteeritud EconomyWatch.com artiklis, ilmselt läbi huumoriprisma, et Island käitus oma riigi pankrotti viinud meesmänguritega ühemõtteliselt, kihutades need minema ja valides peaministriks avalikult lesbilise naise. Oleks ennatlik teha otsuseid stiilis, et ainult naised päästavad nüüd meeste “täppesse” lastud maailma. Usk naiste teistsugussesse juhtimisstiili tippude tasandil on siiski veel diskussiooniobjektiks, kuigi tõesti, riskivõtmine on pigem meestele omane. Maailmamajandus pole ka võrreldav argiolukorraga, kus naised pärast meeste prassingut korra majja loovad ja elu tavarööbastele juhivad, sest neil ei jää muud üle. Pigem võiks praegust maailmamajandust vaadelda kui hommikut pärast pidu, kus prassijad on ennast kaineks maganud ja koristavad oma laga ise.
Muide, masu, sõna mis on käiku läinud majanduslanguse tähistamiseks viitaks ju nagu meestele omasele õllekõhule, mida on diivanil teleka ees vedeledes mõnus kõhvitseda. Ja kui masut kujutleda elukana, oleks ta ühesooline: isane.

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu?
Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade hoomamatut ja salakavalat võimu.

Kodanikuliikumise mahe võim

Kodanikuliikumise metsikuses on oma võlu. Lisaks vabadusele tegutseda on asja meeldiv pool ka see, et erinevalt parteidest keegi kodanikuliikumiselt mingit erilist vastutust Eesti asjade seisu ja tuleviku eest ei nõua. Rahastaja ees teadagi tuleb olla korrektne, seadusi ei tohi rikkuda. Muus osas avalikkus ega riik seltse ei survesta: tegutseb selts, kui inimestel aega ja raha on, kui ei ole, ei tegutse. Kui midagi viltu läheb, ei juhtu eriti midagi, proovitakse uuesti või minnakse laiali. Ka kodanikuliikumise seltskondlikku poolt ei tasu alahinnata.
Kodanikuliikumisel, kui see on tugev ja sihipärane, on ühiskonnas teatud võim läbi viia muutusi, kuid see võim on mahe ja võib lahustuda seltskondlikus sahmerdamises. Eestis on kodanikuliikumise võimu võimalused ka teadvustamata ja kasutamata.
Vabaühendustes osaleb Eestis (koos korteriühistutega) ca 250 000 inimest. 50 000 inimest on liitunud ennast otseselt määratlenud poliitiliste erakondadega. Parteid on vormiliselt samuti kodanikuühendused, kuid olemuselt erinevad, sest nende tegevust kannab soov teostada riiklust ehk toimida avalikus sektoris.
Eestis on inimesi nii vähe. Tasuks mõelda, kas siin ei toimu mingit ressursside raiskamist? Energilisi inimesi, kes samas ka selgelt mõelda suudavad, ei jätku igale poole. Kohalikul tasandil, eriti maal on tegelikult näha, et loetud arv kodanikuühendustes aktiivseid tegelasi kandideerib ka volikogudesse ja see on eriti mõistlik. Rohujuuretasandi kogemus jõuab nii otsustamise tasandile.

Maalähedasemad motiivid

Suvel sotsiaaldemokraatlikku erakonda astudes ma muidugi ei lähtunud presidendi suunistest, vaid palju maalähedasematest motiividest. Olen ajakirjanduses tegutsenud 1990ndate algusest, akadeemilises maailmas mõni aasta vähem, kodanikuliikumistes ka omajagu. Olen uudishimulik, minu jaoks on aeg muid asju proovida, investeerida kogunenud sotsiaalne kapital, suhted ja teadmised uude eluvaldkonda. Kolumnistina pole ju võimalik salata, et ilmutan teatud maailmavaadet ja kasvõi valvefeministina ei piirdunud ju mu tegevus juba 1990ndatel juba ammu enam ajakirjandusega.
Kui majanduslangus oleks tulnud ajakirjandustööstusse varem, oleksin erakonnastunud ehk juba mõned aastad tagasi. Üks murdepunkt oli tegelikult 2004, kui lahkusin Eesti Ekspressist Londonisse UCL juurde ennast täiendama. Siis murdis mõneks ajaks elu vahele ja naasmine ajakirjandusse 2006 tundus turvaline valik.
Peab tunnistama, et ajakirjandusmaailm on olnud teatud mugavuslõks ühiskondlikult mõtlevatele inimestele. Vähemalt seni, kuni eksisteerib mingil kujul kvaliteetajakirjandus, kuni püsib avalikus diskussioonis osalemise tahe ja võimalused, näiteks on lehes olemas ühiskonna- ja arvamusrubriigid. Kui ajakirjandusväljaanne on loobunud tegelikkuse mõtestamise katsetest, on loomulik, et mõtlevatel inimestel aeg enda jaoks leida mingeid uusi tegutsemisalasid.

Loomulik hüppelaud

Ajakirjandus on poliitika jaoks üsna loomulik hüppelaud: kunagised ametikaaslased Hannes Rumm, Marianne Mikko, Marko Mihkelson, Urmas Paet, Katrin Saks teevad poliitikas juba ammu ilma ja see pole just halb eeskuju. Eesti poliitika suurkujudel on ajakirjanduslik taust, kui meenutada 1990ndaid: Marju Lauristin, Valve Kirsipuu, Siim Kallas on muu hulgas tegutsenud ka ajakirjanikena.
Ajakirjanikku ja poliitikut ühendab teatud sotsiaalne närv, tahe olla sündmuste keskel, suhtevõrgustik, rahutus, aga ka paks nahk, võimutahe ja edevus. Poliitika nõuab siiski ajakirjandusest palju enam julgust ja enesekindlust kui ajakirjandus. Tean omast kogemusest: arvuti ekraani turvalises kaitstuses on ajakirjanik nagu kõikvõimas kiskja, ründab ja sakutab võimukandjaid, vaimutseb nende arvel, kes on võtnud vastutuse teha poliitilisi valikuid, miks mitte öelda ka pateetiliselt, kanda riiklusega kaasnevat taaka. Klõbistad oma sapise loo valmis, paned arvuti kinni ja sellega on ajakirjaniku töö tehtud. Paremad ajakirjanikud on võimelised elu parandamiseks pakkuma ka lahendusi, kuid seda nende ametijuhend tegelikult ei nõua.
Ajapikku võib selline destruktiivsus muidugi psüühikale mõjuma hakata, väljapritsitav kurjus lagundab keemiliselt ka ajakirjandusmaailmas mängijaid ennast. Ei saa salata, et ajakirjanduses on minugi jaoks olnud päevi, kus pärast mingi kurinaljaka toimetusliku ülesande täitmist olen end tundnud kui põrandapesunarts.

Eesti vajab idealismi

Eestisse pole uue idealismi laine, mis suure maailma mentaliteedis ilma teeb, veel jõudnud. Mäletatavasti Obama kevadine “Change!” Eestis kedagi eriliselt ei sütitanud. Teadagi, eestlasel on harjumus pidada idealismi naiivsuseks ja säilitada elu suhtes küüniline, eemalolev kaitsepositsioon. Mitte sekkuda, mitte osaleda, järsku tuleb pahandus. Et ameeriklane võib olla lapsikultki idealistlik, teavad kõik, seda ei peeta justkui eestlasele kui väärikale eurooplasele kohaseks. Üks Berliini ajakirjanik seletas mulle hiljuti Euroopa intellektuaalide obamamaania tausta, tõele au andes oli see mulle seni jäänud hämaraks. Aastaid on Euroopas oldud pidevalt millegi vastu, ennekõike USAst lähtuva globaliseerumise, majandus- ja militaarvõimu vastu, kuid inimesed on tüdinud vastandumisest, sest see ei vii kuhugi. Õhus on vajadus uue positiivsuse järele ja Obama võit USAs andis sellele idealismile ka Euroopas rohelise tee. Ökoliikumised, keskkonnateadlikkus, nostalgia 1960ndate vabaduse, vendluse ja võrdsuseideaalide järele, pehmed väärtused, mis on moes, räägivad kõik sama keelt.
Eesti on selles mõttes küll padukonservatiivne paik, kuid päris isolatsioonis meil siiski maailma eest ei õnnestu olla.
Erinevalt ajakirjandusest on poliitikas võimalus mingiks idealismiks ja konstruktiivsuseks. Ma arvan, et ka Eesti poliitikas on palju inimesi, kes usuvad maailmaparandamise võimalikkusse, ent nad jäävad avalikkuses igasuguste mahhinaatorite varju, sest meediasilm tegeleb loomupäraselt vaid viimastega.
Erakonnastumine on tegelikult iga positiivselt mõtleva kodaniku võimalus, paljudel veel kasutamata.


Barbi Pilvre on TLÜ RASI lektor, SDE liige, EMSLi nõukogu liige ja EAL juhatuse liige

Monday, August 24, 2009

Maalehest, Memokraat 12.august

Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud.
Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist.
Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi.
Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad.
Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium ei istu twitterris ja facebookis. Maal ei kliki eriti võrgus lehti, selleks pole kiiret netti või aega, ehk vaid tööl istuvad vallaametnikud tegelevad sellega, pikalt ja põhjalikult võetakse pärast rasket tööd ette just paberleht, sest tempo on teine. Ja lehti on vaja tulehakatuseks ka maal.

Kujundus on ML puhul täiesti ükskõik, vabandust, tean hästi kelle tehtud see on ja millal. Ei sega ega pole kunagi seganud. Loetav, ja see on põhiline.
Kuid! Kommertstendentsid on juba ära söömas siirast ja vanaaegset ML Targu talitat, mis oli mõni aeg tagasi lausa camp oma heegeldatud toppides tavalistest inimestest modellidega.
Arvan, et Viidik oskab hinnata head vanaaegset aeglast ja vähepandavat ajakirjandust ega hakka uuendama raginal. Sel juhul kaalun uuesti tellimist, maakodu aadressil.

Monday, July 20, 2009

Valvefeminist Pilvre projektis "Daily Life"

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda.
Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema).
Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 liisisin uue auto, enne seda ostin kasutatud romusid.
Niisiis olen "naisena" saanud osa majanduskasvust vaatamata sellele, et mu palk on olnud reeglina väiksem kui meeskolleegidel. Paraku, eriline allakäik palga osas toimus minu jaoks pärast Eesti saamist Euroopa Liitu, kui ajakirjanike palgatõus üldiselt seisma jäi. Seda tõika ma siiski ei rõhutaks. Minu puhul kindlasti mängis rolli ka majandusbuumi ajal välismaal veedetud aeg 2004 ja lapsepuhkus kuni 2006, mis muutis mu tööjõuna tublisti odavamaks. Lapsepuhkused on ka üsna tüüpiline naiste madalama palgataseme põhjus, lihtsalt ei püsi rongil n.ö.
Võimalik, et Londoni Ülikool 2004 ja lapsega metsas elamine vähendasid ka mu taset ajakirjanikuna, kadus krapsakus jm hinnatud omadused. See on ju loomulik, kui ei saa paar aastat korralikult magada, kaovad keskendumisvõime ja muud vaimseks tööks vajalikud omadused, kaob ka palk. Ironiseerides võib öelda, et, tõesti, naistele kehvema palga maksmist saab õigustada eesti naiste kui tööjõu kehvema kvaliteediga vrdl eesti meestega,kes ei käi lastega kodus olles vm. argiaskeldustes alla. Eestis on naiste palga protsent mingi 60%-70% meeste palgast, mis on EL üks väiksemaid protsente. Vist on ka nii, et naiste madalam kvaliteet tõõjõuna takistab Eestis ka võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist. Sest iga tööandja esindaja teab ju, kuidas tagasihoidlikele (loe: madalaks kasvatatud enesehinnanguga) naistele selgeks teha, et nad saavad lihtsalt niipalju raha, kui on väärt.
Seda kõike ma filmis siiski ei räägi, kartes heatahtlikku tiimi kurvastada, ja püüan näidata EL mõju positiivseid külgi. Aga et võrdõiguslikkuse seadus alles ootab praktikas rakendamist: keegi naine peab olema nii julge ja enesekindel, et vaidlustab oma madalama palga, viib oma vaidlused võrdõiguslikkuse volinikuni jne.. Mina nagu näha see küll ei ole.
Filmida oli igatahes lõbus. Kuna pidin näitama ka oma "tavalist elu", siis sõitsime Helmutiga (4,5) jalgrattastega Mähel ringi, kaameramees ees sõitva jalgratta pakiraamil.

Tuesday, July 7, 2009

Mustad uudised: Obama Moskvas, Michael Jackson

Michael Jacksoni matused, Obama Moskvas, Putinist peajagu pikem. BBC World News kommenteeris, et meeste kehakeel ei räägi just sümpaatiast ja tõesti, kumbki ei osanud nagu olla. Võimalik, et väikse valge mehe ja sihvaka pika musta mehe värk ennekõike.
Loen Obama "Dreams From My Father", mille ostsin boheemlaskeskusest Busboys and Poets Washingtonis 14nda ja U tänava ristmikul (astuge läbi!). Hea raamat tõesti, loetav ja jätab jube ausa mulje või on väga head PR nõustajad ka muidugi olnud. Eesti kirjastajad ei julge vist tõlkida, et Eestis pole turgu?
Polegi varem mõelnud sellisest nähtusest nagu rass nii põhjalikult. Eestis on kerge olla rassist, pole kokkupuudet ühegi reaalse värvilisega. Kuni nad esinevad(laulavad, tantsivad), on kõik rahul. Tohib ka mängida korvpalli ja tantsida. Aga kui Eestis oleks mustanahalise arsti vastuvõtt? Soomes olevat sellega olnud probleeme.
Dave Benton on igavesti rahva lemmik, kuna tõi eurovõidu, ehkki see ei takistanud ühel seltskonnaväljaandel teda nimetamast piparkoogipoisiks (ta vist ehtis jõulunumbrit).
Aga Obama raamatus on üks tark tsitaat, et mustad ise hakkavad rassi nö. peale suruma. Et vaene teine pool (valge) ei tee sellest mingit numbrit, ei märka seda erinevust, kui tegemist on laheda inimesega. Ja siis hakkab see nahavärvijutt.

Friday, June 26, 2009

Järelmõtteid USAst

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada.
Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat.
Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel.
Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt.
Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaaniast USAs. Et kui seal on sel maailmavaatel elujõudu, miks mitte ka Eestis. Või tegelikult oli see minu puhul vist tõesti vormistamise küsimus.
Peaks pikemalt kirjutama liberalismist USAs ja Eestis, Eesti annab vabaduste osas ikka silmad ette mõneski asjas, mis tähendab, et on Eestis on ruumi ühiskonda reguleerida ja ikka säilitada vabadus.
Põhilaksu sain siiski sellest kogemusest, mis jõud on isiklikul initsiatiivil USAs. Kuidas seda meil kopeerida? Et inimesed teaks oma väärtust ja julgeks elada?
Varsti selgub, kuidas ühendan oma erinevaid tegevusi ülikoolis ja ühiskondlikus tegevuses, püüdes säilitada tõsiseltvõetavust.

Sunday, June 21, 2009

Washington-Amsterdam-kodu

Kodus tagasi! Taksojuht oli meeldivalt vait, ei sõbrustanud ega uudishimutsenud, kust ja miks tulen.
Tartu maantee äärne niidetud hein nööris kõri(kodu, heinamaa...)
Pikalt reisilt tuled koju kui välismaale. Millega Tallinn tervitab: kasiinoreklaamid ja mobiilioperaatorite plakatid, inimesed väldivad teiste pilku.
Lennujaamas jäi veel silma uut tüüpi taaskasutuse konteiner Obama pildiga: "Yes we can", mõeldud purkide (can) retsükleerimiseks. Taipan, miks eesti neegrinaljad tahavad harjumist. Obamast hullunud ameeriklaste jaoks (ja neid on päris palju) on see üsna ootamatu nali, eriti lennujaamas, külaliste tervitamise kohas, kus tekib esmamulje maast. Valged parempoolsed ameeriklased, paljud vana kooli mehed ja antikommunistid, ka eesti sõbrad, on aga rõõmsad. Eesti hoiab kõva liini!
Kuna öö jäi tänu ajavahele ära, ilmutan pisut ebaadekvaatsust. Näiteks: kodus kraanist ei tulnud vett, pärast kruttimist ei osanud muud kui helistasin avariisse.
Need laiutasid käsi, pole küll teada, et oleks veekatkestusi või remonditöid. Proovisin uuesti ... ja muidugi, olin kraani käepidet tõstmise asemel külje peale nihutanud. Ehk kolme nädala jooksul, olles kokku putunud lugematute uut tüüpi santehniliste imedega, olin lihtsalt ära unustanud oma koduse kraani avamise kunsti...

Friday, June 19, 2009

Eelviimane päev USAs


Täna toimus siis evalueerimine. Muu hulgas tuli vastata küsimustele: kas kavatsen nüüd kandideerida valimistel ja kas ma kavatsen algatada mõne seadusemuudatuse. Mine sa tea... Kas just see kolm nädalat mind pöördeliselt muutis?
Mida ma nüüd USAst arvan ja mida räägin oma kolleegidele ja tuttavatele?
Militarism ja Hollywoodi filmid on paraku enamike jaoks loonud mitte kõige soodsama pildi, kes just pole militaristid ja kommertskino fännid. Kindlasti see pilt avardus, nagu ikka reisimisel. Aga oma meediakuvandiga peab USA kõvasti vaeva nägema, tõesti.
Eesti on ju mitmes mõttes vabam maa kui USA, mis puudutab kasiinosid, alkoholi,inimeste mõnitamist netikommentaarides ilma tagajärgedeta... (Leedo keiss Delfi vastu annab siin siiski lootust. Uurisin asja: USAs võib tapmisähvardava netikommentaari puhul kindlasti politsei poole pöörduda, kuid ka siinmail on see praktika uus ja iga juhtum vaadatakse eraldi läbi).
Kõik kiitsid ameeriklaste sõbralikkust. Tõesti, on tore, kui teenindus on sõbralik ja pole üldse vahet, kas huvi sinu käekäigu vastu on tegelik või mitte (how are you this morning). Muidugi ei huvita see poemüüjat absoluutselt, kuidas sa ennast täna hommikul tunned. Aga kas on parem, kui teenindaja rõhutab täielikku huvipuudust sinu isiku vastu, olemaks siiras?

Thursday, June 18, 2009

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?


Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega.
Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas.
Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule.
Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda!
Boheemid,geid ja muud marginaalid loovad märgavatavalt inimväärsema keskkonna kui paksude müüride taha varjuv jõukas keskklass. Sama fenomen on vist igas suurlinnas, mingil hetkel tunned "oma" kandi ära. Village New Yorgis, Soho ja Islington Londonis: Kopenhaageni ja Berliini nurgatagused - tegelikult üks ja sama. Võimalik, et midagi sarnast on kujunemas Kalamajas, ilma geideta küll vist Eesti puhul.Ida- Euroopas polegi tegelikult sellist marginaalide elamisekultuuri väljendust linnapildis veel eriti näha.
Päeva nael oli selline. Istun maha Tai restoranis ja püüan lisaks söögile (jälle tom kha, ma ei väsi kookose ja sidruniheina maitsest) tellida Daiquiri ja minult küsitakse naeratuse saatel dokumenti... USAs on alkoholi manustamine legaalne alates 21. eluaastast. Õnneks oli ID kaart kaasas, mida siin soojalt ka soovitati kotis kanda. Kas oleks selle komplimendi eest pidanud jätma ekstra jootraha? Ent toon end kiiresti maa peale: teise rassi esindajate vanust on tõesti raske määratleda. Ehk riietun liiga infantiilselt?

Wednesday, June 17, 2009

Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud!
Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad...
Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu kuvandit maailmas vahendavad suuresti Hollywoodi filmid ja on kasulik, kui see on Pentagoni kontrolli all. Ei saanud aga kinnitavat vastust oma ilmselt paikapidavale oletusele. Rõhutati, et koostöö meelelahutustööstusega on vajalik moraali tõstmiseks, mis on muidugi PR äri teine pool.
Ja veel: kuulsin, et USA armees on homoteema päevakorral, nagu kogu riigis. Et kas peaks sõjaväes avalikult kuulutama oma sättumust. Geid on üha häälekamad, pärast seda, kui Bushi aeg läbi sai. Avaldasin arvamust, et homoseksuaalsuse aktsepteerimine armees kõigutaks oluliselt militaarkultuuri alustalasid, kus siiras meestevaheline (rinde)sõprus (buddying) ja verevendlus on alati asja juurde kuulunud. Või, tooks see hoopis selgust militaarkultuuri alustalade osas (vt. Klaus Theweleit meeste fantaasiatest)? Siiski, vastuseks oma küsimusele kuulsin, et ähemas tulevikus pole oodata gei-eriväeüksuste mooodustamist USA armees.
Emotsionaalne oli tunnistada paika, kuhu lennuk sisse sõitis, tappes koos lennukisviibinutega ligi 200 inimest, nende hulgas äsja Dullese lennuväljalt reisile läinud pere kolmeaastase lapsega. (Hakkan siin üleskruvitud tunnete maal muutuma sentimentaalseks!)
Muidugi on ehitis restaureeritud, rajatud on mälestuspark ja kabel.
Õhtul kolasin 14. tänava kandis, leidsin kuulsa alternatiivkohviku Busboys and Poets ja endagi üllatuseks ostsin peale Slavoj žižeki raamatu "Violence" ka Barack Obama autobiograafilise "Dreams from My Father". Mind on tõesti hakanud tema lugu huvitama, poleks eales arvanud, et siin selline kultus möllab.
Maksis alla 15 dollari ja peale selle tuli meelde Märt Väljataga soovitus, et tegemist on tõesti hea raamatuga.

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp.
Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega.

Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd)

Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega kohtudes tuli jälle tuttav tunne, et Eesti on oma edu nii üles haipinud, et oleme endale tegelikult teinud karuteene. Mäletan hästi seda, kuidas Avatud Eesti Fondi juures meediaprogrammid lõpetati 1990ndatel. Kõik jäeti kommertsi meelevalda ja nüüd on tulemus näha.
Siin tuleb palju seletada, et Eesti oli progressiivne 1990ndatel ja et nüüd elatakse vanast eduloost. Aga kui kaua see "dividende toodab"? Ühiskonna areng aga liigub meil üldse pagan teab kus suunas, igatahes mitte avatuse ja valgustatuse poole (Kuldsõduri lugu, Vabadussammas, meeleavalduste võimalik kriminaliseerimine jms). Siiski, üks Ida-Euroopat tundev ekspert ütles, et ta teab küll, et Eesti majanduskasv ei toonud kaasa kodanikuühiskonna arengut ja muid kaasaegse elu tunnuseid. Et on küll e-valitsus ja internetipunktid, aga muu areng, näiteks mis puudutab ka ajakirjandust, võiks siiski vajada mingit väikest stimulatsiooni... Tegelen paari konkreetse liiniga, millest on veel vara rääkida.

Monday, June 15, 2009

Uuriv ajakirjandus ja Iraagi sõda

Täna küsisin literaat Dave Kaplanilt IRE juhtkonnast, kuidas on võimalik, et uurivate ajakirjanike konverentsill oli müügil Obamade klantsalbum?

Kaplan oli just seletanud, et uuriv ajakirjandus huvitub ennekõige igasugusest võimust ja selle mehhanismidest. Ta pidas küsimust imelikuks või tegi näo, et ei saa aru, mida mõtlen. Siis aga pööras naljaks: kas ma ikka nägin, missuguseid teisi raamatuid seal müügil oli. Nägin muidugi, kuidas muidu.

Enne seda tuli ka jutuks, kuidas USA ülima varustuse ja intellektuaalse võimuga uuriv ajakirjandus sõja asjus nii mööda pani. Selget vastust sellele ei saa kelleltki. Ilmselt liigume siin ikkagi patriootiliste tunnete sfääris, mis ratsionaalsetele argumentidele ei allu. Et pärast 9.11 lihtsalt ei olnud enam võimalik tugneda ainult mõistusele ja nö kümme korda mõõta enne lõikama hakkamist.

Nagu Eestiski on teemasid, mida ei saa ilma emotsioonideta käsitleda. Eile, hmhm, toimus siin peale gayparaadi, millele juba viitasin, ka Balti riikide küüditamise aastapäeva tähistamine kommunismi ohvrite mälestussamba juures.

Keenia kolleeg, kogenud välisuudiste toimetaja ütles hiljem, et Keenias oleks mind selle Obama küsimuse eest lihtsalt maha tapetud.

Sunday, June 14, 2009

Washington, D.C


USA etableerunud ja kodanlikku pealinna elavdavad sel nädalal seksuaalvähemused, kes eile pidasid siin paraadi ja täna peavad järelpidu. See selgus muide juhuslikult, kui kontrollisin oma vaatlustulemusi netist - et küllap on siin just mingi vähemusüritus käimas, et selline vilgas tänavapilt -- ja oligi. Vt. lisa www.capitalpride.org. Obama on muide kuulutanud juunikuu LGBT kuuks.
Muidu on linn elamiseks vist mugav ent väheinspireeriv, võrreldes San Francisco või muidugi NYCiga. Megapalgalistele karjääriinimestele sobiv, fantaasiatele ruumi ei jäta. Kultuuripärandit ja ajalugu on teadagi paksult. Kappasin läbi indiaanlaste muuseumi ja Hirshhorni moodsa kunsti muuseumi, ühtteist jõuab veel peale kohustustlike kontoritekülastuse. Muu hulgas lasin ennast pildistada Ron Muecki skulptuuriga Untitled, mis kujutab endast üleelusuurust alasti meest!
Valge maja on nii üllatavalt tagasihoidlik, et arvasin, et pole see maja. Ja jube avatud, vaid üks tara ümber õue. Kuidas valitsuse PR suudab selle meedias nii võimsana esitada, pildistatakse vast teatud nurga alt?
Mugavusest olen üle läinud rämpstoidule. Ent kes mõtles välja plastmassist elastsed kahvlid, mis iga vintskema tüki peale vibuna painduvad?

Saturday, June 13, 2009

Lenin ja veebitööriistad

Täna esitasin õhtusöögil Uruguai noore kolleegi soovil kommunistliku lastelaulukese: "Suur Lenin ta oli üllas" (nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead). Pälvisin üldise heakskiidu.
Tänu reisiväsimusele on barjäärid tõesti kerged kaduma, võõras keskonnas võõraste inimestega pole sotsiaalset kontrolli nagu kodus. Sain teada ühtteist Uruguaist: muu hulgas, et sinna pärast sõda natse ei jäänud, seevastu on suur sakslaste ja ka juudi kogukond Argentiinas. Montevideo on aga üks Ladina-Ameerika kalleimad kohti. Elul polevat viga.
Tänase saagi hulka kuulub ülevaade veebitööriistadest: drop.io, changedetection.com, google alerts, vdoogle, swivel.com, waybackmachine, whois.domaintools.com, pipl.com, 123people.com, icerocket.com, spokeo.com. Pole veel proovinud kõike.
Twitteris on siin ka kongress, vt twittercongress. com! Kasutusel on mõiste twitizen.
Ja lugemiseks soovitati Humberman et al "Social Networks that Matter..."
IRE auhindade üleandmise lunchi magasin maha, ühes programmi versioonis oli vale aeg märgitud, ja see juhtus olema just see, mida mina järgisin. CNN bossi kõne, oleks võinud kohal olla. Lisaks hõrgutised teadagi, millest ilma jäin.
Lohutuseks ostlesin: muuhulgas poes nimega "21 forever", ja päris tulemuslikult.

Friday, June 12, 2009

CBS vastuvõtt

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad.
Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fookuseks maksusüsteem, mis on Johnstoni leivanumber. Raamatut tasub silmas pidada, igatahes.
Veel sain teada, et taanlane Brigitte Alfter organiseerib Euroopa uuriva ajakirjanduse fondi, et rahastada olulisi, ent ebaseksikaid teemasid. Fondi nõukogus on ka Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, üks väheseid uurivaid ajakirjanikke meil teatavasti üldse.
Alfsted ise on läbi viinud rahvusvahelise projekti ravimite kontrolli standardite teemal Euroopa Liidus. Selgub, et tänu ravimifirmade lobile pole asi igal pool üldse nii roosiline, kui arvaks sellest turvakodust.
Tagasi CBSi vastuvõtu juurde: kuna telekontaktidega pole mul midagi teha, süvenesin Süüria ajakirjaniku elu üksikasjadesse. CBS maksab pelgalt selle eest, et Süürias on olemas korrespondent, 10 000 dollarit. Süüriat loetakse terrorismi pesaks, mistõttu seal toimuv on USA-le oluline ja sealne "oma mees" kulda väärt. Riigis endas on vaid riigi omanduses olev meedia. Uurivat ajakirjandust pole.

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?


Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi.

Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk.

Alustaks viimasest.

Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana.

Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on erandid. Ja minu eelarvamusi pole tegelikult kõigutanud ka see, et minu lemmikute seas muusika ja filmi alal on palju USA tegelasi (Lou Reed, David Lynch, David Byrne, REM, Moby), kes tõsi küll, esindavad mitmesuguseid marginaaliaid.

USA meedia mitmekesisus ja võimsus on muidugi saanud kinnitust, kuid samas - kuidas ikkagi see võimas jõud, uuriv ja tehnilise tippvarustusega -- osutus Iraagi sõja ajal nii manipuleeritavaks... Valge maja suhtlemine pressiga oli kuuldavasti olnud lihtsalt nii jõhker ja oskuslik, kogu teisitimõtlemine elimineeriti koheselt, sõja "valesti" kajastajaid ei lastud lihtsalt enam info juurde.

Mis on klišeedest saanud kinnitust: et siin domineerib rämpstoit, mida inimesed tõesti ka palju söövad ja on kohutav hulk pakendeid ja muud rämpsu nagu ühekordselt kasutatavad nõud ja muud koheseks äraviskamiseks mõeldud saastajad. Et siin on ebamäärane kui mitte lõtv etikett riietuse ja lauakommete osas. Ja see sõbralikkus, mis võimaldab su unustada järgmisel hetkel on tõesti tegelik. Näiteks see, kui levinud on sõna friend, sõber, mis võib tähendada vaid tuttavat.

Thursday, June 11, 2009

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama.

Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla.

Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida.

Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse, et teha filtrikohvi. Ent insenerimõte osutus taas tervest mõistusest eesolevaks; mugavuse nimel oli filtrisahtli põhjas lihtsalt üks väike terav ork, mis plastiktopsi ava tekitas! Masinad on lihtsamad kui tehnofoob arvab! Oleksin pidanud pikema jututa topsi masinasse lükkama, nagu juhend ühemõtteliselt osutas ja mitte arutlema masina loogika üle.

Homne kava üldhuvitam, igasuguste auhindade üleandmine ja sotsialiseerumine.

Wednesday, June 10, 2009

Ajakirjandus ja MTÜd

Kommertsalustel tegutseva televisiooni väljavaated on tumedad, mis puudutab kvaliteetset sisu, kinnitas külaskäik Link-TVsse. See kanal tekitab oma sisu eri maade programmidest, avardamaks ameeriklaste arusaamu maailmast. Tegutsemise vorm on taas MTÜ, põhirahastajateks fondid ja vaatajate annetused. Hiiglaslik autahvel suuremate doonorite nimedega ehib stuudio seina. MTÜ vormis, nonprofit põhimõttel, tegutsevad ka erinevad uuriva ajakirjanduse institutsioonid! Teha ühel ja samal ajal kvaliteetset sisu ja seda ka edukalt müüa on keeruline ülesanne ka siinmail, nagu olen aru saanud.
Huvitav, kas Eestis õnnestuks mingi meediainstitutsioon käima panna MTÜ vormis, rahastades seda annetuste abil?!? Kas meil on mõni rikkur, kes tahaks veel meedia abil maailma parandada? Kõne alla saab teadagi tulla vaid mõni veebiprojekt.

Tuesday, June 9, 2009

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine


Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest.

Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruvääristades, nimetada ukse avamist naistele.

Päeva esimene pool oli õnneks igati tõhus: kohtumine kvaliteetajakirjandust (ja uurivat ajakirjandust) viljeleva ajakirja Mother Jones veebitoimetaja Laura McClurega.

Kuulun ajakirja sihtgruppi, ehk sellepärast näiski MoJo nii huvitav: keskmine lugeja on sotsiaalselt tundlik, keskkonnateadlik, sekkuv neljakümnendates naine, nagu mina!

MoJo elektrooniline väljaanne ilmub muide aastast 1993, oli esimene ajakiri, mis sisu netti riputas. Palju lugusid keskkonna, ravimite toime, tervise kohta - naisi on toimetuses palju ja ilmne on teemavalikute seos ajakirja tegijate sooga, kinnitas mu tähelepanekut ka Laura McClure. Vihje eesti lehetegijatele: globaalne keskkond, tervis, tarbijakaitse lähevad korda inimestele, eriti naistele. Kõige kuumem uuriva ajakirjanduse osas maailmas ongi keskkonnaajakirjandus: suured sigadused, suured rahad, ja sigaduste tulemused mõjutavad kõikide elu.

Õhtul Golden Bridge, Alcatraz ja rikkurite villad. Minu kujutlus surfajate ja hipide Californiast täienes oluliselt.

Ilves Silicon Valleys

President Ilves saabus täna koos ärimeestega Silicon Valleysse San Francisco külje all, kohtub lisaks IT-äri inimestele Condoleezza Rice´i, Stanfordi ülikooli rektori ja teiste tegelastega. Loodetavasti on kaasas ka mõni Eesti ajakirjanik. Vägev visiit! Ei oska delegatsiooni koosseisu kohta midagi öelda, küll vaatasin Eesti uudiseid ja kommentaare, no comments ütleks selle kohta, mida eesti rahavs kogu asjast arvab.
Ees on veel San Francisco, kohtumine Mother Jones´i seltskonnaga jms. Tõotab tulla huvitav.

Monday, June 8, 2009

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http://foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/.
Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist).
Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi.
Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha, on netis võimalik ka tasemel sisu. Blogid müüvad reklaami.
Õhtul Haight Ashbury kant, mis ületas ootused: pehmed väärtused, hipinostalgia, öko ja new age, isad lastega, orgaanilise toidu poed, lemmikloomatarvikud ja psühhedeelsed lasteriided ja muu kraam. Lutt-kärss beebile, poleks selle peale tulnud! Mahe ja aeglane elu.
Amoeba legendaarsesr plaadipoest leidsin Serge Gainsbourgi kaverite plaadi (Michael Stipes, Franz Ferdinand, Marianne Faithful jt) ja Brigitte Bardot suurimad hitid. Caligula filmi soundtracki vinüüli (märksõna noor Helen Mirren ja Malcolm MacDowell) ei hakanud vaatamata kiusatusele ja erutusele ostma, tüütu tassida vinüüli, kui üle poole reisi veel ees.
Siinkandis küsitakse poes iga kord meeldivalt, kas kotti vaja läheb, nagu ka Tallinnas. NYCis pakiti kõik enamasti küsimata sisse või ei sattunud õigetesse kohatdesse. Inimesed on heas vormis, arvatavasti aasia köögi mõju ka valgetele pluss terviseharrastused.

Sunday, June 7, 2009

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue".
San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne.
Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist on Accras tuntud raadiohäälega. Jaswinder Malaisiast aga pidi New Orleansis hotellis nii Ophanielile kui Rolandile mitu korda näitama, kuidas kasutada pesumasinat. Võimalik, et sellel oli mingi tagamõte.
Pärastlõunal näitab inglise keele "officer" Toney linna. 7dollarine eine tavalises hiina sööklas, ahmin brokkolit ja porgandeid pärast neljapäevast nuuma cajuni köögi andidega.
Plaanime Alaniga Brasiilia Globo TVst ära käia Height Ashburys.
Õhtu lõpuks sushi ja pianist Abdullah Ibrahimi kontsert kohas nimega Yoshi's, pigem kohane peenenenud maitsele kui söögikõrvane. Takso hotelli täiesti mõistliku hinnaga, umbes nagu Tallinnas.

Veelkord NOLA ja Uus katse San Franciscosse


Kellegi näpuka tõttu jäime lennukist maha. American Airlinesi teenindus jäik, tehniliselt oleks lennule jõudnud, aga sattus mingi bitch teenindama eile.
Lisaöö New Orleansis, miks mitte! Õhtusöök meeleolukas, eelreserveeringuga paigas Two Sisters. Teenindus üsna suva, väiksed katsed arvet suurendada, nagu turistikohtades vist globaalne. Krapsakad rotid silkasid mööda rohealasid, istusime õues.
Üha enam tahaksin kuulda kellegi argumente George Bushi kaitseks. Jah, Fox News aitab, aga ma tahaks näha inimest ja kuulda tema argumente. Fox News kommenteerib kibedalt Obama visiiti, eriti pälvis tema Kairo kõne kommentaare. Vaatasin tähelepanelikult ka Obama etteastet Buchenwaldis. Viis jutu osavalt vihale erinevuste vastu.
Pidin seletama, miks Obama võitu just ei tervitatud, et ainus, mis Eestis korda läheb maailmapoliitikas, on antikommunism ja venevastasus. Globaalne plaan pole meie mure, teadagi. Ei hakanud muid asju seletama, mustadest ja valgetest jms. Eestis. Ghana kolleeg teadis küsida, kuidas Tallinnas mustadessse turistidesse suhtutakse, võrreldes Stockholmiga.
Söömine on NOs tõesti põhitegevus, arvatavasti olen paar kilo juurde võtnud, pole aega olnud liikuda. Mustad inimesed on siin nagu lihamäed, valged meenutavad kohati Wall-E tulevikuinimesi. Kuidas nad küll autodesse ja lennukitesse mahuvad... Saab aru, miks mõni ostab kaks kõrvutiasuvat kohta. Üsna loogiline, et NO võõrustas juuni alguses ka ülemaailmset diabeedikonverentsi.

Saturday, June 6, 2009

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne.
Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok).
Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk.
NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Eesti ehitajad, tööd on nagu muda! Ainult kuidas ligi pääseda.
Kas morbiidsus ongi New Orleansi juhtmotiiv sellel reisil? NO on kõige muu hulgas tõesti rikas ka surnuaedade poolest. Uurisin välja, kuidas töötab katoliiklikust traditsioonist tuttav surnuaia-majakeste süsteem. Nimelt on nendes majades viis või kuus sahtlit, kuhu siis maetakse pereliikmeid või teisi, keda omaksed arvavad seltskonda sobivat. Aeg ja soojus, niiskus teevad oma töö, säilmed lükatakse kokku ja kukuvad läbi sahtlis oleva ava majakese all olevassse šahti. Aeg on järgmiste käes.
Õhtul jazz kohas nimega Preservation Hall, akustiline, kerge klassika.
Kulinaarielamused täienevad paigas nimega Olivier's. Ukselt saab lahkudes kaasa visiitkaardi peakoka nimega. Väärt idee, ei tea, kas Eestis on kuskil käigus.

Friday, June 5, 2009

Saksa kodu New Orleansis


Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin.
Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega.
Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa keelt 1950ndatel.
Kodutöö oli hiilgav: kuulsin kohe, et Stalin on sama suur kurjategija kui Hitler. Terased küsimused perepojalt: kuidas saab olla kindel, et Venemaa ei sekku Eesti valmistesse (seletasin Eesti valimissüsteemi ja kodakondsuspoliitikat, mis võiks selle välistada). Mis õieti eristab Eestit Valgevenest (muidugi, Euroopa Liit, demokraatia, sõnavabadus ja mis veel, igatahes hea mõtlemisülesanne kõigile, kes peavad idaeuroopa postkommunismi ajastu üksikasju seletama ameeriklasele).
Küsiti ka kas Eestis on juute. Juuditeema arenedes avaldas vanahärra kahetsust, et ajaloos on tehtud koledaid asju ja küsis pojalt noomival toonil, kas ta ikka mäletab neid filme History Channelilt. Õnneks suunas perenaine jutu mujale, mõtlesin, et mis ma pean nüüd kostma selle saksa süü avalduse peale.
Huvitas veel omandireform (seletasin muuhulgas baltisaksa omandi saatust Eestis) ja tervishoiupoliitika. Kuuldes, et eestlane maksab oma palgast tervishoiule 13%, hüüatas pereema: oh my god! Parempoolsete vaadetega pere eelistas kindlalt eratervishoidu, tuues hoiatava näitena briti ja kanada süsteemid, mis tähendavat pikki järjekordi ja kehva teenust. Kas ma usaldan tõesti riiklikku tervishoidu?
Veel tuli jutuks sotsiaal (munitsipaal) korterite süsteem ja loomakaitse, juttu jätkus kauemaks. Nimetasin eestlase eelistatud koeratõuge: hunt, dobermann, rotveiler (see meeldis perepojale) ja seletasin, miks Eestis on koerad kurjad Maksuraha kasutamine tundub inimesi huvitavat detailideni!
Mis sunnib ühte New Orleansi peret kutsuma külla võhivõõra välismaalase? Home hospitality traditsioon on levinud, sageli tegelevad sellega pensionärid, kultuurihuvidega koduperenaised. Minu valisid nad välja kui eurooplase, sest nad fännavad Euroopat, kus on ka korduvalt reisinud, kuid mitte Eestis.
Ja muidugi, muljetavaldav mitmekäiguline õhtusöök: suurepärane gumbo (paks cajuni köögi supp) ja pecan pie!
New Orleansi kulinaarseid traditsioone rõhutatakse igal sammul, ei saa kurta.

Thursday, June 4, 2009

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)...
Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam ülivaba maa, st. saan aru, mis see praktikas tähendab: s.o. peaaegu karistamatu tegutsemine mistahes alal, mis annab aktiivsematele ja agressiivsematele kõik võimalused, aga muudab inimesed ka kaitsetuks, kui viltu veab.
Lennu ajal sain selgust USA ja Inglismaa erinevuste juurtest: USA valge rahvastiku hollandi (saksa) juured seletavad paljutki, nt. ameeriklaste eesmärgipärasust, töökust, kalduvust introspektsiooniks, mis olevat hollandi (saksa) kultuuri mõju ja mis inglise kultuuris puudub.
Täna külaskäik kohalikku ülikooli, mis on järjekordne jesuiitide rajatud asutus. Pidi olema siiani tunda selle usulahu mõju hariduselus, jesuiidi koole loetakse parimateks. Segregatsioonipoliitika tõttu on New Orleansis säilinud ka mustade jesuiidi traditsioonidega ülikool - Xavier´ülikool.
Õhtul home hospitality, lähen kellelegi külla kui huvitav välismaalane!

Wednesday, June 3, 2009

Täna New Orleansi!

Eile New York Timesi toimetus. Arhitekt Renzo Piano, maja (osa lehe imagost teadagi!) disaini kandev idee: meedia läbipaistvus. Klaasseinad, siseaed kaskedega, installatsioonide seintel. Maja müüs NYT mõni aeg tagasi maha, et oma tegevust finantseerida, liisib seda nüüd, hiljem ostab tagasi.
Ajakirjanike aastapalk 30 000 dollarit algajatele, tippudel üle 100 000 aastas. Reklaami müüvad onlainis ekspertblogidega tarbijateemadel jms. Missugune blogi hakkab Eestis esimesena meeldima reklaamiandjale? Inno ja Irja külastatavuse puhul tasuks juba kaaluda, ent blogi maine, teadagi...
Pärastlõunal NGO ProPublica, uuriva ajakirjanduse MTÜ, rahastab Sadleri fond, et maailma parandada ja veel mingitel motiividel, millest räägiti off the record (juhtivate toimetajate maailmavaatelised erinevused teatud toimetustega jne). Uurivad juhtumeid, mis on olulised, kuid mille peavoolu kvaliteetmeedia jätab tegemata. Koosseisus mh kaheksa Pulitzeri laureaati, kes mingutel põhjustel lahkunud suurtest väljaannetest, kontor Wall Streeti piirkonnas. Põhiliselt avaldavad kodukal, pole veel vaadanud http://www.propublica.org,/
aga müüvad ka partneritele. Kuuldavasti lastakse uurivaid ajakirjanikke USAs rasketel aegadel meelsasti lahti, kuna on kõige kallimad pidada. Idee tulevikuks vabakutselistele Eestis: koonduda NGOks, kui on ühine idee, leida üllaste kavatsustega metseen...
Õhtul muusikal In the Heights Richard Rodgeri teatris, rahvalik lugu immigrantidest, professionaalne esitus. Enne etendust põikasin uurima vastasasuvat saientoloogia kirikut, kohe krapsti kutsuti sisse, vaatamaks 15 minutit filmi. Oleks jõudnud, siiski ei läinud.
MoMA sse ei jõua, järgmine kord. Täna lend New Orleansi, ilmateade näitas tormi...
ABC hommikuprogrammis reklaamitakse raamatut "Womenomics: new ways to work" karjääri ja pere ühitamisest. New Yorgis nn. emapuhkust pole, pead ise säästma raha ja haiguspäevi, et vabaks võtta: kui saad viis kuud kokku, oled mäel omadega.

Tuesday, June 2, 2009

Neljas päev New Yorgis

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks.
Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud.
Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!-- ja käis vett ostmas pirukaputkas. Teises peatuses tahtis peale ratastoolimees. Bussijuht läks välja! ja aitas venna peale, bussis pani tooli konks-turvavööga kinni. Pärast aitas välja. Jälle külasuhtlemine, mis mulle meeldib. Ei saa võrdlemata jätta: miks Tallinn on küla, aga käib suurlinna näoga ringi, eriti, mis puutub liiklust, samas kui suurlinnas suheldakse ja liigeldakse nagu külas?
Nüüd jalutan Harlemi suunas, vaatan üle Columbia Ülikooli majad, kool ise juba suvevaheajal. Päeval New York Times.

Monday, June 1, 2009

Kolmas päev USAs


Piinlik lugu, aga olen USAs esimest korda elus. Eile Broadwayl kolades mõtlesin, kas NY suudab mind millegagi rabada. On palju inimsõbralikum, kui ma arvasin. Lapsed ja loomad parkides ja tänavatel, kass poes, oravad; arvasin, et on ainult "seks ja linn". Tohutult palju ülekaalulisi lühikestes pükstes inimesi. Tunnen ennast heas füüsilises vormis ja hoolitsetuna!
Traumeeritud on NY küll. Keegi sakslane samas Airlinki bussis pildistas sõidu ajal sisenemist linna, politsei pidas kinni ja käskis viimased kaadrid silla pildiga ära kustutada. Kuidas nad seda nägid?!? Täna lähen vaatama WTC kunagist kohta.
Eilsed valgustushetked: vanad, kortsus, paljad päevitajad lamamistoolides Times Square´il, ilus blond pikkade juustega ja supervormis Naked Cowboy, kes kommertsiaalsetel eesmärkidel sealsamas tantsis ja ennast naistega pildistada lasi.
Turg Broadwayl, minu kõrvalpingil päevitas keegi vanamees pluusi vahelt rinda, lugedes raamatut "Miraculous Stories of Holocaust", ilmselt pääsemise lood.
Üleeile olevat Broadwayl teatrit külastanud Obama. 7000 inimest oli rüselnud, et teda näha. On selline lause: Everybody is gaga about Obama! Sest ta pole Bush, ütles eile üks juuraõppejõud. Haritud, tarkade naiste suhtumine temase on peaaegu erootiline, punastavad nagu pubekad, kui teda nimetavad.
Oli ka üks tänavademonstratsioon Obama tervishoiupoliitika vastu, mille plakatitel teda võrreldi Hitleriga, kellega siis veel.... Uurisin asja: loosungite taga on keegi parempoolne ekskindral LaRoche, ei sallivat Obamat teadagi.