Skip to main content

Posts

Showing posts from 2009

Ühised 1000 kilomeetrit

Viisin Priuse esmaspäeval ära. Mida siis arvata pärast 1000 ühist kilomeetrit? Besniinikulu ca 5, 3 keskmiselt , pole paha suure auto kohta. Kui ma elaks päikeselises kuivas Californias, kus kiired sileda kattega teed, võiks kaaluda hübriidi eeliseid. Eesti oludes on ta ikkagi suveauto. Eestis oleks edu ehk väikesel hübriidil, linnaautol, kus sees vaid elementaarne tehnika, et ei oleks nii palju voolutarbijaid. siis oleks selline ökoauto ehk mõttekkas. Prius on auto nais-tehnofriigile, kes säästab fossiilseid kütuseid, kuid ei vaata seda, mis koormust loodusele tähendavad kõik elektroonilised vidinad, mis toodetud ilmselt kuskil Hiinas jõhkralt reostades ehk pandakarude heaolu jms hinnaga. Tehnikaajakirjanik Glen Pilvre proovis ära ka iseparkimise süsteemi, töötas laitmatult. Istud autos nagu bussis ja rool liigub, pead ainult pidurit hoidma, sest auto on üsna vilgas parkides.

Täbar olukord Statoili autopesulas

Kõigepealt vabandan nende ees, kes minu järel täna Statoili pesulas ootasid ja vaatasid, et tädil uus auto aga sõita ei oska. Paraku kavaldas Prius täna üle nii minu kui kõik pesula töötajad ja ka abivalmis juhid teistest autodest. Ilm oli kuiv ja ilus ja tegin saatusliku otsuse auto ära pesta. Kuna olin lugenud, et intelligentne lukusüsteem võib väga imelikult käituma hakata pärast pesu, olin ka põnevil, et kas näiteks ei saa enam autost välja pärast pesu ja päästeamet lõikab mind masinast välja vms. Jama tekkis õnneks aga juba enne pesemist. Nimelt lukustusid pesuboksi sisse sõites kuidagi auto rattad, kuigi polnud sees ei pidureid ega käike, ma ei keeranud rooli ega teinud midagi ebaharilikku. Auto ei tahtnud pesula rööpal või mis iganes see edasivinnav masinavärk on, ennast lohistada lasta vaid blokeeris rattad. Pesulatüdrukud andsid aga juhtnööre, et käigukast N asendis, ära keera rooli!!!, ära pidurda jne, nagu see poleks nii olnud ja nagu poleks ma kunagi enne pesulas olnud auto

Vihm ja väikesed üllatused

Lugejad juba kurdavad, et kirjutan Priusest. Mart Juur täna Postimehe Juurikas käsitles IQ testis minu tegevust põhjalikult. Annan siis veel ainest... Eile käisin nimelt veel maanteel mõnulemas, Kullamaal, Läänemaa Noortefoorumil esinemas. Mõtlesin pisut, kas ei peaks minema tagasihoidlikuma autoga, aga kuna Priusega koos olla on jäänud veel nädal, mõtlesin, et mis seal ikka, naudime veel. Jääb noortele küll pisut vale mulje "huvitavast inimesest", aga las jääb. Gaasijalg kippus ikka raskeks, ei taju kiirust, nagu suure autoga ikka. Umbes nagu suure lennukiga või väikese lennukiga lennata, väike tundub kimavat, suur seisab rahulikult nagu paigal õhus. Vihma sadas tulles ja minnes, tee oli tühi. Kojameeste automaatrezhiimi hingeelu pole ma veel lõpuni mõistnud, millal vihmasensor taipab, et sajab ja millal mitte. Linna tagasi tulles proovisin minekut lompides. Seal, kus Pärnu mnt läheb kaheks ja pöörab Vabaduse pst peale, on jube suured lombid Säästumarketi kohal. Läksin hooga

Meie suhe muutus romantiliseks

Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk. Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine. Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiska

Miks ma Priusega pühapäeval Aia tänaval trahvi sain

Priusega saab aasta lõpuni Tallinna kesklinnas parkida tasuta, hiljem mitte, kuna linn avastas, et Toyota Prius pole keskkonnasõbralik, kuna tema tootmine on keskonnavaenulik. See, et ta õhku ei saasta linnas, ei loe. Igatahes, veel aasta lõpuni on Priusel parkmimissoodustus. NB! See ei puuduta südalinna ega vanalinna. Mina läksin juba pühapäeval alt, parkisin Aia tänavale ja sain "viivistasu otsuse" ehk trahvi. Tegin järelpärimise ja siin teistelegi infoks: "Vastuseks teatan et hübriidmootoriga sõiduki, mille heitgaaside saasteaine süsinikdioksiidi emissioon valmistaja andmetel on kuni 125 grammi kilomeetri kohta, võib kuni 2010 aastani parkida Tallinna kesklinna (v.a. südalinn ja vanalinn) avalikel parkimiskohtadel parkimistasu maksmata. Juhin tähelepanu asjaolule, et Tallinna kesklinna avaliku tasulise ala sees asuvatele mitmetele tasulistele eraparklatele ning vanalinna ja südalinna tsoonile nimetatud parkimistasu maksuvabastus ei laiene. Alates 1. juulist 2007 hakka

Laelamp ja muud müsteeriumid

Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem. Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks. Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust. Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab. Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi aut

Power-nupu saladus lahendatud

Prius oli öösel lund täis sadanud nagu kõik teisedki autod õues ja üllatavalt maiselt läks käiku tavaline lumehari. Hübriidajami sisselülitamise saladus, mille kallal eile maadlesin, lahenes kiirelt. Nuppu sisse lülitades pean lihtsalt jõuliselt vajutama pidurit! Ei käivitugi päris nii nagu arvuti. Tänasel talvisel hommikul akust ei piisanud paljuks rohkemaks kui ajami käivitamiseks: auto lülitas käima bensiinimootori pärast seda kui panin sisse istmesoojenduse. Rahuliku poeskäigusõidu ajal aga kasutas vaheldumisi bensiini ja hübriidi. Imelik, et tagasi tulles põles mul laelamp, peab mõtlema, miks.

Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega

Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata. Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud. Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik. Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Minu programm Pirital

Kuna otsepost pole minu ja Hannes Rummi tehtud lehte Pirita Post veel postkastidesse toonud, vaatamata sellele, et lubati 8.oktoobriks seda teha, panen siia oma valimisprogrammi Pirital. Pirital säiligu inimlik mõõde, asumite ajalooline nägu ja vaim. Linnaosa areneb koostöös kohalike seltsidega. Energiliste uusasukate ja soliidsete põliselanike ühistegevuses suureneb naabruskonnatunne ja turvalisus. Pirita on kodu, mitte magus kõrghaljastusega tükk maad. Pirita keskus jõesuudmes olgu kaasaegne, kuid mitte looduse hinnaga. Jalgratas on Pirital parim liiklusvahend, koostöös Viimsiga tuleb arendada ühistransporti. Avalikud huvid enne erahuve: Pirita on kogu Tallinna puhkepiirkond. “Mereõhk teeb vabaks!” nagu ütleb Pirita loosung, mille autor juhtumisi olen.

Minu kiri Savisaarele aastast 2008

Selle kirja saatsin 2008 Linnaplaneerimise Ametile ja koopia Edgar Savisaarele. NB! Tegemist on valimisagitatsiooniga! Alljärgnevalt tõestan oma tegevust aktiivse, Pirita huvide eest seisva kodanikuna. Püüan sellega mõjutada elektroonilist hääletajat. Pirital on taas päevakorras purjespordikeskuse ümbruse arendamine. 2008. aastal saatsin kodanikuna naabruskonna nimel sellise kirja. Vastuväited ja ettepanekud Pirita linnaosa üldplaneeringule (eriti TOP-i osas) Tallinna Linnaplaneerimise Ametile Murega jälgin arenguid Pirita linnaosas, mis puudutab TOPi piirkonna kinnisvaraarendust. Sellega seoses on tekkinud palju küsimusi. Esiteks: mida võidab linnaosa, kui 14000 inimese asemel elab Pirital 18 000 inimest? Linnaametnike sõnul lisab see "piirkonna ühtsustunnet", loeme EPL 1. veebruari lehest. Mis mõttes "ühtsustunnet"? TOP on kultuurimälestis. Teist korda vaevalt Tallinnas olümpiaregatti tuleb. Kas mitte poleks viimane aeg ka sellele mõelda, kuidas säilitada mälestu

Kass sõi rästiku ära nagu silgu

Töötusel on mehe nägu, EPL 8.09.2009

Mõneski Eesti kodus võib täna avaneda selline pilt: ema tõttab hommikul tööle, isa lohiseb tuhvlites televiisori ette, et koos laste ja vanavanematega kuidagi päev õhtule saata. Lapsed on raha säästmiseks lasteaiast ära võetud, nagu ka vanavanemad hooldekodust. Kui olukorda vaadata läbi roosade prillide, on meie ees lausa idüll. Mitu põlvkonda on taas kodus koos, pereväärtused ja ühiselt veedetud aeg esiplaanil. Vanavanemate elutarkus jõuab taas vahetult lasteni nagu muiste. Pereisa on kriisi pööranud võimaluseks: aeg pere keskel olla on talle uus väljakutse, ta kasvab inimesena. Leivateenijaks jäänud naine aga on saanud tiivad ning tema motivatsioon ja võimalused ennast täielikult tööle pühenduda on suuremad kui kunagi varem. Muidugi võib eelpoolkirjeldatud olupildike illustreerida hoopis põrgut. Ema, kes pärast tööd surmväsinuna koju jõuab, leiab eest abikaasa, kes on identiteedikriisi leevendamiseks rüübanud tubli hulga õlut, teleka ette unustatud punaste silmadega eufoorilised l

Miks erakonnastuda? Postimees, 28.08.2009

Kevadel “Minu Eesti” kampaania ajal küsis president Ilves, miks Eestis kodanikud sisenevad avalikku ellu nö. tagaukse kaudu. Kujundliku küsimuse mõte oli: kas aktiivsetel inimestel poleks talgutel jutustamise asemel mõttekam oma ilmselgelt poliitiline energia, tahe midagi muuta ja ära teha rakendada ühiskonna heaks otseteed kasutades ehk juba olemasolevate parteide kaudu? Parteitüdimusest on palju räägitud. Inimesi häirib erakondade rahvast kaugenemine, nomenklatuuristumine, parteiladvikute voluntarism, enesekindlate parteibroilerite pealtung karismaatiliste vana kooli poliitikute asemel. “Minu Eesti” näitas seda protesti: inimesed on valmis oma elu parandamiseks pead kokku panema, kuid vaid juhul, kui see ei toimu parteielu raames. Paljud ei talu parteilisele mõtlemisele omast kalkuleerimist, kus parteiline profiidilõikamine tuleb enne lõppeesmärki ehk mingi ripakil asja, olgu see siis ühiskonnaelus või olmes, kordaajamist. Kardetakse parteielu “ametlikkust”, hierarhiaid, tagatubade

Maalehest, Memokraat 12.august

Tellisin mõni aeg tagasi Maalehte, kui olin hankinud maamaja. See tundus trendikas ühelt poolt, aga seal oli palju asjalikku infot majavammi, taimekahjurite, aianduse, metsanduse, jahi ja muu tegelikus maaelus toimuva ja mulle uue kohta jne Ja pikad head intekad inimestega lugemiseks. Tõsised, erinevad kolumnistid, enamasti vana kooli mehed, mujal lehtedes moest läinud. Empaatia ka tavalise inimese suhtes on täiesti usutav. Ökovärk täiesti olemas, tänu Peeter Ernitsale vist. Kiirete muutuste kõrval, mida teised lehed pidevalt püüavad läbi viia, teeb ML vana koolis õpetatavat ajakirjandust, valgustuslikku ja ebaseksi. Minu arust elavad inimesed maal hoopis moodsamat elu vrdl Maalehe antud pildiga maaelust tegelikult, ei künna ega muretse saagi pärast. Aga need moodsad inimesed pole ehk ML lugejad enam, see on vanemate inimeste leht ja neid on palju. Teised lehed jahivad noori, kes paberlehte enam ei loe nagunii ja kaotavad vanad lugejad. Maal peab paberleht kauem vastu, sest auditoorium

Valvefeminist Pilvre projektis "Daily Life"

Reedel õnnestus valvefeminist Pilvrel jälle, lausa terve päev kaamera ees eputada. Saksa ajakirjanikud filmivad Euroopa Parlamendi uue Visitors Centeri jaoks Brüsselis lühifilme kõikidest EL maadest: tehakse portreed inimestest, kes on seotud mingi teemaga. Eesti üks teemadest oli sooline võrdõiguslikkus ja teadagi kuskilt failidest filtreerus välja feminist Barbi Pilvre. Edevus ei võimaldanud mul/või tal? ettepanekust filmis esineda midugi keelduda. Nuputasin pärast mitmepäevast pusimist ka välja, kuidas on Euroopa Liit aidanud naisi (filmi tegijate aksioom on, et EL on aidanud paremaks muuta naiste elu ja ma pidin aktiivselt selle tõestuseks olema). Mõtlesin välja järgneva, mis ei ole ilmselt sugugi ekslik mõttekäik. Nimelt sai Eesti EL pürgides palju investeeringuid, majandus kasvas ja elavnes laenude saamine. Ka naised said Eestis, mis pürgis ELi laenu ja suutsid uuendada oma elamispindu ja liisida autosid!!! Naised iseseisvusid! Ka mina hakkasin aastast 1997 saama laenu ja 2000 li

Mustad uudised: Obama Moskvas, Michael Jackson

Michael Jacksoni matused, Obama Moskvas, Putinist peajagu pikem. BBC World News kommenteeris, et meeste kehakeel ei räägi just sümpaatiast ja tõesti, kumbki ei osanud nagu olla. Võimalik, et väikse valge mehe ja sihvaka pika musta mehe värk ennekõike. Loen Obama "Dreams From My Father", mille ostsin boheemlaskeskusest Busboys and Poets Washingtonis 14nda ja U tänava ristmikul (astuge läbi!). Hea raamat tõesti, loetav ja jätab jube ausa mulje või on väga head PR nõustajad ka muidugi olnud. Eesti kirjastajad ei julge vist tõlkida, et Eestis pole turgu? Polegi varem mõelnud sellisest nähtusest nagu rass nii põhjalikult. Eestis on kerge olla rassist, pole kokkupuudet ühegi reaalse värvilisega. Kuni nad esinevad(laulavad, tantsivad), on kõik rahul. Tohib ka mängida korvpalli ja tantsida. Aga kui Eestis oleks mustanahalise arsti vastuvõtt? Soomes olevat sellega olnud probleeme. Dave Benton on igavesti rahva lemmik, kuna tõi eurovõidu, ehkki see ei takistanud ühel seltskonnaväljaand

Järelmõtteid USAst

Juba peaagu nädal on möödas, ilma harjumuspärase VIP teeninduseta ja vaimsete atraktsioonideta ameerika maksumaksja kulul. Aga olen kindel, et see raha ei läinud raisku, rõõm suhelda ja informatsiooni jagada on olnud vastastikune ka paljude kohalikega USAs. Ja mitmeid kontakte on kavas hoida ja edasi arendada. Vist olen tõesti ümber sündinud, kas Ameerika või päikesevalguse üledoosi mõjul, ei tea: igatahes tegin endale isegi Facebooki, et suhelda uute tuttavatega laiast maailmast ja vist ka, et venitada seda mõnusat ebareaalset maailma, milles veetsin juuni kolm esimest nädalat. Kellel iganes on nüüd vaja asjalikke kontakte Aafrika mandril või Lõuna Ameerikas, aitan hädas!Täpsem info kontaktide kohta vt. sõbrad minu Facebooki leheküljel. Kuidas seda suhtekapitali nüüd ise tööle panna, ei tea. Aga emotsionaalne laeng on ka midagi väärt. Muutustest veel niipalju, et astusin eile sotsiaaldemokraatide ridadesse, pärast paarikuist järelemõtlemist. Võib-olla sain innustust isegi obamamaanias

Washington-Amsterdam-kodu

Kodus tagasi! Taksojuht oli meeldivalt vait, ei sõbrustanud ega uudishimutsenud, kust ja miks tulen. Tartu maantee äärne niidetud hein nööris kõri(kodu, heinamaa...) Pikalt reisilt tuled koju kui välismaale. Millega Tallinn tervitab: kasiinoreklaamid ja mobiilioperaatorite plakatid, inimesed väldivad teiste pilku. Lennujaamas jäi veel silma uut tüüpi taaskasutuse konteiner Obama pildiga: "Yes we can", mõeldud purkide (can) retsükleerimiseks. Taipan, miks eesti neegrinaljad tahavad harjumist. Obamast hullunud ameeriklaste jaoks (ja neid on päris palju) on see üsna ootamatu nali, eriti lennujaamas, külaliste tervitamise kohas, kus tekib esmamulje maast. Valged parempoolsed ameeriklased, paljud vana kooli mehed ja antikommunistid, ka eesti sõbrad, on aga rõõmsad. Eesti hoiab kõva liini! Kuna öö jäi tänu ajavahele ära, ilmutan pisut ebaadekvaatsust. Näiteks: kodus kraanist ei tulnud vett, pärast kruttimist ei osanud muud kui helistasin avariisse. Need laiutasid käsi, pole küll te

Eelviimane päev USAs

Täna toimus siis evalueerimine. Muu hulgas tuli vastata küsimustele: kas kavatsen nüüd kandideerida valimistel ja kas ma kavatsen algatada mõne seadusemuudatuse. Mine sa tea... Kas just see kolm nädalat mind pöördeliselt muutis? Mida ma nüüd USAst arvan ja mida räägin oma kolleegidele ja tuttavatele? Militarism ja Hollywoodi filmid on paraku enamike jaoks loonud mitte kõige soodsama pildi, kes just pole militaristid ja kommertskino fännid. Kindlasti see pilt avardus, nagu ikka reisimisel. Aga oma meediakuvandiga peab USA kõvasti vaeva nägema, tõesti. Eesti on ju mitmes mõttes vabam maa kui USA, mis puudutab kasiinosid, alkoholi,inimeste mõnitamist netikommentaarides ilma tagajärgedeta... (Leedo keiss Delfi vastu annab siin siiski lootust. Uurisin asja: USAs võib tapmisähvardava netikommentaari puhul kindlasti politsei poole pöörduda, kuid ka siinmail on see praktika uus ja iga juhtum vaadatakse eraldi läbi). Kõik kiitsid ameeriklaste sõbralikkust. Tõesti, on tore, kui teenindus on sõb

Ajakirjandusmuuseum ja: kas te olete täisealine?

Muljetavaldav päev Newseumis, Washingtoni ülimalt interaktiivses ajakirjandusmuuseumis. Üks eksponaat kujutas endast paljude maade värskete lehtede paberlehtede esikülgi, Estonia paistis silma puudumisega. Õhtupoolik Washingtoni U Streeti ja 14. tänava ümbruses, kus on traditsiooniliselt olnud värviline asustus. Eelistasin seda kanti täna kesklinna paraadehitiste ja ausammaste lähivaatlustele, kuigi ka siinkandis on oluline ausammas langenud mustadele kodusõjas. Washingtoni võimunägu on juba tuttav, isegi pompöössem kui arvasin, püüan leida siit ka elu märke ja sattusin õigesse kohta. Jälle sama tunne, mis New Yorgis: mida enam asi meenutab Londonit, seda rohkem meeldib. Kirju ja teatraalne, tänavale ulatuv elu vastandina kõrgetele aedadele ja kodanlikule heaolule. Stuudioteatrid, väikesed kohvikud ja juuksuritöökojad, galeriid, lilled. Keegi otsib lemmikloomaomanikke, et läbi viia uuringut, osalemise puhul "incentives" ehk motivatsioon. Kahju, et ei saa ennast üles anda! Boh

Vestlused Pentagonis

Täna siis üks reisi tipphetki Washingtonis: Pentagon. Võimuarhitektuuri klassika, meenuvad kohe Berliini vastavad ehitised, Tempelhofi lennujaam näiteks, või ka Moskva ja Brüsseli lahmakad võimukoridorid. Ehitust alustati 1941 ja kõik võttis aega kokku 15 kuud! Laigulised mundrid, heledad tanksaapad ja treenitud kehad lõpututes koridorides; viimase osas, miline kontrast keskmise rämpstoidusõltuvuses ameeriklasega. Siin riigis oleks vaja rahvuslikku allavõtmisprogrammi. Kas Michelle Obama ei võiks hakata propageerima rulluisutamist? Valge maja ees nimelt on väga hea rada, kus paljud juba praegugi uisutavad... Õnnestus julgeolekuteemalisse vestlusse lõigata paari rutiinivabama küsimusega.Esiteks, miks on Pentagonil vaja osakonda nimega Entertainment. Nimelt konsulteerivad nad Hollywoodi filmitööstust ja vahendavad artiste väeosadesse. Mind huvitas ennekõike koostöö filmitööstusega. Esitasin suunava küsimuse: kas koostöö on vajalik sõjamasina PR jaoks. On ju selge, et USA kui militaarjõu

Shakespeare Washington D.Cs

Eile "Kuningas Lear" Shakespeare Theatre Company esituses, koht nimega Sydney Harman Hall, lavastaja Robert Falls ja nimiosas Stacey Keach. Radikaalne lavastus, toodud tänapäeva, vägivald, seks, paljad mehed hüppavad ringi, laval on päris auto ja räpp. Teatripoes saab osta nokkmütse Shakespeare´i tsitaatidega. Päeval Washington Post, kus käivad suured reorganiseerimised, toimetusi lükatakse kokku, on kuldseid käepigistusi ja muid motivatsioonipakette koosseisulistest töötajatest vabanemiseks. Tuttav lugu. Ajakirjanduse muutuste ülemaailmsus on küll selle reisiga täiesti füüsiliselt pärale jõudnud. Mastaabi vahega muidugi. Ja suur erinevus Eestiga on see, et võrgus tehakse siin väga kvaliteetset nonprofit ajakirjandust, mis ei orienteeru klikkidele. Selle mudeli järeletegemiseks Eestis peab aga olema mingi järjekindlam MTÜde rahastamise süsteem (nende kvaliteetsisuga võrguväljaannete vorm on NGOd) Maailmapanga juures tegutsevate ja meedia arengut toetavate institutsioonidega k

Uuriv ajakirjandus ja Iraagi sõda

Täna küsisin literaat Dave Kaplanilt IRE juhtkonnast, kuidas on võimalik, et uurivate ajakirjanike konverentsill oli müügil Obamade klantsalbum? Kaplan oli just seletanud, et uuriv ajakirjandus huvitub ennekõige igasugusest võimust ja selle mehhanismidest. Ta pidas küsimust imelikuks või tegi näo, et ei saa aru, mida mõtlen. Siis aga pööras naljaks: kas ma ikka nägin, missuguseid teisi raamatuid seal müügil oli. Nägin muidugi, kuidas muidu. Enne seda tuli ka jutuks, kuidas USA ülima varustuse ja intellektuaalse võimuga uuriv ajakirjandus sõja asjus nii mööda pani. Selget vastust sellele ei saa kelleltki. Ilmselt liigume siin ikkagi patriootiliste tunnete sfääris, mis ratsionaalsetele argumentidele ei allu. Et pärast 9.11 lihtsalt ei olnud enam võimalik tugneda ainult mõistusele ja nö kümme korda mõõta enne lõikama hakkamist. Nagu Eestiski on teemasid, mida ei saa ilma emotsioonideta käsitleda. Eile, hmhm, toimus siin peale gayparaadi, millele juba viitasin, ka Balti riikide küüditamise

Washington, D.C

USA etableerunud ja kodanlikku pealinna elavdavad sel nädalal seksuaalvähemused, kes eile pidasid siin paraadi ja täna peavad järelpidu. See selgus muide juhuslikult, kui kontrollisin oma vaatlustulemusi netist - et küllap on siin just mingi vähemusüritus käimas, et selline vilgas tänavapilt -- ja oligi. Vt. lisa www.capitalpride.org . Obama on muide kuulutanud juunikuu LGBT kuuks. Muidu on linn elamiseks vist mugav ent väheinspireeriv, võrreldes San Francisco või muidugi NYCiga. Megapalgalistele karjääriinimestele sobiv, fantaasiatele ruumi ei jäta. Kultuuripärandit ja ajalugu on teadagi paksult. Kappasin läbi indiaanlaste muuseumi ja Hirshhorni moodsa kunsti muuseumi, ühtteist jõuab veel peale kohustustlike kontoritekülastuse. Muu hulgas lasin ennast pildistada Ron Muecki skulptuuriga Untitled, mis kujutab endast üleelusuurust alasti meest! Valge maja on nii üllatavalt tagasihoidlik, et arvasin, et pole see maja. Ja jube avatud, vaid üks tara ümber õue. Kuidas valitsuse PR suudab sel

Lenin ja veebitööriistad

Täna esitasin õhtusöögil Uruguai noore kolleegi soovil kommunistliku lastelaulukese: "Suur Lenin ta oli üllas" (nii hoolitsev, tark ja hea, meid lapsi võtaks ta sülle, meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks õrnalt pead). Pälvisin üldise heakskiidu. Tänu reisiväsimusele on barjäärid tõesti kerged kaduma, võõras keskonnas võõraste inimestega pole sotsiaalset kontrolli nagu kodus. Sain teada ühtteist Uruguaist: muu hulgas, et sinna pärast sõda natse ei jäänud, seevastu on suur sakslaste ja ka juudi kogukond Argentiinas. Montevideo on aga üks Ladina-Ameerika kalleimad kohti. Elul polevat viga. Tänase saagi hulka kuulub ülevaade veebitööriistadest: drop.io, changedetection.com, google alerts, vdoogle, swivel.com, waybackmachine, whois.domaintools.com, pipl.com, 123people.com, icerocket.com, spokeo.com. Pole veel proovinud kõike. Twitteris on siin ka kongress, vt twittercongress. com! Kasutusel on mõiste twitizen. Ja lugemiseks soovitati Humberman et al "Social Networks that

CBS vastuvõtt

CBS Süüria korrespondent kutsus mind ja Malaisia kolleegi Jaswinderi oma tööandja vastuvõtule, seltskonna mõttes (umbes nagu haaremi, viskasime nalja). Hotell Marriott, tasuta joogid ja muu, ei saa kurta. Ei jaksanud paraku eriti sotsialiseeruda. Eilse seltskondliku jõupingutuse tulemus mingis pubis 10x 8 (kus mängis Blues Bash) kuulsa vabakutselise David Cay Johnstoniga oli see, et ta ei tundnud mind täna ära, nagu võiski arvata. Tõesti, huvi äratamine on raske, eriti kui oled Eestist, kus midagi globaalse mastaabiga ei toimu! Venelaste ahistamine või mitteahistamine on niivõrd tühine teema kõige sellega, mis maailmas kuum. Majanduslangus on igal pool, ka see pole eriti teema. Globaalset huvi pakkuivaid keskkonnasigadusi ka vist pole, ehk see, et riik äritseb CO2 kvootidega ja kõik on rõõmsad. Ja kui endal pole ka tõsist motivatsiooni, et kelleski huvi äratada, see ka ei õnnestu, nagu teada. Umbes kuuekümnene David Cay Johnston kirjutab võrdlevat raamatut Euroopa ja USA teemadel, fook

Vahekokkuvõte: kas USA on see, mis ma arvasin?

Pool minu elu esimesest USA reisist on niisiis läbi. Kas ma olen muutunud?Järsku positiivsemaks? Kas minu USA kuvand on muutunud - mis on ju selle reisi korraldajatepoolne eesmärk. Alustaks viimasest. Märksõnad, millega USA seostus enne reisi: militaarsus, maailmapolitsei, Iraagi sõda, autoteed, bensiinijaamad, ilulõikused, poliitiline korrektsus, rämpstoit, keep smiling, pealiskaudsus, religioossus, kas taustana või aktiivse praktikana. Kuna olen siin kohtunud vaid intellektuaalidega, teadvustan üha enam, et USA on intensiivse vaimuelu ja parimate ülikoolide maa. Muidugi teadsin seda fakti ka enne, aga pilt USAst tuleb meedia vahendusel ja peavoolumeedia pommitab meid teadagi millega. Paraku mul isiklikke kokkupuuteid USA ülikoolidega pole olnud, pole neid tõesti ka otsinud, sest Euroopa võimalused on pakkunud enam huvi. Muidugi, olen kohanud kümneid Euroopa konverentsidel visiteerivaid akadeemikuid, näiteks viimati Berliinis New Yorgi queer-guru Lee Edelmanni. Aga tean, et need on er

Baltimore´i ajakirjanduskonverents

Investigative Reporters and Editors on järjekordne MTÜ vormis organisatsioon, kes elatub doonorite rahast. Annetada saab IRE heaks ka aega, seda kommet eesti eksperdid jt. tõenäoliselt teavad kogemustest kodumaal. Näiteks on siin mentorite programm ehk esinejad kõikvõimalikest USA väljaannetest jagavad oma teadmisi tasuta, lisaks võib mentorlus teadagi jätkuda ka pärast konverentsi ehk võib ennast mingile gurule sappa haakida, kui ta peaks huvi üles näitama. Linn näeb välja nagu suvaline skandinaavia ajaloota linnake. Olevat enne krahhi olnud islandlaste lemmikostukoht, lähedal tulla. Kuna olen võrguasjanduses innukas algaja, kuulasin siin täna püüdlikult IT meeste (technies) töötubasid. Polegi nii lootusetu, masinate käsitlemine ja tarkvara mõistmine on ju tegelikult kättevõtmise asi, kui mõni trikk peaks vajalikuks osutuma. Põhiline, et tead, kust üldse otsida. Täna hommikul võitlesin hotellitoa kohvimasinaga, minu loogika ütles, et umbset plasttopsikest ei saa panna kohvimasinasse,

Ajakirjandus ja MTÜd

Kommertsalustel tegutseva televisiooni väljavaated on tumedad, mis puudutab kvaliteetset sisu, kinnitas külaskäik Link-TVsse. See kanal tekitab oma sisu eri maade programmidest, avardamaks ameeriklaste arusaamu maailmast. Tegutsemise vorm on taas MTÜ, põhirahastajateks fondid ja vaatajate annetused. Hiiglaslik autahvel suuremate doonorite nimedega ehib stuudio seina. MTÜ vormis, nonprofit põhimõttel, tegutsevad ka erinevad uuriva ajakirjanduse institutsioonid! Teha ühel ja samal ajal kvaliteetset sisu ja seda ka edukalt müüa on keeruline ülesanne ka siinmail, nagu olen aru saanud. Huvitav, kas Eestis õnnestuks mingi meediainstitutsioon käima panna MTÜ vormis, rahastades seda annetuste abil?!? Kas meil on mõni rikkur, kes tahaks veel meedia abil maailma parandada? Kõne alla saab teadagi tulla vaid mõni veebiprojekt.

Mother Jones ja seksuaalne ahistamine

Täna näitas USA oma varjukülge: toimus meie ajakirjanikegrupi naiste instrueerimine seksuaalse ahistamise teemal! Põhjust selleks andis üks intsident, üllatus-üllatus, mitte minuga! Poleks uskunudki, et ühest tühiasjast läheb lahti selline moraalne paanika, maal, kus "kõik võimalik", kus publik saab vaadata elektritoolil hukkamist ja telekas lendab igal kanalil mõni keha tükkideks. Püüdsin seletada Eesti positsiooni: et oleme harjunud tõrjuma soome ja briti turistide lähenemiskatseid jooksu pealt ja et meie kultuuris pole flirt häbiasi. Tõeline kultuurierinevus, tõepoolest. Arvatavasti kukkus lääne feminism Eestis ja Ida-Euroopas just tänu seksuaalse ahistamise teemale läbi. Nii visati välja laps koos pesuveega ja tõsiselt ei võeta ka täiesti mõistlikke teemasid, mida feminism puudutab, nagu tööjõuturg, naiste-meeste palgad jms. Ka mõiste ahistamine on Eestis kasutusel k...t teab, mis tähenduses, näiteks saab ahistamiseks, kogu võrdõiguslikkuse poliitikat teadagi naeruväärist

Ilves Silicon Valleys

President Ilves saabus täna koos ärimeestega Silicon Valleysse San Francisco külje all, kohtub lisaks IT-äri inimestele Condoleezza Rice´i, Stanfordi ülikooli rektori ja teiste tegelastega. Loodetavasti on kaasas ka mõni Eesti ajakirjanik. Vägev visiit! Ei oska delegatsiooni koosseisu kohta midagi öelda, küll vaatasin Eesti uudiseid ja kommentaare, no comments ütleks selle kohta, mida eesti rahavs kogu asjast arvab. Ees on veel San Francisco, kohtumine Mother Jones´i seltskonnaga jms. Tõotab tulla huvitav.

San Francisco, ajakirjandus ja Haight Ashbury

Nüüd jagan infot. Kellele eesti meedia välispoliitikast väheks jääb ja neid võiks olla palju, vaadaku http:// foreignpolicyblogs.com ja http://realclearpolitics.com/ . Mark Dillen Foreign Policy Associationi korrespondent ja muu hulgas Venemaal elanud eksdiplomaat teadis, et Ilves on tulemas Silicon Valleysse. Seletasin, et Eestil on Ameerika taustaga president (tahtsin head muljet jätta nagu alati ega hakanud lisama, et ta elab suuremas maailmas kui suur osa muust Eestist). Polnud kuulnud terminit net newsers, inimeste kohta, kes telefoni abil internetis uudisvoogu jälgivad ja lehti ei loe. Just lansseritud uus iPhone andvat sellele tegevusele uue taseme. Ei tea, meie inglise keele officeri Toney iPhone paistab küll väga käepärane, aga ma eelistan vist Nokia analoogi, olles soome orientatsiooniga teadagi. Traditioners ehk paberlehelugejad on siinkandis need, kel rohkem aega, töötud, koduperenaised, vanem põlvkond. Keegi ei tea siin ka, kuhu IT areng ajakirjanduse viib, kuid nagu näha

Dallas, õhtul San Francisco

Dallase lennujaamas teel San Franciscosse saan nostalgialaksu ja ostan endale nokatsi Texas Cowboys. JR, Sue Ellen ja teised on minu lapsepõlv, mis teha, Dallas pole lihtsalt mingi koht USAs, vaid kujundas terve põlvkonna arusaama USA-st. Kuna lend lükkub tunni võrra edasi, jõuan ahnitseda ka Candice Bushnelli "One, Fifth Avenue". San Francisco Chinatown, tunnen ennast mustas seltskonnas üha paremini, kõik on lahedad, avatud, keegi tõesti ei põe midagi. Viskame mustadega nalja hiinlaste üle, uus kogemus, täiesti eksistentsiaalne. Unise gepardi ilmega Ophaniel räägib, et Sierra Leones võtvat naised tablette, et paksuks minna, see on hea elujärje tunnus (they develop bottoms like that...) Meil on ühesugused arvutid, Dell mini, jagame muljeid. Ophaniel teeb "uurivatest ajakirjanikest USAs" filmi ja paneb üles oma Facebooki. Süsimust, käbe Roland Ghanast aga on tõeline dändi: iga päev erinevad kostüümid: Paul Smith, Dolce ja Gabbana, valitud kingad ja lipsud. Tegemist

Veelkord NOLA ja Uus katse San Franciscosse

Kellegi näpuka tõttu jäime lennukist maha. American Airlinesi teenindus jäik, tehniliselt oleks lennule jõudnud, aga sattus mingi bitch teenindama eile. Lisaöö New Orleansis, miks mitte! Õhtusöök meeleolukas, eelreserveeringuga paigas Two Sisters. Teenindus üsna suva, väiksed katsed arvet suurendada, nagu turistikohtades vist globaalne. Krapsakad rotid silkasid mööda rohealasid, istusime õues. Üha enam tahaksin kuulda kellegi argumente George Bushi kaitseks. Jah, Fox News aitab, aga ma tahaks näha inimest ja kuulda tema argumente. Fox News kommenteerib kibedalt Obama visiiti, eriti pälvis tema Kairo kõne kommentaare. Vaatasin tähelepanelikult ka Obama etteastet Buchenwaldis. Viis jutu osavalt vihale erinevuste vastu. Pidin seletama, miks Obama võitu just ei tervitatud, et ainus, mis Eestis korda läheb maailmapoliitikas, on antikommunism ja venevastasus. Globaalne plaan pole meie mure, teadagi. Ei hakanud muid asju seletama, mustadest ja valgetest jms. Eestis. Ghana kolleeg teadis küs

New Orleans, AIDS ja jazz

Orkaan Katrina oli pigem musta vaese elanikkonna mure. Krediitkaardita ja autota heidikud ja varatud olid need, kes jäid vastu tahtmist linna, muu hulgas konutasid oma sita sees Superdome´i suurhallis või uppusid oma majas. Külaskäik baptistikirikusse, mis tegelikult oli kuur, kus jagatakse tasuta kondoome ja tehti aidsitesti. Väikseid naabruskonnakirikuid on igal pool, usulahkude lähedus ja vennaarm teadagi. Kiriku muljetavaldav kommunikatsioonitase: aidsialane "põllutöö" (field work), reklaamplakatid maanteede ääres, autolipud, särgid jne. Pärastlõunal AIDsi haigete varjupaika Belle Reve, suurepärane restaureeritud puumaja, lõuna seal (ei saaks öelda, et isu oleks suurem asi olnud, kuigi toit oli igati ok). Bushi valitsus käitus Katrina ajal rassistlikult, kuulen kõikjalt. Eraalgatus abistamisel on väga ameerikalik, taustaks usk. NO ülesehitamine venib, ehituses raha napib ja töökäsi vähe, muu hulgas illegaalsed mehhiklased, kes tulevad päevaks tööle nagu turuvarblased. Ees

Saksa kodu New Orleansis

Eilne õhtu New Orleansi French Quarteris jõukas saksa juurtega peres õhtusöögil, vanapaar, poeg ja minia. Maja 1850ndatest, ostetud halvas seisukorras, ise restaureeritud. Külluslik, nipsasjakestega, aga õdus. Orkaan Katrinast puutumata kant, oli olnud vaid "a bit of unconvenience" siin. Saksa taust selgus, kui jutuks tulid jõulutoidud: hapukapsas ja verivorst ühendavad rahvaid! Ja polnud juhuslik, et vana kuldse retriiveri nimi oli Fräulein (Komm hier! kutsuti teda, või oli see siiski Come here!). Teine koer oli olnud Dresden, võetud räsitud kutsikana varjupaigast (ja toonud meelde purukspommitatud linna). Kohtumine loomaga oli ette arvata, sest mainisin "lemmikloomad soovitavad" oma home hospitality eelistustes, lootes küll kohtuda hästitoidetud kassidega. Saksa keelt peres keegi ei osanud, kuigi ennast peeti sakslasteks. USA pikaaegne isolatsioonipoliitika olevat süüdi selles, et siin ei osata võõraid keeli. Ja ei tulnud kõne alla, et keegi oleks õppinud saksa ke

New Orleans, äike

Taipan üha enam, et Obama ruulib täiega: oli viimane aeg valida selle maa presidendiks must mees! Siinne välispoliitikast üldiselt mittehooliv meedia jälgib praegu Obama iga sammu Lähis-Idas. Maailma kulg on ühemõtteline: valgete massade aeg lihtsalt on läbi, praktikas pole valgete ülemvõim jätkusuutlik.Värvilisi inimesi tuleb juurde igas maailma otsas, võrdlen Eesti kaduvat 1,5 miljonit kolleegide kodumaal toimuva juurdekasvuga (Malaisia, Ghana, Süüria, Sierra Leone)... Loid, lärmakas ja tiirane New Orleans, eile õhtul väike linnatiir. Ootasin rohkem autentsust, aga kuidas saakski siinne kant tõrjuda kaubastumist. Kõiki erutas linna ainus kasiino, süüria kolleeg sukelduski sinna ööks, silmade särades. USAs kasiinod teatavasti keelatud, v.a teadagi Las Vegas, kus võib ennast surnuks mängida. Tere tulemast Eestisse, kus vist väiksemad keldri- ja korterikasiinod peavad uksed sulgema, aga hasartmänguvõimalused on endiselt "muljetavaldavad". Üldse tundub Eesti mulle üha enam üliv

Täna New Orleansi!

Eile New York Timesi toimetus. Arhitekt Renzo Piano, maja (osa lehe imagost teadagi!) disaini kandev idee: meedia läbipaistvus. Klaasseinad, siseaed kaskedega, installatsioonide seintel. Maja müüs NYT mõni aeg tagasi maha, et oma tegevust finantseerida, liisib seda nüüd, hiljem ostab tagasi. Ajakirjanike aastapalk 30 000 dollarit algajatele, tippudel üle 100 000 aastas. Reklaami müüvad onlainis ekspertblogidega tarbijateemadel jms. Missugune blogi hakkab Eestis esimesena meeldima reklaamiandjale? Inno ja Irja külastatavuse puhul tasuks juba kaaluda, ent blogi maine, teadagi... Pärastlõunal NGO ProPublica, uuriva ajakirjanduse MTÜ, rahastab Sadleri fond, et maailma parandada ja veel mingitel motiividel, millest räägiti off the record (juhtivate toimetajate maailmavaatelised erinevused teatud toimetustega jne). Uurivad juhtumeid, mis on olulised, kuid mille peavoolu kvaliteetmeedia jätab tegemata. Koosseisus mh kaheksa Pulitzeri laureaati, kes mingutel põhjustel lahkunud suurtest väljaan

Neljas päev New Yorgis

Olen enda jaoks uudses rahvusvahelises, peamiselt meestest koosnevas seltskonnas: kolleegid Keeniast, Elevandiluurannikult, Ghanast, Zambiast, Lõuna-Aafrika vabariigist, Brasiiliast, Uruguaist jne. Maailm avardub! Külaskäik CBSi, pärast kohtmine Village Voice´i, ABC tegelastega. Igal pool lükatakse toimetusi kokku, eriti väliskorrespondente. Televaataja keskmine vanus üle viiekümne, kuulsa "60 minuti" vaataja keskmine vanus üle 60! Ja peetakse väga prestiizhseks saateks. Pärast kolasin läbi Chelsea, Soho ja Greenwich Village´i: tegelikult mulle meeldib New Yorgis see, mis meenutab Londonit... Küla ja samal ajal kahe sammu kaugusel anonüümsus, kui tahad. Christopheri tänava ringi õhtul siiski tegema ei hakanud, kuigi Lonely Planeti soovituste kohaselt oleks see mulle sobinud. Üheksa paiku hüppasin bussi. Paberrahas maksta ei saa - valeraha oht teadagi! Õnneks oli münte. Peatusi ütleb juht niisama, mingeid mikrofone ja tabloosid pole. Ühes peatuses astus välja - 6. avenüül!--

Kolmas päev USAs

Piinlik lugu, aga olen USAs esimest korda elus. Eile Broadwayl kolades mõtlesin, kas NY suudab mind millegagi rabada. On palju inimsõbralikum, kui ma arvasin. Lapsed ja loomad parkides ja tänavatel, kass poes, oravad; arvasin, et on ainult "seks ja linn". Tohutult palju ülekaalulisi lühikestes pükstes inimesi. Tunnen ennast heas füüsilises vormis ja hoolitsetuna! Traumeeritud on NY küll. Keegi sakslane samas Airlinki bussis pildistas sõidu ajal sisenemist linna, politsei pidas kinni ja käskis viimased kaadrid silla pildiga ära kustutada. Kuidas nad seda nägid?!? Täna lähen vaatama WTC kunagist kohta. Eilsed valgustushetked: vanad, kortsus, paljad päevitajad lamamistoolides Times Square´il, ilus blond pikkade juustega ja supervormis Naked Cowboy, kes kommertsiaalsetel eesmärkidel sealsamas tantsis ja ennast naistega pildistada lasi. Turg Broadwayl, minu kõrvalpingil päevitas keegi vanamees pluusi vahelt rinda, lugedes raamatut "Miraculous Stories of Holocaust", ilmse