Skip to main content

Meie suhe muutus romantiliseks

Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...