Laupäeva õhtul Vormsi praamil Priuses lebades avastasin, et minu suhe Toyota Priusega on muutunud romantiliseks! Sain aru, mille eest seda autot ostes makstakse. Meil võib olla raske lahkuda.. Nimelt ilmnes hübriidmootori täiesti konkurentsitu eelis: see võib olla praamil sisse lülitatud, sest ta ei tossa. Keegi ei saa aru, et auto töötab, ja see ei sega kedagi, aga küte on sees, auto on soe ja ventileeritud. Lasin istme lamamisasendisse, pikutasin ülimugaval istmel ja vaatasin Klassikaraadiost džässi kuulates naviseadmelt auto teekonda merel. Tõeline meditatsioonihetk.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.
Paar korda auto siiski lülitas bensiinimootori korraks sisse 40 minutise reisi jooksul, aga muidu, täiuslik lebotamine.
Maanteel olin selleks hetkeks ära proovinud ka Priuse power-režiimi. Kuna ma pole sõitnud nii võimsa autoga, siis pärast neid suts ja valmis möödasõite mõistan ka bemmivendade tundeid, kes maanteel oma kiire autoga sõeluvad. Üldiselt kõlbab rahulikul maanteel ka Priuse ökorežiim, ei pea bensiini raiskama.
Praami ja sealt maha sõites oli nalja kui palju, sest abivalmis laevameestele näis, et ma ei saa oma autot käima. Ja siis, kui liikuma hakkas, olid silmad suured.
Oleks aega rohkem, oleks kummitusautoga Vormsil ka metsa veerel sigu ja kitsesid varitsenud, tavalise auto müra peale jooksevad nad ära, hübriidiga saaks ligi hiilida.
Miinuspooltest tõdesin, et auto uksed ja tagaluuk kolisevad ikka väga plekiselt. Kui kunagi kümme aastat tagasi uut Shkoda Fabiat ostsin, siis müüja jutust jäi meelde, et hea auto uks läheb kinni pehme mütsuga, mitte plekikolinaga. Fabial oli isegi pehmem mütsatus, kui Priusel, kui ma õigesti mäletan, vähemalt, mis puutub tagaluuki.
Comments
Post a Comment