Skip to main content

Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega

Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjut...

Pirita tunnuslause "Mereõhk teeb vabaks" lugu

2005. aastal lapsega kodus olles sain arvuti taha istuda vaid sekunditeks. Pea aga siiski töötas, ehkki magada sain vähe. Siis otsustasin osaleda Pirita tunnuslause konkursil, ja üllatus-üllatus: õnnestuski see võita. Tollaselt linnaosa vanemalt Enno Tammelt sain auhinnaks purjekat kujutava moodsa meene. Nüüd Piritale sõites näengi linnaosa piiril valguskirjas iga päev oma lauset, mis on muidugi palju suurem preemia. Leidsin arvutist oma võistlustööst tunnuslause põhjenduse, mis tundus mulle praegugi täiesti mõistlik ja Pirita vaimsust kirjeldav. “Pirita linnaosa tunnuslause võiks olla Mereõhk teeb vabaks Põhjendus: Pirita on merega tihedalt seotud linnaosa, kus elavad väärikad linlased, kes oskavad nautida vabadust, mille mere lähedus annab. Vaba inimese tunnus on samas vastutada nende privileegide (rahu, puhta looduse) eest, mida elu Pirital pakub.”

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu...