Skip to main content

Autoajakirjaniku pärastlõuna Toyota Priusega

Täna siis käisin Priusel järel. Ilus, aerododünaamiline, pärlmuttervalge, nahksisuga isend, olemuselt kindlasti pigem naiste kui meeste auto, ootas mind väljasõiduga boksis. Nuppe ja näidikuid nagu lennukis: insenerimõtet on sellesse autosse küll palju pandud,aga peab olema asjatundja, et kõiki pisidetaile hinnata.
Lasnamäe Mustakivi autos tehti mulle põhjalik tooteesitlus, ehkki jube eelmise nädalal olin ära teinud esmatutvuse ja nupud üle vaadanud. Päris segi ei läinudki. Raamatuinimesena küsisin endale siiski manuaali, mida olen juba ka korduvalt uurinud.
Õnneks on nii, et sõitmise jaoks vajalik on üsna käepärane ja elementaarne. Nagu tänapäeva tehnika juures ikka, võimalusi timmida kõiki funktsioone taevani. Mida neist tegelikult kasutad, on vaba valik.
Hübriidauto põhiargument on väike kütusekulu,3,5 liitrit 100 km kohta. Alla 40kilomeetrise tunnikiirusega sõidab auto elektriga -- juhul kui tingimused on ideaalsed, ehk välja pole külm jne. ehk aku pole koormatud muuga. Praktikas tähendab see seda, et näiteks ristmikul auto justkui ei käiks ehk tegelikult töötab üksnes hübriidajam. Et auto siiski töötab, selgub paigalt võttes. Sama ka ummikus seistes, mis tähendab tõsist kokkuhoidu kütuses ja rahas. Teadlikud mõistavad ka looduse säästmise efekti.
Autot vaadates täheldasin kohe, et ta on üsna madal, selguski, et mingi 1,5 cm madalama põhjaga kui enamik sama suuri mudeleid. Talvistel Tallinna tänavatel vist pole see eelis. Ja madal on ka auto nina. Huvitav, kas mõnele automudelile on paigaldatud kaamerasilm tänavaääriskivide jälgimiseks parkimise ajal? Oleks sama mõistlik kui tagurdamise kaamera, mis ka Priuse varustuses.
Autouksed avanevad Priusel selle peale, et võti on juhil taskus kaasas. Jätab tõesti väga sõbraliku mulje: auto tunneb mind! Talvel väldib see ka kohmerdamist ukse kallal, juhul kui see süsteem suure külmaga muidugi funksib. Lugesin manuaalist mitu lehekülge intelligentse võtmetehnoloogia kohta ja tõesti, piiranguid, kus see süsteem on häiritud, on mitmeid, igasugused magnetväljad ja lained, raadiomastid, arvutite lähedus, mobiiltelefon, juhtimispuldid jne. Kel aga südametimulaator, siis see võib hoopis võtmesüsteemi peale üles öelda!
Ka kinni läheb auto vaid lingi sensorit puudutades. Täna linnas parkides ma igaks juhuks siiski sulgesin auto puldist, avamine võtit välja võtmata oli aga mugav ja tõstis enesetunnet.
Priuse käivitamine on omaette harjumist nõudev. Süüdet mitte ei keerata võtmega, vaid lülitatakse hübriidajam sisse nupust nagu arvuti.
Pean manuaalist veel uurima, miks ta käivitus mul alles kolmandal nupulevajutusel. Kas mingi turvavärk? Kaks esimest lülitasid sisse vaid elektrisüsteemid, kuid mitte hübriidi. Kas mul oli liiga palju muid intelligentseid seadmeid kotis nagu arvuti, telefon, väravapult ja oma auto võtmed, kus ka mingi elektroonika? Nagu ikka tehnoloogia puhul, kõik mugavused on seotud ka riskiga, et mugavus nõuab väikseid aeganõudvaid lisasekeldusi.
Auto küll õpetab displeil, kuidas edasi käituda, nagu arvuti ja mingit täbarat olukorda ei tekkinud.
Sõidumuljest veel niipalju, et tänu ökorezhiimile, mis on sisse lülitatud, on auto üsna rahulik, krapsakas liikumine nõuab ehk ka raskemat gaasijalga, kui mina täna kasutada söandasin. Erksa sõidu jaoks lülitub sisse power-režiim, seda saab ka käsitsi lülitada, kui on soov kogu aeg täie rauaga kütta. Siis aga kaob hübriidi keskkonnahoidlik mõte.
Nagu paljude tehnikaimede puhul, tuleb nautida ka selle ime kontseptsiooni, ehk Prius on kindlasti masin intelligentsele ja tehnikahuvilisele inimesele, kellele on oluline mitte tulemus ehk transport ühest kohast teise, vaid ka viis, kuidas tulemus on saavutatud.

Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku