Skip to main content

Laelamp ja muud müsteeriumid

Täna selgus, et laelamp autos põles sellepärast, et ta oli sisse lülitatud! Huvitav, kuidas ma selle peale eile ei tulnud, et lambile vajutada selle ära kustutamiseks, liiatigi, et minu oma Mitsubishi Coltis on sama süsteem.
Prius muutub üha käepärasemaks, juba vahepeal unustasin ära, millega sõidan ja imestasin, miks mõni järgi vaatab. Siis tuli meelde, et neid autosid ju pole eriti liikluses nähtud, Tallinnas olevat müüdud üks.
Täna juba pisut jälgisin tabloolt oma sõidumaneeri, et kas on öko või mitte. Sõidan nagu taltsas tädi kunagi! Ja sooritasin selle peale mõned kütust raiskavad kiirendused ristmikult paigalt võttes. Gaasijalg tahab harjutamist, olen väikse autoga päris ärgas paigaltvõtja, aga Prius kui suur auto tahab raskemat ja järsemat vajutust.
Muidugi on oht, et imetled oma sõidumaneeri ja selle dünaamikat ega vaata enam liiklust, eeldades, et auto vaatab ise, kuhu ja kuidas sõidab.
Tagurdamise kaamera on väga mugav, kitsas parklas ja ka koduõues säästab närve. Ajangi auto kodu kitsasse parkimiskohta tagurpidi, pole esiotsa ja äärekivi kohtumist karta.
Leidsin üles kella, et auto aeg õigeks panna, seda kohta otsisime ka Toyota salongis koos müügimehega ega leidnud.
Ja avastasin veel ühe elegantse detaili ehk jalgaderuumi valgustuse, mis töötab pisut aega pärast auto seismajäämist (et näeksin oma jalad pedaalidelt ära võtta või kingi puhastada või miks küll?)

Comments

  1. BP, mis eksperimenti sa teed, mingi "proovin elus esimest korda plond olla" rollimäng?
    Ja kas on siis mõnus?

    ReplyDelete
  2. Et sa naeksid oma autosoidu vanad kossud jalast ara votta ja kontsad alla panna :)

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku