Skip to main content

Vihm ja väikesed üllatused

Lugejad juba kurdavad, et kirjutan Priusest. Mart Juur täna Postimehe Juurikas käsitles IQ testis minu tegevust põhjalikult. Annan siis veel ainest...
Eile käisin nimelt veel maanteel mõnulemas, Kullamaal, Läänemaa Noortefoorumil esinemas. Mõtlesin pisut, kas ei peaks minema tagasihoidlikuma autoga, aga kuna Priusega koos olla on jäänud veel nädal, mõtlesin, et mis seal ikka, naudime veel. Jääb noortele küll pisut vale mulje "huvitavast inimesest", aga las jääb.
Gaasijalg kippus ikka raskeks, ei taju kiirust, nagu suure autoga ikka.
Umbes nagu suure lennukiga või väikese lennukiga lennata, väike tundub kimavat, suur seisab rahulikult nagu paigal õhus.
Vihma sadas tulles ja minnes, tee oli tühi. Kojameeste automaatrezhiimi hingeelu pole ma veel lõpuni mõistnud, millal vihmasensor taipab, et sajab ja millal mitte.
Linna tagasi tulles proovisin minekut lompides. Seal, kus Pärnu mnt läheb kaheks ja pöörab Vabaduse pst peale, on jube suured lombid Säästumarketi kohal. Läksin hooga läbi, loodan, et keegi seda pritsimist pealt ei näinud. Auto sõitis läbi nagu poleks ollagi, väike Colt oma laiade ratastega pisut libiseb vees.
Bensiini võtmine läks õnneks tavaliselt, pisut pabistasin, et järsku on mingi nõks siiski,et ei saa korki pealt ära vms, kuigi salongis vaatasime selle asja üle.
Mugavustega harjub ära, imeloom ei tundugi enam eriline, v.a väikesed üllatused nagu see, et kui tsekid juhiistme kohal peeglit, süttib väike tuli! Ilmselt seisab ees raske võõrutusnädal pärast lahkuminekut.

Comments

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…