Skip to main content

Ennustamatus, improvisatsioonid ja reeglitepõhine maailmakord. Välispoliitika kõne Riigikogus 12.02.2019



Hea juhataja!
Lugupeetud rahvasaadikud!
Tänan eelkõnelejaid ja ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest!
Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ja selgelt  on välja on koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märksõnad, mis iseloomustavad muutnud välispoliitika protsessi kõige paremini.  President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt  hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiivide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia võimaliku lahkumise ümber Euroopa Liidust, mille klaarimine käib jätkuvalt intensiivselt ent mille lõplikuks settimiseks kulub aastaid. Huvid, juhused ja värvikate üksikisikute tegevus mõjutavad rahvusvahelist elu praegu tugevalt, pole näha, et lähiajal taastuks vaikus ja ennustatavus.
 Samal ajal reljeefsete juhtidega on oma elujõudu näidanud parlamentaarne demokraatia.  USA kongress spiiker Nancy Pelosi juhtimisel on otsustavalt ohjeldanud president Trumpi eepilist projekti rajada Mehhiko piirile miljardeid maksev müür ning USA riigiasutused on tänu kongressi sekkumisele taas töövõimelised. Briti parlament räägib jõuliselt kaasa  peaminister Theresa May juhitud Brexiti-projekti saatuses, kaitstes parlamendi kaudu pikas plaanis Suurbritannia rahva majanduslikke ja poliitilisi huvisid. Me ei tea veel, kas ja kuidas Brexit toimub nagu me ei tea, missugusied üllatusi võib kaasa tuua president Trumpi jätkuv ajastu. Igal juhul on maailm muutuste keerises nagu ka seda kooshoidvad rahvusvahelised organisatsioonid.

Selles tormilises maailmas on üha tähtsam reeglitepõhine maailmakord ja väikeriigina teame oma ajaloolisele kogemusele tuginedes ülimalt hästi, et meie julgeolek ja riigina kestmine on sõltuv rahvusvahelistest kokkulepetest. Eesti saab endiselt hästi läbi oma partneritega NATOs kui ka Euroopa Liidus, teeb koostööd ÜROs ja  teistes organisatsioonides. Rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine  on ka eelduseks, et on võimalik tagada rahulik areng ja koostöö ajal, kui paljudes maades on pead tõstnud nähtused, mis ohustavad rahulikku kooseksisteerimist, nagu isolatsionism ja antidemokraatlikud protsessid. Sellepärast on ka oluline Eesti osalemine rahvusvahelises koostöös, olgu see siis idapartnerlus ehk arengukoostöö teiste kunagiste Nõukogude Liidu osadega nagu Ukraina, Moldova, Gruusia või Valgevene või ka humanitaarabi  ja arengukoostöö Aafrika riikidega.  Koostöö ja ka panustamine on meie oma julgeoleku alus ning tasub  meenutada, et ka tänu arengukoostööle 1990ndatel tõusis Eesti riik ja ühiskond taas jalgele ja edenes kiiresti läänestumise teel. Seda ei maksa unustada, kui kõlavad hääled, mis seavad kahtluse alla rahvusvahelise arengukoostöö rahastamise Eesti riigieelarvest.
Poliitikas on keskne kommunikatsioon, mõnede arusaamade järgi poliitika ongi kommunikatsioon, mida ei suudeta kommunikeerida, seda pole olemas. Eesti välispoliitika on ülimalt professionaalne ja sellele aitab kaasa professionaalne välisteenistus, mis areneb ja laieneb jätkuvalt, nagu ka eelpool kuulsime.
Selles professionaalsuses on vahel ehk tagaplaanile jäänud meie välispoliitilise tegevuse siseriiklik kommunikeerimine. ÜRO rändepakti ümber toimunud siseriiklikud mullistused tõid hästi esile, kui oluline on oma tegevuse seletamine ja veelkordne üleseletamine.  Mis välispoliitika professionaalidele tundub enesestmõistetav, ei pea nii paistma tavakodanikele, isegi ajakirjanikele, kes ei pruugi alati aru saada Eesti jõupingutustest rahvusvahelises koostöös.
Välispoliitika kommunikatsioonis on  oluline, et iga inimeseni jõuaks teadmine, et Eesti ei ole suurriik, mis saaks hakkama üksi. Eesti on olnud Euroopa Liidus abisaaja ja nüüd ka maksja, ent on paljudes valdkondades  endiselt abisaaja.  Nii nagu aidati meid ja aidatakse nüüdki, aitab Eesti teisi ja suurendab sellega ka oma nähtavust, mõjukust ja julgeolekut.
Praegu pürib Eesti ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks. Selles protsessis suhtleme riikidega üle kogu maailma ja mõnikord tuleb seletada Eesti lugu algusest peale. Kus me paikneme, mis keelt räägime, mida mõtleme. ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks pürgimise protsessi kaudu näeme, et välispoliitika on pidev protsess, kus tuleb endast jätkuvalt väikeste sammudega märku anda.
Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja me ei saa käsitleda Euroopa Liitu (“Brüsselit”) nagu kedagi väljaspoolset. Eestis on toetus Euroopa Liidule üks organisatsiooni kõrgemaid. Eesti huvides on ühtne ja koostöövõimeline Euroopa Liit. Kahetsusega tuleb tõdeda, et just uute liikmete, endiste idaeuroopa riikide hulgas on neid, kes seavad kahtluse alla Euroopa Liidu alusväärtused nagu solidaarsus ja üksmeel. ÜRO rändelepingu teema arutelu tõi esile vastuolud eri riikide  seas arusaamades, mis puudutavad ühist vastutust kriiside korral. Ka Eestis on solidaarsus ja ühtsus vahel kahtluse alla seatud, et teenida odavat sisepoliitilist populaarsust. Rahvusvahelises plaanis on sellised tendentsid kahjulikud, sest saetakse sedasama oksa, millel ise istutakse. Eesti on tänu rahvusvahelisele solidaarsusele palju võitnud nii majanduslikuks kui julgeoleku tagamises. Seda ei maksa unustada.

NATO liikmena oleme eeskujulik maa, “kahe protsendi klubi liige”  ja kaks protsenti riigieelarvest  kaitsekulutustesse on Eestis poliitiline konsensus. Peame oluliseks transatlantilist sidet ja seda, et NATO juhtivaks partneriks on  Ameerika Ühendriigid, kuigi toetame ka seda, et Euroopa partnerid panustaksid NATOsse võimetekohaselt, ideaalis 2 protsendi raames. Arvestades meie geopoliitilist asendit, mis ei muutu, on Eestile on oluline liitlaste kohalolek ja nähtavus. Me oleme olnud NATO ja Euroopa Liidu liige juba 15 aastat, nii et oleme hakanud seda pidama antuseks või enesestmõistetavaks. Vahel tasuks meenutada, mida see meile tähendab, et me oleme nende elitaarsete klubide liige. Eestis eelmisel nädalal toimunud kõrgetasemeline  idapartnerluse konverents tuletas taas meelde, kui hästi Eestil on tegelikult läinud. Need on olnud olulised valikud.
Väliskomisjoni visiidil Ida-Ukrainasse jõudis komisjoni liikmetele läbi isikliku kogemuse kohale, kui habras on tegelikult rahu ka tsiviliseeritud Euroopas  ja kuidas peab olema valvel riikliku iseseisvuse eest Venemaa naabruses.
Maailm on tegelikult väike ja meil on ühiseid huvisid rohkem kui seda, mis meid eristab -- kui mõelda globaalselt: kliimale või keskkonnateemadele laiemalt, mis tulevikus üha enam saavad mõjutama rahvusvahelisi suhteid, rahu ja julgeolekut.
Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud vabaduse ja  liberaalse demokraatia väärtuste  eest ja me peame neid ka välispoliitika kõige olulisemateks baasväärtusteks. Peame oluliseks Eesti nähtavuse suurendamist, koostööd julgeoleku ja majanduse ning keskkonna vallas.
Tänan tähelepanu eest!

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu