Skip to main content

Ennustamatus, improvisatsioonid ja reeglitepõhine maailmakord. Välispoliitika kõne Riigikogus 12.02.2019



Hea juhataja!
Lugupeetud rahvasaadikud!
Tänan eelkõnelejaid ja ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest!
Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ja selgelt  on välja on koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märksõnad, mis iseloomustavad muutnud välispoliitika protsessi kõige paremini.  President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt  hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiivide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia võimaliku lahkumise ümber Euroopa Liidust, mille klaarimine käib jätkuvalt intensiivselt ent mille lõplikuks settimiseks kulub aastaid. Huvid, juhused ja värvikate üksikisikute tegevus mõjutavad rahvusvahelist elu praegu tugevalt, pole näha, et lähiajal taastuks vaikus ja ennustatavus.
 Samal ajal reljeefsete juhtidega on oma elujõudu näidanud parlamentaarne demokraatia.  USA kongress spiiker Nancy Pelosi juhtimisel on otsustavalt ohjeldanud president Trumpi eepilist projekti rajada Mehhiko piirile miljardeid maksev müür ning USA riigiasutused on tänu kongressi sekkumisele taas töövõimelised. Briti parlament räägib jõuliselt kaasa  peaminister Theresa May juhitud Brexiti-projekti saatuses, kaitstes parlamendi kaudu pikas plaanis Suurbritannia rahva majanduslikke ja poliitilisi huvisid. Me ei tea veel, kas ja kuidas Brexit toimub nagu me ei tea, missugusied üllatusi võib kaasa tuua president Trumpi jätkuv ajastu. Igal juhul on maailm muutuste keerises nagu ka seda kooshoidvad rahvusvahelised organisatsioonid.

Selles tormilises maailmas on üha tähtsam reeglitepõhine maailmakord ja väikeriigina teame oma ajaloolisele kogemusele tuginedes ülimalt hästi, et meie julgeolek ja riigina kestmine on sõltuv rahvusvahelistest kokkulepetest. Eesti saab endiselt hästi läbi oma partneritega NATOs kui ka Euroopa Liidus, teeb koostööd ÜROs ja  teistes organisatsioonides. Rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine  on ka eelduseks, et on võimalik tagada rahulik areng ja koostöö ajal, kui paljudes maades on pead tõstnud nähtused, mis ohustavad rahulikku kooseksisteerimist, nagu isolatsionism ja antidemokraatlikud protsessid. Sellepärast on ka oluline Eesti osalemine rahvusvahelises koostöös, olgu see siis idapartnerlus ehk arengukoostöö teiste kunagiste Nõukogude Liidu osadega nagu Ukraina, Moldova, Gruusia või Valgevene või ka humanitaarabi  ja arengukoostöö Aafrika riikidega.  Koostöö ja ka panustamine on meie oma julgeoleku alus ning tasub  meenutada, et ka tänu arengukoostööle 1990ndatel tõusis Eesti riik ja ühiskond taas jalgele ja edenes kiiresti läänestumise teel. Seda ei maksa unustada, kui kõlavad hääled, mis seavad kahtluse alla rahvusvahelise arengukoostöö rahastamise Eesti riigieelarvest.
Poliitikas on keskne kommunikatsioon, mõnede arusaamade järgi poliitika ongi kommunikatsioon, mida ei suudeta kommunikeerida, seda pole olemas. Eesti välispoliitika on ülimalt professionaalne ja sellele aitab kaasa professionaalne välisteenistus, mis areneb ja laieneb jätkuvalt, nagu ka eelpool kuulsime.
Selles professionaalsuses on vahel ehk tagaplaanile jäänud meie välispoliitilise tegevuse siseriiklik kommunikeerimine. ÜRO rändepakti ümber toimunud siseriiklikud mullistused tõid hästi esile, kui oluline on oma tegevuse seletamine ja veelkordne üleseletamine.  Mis välispoliitika professionaalidele tundub enesestmõistetav, ei pea nii paistma tavakodanikele, isegi ajakirjanikele, kes ei pruugi alati aru saada Eesti jõupingutustest rahvusvahelises koostöös.
Välispoliitika kommunikatsioonis on  oluline, et iga inimeseni jõuaks teadmine, et Eesti ei ole suurriik, mis saaks hakkama üksi. Eesti on olnud Euroopa Liidus abisaaja ja nüüd ka maksja, ent on paljudes valdkondades  endiselt abisaaja.  Nii nagu aidati meid ja aidatakse nüüdki, aitab Eesti teisi ja suurendab sellega ka oma nähtavust, mõjukust ja julgeolekut.
Praegu pürib Eesti ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks. Selles protsessis suhtleme riikidega üle kogu maailma ja mõnikord tuleb seletada Eesti lugu algusest peale. Kus me paikneme, mis keelt räägime, mida mõtleme. ÜRO julgeolekunõukogu liikmeks pürgimise protsessi kaudu näeme, et välispoliitika on pidev protsess, kus tuleb endast jätkuvalt väikeste sammudega märku anda.
Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja me ei saa käsitleda Euroopa Liitu (“Brüsselit”) nagu kedagi väljaspoolset. Eestis on toetus Euroopa Liidule üks organisatsiooni kõrgemaid. Eesti huvides on ühtne ja koostöövõimeline Euroopa Liit. Kahetsusega tuleb tõdeda, et just uute liikmete, endiste idaeuroopa riikide hulgas on neid, kes seavad kahtluse alla Euroopa Liidu alusväärtused nagu solidaarsus ja üksmeel. ÜRO rändelepingu teema arutelu tõi esile vastuolud eri riikide  seas arusaamades, mis puudutavad ühist vastutust kriiside korral. Ka Eestis on solidaarsus ja ühtsus vahel kahtluse alla seatud, et teenida odavat sisepoliitilist populaarsust. Rahvusvahelises plaanis on sellised tendentsid kahjulikud, sest saetakse sedasama oksa, millel ise istutakse. Eesti on tänu rahvusvahelisele solidaarsusele palju võitnud nii majanduslikuks kui julgeoleku tagamises. Seda ei maksa unustada.

NATO liikmena oleme eeskujulik maa, “kahe protsendi klubi liige”  ja kaks protsenti riigieelarvest  kaitsekulutustesse on Eestis poliitiline konsensus. Peame oluliseks transatlantilist sidet ja seda, et NATO juhtivaks partneriks on  Ameerika Ühendriigid, kuigi toetame ka seda, et Euroopa partnerid panustaksid NATOsse võimetekohaselt, ideaalis 2 protsendi raames. Arvestades meie geopoliitilist asendit, mis ei muutu, on Eestile on oluline liitlaste kohalolek ja nähtavus. Me oleme olnud NATO ja Euroopa Liidu liige juba 15 aastat, nii et oleme hakanud seda pidama antuseks või enesestmõistetavaks. Vahel tasuks meenutada, mida see meile tähendab, et me oleme nende elitaarsete klubide liige. Eestis eelmisel nädalal toimunud kõrgetasemeline  idapartnerluse konverents tuletas taas meelde, kui hästi Eestil on tegelikult läinud. Need on olnud olulised valikud.
Väliskomisjoni visiidil Ida-Ukrainasse jõudis komisjoni liikmetele läbi isikliku kogemuse kohale, kui habras on tegelikult rahu ka tsiviliseeritud Euroopas  ja kuidas peab olema valvel riikliku iseseisvuse eest Venemaa naabruses.
Maailm on tegelikult väike ja meil on ühiseid huvisid rohkem kui seda, mis meid eristab -- kui mõelda globaalselt: kliimale või keskkonnateemadele laiemalt, mis tulevikus üha enam saavad mõjutama rahvusvahelisi suhteid, rahu ja julgeolekut.
Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud vabaduse ja  liberaalse demokraatia väärtuste  eest ja me peame neid ka välispoliitika kõige olulisemateks baasväärtusteks. Peame oluliseks Eesti nähtavuse suurendamist, koostööd julgeoleku ja majanduse ning keskkonna vallas.
Tänan tähelepanu eest!

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…