Skip to main content

Keel, hariduspoliitika ja peennüansid


Valimiseelses poliitheitluses on nn vene küsimuse lahendusena Eestis välja pakutud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Selle variantidena nähakse kas täielikku kohustuslikku üleminekut eesti keelele alates lasteaiast, nagu reformierakond seda välja pakub või ühistpeamiselt eestikeelset koolisüsteemi nagu Eesti 200 või koosõppivat kooli nagu SDE plaanides. 
Keelt nähakse selles diskussioonis ennekõike vahendina: kas meelekümbluse vahendina, mis on abiks lõimumisel või sisuliselt mitte-eestikeelsete inimeste ümberrahvustamisel või  tehnilise kommunikatsioonivahendina, mis soodustab eestlastest erineva rahvusliku taustaga inimeste lõimumist ja hakkamasaamist eesti ühiskonnas. 
Kuidas aga jääb iga keelega seotud unikaalse kultuuriruumigasisemiselt seotud mõttemaailmaga
Kas Eestile oleks parem ühtne meeleruum või kultuuriline ja keeleline mitmekesisus? Kas Eestile poleks kasulikkui meil on siin mitmeid erinevaid paralleelseid kultuuriruumesuurim 
neist eestipisut väiksem vene ja seejärel teised vähemused? Kultuurilise mitmekesisuse 
tingimuseks oleks seejuures lojaalsus Eesti riigile 
Filosoof Martin Heideggeri mõte “Keel on olemise koda” on eesti vastupanukultuuris olnud vägagi populaarne, kui eesti keelt ähvardas venestamine ja nõukogude kantseliit ning  samuti taasiseseisvumise ajal, kui rahvuslus muutus ametlikuks ideoloogiaks.  Heideggerist lähtuva mõtteviisi kohaselt on igas keeles teatud unikaalsed mõttemallidmida ei saa päris täpselt tõlkida teise keeldekuigi saab kaudselt edasi anda mõtte
Kes on tekste tõlkinud, peaks sellest hästi aru saama 
Eesti keel nagu teised läänemeresoome keeled paistavad näiteks silma oma suurte 
onomatopoeetiliste võimalustega ehk sõnadega, mis annavad edasi looduse või tegevustega 
seotud hääli. Neid on väga raske tõlkida teise keeldeNäiteks saame eesti keeles ilmekalt väita
vohmis putru süüasapsis jalgadegakahlas vees, tuuseldas kapissaame aru, mis on siksakilinevõi kuidas tegutsetakse uisapäisa. Need väljendid saab muidugi teise keelde tõlkida, aga tunnetus pole see, vaid teisele keelele omane.  Ka lähedases soome keeles on onomatopoeetilisi sõnu palju ja nende kõla on isegi eestikeelses tõlkes tunnetuslikult erinev: soome hurskas ja eesti vaga pole üks ja seesama, soome kiukkuinen ja eesti tujukas, tige on natuke erinevad, soome valtava ja eesti hiiglasuur ei kattu, myrsky või myräkkä ja torm pole täpselt sama. 
Els Oksaar, Eesti päritolu Hamburgi ülikooli keeletadlane on põhjendanud  oma essees “Rahvuskeelest ja teadlastest” (2009, toimetatud versioon 2015 kogumikus “Teadusmõte Eestis VIII”) veenvalt, miks on kasulik mitmekeelsus rahvusvahelises teaduskogukonnas. 
Erinevates keeltes on erinevad mõistmis-ja tõlgendamisvõimalused
Ühiskond on mitmekeelsena rikkam. See puudutab nii  teaduskogukondamillele Oksaar oma essees keskendubaga võime selle mõtte julgelt üldistada ka ühes riigis elavale rahvale 
Oksaar kirjutab peamiselt teaduse muutumisest inglisekeelseks ja selle ohtudest, kui teadlane ei suuda oma eriala probleeme või saavutusi erinevatel konkretiseerimistasemetel oma emakeeles selgitada vaid piirdub oma erialaterminoloogia rahvusvaheliste inglisekeelsete raamidega. Aga see eesti kultuurkeele ahenemise teema on teine teemaLaenan Oksaarelt vaid ühe näite keelte 
lõpuni tõlkimatusestsaksa Bewusstsein ja Gewissen on prantsuse keeles mõlemad concience, 
ehkki saame aru, et saksakeelsete sõnade vahel on tähendusnüanssvõi saksa Vernunft ja 
Verstand tõlgitakse prantsuse keelde mõlemad sõnaga raisonaga see pole täpne 
Mõnede optimistide arvates lahendab tehisintellekt varsti kõik keeltevaheliste erinevuste nüansid, seda võib-olla jah, kui tegemist on tehnilise tõlkega, näiteks toote kasutusõpetustega või retseptidega, mis on võimalikult neutraalne ja tugineb keele baassõnavaral. 
Minu õuduseks väljendas sellist mõtet üks Tartu Ülikooli juhtivametnik ERR saates “Suud puhtaks”, kui jutt oli kõrghariduse ja teaduse keelest – et tulevikus lahendab masintõlge erinevate 
keelte probleemiMõne reaalala erialakeel peab tõesti olema üheselt mõistetavaga mingid 
teadmiste ja tunnetuse valdkonnad jääksid selles maailmas küll olemata
Veel Els Oksaart tsiteeridesliigne internatsionaalsus võib võtta võimaluse tundmatut avastada. Praegu on masintõlge siiski nii algeline,et ei ole kasutatav muuks kui tehnilise abivahendina,  et teada saadamillest jutt. Google-translatori nalju teavad kõikkes on saanud petukirju oma postkastidesse. Masina tõlgitud luule on aga enamasti lihtsalt totter, mis võib olla muidugi tore, kui seda tahetaksegi 
Eesti keelepoliitika eesmärgiks peab muidugi olema teise emakeelega inimestega piisav keeleoskus või ka kakskeelsus riigis, kus eesti keel on riigikeel, aga selleks peab riik motiveerima ja  võimaldama teiskeelsete inimeste keeleõpet alates lasteaiast, mis viimasel ajal on ka hoogu juurde saamas.  Ühiskonna mitmekesisuse huvides ja eesti keele tuleviku mõttes on suurte keelekogukondade juures nagu Tallinnas mõistlikum hoida siiski haridussüsteem kakskeelsena, et säilitada kultuuriline rikkus. Eestile kui ühiskonnale ja riigile on ükskeelsusest kasulikum teiste kultuuride süvatundmine oma riigis, mida võimaldab ennekõike ka teiste emakeelte oskus peale eesti keele. 
Kõige mustem stsenaarium on ükskeelne ühiskondkus eestlased räägivad halba eesti keelt, mis kujuneb väljakui pidevalt pead kasutama ainult lihtsustatud väljendust, et kõik aru saaksid,  ja teise emakeelega inimesed küll valdavad eesti keelt, ent ei erista selle nüansse ning on ka kaotanud oma emakeele tegeliku oskuse 
Keele mõtestamine  ainult kommunikatsioonivahendina on väga kitsas ja tehnokraatlik  maailmanägemineTasub uskuda keeleinimesi, kes oskavad keele väikestest nüanssidest suurt mõnu tundasest need on tunnetuse peennüansidkeeleline gurmee. Ja oma emakeelt tasub osata hästi, mis keel see siis ka ei oleks. 

Comments

Popular posts from this blog

Sotsiaaldemokraadid ja Eesti200

Nüüd, kui Eesti200 on parlamendist ikkagi väljas ja Vabaerakond puudub, süveneb meinstriim poliitikas veelgi. Vabamõtlejatele jäävad tubased tegevused mtü-des ja ülikoolis omakeskis, võib ka blogi pidada, mis ei sega kedagi :D Praegu mul on isegi väga kahju, et Eesti200 ja eriti Kristina Kallas välja jäi, oleks vastikuid küsimusi esitades parlamendis veidi tuba tuulutanud nagu Vabaerakond tegi.
SDE kaotas oma hääled -- vähemalt Tallinnas 2. ringkonnas (Kesklinn, Pirita, Lasnamäe) küll Eesti200-le. Kas tõesti  müüsid Eesti200 ideed koosõppivast koolist, kus Sipsik ja Potsataja on ühes paadis, tasulisest kõrgharidusest, ühemõtteliselt kahaneva rahvaarvuga riigist, kuhu tuleb tööjõudu sisse tuua paremini, kui SDE hoopis alalhoidlikum ja tuleviku suhtes optimistlikum  liin?!?
Nii Eesti200 kui ka SDE on rõhunud teadmistepõhisusele poliitilises otsustusprotsessis. Samas, poliitiliselt kukkus näiteks valitsuse teadmistepõhine alkopoliitika, mis tugineb Sotsiaalministeeriumi uuringutel ja ra…

Uus riigikogu ja valitsus ei peaks ennast petma unelmaga puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega

Mida mina kodanikuna ootan uuelt valitsuselt ja riigikogult?
Fookust keskkonnal, muudatusi kodakondsuspoliitikas ja rahvastiku kahanemise ja vananemise kui fakti arvestamist. Kindlasti mitte unelemist puhtatõulisest kasvavast rahvusriigist piiramatute loodusressurssidega ega sellest utoopiast lähtuvate tegevuste planeerimist.
Eesti mets oli eelmisel aastal teema, mis küttis kõige enam kirgi ja on jätkuvalt kõige jõulisemate kodanikuliikumiste lähtekoht. Need kired pole hoopiski vaibunud. Ka Eestis teadvustab üha enam inimesi, ennekõike noored kliimat kui peamist globaalset poliitilist küsimust. Eesti häbiplekk on siin põlevkivienergeetika, millest väljumine on lähiaastakümnete teema, millega õnneks ka tegeldakse. Kliimamuutusega kaasnev kõrbestumine loob migratsioonisurve ja seda on Eestis õppinud kartma  iga tühjaksjäänud külagi. Kliimamuutus toob kaasa vee ja ka toidu tootmise kallinemise, sest intensiivpõllumajandusele otsitakse maailmas alternatiive, mis on kallimad. Uus teema on…

Minu valimisdeviis: Eesti vajab arenguks vaimset vabadust

Eestis võiks inimestel lasta olla eestlane mitmel erineval moel, meil on erinevad arusaamad maal ja linnas, põhjas ja lõunas, erinevate keelekogukondade arusaamad elust võivad olla erinevad -- meid seob lojaalsus Eesti riigile. Mõni aeg tagasi lahvatas skandaal, kus trammipeatusse ilmusid üle öö reklaamid, mis näitasid juskui ette kohad, kus peavad seisma venelased ja kus eestlased. Palju mõistmatust ja paksu verd ning solvumist tekitanud Eesti200 reklaam  oli ebaõnnestunud, ehkki viitas tegijate sõnul Eesti ühiskonna põhiprobleemile, rahvuste segregatsioonile. Eestis elab kaks erinevat kogukonda ja need tuleks Eesti200 arvates mehaaniliselt ühendada, suunates eesti ja vene lapsed kohustuslikus korras samasse lasteaeda ja kooli.  Samasugust mehaanilist lahendamist rahvusküsimusele pakub reformierakond, soovides kaotada vene lasteaiad. Kultuuriline mitmekesisus on muutunud nende valimiste jaoks üheks põhiteemaks ja seda nähakse kui probleemi, mitte kui rikkust.  Mind hirmutab vahel ra…