Keel, hariduspoliitika ja peennüansid

Valimiseelses poliitheitluses on nn vene küsimuse lahendusena Eestis välja pakutud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Selle variantidena nähakse kas täielikku kohustuslikku üleminekut eesti keelele alates lasteaiast, nagu reformierakond seda välja pakub või ühist, peamiselt eestikeelset koolisüsteemi nagu Eesti 200 või koosõppivat kooli nagu SDE plaanides. 

Keelt nähakse selles diskussioonis ennekõike vahendina: kas meelekümbluse vahendina, mis on abiks lõimumisel või sisuliselt mitte-eestikeelsete inimeste ümberrahvustamisel või  tehnilise kommunikatsioonivahendina, mis soodustab eestlastest erineva rahvusliku taustaga inimeste lõimumist ja hakkamasaamist eesti ühiskonnas. 

Kuidas aga jääb iga keelega seotud unikaalse kultuuriruumiga, sisemiselt seotud mõttemaailmaga? 

Kas Eestile oleks parem ühtne meeleruum või kultuuriline ja keeleline mitmekesisus? Kas Eestile poleks kasulik, kui meil on siin mitmeid erinevaid paralleelseid kultuuriruume, suurim 

neist eesti, pisut väiksem vene ja seejärel teised vähemused? Kultuurilise mitmekesisuse 

tingimuseks oleks seejuures lojaalsus Eesti riigile.  

Filosoof Martin Heideggeri mõte “Keel on olemise koda” on eesti vastupanukultuuris olnud vägagi populaarne, kui eesti keelt ähvardas venestamine ja nõukogude kantseliit ning  samuti taasiseseisvumise ajal, kui rahvuslus muutus ametlikuks ideoloogiaks.  Heideggerist lähtuva mõtteviisi kohaselt on igas keeles teatud unikaalsed mõttemallid, mida ei saa päris täpselt tõlkida teise keelde, kuigi saab kaudselt edasi anda mõtte. 

Kes on tekste tõlkinud, peaks sellest hästi aru saama.  

Eesti keel nagu teised läänemeresoome keeled paistavad näiteks silma oma suurte 

onomatopoeetiliste võimalustega ehk sõnadega, mis annavad edasi looduse või tegevustega 

seotud hääli. Neid on väga raske tõlkida teise keelde. Näiteks saame eesti keeles ilmekalt väita: 

vohmis putru süüa, sapsis jalgadega, kahlas vees, tuuseldas kapis, saame aru, mis on siksakiline, või kuidas tegutsetakse uisapäisa. Need väljendid saab muidugi teise keelde tõlkida, aga tunnetus pole see, vaid teisele keelele omane.  Ka lähedases soome keeles on onomatopoeetilisi sõnu palju ja nende kõla on isegi eestikeelses tõlkes tunnetuslikult erinev: soome hurskas ja eesti vaga pole üks ja seesama, soome kiukkuinen ja eesti tujukas, tige on natuke erinevad, soome valtava ja eesti hiiglasuur ei kattu, myrsky või myräkkä ja torm pole täpselt sama. 

Els Oksaar, Eesti päritolu Hamburgi ülikooli keeletadlane on põhjendanud  oma essees “Rahvuskeelest ja teadlastest” (2009, toimetatud versioon 2015 kogumikus “Teadusmõte Eestis VIII”) veenvalt, miks on kasulik mitmekeelsus rahvusvahelises teaduskogukonnas. 

Erinevates keeltes on erinevad mõistmis-ja tõlgendamisvõimalused. 

Ühiskond on mitmekeelsena rikkam. See puudutab nii  teaduskogukonda, millele Oksaar oma essees keskendub, aga võime selle mõtte julgelt üldistada ka ühes riigis elavale rahvale.  

Oksaar kirjutab peamiselt teaduse muutumisest inglisekeelseks ja selle ohtudest, kui teadlane ei suuda oma eriala probleeme või saavutusi erinevatel konkretiseerimistasemetel oma emakeeles selgitada vaid piirdub oma erialaterminoloogia rahvusvaheliste inglisekeelsete raamidega. Aga see eesti kultuurkeele ahenemise teema on teine teema. Laenan Oksaarelt vaid ühe näite keelte 

lõpuni tõlkimatusest: saksa Bewusstsein ja Gewissen on prantsuse keeles mõlemad concience, 

ehkki saame aru, et saksakeelsete sõnade vahel on tähendusnüanss, või saksa Vernunft ja 

Verstand tõlgitakse prantsuse keelde mõlemad sõnaga raison, aga see pole täpne.  

Mõnede optimistide arvates lahendab tehisintellekt varsti kõik keeltevaheliste erinevuste nüansid, seda võib-olla jah, kui tegemist on tehnilise tõlkega, näiteks toote kasutusõpetustega või retseptidega, mis on võimalikult neutraalne ja tugineb keele baassõnavaral. 

Minu õuduseks väljendas sellist mõtet üks Tartu Ülikooli juhtivametnik ERR saates “Suud puhtaks”, kui jutt oli kõrghariduse ja teaduse keelest – et tulevikus lahendab masintõlge erinevate 

keelte probleemi. Mõne reaalala erialakeel peab tõesti olema üheselt mõistetav, aga mingid 

teadmiste ja tunnetuse valdkonnad jääksid selles maailmas küll olemata. 

Veel Els Oksaart tsiteerides: liigne internatsionaalsus võib võtta võimaluse tundmatut avastada. Praegu on masintõlge siiski nii algeline,et ei ole kasutatav muuks kui tehnilise abivahendina,  et teada saada, millest jutt. Google-translatori nalju teavad kõik, kes on saanud petukirju oma postkastidesse. Masina tõlgitud luule on aga enamasti lihtsalt totter, mis võib olla muidugi tore, kui seda tahetaksegi.  

Eesti keelepoliitika eesmärgiks peab muidugi olema teise emakeelega inimestega piisav keeleoskus või ka kakskeelsus riigis, kus eesti keel on riigikeel, aga selleks peab riik motiveerima ja  võimaldama teiskeelsete inimeste keeleõpet alates lasteaiast, mis viimasel ajal on ka hoogu juurde saamas.  Ühiskonna mitmekesisuse huvides ja eesti keele tuleviku mõttes on suurte keelekogukondade juures nagu Tallinnas mõistlikum hoida siiski haridussüsteem kakskeelsena, et säilitada kultuuriline rikkus. Eestile kui ühiskonnale ja riigile on ükskeelsusest kasulikum teiste kultuuride süvatundmine oma riigis, mida võimaldab ennekõike ka teiste emakeelte oskus peale eesti keele. 

Kõige mustem stsenaarium on ükskeelne ühiskond, kus eestlased räägivad halba eesti keelt, mis kujuneb välja, kui pidevalt pead kasutama ainult lihtsustatud väljendust, et kõik aru saaksid,  ja teise emakeelega inimesed küll valdavad eesti keelt, ent ei erista selle nüansse ning on ka kaotanud oma emakeele tegeliku oskuse.  

Keele mõtestamine  ainult kommunikatsioonivahendina on väga kitsas ja tehnokraatlik  maailmanägemine. Tasub uskuda keeleinimesi, kes oskavad keele väikestest nüanssidest suurt mõnu tunda, sest need on tunnetuse peennüansid, keeleline gurmee. Ja oma emakeelt tasub osata hästi, mis keel see siis ka ei oleks.