Skip to main content

Keel, hariduspoliitika ja peennüansid


Valimiseelses poliitheitluses on nn vene küsimuse lahendusena Eestis välja pakutud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Selle variantidena nähakse kas täielikku kohustuslikku üleminekut eesti keelele alates lasteaiast, nagu reformierakond seda välja pakub või ühistpeamiselt eestikeelset koolisüsteemi nagu Eesti 200 või koosõppivat kooli nagu SDE plaanides. 
Keelt nähakse selles diskussioonis ennekõike vahendina: kas meelekümbluse vahendina, mis on abiks lõimumisel või sisuliselt mitte-eestikeelsete inimeste ümberrahvustamisel või  tehnilise kommunikatsioonivahendina, mis soodustab eestlastest erineva rahvusliku taustaga inimeste lõimumist ja hakkamasaamist eesti ühiskonnas. 
Kuidas aga jääb iga keelega seotud unikaalse kultuuriruumigasisemiselt seotud mõttemaailmaga
Kas Eestile oleks parem ühtne meeleruum või kultuuriline ja keeleline mitmekesisus? Kas Eestile poleks kasulikkui meil on siin mitmeid erinevaid paralleelseid kultuuriruumesuurim 
neist eestipisut väiksem vene ja seejärel teised vähemused? Kultuurilise mitmekesisuse 
tingimuseks oleks seejuures lojaalsus Eesti riigile 
Filosoof Martin Heideggeri mõte “Keel on olemise koda” on eesti vastupanukultuuris olnud vägagi populaarne, kui eesti keelt ähvardas venestamine ja nõukogude kantseliit ning  samuti taasiseseisvumise ajal, kui rahvuslus muutus ametlikuks ideoloogiaks.  Heideggerist lähtuva mõtteviisi kohaselt on igas keeles teatud unikaalsed mõttemallidmida ei saa päris täpselt tõlkida teise keeldekuigi saab kaudselt edasi anda mõtte
Kes on tekste tõlkinud, peaks sellest hästi aru saama 
Eesti keel nagu teised läänemeresoome keeled paistavad näiteks silma oma suurte 
onomatopoeetiliste võimalustega ehk sõnadega, mis annavad edasi looduse või tegevustega 
seotud hääli. Neid on väga raske tõlkida teise keeldeNäiteks saame eesti keeles ilmekalt väita
vohmis putru süüasapsis jalgadegakahlas vees, tuuseldas kapissaame aru, mis on siksakilinevõi kuidas tegutsetakse uisapäisa. Need väljendid saab muidugi teise keelde tõlkida, aga tunnetus pole see, vaid teisele keelele omane.  Ka lähedases soome keeles on onomatopoeetilisi sõnu palju ja nende kõla on isegi eestikeelses tõlkes tunnetuslikult erinev: soome hurskas ja eesti vaga pole üks ja seesama, soome kiukkuinen ja eesti tujukas, tige on natuke erinevad, soome valtava ja eesti hiiglasuur ei kattu, myrsky või myräkkä ja torm pole täpselt sama. 
Els Oksaar, Eesti päritolu Hamburgi ülikooli keeletadlane on põhjendanud  oma essees “Rahvuskeelest ja teadlastest” (2009, toimetatud versioon 2015 kogumikus “Teadusmõte Eestis VIII”) veenvalt, miks on kasulik mitmekeelsus rahvusvahelises teaduskogukonnas. 
Erinevates keeltes on erinevad mõistmis-ja tõlgendamisvõimalused
Ühiskond on mitmekeelsena rikkam. See puudutab nii  teaduskogukondamillele Oksaar oma essees keskendubaga võime selle mõtte julgelt üldistada ka ühes riigis elavale rahvale 
Oksaar kirjutab peamiselt teaduse muutumisest inglisekeelseks ja selle ohtudest, kui teadlane ei suuda oma eriala probleeme või saavutusi erinevatel konkretiseerimistasemetel oma emakeeles selgitada vaid piirdub oma erialaterminoloogia rahvusvaheliste inglisekeelsete raamidega. Aga see eesti kultuurkeele ahenemise teema on teine teemaLaenan Oksaarelt vaid ühe näite keelte 
lõpuni tõlkimatusestsaksa Bewusstsein ja Gewissen on prantsuse keeles mõlemad concience, 
ehkki saame aru, et saksakeelsete sõnade vahel on tähendusnüanssvõi saksa Vernunft ja 
Verstand tõlgitakse prantsuse keelde mõlemad sõnaga raisonaga see pole täpne 
Mõnede optimistide arvates lahendab tehisintellekt varsti kõik keeltevaheliste erinevuste nüansid, seda võib-olla jah, kui tegemist on tehnilise tõlkega, näiteks toote kasutusõpetustega või retseptidega, mis on võimalikult neutraalne ja tugineb keele baassõnavaral. 
Minu õuduseks väljendas sellist mõtet üks Tartu Ülikooli juhtivametnik ERR saates “Suud puhtaks”, kui jutt oli kõrghariduse ja teaduse keelest – et tulevikus lahendab masintõlge erinevate 
keelte probleemiMõne reaalala erialakeel peab tõesti olema üheselt mõistetavaga mingid 
teadmiste ja tunnetuse valdkonnad jääksid selles maailmas küll olemata
Veel Els Oksaart tsiteeridesliigne internatsionaalsus võib võtta võimaluse tundmatut avastada. Praegu on masintõlge siiski nii algeline,et ei ole kasutatav muuks kui tehnilise abivahendina,  et teada saadamillest jutt. Google-translatori nalju teavad kõikkes on saanud petukirju oma postkastidesse. Masina tõlgitud luule on aga enamasti lihtsalt totter, mis võib olla muidugi tore, kui seda tahetaksegi 
Eesti keelepoliitika eesmärgiks peab muidugi olema teise emakeelega inimestega piisav keeleoskus või ka kakskeelsus riigis, kus eesti keel on riigikeel, aga selleks peab riik motiveerima ja  võimaldama teiskeelsete inimeste keeleõpet alates lasteaiast, mis viimasel ajal on ka hoogu juurde saamas.  Ühiskonna mitmekesisuse huvides ja eesti keele tuleviku mõttes on suurte keelekogukondade juures nagu Tallinnas mõistlikum hoida siiski haridussüsteem kakskeelsena, et säilitada kultuuriline rikkus. Eestile kui ühiskonnale ja riigile on ükskeelsusest kasulikum teiste kultuuride süvatundmine oma riigis, mida võimaldab ennekõike ka teiste emakeelte oskus peale eesti keele. 
Kõige mustem stsenaarium on ükskeelne ühiskondkus eestlased räägivad halba eesti keelt, mis kujuneb väljakui pidevalt pead kasutama ainult lihtsustatud väljendust, et kõik aru saaksid,  ja teise emakeelega inimesed küll valdavad eesti keelt, ent ei erista selle nüansse ning on ka kaotanud oma emakeele tegeliku oskuse 
Keele mõtestamine  ainult kommunikatsioonivahendina on väga kitsas ja tehnokraatlik  maailmanägemineTasub uskuda keeleinimesi, kes oskavad keele väikestest nüanssidest suurt mõnu tundasest need on tunnetuse peennüansidkeeleline gurmee. Ja oma emakeelt tasub osata hästi, mis keel see siis ka ei oleks. 

Comments

Popular posts from this blog

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu