Skip to main content

Keel, hariduspoliitika ja peennüansid


Valimiseelses poliitheitluses on nn vene küsimuse lahendusena Eestis välja pakutud eestikeelsele haridussüsteemile üleminekut. Selle variantidena nähakse kas täielikku kohustuslikku üleminekut eesti keelele alates lasteaiast, nagu reformierakond seda välja pakub või ühistpeamiselt eestikeelset koolisüsteemi nagu Eesti 200 või koosõppivat kooli nagu SDE plaanides. 
Keelt nähakse selles diskussioonis ennekõike vahendina: kas meelekümbluse vahendina, mis on abiks lõimumisel või sisuliselt mitte-eestikeelsete inimeste ümberrahvustamisel või  tehnilise kommunikatsioonivahendina, mis soodustab eestlastest erineva rahvusliku taustaga inimeste lõimumist ja hakkamasaamist eesti ühiskonnas. 
Kuidas aga jääb iga keelega seotud unikaalse kultuuriruumigasisemiselt seotud mõttemaailmaga
Kas Eestile oleks parem ühtne meeleruum või kultuuriline ja keeleline mitmekesisus? Kas Eestile poleks kasulikkui meil on siin mitmeid erinevaid paralleelseid kultuuriruumesuurim 
neist eestipisut väiksem vene ja seejärel teised vähemused? Kultuurilise mitmekesisuse 
tingimuseks oleks seejuures lojaalsus Eesti riigile 
Filosoof Martin Heideggeri mõte “Keel on olemise koda” on eesti vastupanukultuuris olnud vägagi populaarne, kui eesti keelt ähvardas venestamine ja nõukogude kantseliit ning  samuti taasiseseisvumise ajal, kui rahvuslus muutus ametlikuks ideoloogiaks.  Heideggerist lähtuva mõtteviisi kohaselt on igas keeles teatud unikaalsed mõttemallidmida ei saa päris täpselt tõlkida teise keeldekuigi saab kaudselt edasi anda mõtte
Kes on tekste tõlkinud, peaks sellest hästi aru saama 
Eesti keel nagu teised läänemeresoome keeled paistavad näiteks silma oma suurte 
onomatopoeetiliste võimalustega ehk sõnadega, mis annavad edasi looduse või tegevustega 
seotud hääli. Neid on väga raske tõlkida teise keeldeNäiteks saame eesti keeles ilmekalt väita
vohmis putru süüasapsis jalgadegakahlas vees, tuuseldas kapissaame aru, mis on siksakilinevõi kuidas tegutsetakse uisapäisa. Need väljendid saab muidugi teise keelde tõlkida, aga tunnetus pole see, vaid teisele keelele omane.  Ka lähedases soome keeles on onomatopoeetilisi sõnu palju ja nende kõla on isegi eestikeelses tõlkes tunnetuslikult erinev: soome hurskas ja eesti vaga pole üks ja seesama, soome kiukkuinen ja eesti tujukas, tige on natuke erinevad, soome valtava ja eesti hiiglasuur ei kattu, myrsky või myräkkä ja torm pole täpselt sama. 
Els Oksaar, Eesti päritolu Hamburgi ülikooli keeletadlane on põhjendanud  oma essees “Rahvuskeelest ja teadlastest” (2009, toimetatud versioon 2015 kogumikus “Teadusmõte Eestis VIII”) veenvalt, miks on kasulik mitmekeelsus rahvusvahelises teaduskogukonnas. 
Erinevates keeltes on erinevad mõistmis-ja tõlgendamisvõimalused
Ühiskond on mitmekeelsena rikkam. See puudutab nii  teaduskogukondamillele Oksaar oma essees keskendubaga võime selle mõtte julgelt üldistada ka ühes riigis elavale rahvale 
Oksaar kirjutab peamiselt teaduse muutumisest inglisekeelseks ja selle ohtudest, kui teadlane ei suuda oma eriala probleeme või saavutusi erinevatel konkretiseerimistasemetel oma emakeeles selgitada vaid piirdub oma erialaterminoloogia rahvusvaheliste inglisekeelsete raamidega. Aga see eesti kultuurkeele ahenemise teema on teine teemaLaenan Oksaarelt vaid ühe näite keelte 
lõpuni tõlkimatusestsaksa Bewusstsein ja Gewissen on prantsuse keeles mõlemad concience, 
ehkki saame aru, et saksakeelsete sõnade vahel on tähendusnüanssvõi saksa Vernunft ja 
Verstand tõlgitakse prantsuse keelde mõlemad sõnaga raisonaga see pole täpne 
Mõnede optimistide arvates lahendab tehisintellekt varsti kõik keeltevaheliste erinevuste nüansid, seda võib-olla jah, kui tegemist on tehnilise tõlkega, näiteks toote kasutusõpetustega või retseptidega, mis on võimalikult neutraalne ja tugineb keele baassõnavaral. 
Minu õuduseks väljendas sellist mõtet üks Tartu Ülikooli juhtivametnik ERR saates “Suud puhtaks”, kui jutt oli kõrghariduse ja teaduse keelest – et tulevikus lahendab masintõlge erinevate 
keelte probleemiMõne reaalala erialakeel peab tõesti olema üheselt mõistetavaga mingid 
teadmiste ja tunnetuse valdkonnad jääksid selles maailmas küll olemata
Veel Els Oksaart tsiteeridesliigne internatsionaalsus võib võtta võimaluse tundmatut avastada. Praegu on masintõlge siiski nii algeline,et ei ole kasutatav muuks kui tehnilise abivahendina,  et teada saadamillest jutt. Google-translatori nalju teavad kõikkes on saanud petukirju oma postkastidesse. Masina tõlgitud luule on aga enamasti lihtsalt totter, mis võib olla muidugi tore, kui seda tahetaksegi 
Eesti keelepoliitika eesmärgiks peab muidugi olema teise emakeelega inimestega piisav keeleoskus või ka kakskeelsus riigis, kus eesti keel on riigikeel, aga selleks peab riik motiveerima ja  võimaldama teiskeelsete inimeste keeleõpet alates lasteaiast, mis viimasel ajal on ka hoogu juurde saamas.  Ühiskonna mitmekesisuse huvides ja eesti keele tuleviku mõttes on suurte keelekogukondade juures nagu Tallinnas mõistlikum hoida siiski haridussüsteem kakskeelsena, et säilitada kultuuriline rikkus. Eestile kui ühiskonnale ja riigile on ükskeelsusest kasulikum teiste kultuuride süvatundmine oma riigis, mida võimaldab ennekõike ka teiste emakeelte oskus peale eesti keele. 
Kõige mustem stsenaarium on ükskeelne ühiskondkus eestlased räägivad halba eesti keelt, mis kujuneb väljakui pidevalt pead kasutama ainult lihtsustatud väljendust, et kõik aru saaksid,  ja teise emakeelega inimesed küll valdavad eesti keelt, ent ei erista selle nüansse ning on ka kaotanud oma emakeele tegeliku oskuse 
Keele mõtestamine  ainult kommunikatsioonivahendina on väga kitsas ja tehnokraatlik  maailmanägemineTasub uskuda keeleinimesi, kes oskavad keele väikestest nüanssidest suurt mõnu tundasest need on tunnetuse peennüansidkeeleline gurmee. Ja oma emakeelt tasub osata hästi, mis keel see siis ka ei oleks. 

Comments

Popular posts from this blog

Minu aasta 2023, mõned märkmed

 Vaatan, et 2023 pole ma kirjutanud ühtegi blogipostitust! Ja avaldanud olen ainult ühe ajaleheartikli "Barbie" filmist Eesti Ekspressis ja lisaks Postimehes ühe ülevaate arvamusfestivali Fenno-Ugria paneelarutelu taustaks (mida ka vedasin). Töörohkemat aastat annab meenutada ja seepärast ajakirjanduslikult kirjutada pole jõudnudki. Töökoormus meenutab 1990ndaid, kui tegin Eesti Ekspressi Areeni, ilmutasin ühiskondlikku aktiivsust ja olin samaaegselt magistrantuuris! Töönarkomaani jaoks muidugi ongi töötamine  loomulik olek, ei kurda.  Nii et 2023 oli väga tore ja tulemustele orienteeritud aasta, vaatamata ajaleheartiklite nappusele! 2023 tähistab minu jaoks tegelikult väikest karjääripööret. Avan  tausta: suurest poliitikast ehk riigikogust kukkusin rahva tahtel teatavasti 2019 välja, järgnevad koroona-aastad jätkasin õpetamist Tallinna ülikoolis, lisaks olin soolise palgalõhe vähendamise projekti (REGE) kommunikatsioonijuht (akadeemilise töö koroona-aastatel varjutas küll p

Eesti kultuur on alati olnud „multikultuur“. Intervjuu vastused ajakirjale Kulttuurivihkot jaanuar 2019. Ilmumas. Küsimused Maarit Haataja

Kuidas näeb välja 101-aastane Eesti kultuur tulevikus? Eesti kultuur jääb ka tulevikus omanäoliseks, ma arvan, ehkki globaalsed mõjud on üha rohkem tunda. Eesti kultuur on alati olnud mitmekesine „multikultuur“, sest meil on siin ajaloo vältel alati elanud erinevaid rahvusi. Minevikust on meil baltisaksa pärand, 20.sajandist nõukogude pärand. Vene vähemuse kultuuril on ikka olnud koht Eestis. Eesti kultuur on segu, kameeleon, mis muudab oma värve kiiresti, vastavalt trendidele ja moevooludele. Tal on siiski tuum, mida iseloomustab depressiivsus, must huumor, mõnevõrra head maitset ja ka tahumatust, toorust. Meie kultuur on pisut pehmem oma mentaliteedilt kui soome kultuur, ta on palju tagasihoidlikum kui vene kultuur. Tal on palju ühist läti kultuuriga, ehkki me võib-olla ei tunnista seda endale meelsasti. Popmuusikas on eelpool nimetatud tendentsid kõige huvitavamad. Täna on meil näiteks hea eesti rap -muusika, artistid nagu Arop, Nublu, Reket jt. Nõukogude pärandit kasu

Kuidas muuta sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks? Debatt sotsiaalministeeriumis, 13.12.2022

Sotsiaalministeeriumi "Soolise võrdõiguslikkuse monitooringu" esitluse puhul 13.12 j uhtisin debatti, kuidas muuta abstraktne ja kohati kauge sooline võrdõiguslikkus inimestele arusaadavaks ja enesestmõistetavaks argipäeva osaks, et see seostuks inimeste endi tajutud sooga seotud probleemidega nagu palgavaesus, palgalõhe, lähisuhtevägivald, hoolduskoormus. Tänud, asekantsler Hanna Vseviov, Müürileht peatoimetaja Aleksander Tsapov, käitumisteaduste ekspert Heidi Reinson, Taskufeministi sisulooja Greta Roosaar ja haridusteadlane, HTM nõunik Mare Oja elava vestluse eest. Eelnevalt tutvustasid sotsioloogid Jaanika Hämmal ja Marianne Meiorg värsket soolise võrdõiguslikkuse monitooringut. Tänud Grete Kaju, Agnes Einmann ja sotsiaalministeerium korraldamast! Vaata üritust:  https://youtu.be/xXXAVo_o_uY