Tuesday, April 27, 2010

Juhan Peegli stipendium 2010

Eesti Ajakirjanike Liit kuulutab välja järjekordse Juhan Peegli stipendiumi taotlusvooru, tähtajaga 10. mai 2010. Stipendium 100 000 EEK, mida rahastab Eesti Kultuurkapital on loodud selleks, et toetada ajakirjanike kvaliteetseid loomingulisi projekte, mida ei rahasta suured ajakirjandusettevõtted ega turg.



Taotleja võib olla igaüks, kes peab ennast ajakirjanikuks. Stipendiumi kuueliikmelise žürii koosseisus on Kultuurkapitali, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Ajakirjanike Liidu ja Tartu Ülikooli esindaja.

Stipendium 100 000 EEK makstakse välja vastavalt stipendiumi saaja Kultuurkapitaliga sõlmitud lepingule.

Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada 10. maiks 2010 taotlus vabas vormis projektist, millele rahastust taotletakse. Taotlus tuleb saata posti teel 3 eksemplaris Eesti Ajakirjanike Liitu Gonsiori 21, Tallinn, 10147 ja elektrooniliselt eal@eal.ee. Taotlusele tuleb lisada taotleja CV, kus näha varasem ajakirjanduslik ja loominguline tegevus.



EAL juhatus

Wednesday, April 21, 2010

Hariduselust Pirital 29.04 kell 17.30 Pirita MGs

Teeme Ära! Mõttetalgud "Hariduselust Pirital" neljap. 29. aprillil 17.30-20.00
Pirita Majandusgümnaasiumi aulas

Sõnavõttudega esinevad hariduseksperdid emeriitprofessor Viive Ruus ja Riigikogu liige Peeter Kreitzberg, Pirita MG direktor Rita Rumm, Naba lastaia juhataja Ilona Sillak, Merivälja kooli õppealajuhataja Kersti Vana. Räägime kodulähedase hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist, võrdsetest võimalustest hariduses, eliit- ja tavakoolist.
Mis võiks olla teisiti Pirita hariduselus? Pirita lapsevanemad eelistavad sageli kesklinna eliitkoole, kohalik kool on teine valik. Miks? Tulemuseks on liiklusummikutes istumine, stressis lapsed ja vanemad.
Oodatud on lapsevanemad, õpetajad, kõik hariduse teemast huvitatud.
Talgujuht on Pirita halduskogu esimees Barbi Pilvre, tel. 56207220 Registreerimine Teeme Ära! kodulehel www.teemeara.ee

Wednesday, April 14, 2010

Pirita 17. aprilli visioonikonverentsi kava

Laupäeval, 17. Aprillil 2010 Pirita Vaba Aja Keskuses (Merivälja tee 3)
Pirita Visioonikonverents „Pirita eile, täna, homme“

Kava:

12.00 – 12.10 visioonikonverentsi avamine. Barbi Pilvre, Pirita linnaosa Halduskogu esimees
12.10 – 12.35 endine Tallinna linnapea ja visionäär Hardo Aasmäe,milline oli ja on tema visioon Piritast ning mil määral see on Pirital realiseerunud
12.35 – 13.00 ajaloolane Toomas Abiline, tutvustab seltsiliikumise ajalugu Pirital, mis sai alguse Albin Strutzkini poolt ellukutsutud Pirita Kaunistamise Seltsi muljetavaldava tegutsemisest
13.00 – 13.25 Tallinna abilinnapea Taavi Aas , Tallinna kui merelinna temaatikale ning Pirita rollile ja võimalustele selle visiooni elluviimisel
13.25 – 13.50 Harju maavanem, endine Pirita linnaosa vanem Ülle Rajasalu, Pirita linnaosa ja Viimsi valla piirnemisest tulenevaid ning Pirita elukeskkonda otseselt mõjutavaid probleeme ja ohte

13.50 – 14.10 Kohvipaus. Tutvumine Pirita linnaosa arengut illustreerivate materjalide ja makettekspositsioonidega.

14.10 – 14.35 meediaärimees Hans H. Luik, mis suunas võiks/peaks Pirita arenema
14.35 – 15.00 linnauurija Teele Pehk, kodanike võimalusi oma õiguste kaitsmisel linnaplaneerimise erinevatel etappidel
15.00 – 15.25 Tallinna Rahvuspargi idee algataja Jüri Lass, Tallinna Rahvuspargi loomise võimalustest ja vajalikkusest
15.25 – 15.50 ehitus- ja kinnisvaraärimees Tiit Aava (videosalvestus) , Pirita ehitus- ja kinnisvaraärimehe pilgu läbi

16.00 – 17.30 algab arutlusring ”Pirita - kas uuselanike pärast Viimsi vallaga konkureeriv linnaosa või Tallinna tunnustatud puhke- ja rekreatsiooniala?”,kus osalevad:
Lagle Parek kodanikuühiskonna eestvõitleja
Tiit Terik Pirita linnaosa vanem
Aivar Tuulberg ehitusjuht ja kinnisvaraarendaja
Miia Masso arhitekt
Viljar Kirikal keskkonnakaitsja
Sulev Roosma mereturismi edendaja
Ene Tomberg Pirita seltside koostöökoja esindaja ja arutlusringi moderaator


Korraldaja: Visioonikonverentsi toimkond

Thursday, April 8, 2010

Allikakaitseseadusest meedia kõverpeeglis, Delfi 1. aprill 2010

Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest. Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem 25.03, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.

Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus

Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.

Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses

Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25.03, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn. pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse. Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?

Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi

Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/barbi-pilvre-allikakaitseseadusest-meedia-koverpeeglis.d?id=30162139