Thursday, April 13, 2017

Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma ka „puukallistajatest“. Ilmus Postimees-online´is 12.04.2017


Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond.
Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohind on RMK kinnitusel praegu 10 000 eurot ja riik täidab eelarvet metsast saadava dividendituluga.  Kui toimuks rahvahääletus metsateemal, kaotaksid erametsaomanikud, kelle jaoks linnainimesed on „puukallistajad“   ja mets puupõld, sarnaselt näiteks porgandipõlluga, mis saagi küpsedes loomulikult tühjaks tehakse. Eraomanike jaoks pole metsa realiseerimine olnud muide kunagi nii lihtne kui praegu, puudub kohustus metsa uuendada, ei kehti raierahu reeglid ning metsaraie-alane aruandlus on lihtne ja uus metsaseadus puudutabki suures osas RMK tegevust.
RMK on oma kohustust riigiettevõttena eeskujulikult täitnud, metsa ka aktiivselt uuendades ja raiudes vähem kui erametsaomanikud.  Riigikogus töösoleva metsaseaduse  puhul kardavad paljud nüüd, et RMK hakkab Eesti metsa raiuma senisest rohkem – kui langetatakse kuusikute raievanust 60 aastale. Hea tahte korral on veel võimalik  saavutada huvitatud osapoolte – RMK, keskkonnaministeeriumi ja parlamendi kokkulepe ja majandada metsa nii, et säiliksid vääriselupaigad ning inimesed ei tunneks, et hävitatakse meie ühist vara. Kui kuusikute vanus on 70-80 aastat, on metsa puiduna tarbimise parim enne küll möödas, ent mets on keskkonnaasjatundjate kinnitusel liigirikkam, sest tekib sobiv keskkond pesitsuspaikadeks, vajalikud urud ja õõnsused. Emotsionaalselt vastuvõtmatu ja looduse liigirikkuse seisukohast kahjulik ja metsarahva mentaliteedile võõras on kalk majanduslik argument, mis seaduseelnõu  kohaselt lubaks langetada kuuse raievanust 60le aastale – kuid -- pole veel hilja seda korrigeerida! Ekspertide hinnangul on mõistlik üle vaadata ka muid piirangud, näiteks raielankide lubatud suurus ja soodustada aktiivset metsauuendamist.
Mis see minusse puutub, võib mõni metsaomanik nüüd küsida. Tõesti, vähemus Eesti inimestest on eraisikutena metsaomanikud, kuid kodanikena kuulub ka igale maaelumuredest võõrandunud linnainimesele mõtteliselt tükike riigimetsa. Just sellepärast on inimesed tagajalgadel ja tänaval -- riigimetsa osas on ka kõige metsakaugemal inimesel õigus kaasa rääkida, ka siis kui ta pole viimastel aastatel jõudnud isegi metsa seenele ega marjule. Igal Eesti inimesel on sõnaõigus metsa kui elupaiga kohta ja põhimõtteline õigus kaasa rääkida metsa saatuse teemal, sest riigimets on meie kui kodanike ühine vara.

Maailmas on Eesti bränd puhas puutumatu loodus ja meie endigi hulgas valitseb müüt eestlastest kui metsarahvast, kelle jaoks on suhe loodusega loomulik, kes küll majandab mõistlikult metsa, aga ei hävita elu. Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma „lendoravatest“ ega  „puukallistajatest“.

Tuesday, April 11, 2017

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.