Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma ka „puukallistajatest“. Ilmus Postimees-online´is 12.04.2017

Rahvahääletusel Eesti metsa saatuse üle jääksid ülekaalu linlased, kelle jaoks side metsaga on emotsionaalne ja kelle jaoks mets on püha. Tunnistan, et olen ise üks selline, kes jätaks metsa pigem loomadele ja keelaks lageraied. Iga kevad ehmatan, kui oma suvekodu saart Vormsit külastan – viimastel talvedel on saarelt lausa orkaan üle käinud! Tean, et RMK jaoks on saak küps ja minu seenekohad lähevad harvesteri alla. Lohutab küll teadmine, et mõne aja pärast vohab nendel lagendikel vaarikas, siis tuleb metsmaasikas, võib-olla rõõmustavad rohusööjad, siis kiskjad, aga uut metsa nendes paikades näeb alles ületulev põlvkond.

Mööda Eestit ringi sõites jahmatavad paljusid tühjaksraiutud maanteeääred, mida iga talvega näib juurde tulevat. Keegi metsateemalist rahvahääletust veel korraldamas ei ole, ent kui arvestataks rahva enamuse seisukohta, siis Eesti metsa raiutaks oluliselt  vähem.   Aga -- riik kaotaks sel juhul olulise tuluallika: ühe hektari kvaliteetse metsa netohind on RMK kinnitusel praegu 10 000 eurot ja riik täidab eelarvet metsast saadava dividendituluga.  Kui toimuks rahvahääletus metsateemal, kaotaksid erametsaomanikud, kelle jaoks linnainimesed on „puukallistajad“   ja mets puupõld, sarnaselt näiteks porgandipõlluga, mis saagi küpsedes loomulikult tühjaks tehakse. Eraomanike jaoks pole metsa realiseerimine olnud muide kunagi nii lihtne kui praegu, puudub kohustus metsa uuendada, ei kehti raierahu reeglid ning metsaraie-alane aruandlus on lihtne ja uus metsaseadus puudutabki suures osas RMK tegevust.

RMK on oma kohustust riigiettevõttena eeskujulikult täitnud, metsa ka aktiivselt uuendades ja raiudes vähem kui erametsaomanikud.  Riigikogus töösoleva metsaseaduse  puhul kardavad paljud nüüd, et RMK hakkab Eesti metsa raiuma senisest rohkem – kui langetatakse kuusikute raievanust 60 aastale. Hea tahte korral on veel võimalik  saavutada huvitatud osapoolte – RMK, keskkonnaministeeriumi ja parlamendi kokkulepe ja majandada metsa nii, et säiliksid vääriselupaigad ning inimesed ei tunneks, et hävitatakse meie ühist vara. Kui kuusikute vanus on 70-80 aastat, on metsa puiduna tarbimise parim enne küll möödas, ent mets on keskkonnaasjatundjate kinnitusel liigirikkam, sest tekib sobiv keskkond pesitsuspaikadeks, vajalikud urud ja õõnsused. Emotsionaalselt vastuvõtmatu ja looduse liigirikkuse seisukohast kahjulik ja metsarahva mentaliteedile võõras on kalk majanduslik argument, mis seaduseelnõu  kohaselt lubaks langetada kuuse raievanust 60le aastale – kuid -- pole veel hilja seda korrigeerida! Ekspertide hinnangul on mõistlik üle vaadata ka muid piirangud, näiteks raielankide lubatud suurus ja soodustada aktiivset metsauuendamist.

Mis see minusse puutub, võib mõni metsaomanik nüüd küsida. Tõesti, vähemus Eesti inimestest on eraisikutena metsaomanikud, kuid kodanikena kuulub ka igale maaelumuredest võõrandunud linnainimesele mõtteliselt tükike riigimetsa. Just sellepärast on inimesed tagajalgadel ja tänaval -- riigimetsa osas on ka kõige metsakaugemal inimesel õigus kaasa rääkida, ka siis kui ta pole viimastel aastatel jõudnud isegi metsa seenele ega marjule. Igal Eesti inimesel on sõnaõigus metsa kui elupaiga kohta ja põhimõtteline õigus kaasa rääkida metsa saatuse teemal, sest riigimets on meie kui kodanike ühine vara.

Maailmas on Eesti bränd puhas puutumatu loodus ja meie endigi hulgas valitseb müüt eestlastest kui metsarahvast, kelle jaoks on suhe loodusega loomulik, kes küll majandab mõistlikult metsa, aga ei hävita elu. Uus metsaseadus ei peaks harvesterina üle sõitma „lendoravatest“ ega  „puukallistajatest“.