Skip to main content

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.




Comments

Popular posts from this blog

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …

Kommentaar Eesti Ekspressi Areeni loole "Hüvasti, kõrged kontsad", ilmus EE 20.06.2018

Võimalik, et olen kingafetišist, vaikselt. Kingakarbid on minu jaoks vinüülplaadiümbriste kõrval pakend, mis südame kiiremini põksuma paneb. Kappides on kingi, mida olen meeltesegaduses ostnud ja mida  pole eriti kandnud, ent ära ei anna ega viska. Olen üles kasvanud nõukaajal, kui kingad olid midagi eksklusiivset. Riided sai õmmelda ja ma olen selles üllatus-üllatus väga osav, aga kingad tuli kuskilt saada. Liikusid jugoslaavia, portugali ja harva ka itaalia jm kingad, neid sai ka meremeeste poodidest mingi imesüsteemiga: meremehed said osa palka valuutapoodides kehtivates  kupongides ja need  liikusid  rahva seas. Nende  poodide kingalette mäletan siiani nostalgiaga. Vahel sai käidud Moskvas ja Leningradis, kus saksa, jugoslaavia ja poola poodidest sai paremat kaupa, ka kingi.  Mulle meeldivad platvormikingad, võib-olla selle taga mu teismeiga, kui need moes olid. Ema tõi Saksa DVst mullegi ühed, punutud platvormidega, teksariidest ja tikandiga, umbes 5 cm kõrged kotad. Sarnased ki…

Maag - mees nagu muiste. Ilmunud Feministeerium, 22.01, meeste ja mehelikkuste eri

http://feministeerium.ee/maag-mees-nagu-muiste/

Tuntud tipp-ärimees Urmas Sõõrumaa viibis mõni aeg tagasi vaimse puhastumise eesmärgil kuskil kaugel maal kinnises pimedas ruumis ning saavutas uue taseme valgustatuse. Ta harrastab mitmesuguseid vaimseid ja füüsilisi praktikaid ja ka populariseerib neid avalikkuses pidevalt. Oma kasvanud väekust soovis mees viimati realiseerida kommunaalpoliitikas, osaledes Tallinna linnavolikogu valmistel 2017. aasta oktoobris. Praeguses Eestis tekitab spirituaalseks guruks ära pööranud ettevõtja, kes oma Tallinna kesklinnas toimuvates kinnisvaraarendustes kasutab pendlimehe teenuseid, küll vastakaid tundeid, ent kuna tänane maag on taustalt edukas ärimees, siis inimesed usuvad, et kõik, mida ta puudutab, muutub kullaks. Edu kommunaalpoliitikasse pürgimisel siiski ei kaasnenud, küllap paistsid ärihuvide karvased kõrvad Sõõrumaa juhitud ettevõtjate poliitiliste ambitsioonide tagant liiga hästi välja ja peletasid valijad eemale. Siiski on Urmas Sõõrumaa nõ…