Skip to main content

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.




Comments

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…