Skip to main content

Pildi võim. Ilmus Pressifoto Aastaraamatus 2017.

Iga kolumnist on tõenäoliselt olnud hädas sellega, kuidas toimetusepoolne juhuslik pildivalik hakkab tööle loo kahjuks. Pilt võib loo tähendust või loo peategelaste rolle võimendada tekstiga samas suunas, töötada loo tähendusele vastu või loo ja selle osaliste olekud pea peale pöörata. Sündmust, persooni on teadagi alati võimalik kujutada erinevatest fookustest ja erinevate rõhuasetustega: foto võib inimest või olukorda  ülendada, alandada, haletseda, mõnitada ja pole olemas neutraalset fotot, sest pildi valik on võimužest.
Suvaliselt arhiivist võetud foto, mille on oma kontekst ja vahel isegi ajalugu, raamistab  alati loo ja annab selle soovimatu või vahel ka pahatahtliku kõrvaltähenduse. Ma olen viimastel aastatel  võidelnud—ja ilmselt võitlen edaspidigi ühe foto järjekindla, lausa kummitusliku ilmumisega oma mistahes-teemaliste kolumnide kõrval. Kunagi tehti Postimehe Arteri jaoks nimelt  lemmikloomaomanike eri ning spetsiaalselt selle jaoks pildistati omanikke põhjalikult koduses ümbruses, loomaga või siis rõhutatud loomaomaniku olekus. Ka mina poseerisin tollal kassivärvi hallis pehmes kleidis, ilma meigita, loom süles, loom üle õla ja ka üksi. Igati kodused ja muhedad foto, potilill taustal ja näol lääge mõttetu naeratus, mis äratuntav kõigile, kes endast loomaga fotosid lasknud teha. Kui see pehmo foto aga hakkas regulaarselt ilmuma minu ühiskonnakriitiliste seisukohavõttude  juures soolise võrdõiguslikkuse, joomise piiramise, linnaplaneerimise teemal, püüdsin toimetustele selgitada, et sellel fotol on oma kontekst ja ta ei sobi igale poole. Nimetatud fotoseeria kasutamise tipphetk saabus, kui üks portaal tegi ootamatult uudise minu edukast esinemisest ühel väiksel tenniseturniiril ja üllatus-üllatus, fotoks oli valitud minu tubane foto, kus suur triibuline kassiront süles! (Ma ei hakka siin arutlema, mida toimetaja selle fotoga öelda tahtis!)
Hea toimetus teeb loo juurde alati aktuaalse foto ja hea reporter töötab fotograafiga käsikäes, sest ainult nii saavutatakse professionaalne tulemus, kus kirjutaja ja fotograaf jutustavad olukorrast või inimesest ühte ja sedasama lugu. Hea uudisfoto puhul  saab fotograaf aru uudislikkusest ja ajakirjanik jagab visuaalse kujutamise võimalusi. Tänapäeval võib ajakirjanik ja fotograaf olla teatavasti ka sama inimene, kes professionaal mõlemal alal, siis on garanteeritud, et materjalile fotoga antud tähendus ei jää segaseks. Ajakirjandus on täis igal sammul toimuvaid valikuid ja pärast seda, kui mingi sündmus või inimene on toimetuse otsusega valitud uudis- või portreeloo materjaliks, tehakse otsused, mida ja kuidas sellest sündmusest või inimesest jutustada. Foto on üks kõige olulisemaid, võimsamaid ja tähendustloovamaid ajakirjanduslikke valikuid, sest foto poolt loole antud sisu ei saa kuidagi jääda märkamatuks.
Olles koos töötanud erinevate fotograafidega, julgen kinnitada, et ideaalis töötabki pressifotograaf koos ajakirjanikuga ja enne pildistamist sünkroniseerivad osapooled oma arusaama olukorrast ja teadvustavad oma võimu olukorra defineerimisel. Mis täpsemalt toimub, kes (mis rollis) see inimene toimetuse jaoks praegu on? Millist fotot vaja on, täpsustatakse alati, kui tegemist on professionaalidega ja see pole fotograafi saamatuse märk.  Pressifoto ei saa olla fotograafi soolo, kuigi saan aru fotograafi kiusatusest tabada totraid ja mitmemõttelisi hetki ning nalja visata. Mõnes valdkonnas (sageli poliitika) tullakse justkui vastu publiku ootustele ja eesmärgiks võib olla ka tahtlikult õel kujutis. Toimetusel on alati eelhäälestus oma lugude ja nende peategelaste suhtes ja foto annab võimaluse soovikohane stsenaarium töösse lasta ja oma ootustel vastav tähendus oma võimu kasutades kehtestada.
Hea foto, mis valmib toimetaja ja fotograafi koostöös, jutustab lugu selgelt ja kui see tabab midagi olemuslikku, mida sõnades raske kirjeldada, tunneb vaataja selle  ära. Eksitavad kõrvaltähendused omasoodu kulgeva fotograafitööga aga võivad rappa viia mõne loo kogu idee.




Comments

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku