Skip to main content

Posts

Showing posts from May, 2011

Naisjuhi dilemmad: tore tüdruk või tulehark /toimetatud versioon ilmus Director 4/2011

Juhtimine tähendab otsustamist. Kui meesjuht on otsustav, kõva käega või isegi autoritaarne, peetakse teda vana kooli meheks, aga siiski ilmselt heaks juhiks, kes suudab õigel kursil hoida näiteks suurettevõtteid. Kui naisjuht on samade omadustega, peetakse teda nõiaks või tulehargiks, kelle alluvuses inimesed ilmselt eriti töötada ei taha või kui valikut pole, siis kardetakse teda nii, et allutakse hirmust. Kuigi naisjuht võib olla oma töös väga hea ja edukas: me teame Eestist kümneid selliseid näiteid (Sirje Potissepp, Kati Kuzmin, Signe Kivi, Tea Varrak jne), ümbritsevad naisjuhte ühiskonnas tervikuna mitmed eelarvamused. Võimalik, et just sellepärast on naisi Eestis juhtide hulgas selge vähemus ja paljud naised loobuvad vabatahtlikult juhitööst. Uuringud kinnitavad: naised juhiks pigem ei saa Sotsioloogilised uuringud kinnitavad, et Eestis täidavad ametialases hierarhias mehed reeglina selle ülemised astmed, naised aga on hõivatud ametihierarhia madalamatel positsioonidel. Juhtide

Alvar Loog on pisut leebem, ent...

Sirp, 5.05.2011 Ühiskonnahaiguste perearsti kogutud diagnoosid Alvar Loog 05.05.2011 Tunnistan, et Barbi Pilvre, keda ma isiklikult ei tunne, on mulle juba pikki aastaid pakkunud nii intellektuaalset kui otsapidi ka antropoloogilist huvi. Põhjused leiab, nagu ikka, laiemas taustsüsteemis: Barbi Pilvre on vasakpoolne naine valdavalt parempoolses meeste ühiskonnas; käre ning kompromissitu feminist, kes kannab otsekui esivanemate halva naljana naisõiguslaste ringkondades avalikult vihatud nuku nime. Kolme sõnaga ning kujundlikult: Catwoman Batman’ide maailmas. Barbi on olnud minu meediakangelane. Ta on üks neist vähestest, kes kujunenud kohaliku ajakirjanduse autorite ringis nii oma teemade, hoiakute kui stiiliga pikkade aastate vältel selgeks subjektiks, kelle sõnum pole pealtnäha sünnitatud ja/või piiritletud mõne korporatiivse ühingu, asutuse või partei, meediakanali formaadi ning silmaspeetud sihtgrupi poolt. Ja kui Barbi kirjutab, siis Barbi alati võitleb – enamasti nende nimel, kes

Linnar Priimägi tõmbab mulle Lotmanile tuginedes vee peale

Sirp, 5.05.2011: Ajalehest monument Linnar Priimägi Kultuurisemiootikud Juri Lotman ning Aleksandr Pjatigorski juhivad artiklis „Tekst ja funktsioon” (1970) tähelepanu tõsiasjale, et mitte iga kirjutis pole automaatselt tekst. Olemaks tekst, peab kirjapandu evima veel mingit lisandväärtust, mis annab talle kaalu. Tekst on hierarhiline staatus. Kirjapandu ise saab olla kas lühem või pikem, selgem või segasem – aga ka „rohkem tekst” või „vähem tekst”, sõltuvalt oma materiaalsest ja vaimsest kohast kultuuri väärtussüsteemis. Noil lisandväärtustel on oma tähtsusjärg. Mõnes kultuuris on äratrükitu väärtuslikum kui suusõna, ajalehes avaldatu kaalukam kui Internetti riputatu, raamatus ilmunu olulisem kui ajakirjas publitseeritu jne. Õpetliku näite pakuvad siin Dante „Jumaliku komöödia” eestikeelse tõlke kaks üheaegset väljaannet aprillis 2011: Tallinna ülikoolilt paperback’ina ning Eesti Keele Sihtasutuselt kõvakaanelisena. Sisu on neil viimse komani üks ja seesama, kuid erineb teksti kultu