Wednesday, December 15, 2010

Ajakirjandus, meedia, väärtused

Ajakirjandus, meedia, väärtused

Ajakirjandusest ja väärtustest rääkides tuleb silmas pidada, et lisaks klassikalistele ajakirjanduse funktsioonide kandmisele (ühiskonna informeerimine, valvekoera roll jne.) on meedia täna tööstusharu, mis tegutseb vabaturu tingimustes ja peab tootma omanikule kasumit. Ajakirjandusväljaannete tiraaž ja maine peavad olema sellised, mis meelitab reklaamiandjat, kuna sellest tuleb ajakirjanduse raha, vastasel korral ei ole võimalik väljaandel jätkata (või siis peab hakkama teenima kõrvaltegevustega nagu raamatute kirjastamine või netikaubandus).
Kahtlemata seab see piirangud ajakirjanduse sisule, mis peaks olema huvitav kõige laiemale auditooriumile, et suure lugejate arvuga meelitada reklaamiandjat. Eesti tingimustes võiks öelda, et kõik väljaandjad rihivad salamisi Võsa Petsi auditooriumit, mis hõlmab suurimat osa elanikkonnast. Ajakirjanduslike väärtuste kõrval on meediaorganisatsioonide juhtkonna jaoks vältimatu silmas pidada kõige madalamale ühisnimetajale orienteeruvaid kommertsväärtusi, klikiväärtusi (Tiit Hennoste termin), kuna meediaorganisatsioon peab teenima raha, et üldse olemas olla. Toimetuste ja tootmisosakondade (mänedžment, reklaam, marketing jne) olemuslik konflikt on väärtuspõhine, seda teavad kõik, kes on toimetustes töötanud.

Kelle väärtusi kannab ajakirjandus?

Konverents püstitas küsimuse, kas ajakirjandus ainult vahendab või ka loob väärtusi. Küsiksin provokatsiooni mõttes hoopis, kelle väärtusi kannab ajakirjandus. Lisaks kommertspiirangutele tuleks rääkida välistest huvidest, mis võivad mõjutada ajakirjandust. Väidan, et ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna täna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes PR tegevuse kaudu sisu kaudselt mõjutavad (“sõnumit juhivad”)või lausa toodavad ja ajakirjandusele ette söödavad.. Mõned ajakirjandusvaldkonnad, nagu kultuuriajakirjandus või ka tehnoloogiaajakirjandus on oma olemuselt tegelikult PR, aga need alad on piisavalt kõrvalised, et sellest suuremat probleemi tekiks.

Kõrvalepõikena: seminar püüdis eristada pärisajakirjandust ja meediat ning keskenduda professionaalsele ajakirjandusele. Väidan veendunult, et praktikas ei ole täna võimalik eristada professionaalse ajakirjanduse tegevust “muust meediast”. Tänapäeval teevad ainult toimetused ise vahet, kus lõpeb ajakirjandus ja algab “muu meedia”. Lugeja või auditoorium ei erista, kas mingi loo või saate taga on toimetus või on see kellegi teise PR-materjal, või hoopis kontsernisisene PR materjal – kõik jõuab meediatarbijani ühtse voona. Igasugused lisalehed lehtede vahel ja ostetud pinnad lehes on lugeja jaoks eristamatud ajakirjandusest. Tarbijaajakirjanduses (kodu, naisteajakirjad) on PR materjali ja ajakirjanduse vahekord üldse kahtlane. Mõni aeg tagasi oli ajakirjandusringkondades teemaks “uudise hind”, mida pakkus üks ajakirjade kirjastus oma hinnakirjas reklaamiandjale. Selgus, et “uudise” all mõeldigi PR teadet.
Seega, ajakirjanduslikud väljaanded ja saated ei kanna mitte ainult ajakirjanike (toimetuste) väärtusi, vaid ka erinevate asutuste väärtusi, kes sisu kaudselt mõjutavad või lausa toodavad. Ajakirjanduse sisu mõjutavad erinevad majanduslikud ja poliitilised huvid ja toimetused on pideva surve all, kuidas jääda sõltumatuks ja tahtmatult või naiivsusest mitte ajada kellegi teise asja.
Ajakirjanduse ja PR osakondade suhe on meediamaailmas üks keskseid teemasid: mis on hea ajakirjandus tegelikult, kuivõrd õnnestub ajakirjandusel jääda sõltumatuks väga mitmetasandilise ja professionaalse PR töö haardes. Kui kultuuriajakirjandus on marginaalne ja PR ja toimetuste koostöö ilmneb vaid ajakohastes intervjuudes ja kultuurisündmuste kajastuses, siis PR mõjutab ka seda ajakirjanduse osa, mis peaks olema oluliste institutsioonide valvekoer: majandus- ja poliitikaajakirjandust. Hiljuti lekkis Eesti Ekspressi välja PR skeem, kuidas suunati majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi probleeme puudutavat sõnumit Postimehes ja võib olla kindel, et see polnud mingi erandlik juhtum, erandlik on vast tervete ametkonnasiseste kirjavahetuste sattumine toimetusse.

“Rahva väärtused”

Lisaks on toimetuste häälele ja erinevate asutuste häältele üha suuremaks muutunud ka lugeja kaasarääkimise võimalused meedias. Kui kunagi kandsid “rahva häält” vaid lugejakirjad, siis nüüd, sotsiaalmeedia tulekuga ja integreerimisega meedia väljaannetesse on lisandunud veel üks mõõde: lugeja ise saab sisu toota, saata oma arvamusi, videomaterjali, pilte sündmustest (vt. Delfi rubriik Rahva Hääl).
Meediaruumis elavad koos professionaalsete ajakirjanike sõnumitega ja väärtustega kõrvuti “rahva väärtused”.Küllap on see demokraatlik.
Anonüümsed kommentaarid on üks valdkond, kus professionaalne ajakirjandus kohtub lugejaga ja elab küberruumis edasi oma elu. Sõnumid moonduvad, ajakirjanikul on väga raske või tegelikult lootusetu vastutada selle eest, mis saab algsest sõnumist lugejate-kommentaatorite interpretatsioonis. Ma ei tea ajakirjanikke, kellel oleks aega ja huvi debateerida kommentaatoritega oma lugude üle, kuna diskussiooni tase pole väga inspireeriv.

Ajakirjanduslikes valikutes ilmneb ajakirjanduse vastutus

Kokkuvõttes: vaba demokraatliku ajakirjanduse kõige olulisem tingimus näib Eestis olevat täidetud: ajakirjanike tegevust ei piira väline tsensuur ega reguleeri eraldi meediaseadus, nagu mõnes teises riigis. Ajakirjanike tegevus on reguleeritud eetikakoodeksiga. On muidugi küsitav, kas omanike esindajate organisatsiooni EALLi juures asuv organ Pressinõukogu suudab erapooletult käsitleda ajakirjanduses ette tulevaid huvide konflikte ja riivamisi. Lisaks on küll olemas sõltumatu MTÜ Avaliku Sõna Nõukogu, kuid sellel on probleeme väljundiga.
Kas püüdsin eelneva jutuga väita, et ajakirjandusel pole üldse enam vastutust, kuna ta peab ellujäämiseks järgima kommertsmaailma reegleid ning on PR inimeste ja rahva häälte toru? Kindlasti mitte. Professionaalse ajakirjanduse vastutus ilmneb kõige enam uudistetootmises, teemade, allikate valikus, mida on nimetatud ka uudiste valikuks, otsekui kukuksid need kuskilt taevast. Väidan, et Eesti meediamaastikul on professionaalsed uudised BNS ja ERR näol olemas ja seega võib olla rahulik, meil on olemas vaba, professionaalse ajakirjanduse põhiline toimiv institutsioon – uudisajakirjandus. Ajakirjanduse kui valvekoera teine olulisem insitutsioon, resursse nõudev uuriv ajakirjandus on kahjuks üsna haruldane nähtus, olles esindatud vaid kümnekonna Eesti Ekspressi, Äripäeva jt väljaande ajakirjaniku näol. Aga Eesti mastaape arvestades on meil isegi hästi läinud.

Barbi Pilvre
TLÜ RASI õppejõud

Tekst põhineb 19.11. toimunud väärtustekonverentsi paneeli sõnavõtul ja ilmus Postimehe lisalehes !Ajakirjanduse vabadus ja vastutus" 15.12.2010

Friday, December 10, 2010

Intervjuu Peeter Jalakaga

Peeter Jalakas: poliitika on nagu vetsuskäimine – pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta

Avalikkusele ennekõike Von Krahli teatri juhina tuntud Peeter Jalakas on poliitikasse tulnud läbi erakonna Eestimaa Rohelised. Sotsiaaldemokraat uuris, millega Peeter parasjagu tegeleb ja kas ideedel, millega rohelised Eestit paremaks teha tahaksid, on veel tulevikku.


Peeter, kas edukad kultuuriprojektid on taas hõivanud kogu teie aja või jätkub huvi ja energiat ka poliitika jaoks?

Tegelen elamisega. See võtab kogu mu aja. Poliitika on paratamatu osa sellest, domineeriv pole ta kunagi olnud. Poliitika on nagu vetsuskäimine - pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta.

Kuidas jagate end kunsti, poliitika ja muude projektide vahel?

Vahet polegi. Kõik on üks ja seesama - maine eksistents. Vananemine ja arenemine.

Mis on praegused olulised ettevõtmised?

Von Krahli akadeemias käib sündmustesari pealkirja all "sünd.surm.seks", valmistame ette kevadist sessiooni - teemaks on 2012. Kirjutan Gilgameshi ainetel kultuuripealinna suvel lavastuvat Von Krahli näitemängu. Püüan Tallinna linnalt teada saada, kas Kultuurikatel järgmisel aastal avaneb või mitte. Kujundan Von Krahli baariosakonda peamiselt live-üritusteks. Avan sõpradega uut restorani Telliskivi loomelinnakus. Vahepeal kasvatan tudengeid ja oma lapsi. Püüan harjuda mõttega, et ühel hetkel tuleb surm.

Kas see on tekitanud ka identiteediprobleeme, olla tegev mitmes eluvaldkonnas ühel ja samal ajal?
Ei. Mul on olnud õnn tegeleda ainult asjadega, mis mulle meeldivad või millega olen pidanud vajalikuks tegeleda. Ja et mulle on alati meeldinud asjad, mille kohta öeldakse: "pole võimalik", ei ole pidanud kunagi ka inspiratsioonipuudust tundma.

Kunagi seisid rohelised väga sümpaatselt osalusdemokraatia eest. Kuidas täna selle huviga on teie puhul?
Olen kõhklev. Nähes kui vähe inimesed viitsivad/jaksavad probleemidesse süveneda, näen siin ohte. Näen veel suuremaid ohte nn. esindusdemokraatia kontrollimatus viljelemises.

Kas on mõni valdkond, kus teie arvates osalusdemokraatia Eestis töötab?
Ei tule hetkel pähe. Erakonnad need küll ei ole. Paar kunstnike kollektiivi ehk.

Kuidas hindate kodanikuühiskonna ja poliitikute koostööd Eestis? Kas teile on teada konkreetseid häid praktikaid?
Hinne on puudulik ja häid näiteid ei ole. Teeme ära oli, kuid ainult tänu sellele, et mingil hetkel sai poliitikuile selgeks, et vastutegutsemisest mõistlikum on osalemine. Uue Maailma selts on kehtsetanud omamoodi standardi omavalitsusega suhtlemiseks või täpsemini omavalitsuse ignoreerimiseks.

Kui olete nõus, et Eestis on poliitiline otsustustasand ja rohujuuretasand teineteisest kaugenenud, siis mis võiks olla selle põhjuseks? Kuidas seda olukorda võiks muuta?

Olen nõus ja muretsen. Põhjuseks lombakas valimissüsteem, millel oli küll 90-tel oma põhjendus, ent mis tänaseks on selgelt ajale jalgu jäänud. Valime seda, mis ette antakse. Soovitan vaadata NO99 valimiskooli, enamus klippe kirjeldavad asjade seisu täiesti adekvaatselt.

Teeme Ära mõttetalgute järel, kui kunagi kohtusime ETV saates Vabariigi kodanikud, olite veel üsna optimistlik, et kodanikuühiskond on võimeline pakkuma alternatiivi olemasolevale poliitilisele establishmendile. Kas praegu on sama tunne?

Jah, pean piinlikkusega tunnistama, et pole olnud piisavalt aega ja jaksu Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud demokraatia-töötoaga tegeleda. Samas olen endiselt veendunud, et kodanikuühiskonnale pole alternatiivi. Varem või hiljem taandub poliitikute tänane ületähtsustatud roll niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas see juhtub rahumeelselt või mitte.

Kui roheline mõte jõudis Eesti poliitikasse, olid paljud väga entusiastlikud, kaasa arvatud mina. Praegu kahjustab roheliste mainet minu arvates mh. tuulenergeetika muutumine küüniliseks äriks, kus juhuslikud aferistid proovivad õnne arendustega erinevates Eestimaa paikades. Ise puutusin sellega hiljuti kokku Vormsil, kuhu oli plaan teha 20 tuulikuga park. Mis arvate, kas on võimalik eetiline roheline äri, mis lähtub kogukonna huvidest või on äriloogika alati ühesugune?

Mölakad on olemas igal alal, sellest pole pääsu. Kui rääkida konkreetsest valdkonnast, siis ise kaldun eelistama tuule-mölakaid põlevkivi-mölakatele.
Parem oleks muidugi, kui poleks kumbagi. Tuule-mölaklust soodustab muidugi riikliku plaani puudumine. Lisaks eelmise riigikogu pärandus absurdsete subsiidiumite näol. Eesti roheliste hädad on sarnased kõigi teiste roheliste hädadega - roheliseks peavad end nii teaduseusku leiutaja vesipruul kui romantik piibeleht. Mõlemad kipuvad aga liig tihti sõltuma vestmannist ja enamasti pole neil omavahel mitte millestki rääkida.

Kuidas hindate rohelise maailmavaate ja poliitika tulevikku Eestis?

Kui rääkida kohalikust, siis mitmed roheliste loosungid, mida eelmiste parlamendivalimiste aegu ise sõnastasin ja mis toona ärevaid ja valulisi reaktsioone põhjustasid, on täna enesestmõistetavad ja osaliselt me energiahiiu poolt üle võetud. Kui rääkida üldisest, siis piisab, kui lugeda uudiseid.
Tsiteerides Shakespeare’i: tuleb tegutseda, mitte möliseda!
Ent tegutsemine tänases maailmas tähendab ennkõike isiklikku arengut ja eeskuju. Tuleb olla jonnakas ja järjekindel ning igal hommikul endalt küsida: what is the aim of life?

Ilmunud ajalehes "Sotsiaaldemokraat" talv 2010

Monday, November 8, 2010

Millal haaran autorooli järele? Pirita Leht, 5.11.2010

Piritale on viimasel ajal rajatud eeskujulikke rattateid ning Pirita keskuses asju ajades saab jala hakkama. Buss nr 6 ühendab linnaosa erinevaid asumeid, ehkki sõidugraafik on hõre. Number 5 graafikule pole midagi ette heita ja mööda Pirita teed sõidab kesklinna mitmeid busse.
Ometi haarab piritalane meelsasti autorooli järele, selle asemel, et ühendada asjalikud käigud ja tervisesport, ehk kasutada jalgratast tööle sõites või poes käies või lihtsalt käia jala. Bussiga linna sõitmine on endiselt erandlik ning rohkem vanemate inimeste ja laste asi—kuigi kesklinna pole Piritalt pikk maa ja parkimine kesklinnas on tülikas ja kallis.
Kas meid ajendab autorooli istuma mugavus, kalli auto omamise prestiiž, lihtsalt halb harjumus autot kasutada või on meile vajalikud sihtkohad ikkagi liiga kaugel ja rattaga sõita on ebamugav?
Nii või teisiti: kasutades autot esimese valikuna, ka sel juhul, kui on olemas alternatiivid, rikume me müraga ja saastame sedasama rahulikku elukeskonda, mille me Pirital elades oleme privileegina valinud.

Karm kliima?

Kliima süüks ei tasu meie harjumusi ajada, näiteks hoopis karmima kliimaga Norra pealinnas Oslos on jalgratas isegi kesklinna tähtsate ametnike seas tavaline. Kontoririietes kiivriga jalgrattureid näeb lume tulekuni ka Helsingis, aga mitte Talliinnas ega isegi mitte aleviku õhkkonnaga Pirital.
Isegi Pirita koolilapsed ei kasuta jalgratast niipalju kui oleks ootuspärane. Huvitav miks?
Auto kasutajana, aga ka jalgagratturina olen püüdnud analüüsida oma valikuid. Suvel ja sügise hakul käisin jalgrattaga linnas tööl regulaarselt. Tallinna Ülikoolini pole pikk maa ja olemas on jalgrattaparkla, pooletunnine rahulik jalgrattasõit on hea hapnikudoping enne tööpäeva. Pärast umbseid loengusaale ja kontoreid aga oli sõit mööda mereranda tagasi Piritale lausa nauding. Harjusin sellega nii ära, et lörtsi saabumisega kaasnenud sunnitud elumuutus oli lausa füüsiliselt tajutav. Ometi olen ma olnud üks väheseid, kes meie kandi jalgratturitele loodud eeliseid kasutab. Enamik piritalasi (ja ka viimsilasi) istub hommikuti autoga ummikus, sel ajal kui jalgrattaga pääseb edasi takistamatult.

Mugavusvalik võtta auto tehakse kindlasti poodi minnes. Täis poekottidega on tüütu, ehkki mitte võimatu sõita ja siis oleks vajalik korralik korviga ratas. Või peaks poes käima tihedamini ja mitte niipalju korraga ostma? Arusaadav on, et Mähelt ja Merivälja kandist Selverisse igaüks rattaga ei tule, sel juhul on lihtsam juba sõita mööda korralikku rattateed Viimsisse. Aga ka poole kilomeetri kauguselt Maarjamäelt ja Pirita keskusest käiakse poes autoga ja Pirita Selveri juures on rattaparkla enamasti tühi.


Valik turvalisuse kasuks

Lapse transportimiseks lasteaeada on enamiku vanemate valik siiski auto. See on mugavam ja kindlasti ka turvalisem. Kui hommikul möödun Haljas teel mõnest jalgrattaga last transportivast lapsevanemast, on alati hirm, et järsku sõidan mööda liiga lähedalt. Tee on kitsas ja kehv, õnneks nüüd küll valgustatud. Omada lasteaiakohta kodu lähedal on aga suur luksus, vanemad on teadagi rõõmsad, et Tallinnas üldse lasteaiakoht saadakse. Oma linnaosa piires saadud koha eest ollakse lausa nii tänulik, et rohkemat ei oskagi tahta. Suur osa Pirita lapsi käib ka lasteaias asumi teises servas, nii et tiirlemine linnaosa sees on vältimatu. Nii vuristan minagi Maarjamäelt Mähele Padriku teele, selle asemel et poole kilomeetri kaugusele Kose lasteaeda sõita. Ja õhtul tagasi. Teame ju, et sealse lasteaia 2007. aastaks planeeritud laiendus jäi toppama. Küllap on selliseid vanemaid kümneid, kes transpordivad hommikuti lapsi – seda kinnitab ummikute vähenemine koolivaheaegadel.
Ehitades õigesse kohta ehk asumitesse koha peale lasteaiad ja koolid, võib jätta ehitamata uued autoteed ja jätta laiendamata rismikud. Lisaks väheneb saastamine ja müra ning elukeskkond on turvalisem.

On mõned sõlmpunktid Tallinnas, kuhu Piritalt saab minna üksnes auto või mitme üõmberistumisega. Näiteks Tartusse sõites valiksin bussi, kui saaksin Piritalt otse bussijaama. Sama lugu on lennujaamaga. Kuna aga bussijaama sõitmiseks on kiireim ja mugavam auto, teen sageli esmapilgul mugava, aga stressirohke valiku auto kasuks ka Tartusse sõidul.

Kokkuvõttes: haaran autorooli sageli mugavusest. Siiski on kohti, kus saaks inimese valikuid suunata jala käimise kasuks: kui asumite keskel oleks olemas elementaarsed toidupoed ja muud teenused. Õnneks laheneb Ecolandi poe näol varsti Mähe poeküsimus.
Täiesti lahendatav oleks lasteaia ja kooliliikluse vähendamine Pirital, kui linnaplaneerimises ja –arendamises lähtutaks asumi vajadustest: lapsed peaksid koolis ja lasetaias saama käia oma kodu lähedal.

Monday, November 1, 2010

Otsustaja, sporditäht ja kriminaal: meeste stereotüübid meedias (EPL Möte, 29.10.2010, parandatud, toimetamata versioon)

Meediale heidetakse sageli ette sooliste stereotüüpide kasutamist ja piiratud soorollimudelite promoveerimist. Tee tegid lahti Lääne feministid, kes alates 1970ndatest on soostereotüüpide kontseptsiooni kasutanud just naiste meediakujutise iseloomustamiseks.
Kas me saame rääkida soolistest stereotüüpidest meedias ka seostes meestega? Kas saab väita, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi? Kas on mehi, kellest meedia vaikib?

Mis on stereotüübid?

Enne kui püüda vastust leida nendele küsimustele, määratleks, kust stereotüübid tekivad ja mida stereotüübid kultuuris ja meedias tähendavad.
Stereotüübid on ühiste sotsiaalsete praktikate radikaalsed väljendused ja neil on sageli sotsiaalne osis, ühine kogemus, mis legitimiseerib stereotüübi (näiteks, et naised või mehed „ongi sellised“). Mõiste tõi kasutusse sotsioloog Walter Lippmann aastal 1922 teoses „Public Opinion“. Stereotüübi kui mõtlemise tööriista kaudu on inimesel võimalik tunnetada ja sõnastada tundmatut tuntu abil. Seetõttu on ülimalt kahtlane püüd stereotüübid elimineerida, nagu soolise võrdõiguslikkuse poliitikas on kohati suunaks võetud, kuna see eeldaks sekkumist mõtlemise fundamentaalsetesse protsessidesse.
Tänaseks on ka selge, et stereotüübi kui meediaanalüüsi kriitilise tööriistaga on seotud rida probleeme. Stereotüüpide kriitika eeldaks justkui, et meedia ideaal on kujutada reaalsust nii täpselt kui võimalik, samas on kaasaegne meediateooria seisukohal, et see pole võimalik: meedia on olemuslikult, kujutamise konventsioonidest tingitult, tegelikkuse suhtes alati valikuline ja nihkes (vt.McQuail „Massikommunikatsiooni teooria“, 2003). Seega on meediakujutiste stereotüüpsus olemuslik ja tuleneb meedia mehhanismidest.
Võib küll vaielda, kuivõrd meedia loob ise stereotüüpe või aitab säilida kultuurilistel stereotüüpidel, sealhulgas soolistel stereotüüpidel. Üldiselt ollakse üksmeelel, et meedia võimendab kultuuris levinud nn. tervemõistuslikke arusaamu soost, mis on kujunenud normatiivseks ja mida me võime kahtluse alla seada kui stereotüüpe.

Mehed ja meedia eliidikeskus

Laias laastus on kvaliteetmeedia ja meelelahutusmeedia lähenemised sugudele erinevad, ennekõike, mis puudutab fookust teljel avalik sfäär-privaatsfäär. Reeglina kvaliteetmeedia tegeleb avaliku sfääri teemadega, mis seostuvad meestega ning ei tegele naistega seostuvate privaatsfääri teemadega nagu suhted, kehalisus, hoolitsemine, kodu. Sellest tingituna on mehed kvaliteetmeedias ülekaalus nii kujutises kui ka meedia organisatsioonis töötajatena, meelelahutusmeedia on aga tendentsina pigem naistekeskne nii sisu kui enamasti töötajate mõttes.
Kvaliteetmeedia on oma olemuselt eliidikeskne. Et majanduslikus ja poliitilises eliidis, mida kvaliteetmeedia kajastab, on meeste ülekaal, nii on meeste kujutiste ülekaal ka meediapildis (vt. Global Media Monitoring Project 2000 ja 2005, www.whomakesthenews.org).
Meeste traditsiooniline ülekaal meediaorganisatsiooni tippudes ja sellega seoses kujunenud konventsioonid tingivad ka nende valdkondade prioriteetsuse, kus mehed on aktiivsemad ja mis huvitavad mehi seetõttu rohkem: poliitikale ja majandusele lisaks on meedias olulisel kohal riigikaitse jt. militaarteemad, sport ja kuritegevus.
On ilmne, et meediakonventsioonid tingivad teatud tüüpi meeste ülekaalu meediapildis: need on otsustajad majanduse ja poliitika vallas, kurjategijad või sportlased, ka tippkultuuritegelased. Mehekujutise stereotüüpsus seisenebki selles, et meedia kujutab vaid teatud tüüpi mehi, kes kuuluvad kas majanduslikku või poliitilisse eliiti, tegutsevad tippspordis, tippkultuuris või on pahuksis seadusega.
Nö. tavalist meest, kelle eest otsustavad teised mehed, kellel pole saavutusi ei spordis ega muudes maskuliinsetes eluvaldkondades ning kes ei riku seadusi, pole meediapildis kohta. See välistab ka paljud teemad, mis seostuvad meeste toimetulekuga elus. Meeste privaatsfääri, avalikkuse eest peidus poolt peavoolumeedia ei üldreeglina käsitle, ka nn. meesteajakirjad on ikkagi nišitoode. Näiteks poleks mõeldav, et Eesti turul oleks suuretiraazhiline rahvalik, meeste elule keskenduv ajakiri „Eesti mees“, samas kui keegi ei imesta, et ajakiri „Eesti Naine“ tegutseb elamise juhiseid andes edukalt juba aastakümneid. Meesteteemadega tegelevad implitsiitselt, ilma neid meesteväljaanneteks nimetamata paljud spordi-, tehnika-, militaarajakirjad, poliitika ja krimivaldkonna telesaated. Eesti Ekspressi vahel ilmus 2007 ühekordse projektina meesteajakiri „Jobu“, mis oli eksperimendina mõeldud tavalisele mehele, kes ei kuulu nimetatud eliitide hulka ja kelle eest otsustavad teised. Vaatamata populaarsusele oli ilmne, et peavoolu turujõud „Jobu“ ilmumist ei toeta nii see saigi jääda tegijate intellektuaalseks seikluseks.
Soouurijad on huvitaval kombel üsna hiljuti, seose meesuuringute tulekuga tuvastanud, et ka meeste soolisus seostub meeste aktiivsusega avalikus sfääris poliitika, majandus, spordi, tippkultuuri ja kriminaalvaldkondades: meeste soolisus on seotud positsiooniga avalikus sfääris, kohaga ühiskondlikes hierarhiates. Enne meesuuringute tulekut peeti meeste tegutsemist ja kujutist meedias, aga ka ajaloos, kirjanduses jm sooliselt neutraalseks. Võrdluseks: naiste soolisus on ühiskonnas traditsiooniliselt defineeritud läbi privaatsfääri: kehalisuse, välimuse, isikliku elu, suhete, kodu.
Meediakujutises tähendab see, et meeste puhul keskendub meedia nende tegevusele avalikus sfääris ja meeste privaatsfääri kujutamine on napp ja erandlik. Näiteks meeste portreedes Eesti Ekspressi Persooni rubriigis on privaatsfäärile viitavaid keha ja välimuse kirjeldusi nii 1990ndatel kui 2000ndatel vähem kui naiste portreedes, kuid näha on tendents üha enam kirjeldada ka meeste välimust ja eraelu (vt. Eesti Ekspressi Persoon soo aspektist. Ariadne Lõng 1/2, 2009).
Viimasel aastakümnel on meeste meedias kujutamise viisis pehmenemise märke. Kuigi privaatsfääri rõhutamine avalikus elus edukate meeste portreteerimise puhul pole kuigi tüüpiline, väärib see uue tendentsina tähelepanu. Pole ehk juhuslik, et muutuse kandjad on enamasti kultuurivaldkonnas tegutsevate meeste kujutises. See meestegrupp on ühiskondlikus hierrahias võrdlemisi marginaalne, samas aga uute trendide tekke ja levitamise osas sageli eelkäija.
Mõned näited Eesti Ekspressi Persooni rubriigist: „Viimasel ajal on Tiit oma karmi tempo natuke tagasi tõmmanud – põhjuseks tema ja Ene –Liis Semperi 11 kuune tütar Säde-Ariel.” (lavastaja Tiit Ojasoo 03.06.2004);„..vaid hoopis soe, mõnus ja väga perekeskne inimene,“ kes käib alati koos oma lasteaednikust abikaasaga ja räägib meeleldi oma kolmest lapsest.“ (eksärimees Erki Urva 28.10.2004); „..et mul on perekond, mul on lapsed, ma olen isa. Kui ma aastaid tagasi Kadriorus lapsega jalutasin, siis olin seal ainuke käru lükkav mees...“ (lavastaja Jaanus Rohumaa 14.12. 2006);„Kunnas on ajakirjanduse vahendusel öelnud, et tal on perekonna ees teatud võlg. Tal on kaks väikest last. Töökohustused ei jätnud eriti aega nendega koos olla. Nüüd on see olemas. Ma näen Kunnast regulaarselt lastega mängimas ühel Tallinna kesklinna mänguväljakul..“ (sõjandustegelane ja kirjanikLeo Kunnas 01.11.2007);„Muidugi pole Uuspõllu elustiil nii väga vagur kui näiteks Jaan Tättel. Kuid „osa temast tahaks väga elada kuskil talus, pidada firmat, kasvatada lapsi ja elada sellist konstruktiivset elu..( näitleja Jan Uuspõld 08.11.2007).
Naiste puhul on meediakujutises oluliseks teemaks välimus, privaatsfääri valdkond, mis leiab äramärkimist ka avalikus elus kõrgel positsioonil naiste puhul. Meeste välimust peavoolumeedia reeglina ei kirjelda, portreedes võib piirduda mõne kõneka detailiga nagu habe, prillid, soeng, üldine stiil. Siiski on 2000ndatel Eesti Ekspressi ilmunud isegi üksikud meeste ilu kirjeldused. Ootuspäraselt on tegemist meelelahutustegelastega, kelle jaoks ilu on töövahend: „Sergei lesib patjadel ja prunditab huuli.“ Peale iluihaluse olevat emalt pärit ka blondid kiharad ja helesinised silmad.....pimestava glitterkesta all....ja muidugi need iluoperatsioonid...“ (vene tippjuuksur Sergei Zverev 22.04.2004)„...ilusad suured ja targad silmad vaatavad kaaslast teraselt..“ (teatri- ja filmitegelane Kaljo Kiisk 09.12.2004); „Põhjanaabrite meedias „ebatavaliselt“ ja lausa „patuselt“ ilusaks meheks kutsutud...“ (näitleja Peter Franzen 03.03.2004); „Ma olen harjunud sellega, et mu uus soeng on esiküljeuudis” (jalgpallur ja stiiliikoon David Beckham 31.05.2007).
Meeste kujutamise muutus Eesti Ekspressi Persoonis langeb siin kokku mujalgi fikseeritud muutustega meeste kirjeldamise viisides, kus üha enam on tähelepanu keskmesse liikunud meeste soolisus ja kehalisus, mida on varem meedias omistatud vaid naistele (Eestis on seda käsitlenud Kristi Malmberg Arteri ja EPL nädalalõpuväljande analüüsis, vt. Ariadne Lõng ½ 2005/2006, globaalses meediamaailmas vt. nt. Rosalind Gill “Gender and the Media”, 2007).
Võib oletada, et nii globaalselt kui ka Eestis on muutus on seotud kommertssurvega ajakirjandusele, kuid me võime püstitada küsimuse, kas see räägib midagi ka läänemaailma, sealhulgas meie ühiskonna väärtuste pehmenemisest 2000ndatel.
Mehe kujutamise pehmenemisele viitavad märgid on siiski üksikud, võrreldes sugude kujutamise konventsioonide jõuga. Ühiskonna sooline süsteem on oma olemuselt üsna stabiilne ja meedia on selle status quo säilitamisel ja taastootmisel keskses positsioonis. Mis puutub stereotüüpidesse, siis peavoolumeedia kui tööstus lähtub turujõududest, mis iseenesest soodustab kõige laiemale auditooriumile vastuvõetavate stereotüüpsete sooliste kujutiste jätkuvat kasutamist ja püsimist meedia sisus. Seega pole alust arvata, et meeste meediastereotüüp muutuks ja mehi hakataks peavoolumeedias kujutama läbi privaatsfääri ja naisi läbi nende tegevuse avalikus sfääris, et tippmeessportlaste ja tippärimeeste asemel oleks väljaannete esikaantel normina ja mitte kurioosumina esitatud parimad isad, oma edukaid naisi varjuna toetavad abielumehed või populaarsed, nägusad ja oma ea kohta üllatavalt heas vormis seltskonnalõvid.
Tõsi on see, et meediastereotüüpidel ja teadvustamata stereotüüpidel üldiselt võib olla negatiiivne tagasimõju mingi grupi kohtlemisele ühiskonnas, näiteks positsioonile tööturul -- juhul kui mingi grupi üksikliikmele üldistatakse automaatselt stereotüüpne arusaam sellest grupist. Näiteks tuginevad soostereotüüpidele arusaamad, et mingi amet või koduste tööde korraldus ei sobi naistele või meestele, et on erinevad nõuded meeste ja naiste kehale.
Poliitikas leviva soostereotüüpide meediast ja mõtlemisest elimineerimise taotluse asemel oleks siiski mõistlikum stereotüüpe pigem ära tunda, teadvustada ja lahti lammutades ohutuks muuta, elmineerimise asemel deaktiveerida.

Sunday, July 25, 2010

Postimees kevadel tuulepargist

http://www.postimees.ee/?id=244926

Vormsi tuulepark kummitab jälle

Kuigi eelmisel kevadel koguti Vormsile 20 tuulegeneraatori rajamise vastu sadu allkirju, pole Viljandi ettevõtjate firma OÜ Vormsi Tuulepark kaotanud lootust ehitada "inimtühjale" Vormsile 20 tuulegeneraatorit, et saada kätte taastuvenergiale ette nähtud riigi toetused. Seda raha pole vähe, mistõttu käiku on läinud väga peened skeemid. 2009 kevadel kirjutas ennast Vormsi valda üllataval kombel sisse ligi sada uut inimest, saavutati see, et valla volikogus istub OÜ-ga Tuulepark seotud mees Ove Koska, keda pole Vormsil kunagi varem nähtud.
Nüüdseks on ära räägitud osa maaomanikke, kuuldavasti on asjast huvitatud ka saarel mõjukad vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse liikmed. OÜ Vormsi Tuulepark ise püüab kokku osta maid, näiteks vanematelt rootslastelt, niivõrd, kui neid on müügil. Vormsi 2010 tööd alustanud vallavanemast Uku Kuudist vabaneti sel varasuvel. Kas polnud küllalt koostööaldis tuulepargi rajajatega? Vallavolikogus pidi olema saavutatud seis, kus vajalik häälte arv detailplaneeringu muutmiseks saadakse kätte. Vormsilastele, keda ettevõtjad vist peavad süütuteks pärismaalasteks, on lubatud soodushinnaga elektrit, umbes nagu saaks saarel tegutsevast generaatorist otse juhtmeid vedada inimeste majapidamistesse!
1. augustil toimub Vormsi üldkogu, mille vallavalitsus korraldab, et nö. üle küsida vallaelanike arvamus tuulepargi teemal. Kevadel 2010 tuulepargi vastaste korraldatud allkirjade kogumise kuulutas vallavalitsus "manipuleerituks". Paljud vormsilased, kellega on asi jutuks tulnud, ei julge midagi arvata, sest siin saarel on kõik omavahel seotud. Hirmutab ka kohalik viis inimeste arvamusi mõjutada, näiteks sel kevadel põles ühel ööl ära Saarel elavete soome looduskaitsjate, tuulepargi ja lageraiete vastaste auto.
Hämmastab see, et ühelt poolt soovitakse saarel justkui vastu võtta turiste, teisal oldakse valmis kogu saar maha müüma paari ettevõtja ja maaomaniku huvides ja muutma see tööstusmaastikuks. Viljandi ettevõtja, kel soov taastuvenergeetika toetused kätte saada, võiks otsida Eestimaalt mõne mahajäetud tööstusmaastiku ja oma unistused seal teoks teha. Aga ilmselt arvas ta, et just siin ääremaal on kõige lihtsam asju ajada, paari võtmeisikuga diili teha ja ülejäänud inimesed nagunii ei julge midagi arvata. Loe ka:

Tuesday, April 27, 2010

Juhan Peegli stipendium 2010

Eesti Ajakirjanike Liit kuulutab välja järjekordse Juhan Peegli stipendiumi taotlusvooru, tähtajaga 10. mai 2010. Stipendium 100 000 EEK, mida rahastab Eesti Kultuurkapital on loodud selleks, et toetada ajakirjanike kvaliteetseid loomingulisi projekte, mida ei rahasta suured ajakirjandusettevõtted ega turg.



Taotleja võib olla igaüks, kes peab ennast ajakirjanikuks. Stipendiumi kuueliikmelise žürii koosseisus on Kultuurkapitali, Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Ajakirjanike Liidu ja Tartu Ülikooli esindaja.

Stipendium 100 000 EEK makstakse välja vastavalt stipendiumi saaja Kultuurkapitaliga sõlmitud lepingule.

Stipendiumi taotlemiseks tuleb esitada 10. maiks 2010 taotlus vabas vormis projektist, millele rahastust taotletakse. Taotlus tuleb saata posti teel 3 eksemplaris Eesti Ajakirjanike Liitu Gonsiori 21, Tallinn, 10147 ja elektrooniliselt eal@eal.ee. Taotlusele tuleb lisada taotleja CV, kus näha varasem ajakirjanduslik ja loominguline tegevus.



EAL juhatus

Wednesday, April 21, 2010

Hariduselust Pirital 29.04 kell 17.30 Pirita MGs

Teeme Ära! Mõttetalgud "Hariduselust Pirital" neljap. 29. aprillil 17.30-20.00
Pirita Majandusgümnaasiumi aulas

Sõnavõttudega esinevad hariduseksperdid emeriitprofessor Viive Ruus ja Riigikogu liige Peeter Kreitzberg, Pirita MG direktor Rita Rumm, Naba lastaia juhataja Ilona Sillak, Merivälja kooli õppealajuhataja Kersti Vana. Räägime kodulähedase hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist, võrdsetest võimalustest hariduses, eliit- ja tavakoolist.
Mis võiks olla teisiti Pirita hariduselus? Pirita lapsevanemad eelistavad sageli kesklinna eliitkoole, kohalik kool on teine valik. Miks? Tulemuseks on liiklusummikutes istumine, stressis lapsed ja vanemad.
Oodatud on lapsevanemad, õpetajad, kõik hariduse teemast huvitatud.
Talgujuht on Pirita halduskogu esimees Barbi Pilvre, tel. 56207220 Registreerimine Teeme Ära! kodulehel www.teemeara.ee

Wednesday, April 14, 2010

Pirita 17. aprilli visioonikonverentsi kava

Laupäeval, 17. Aprillil 2010 Pirita Vaba Aja Keskuses (Merivälja tee 3)
Pirita Visioonikonverents „Pirita eile, täna, homme“

Kava:

12.00 – 12.10 visioonikonverentsi avamine. Barbi Pilvre, Pirita linnaosa Halduskogu esimees
12.10 – 12.35 endine Tallinna linnapea ja visionäär Hardo Aasmäe,milline oli ja on tema visioon Piritast ning mil määral see on Pirital realiseerunud
12.35 – 13.00 ajaloolane Toomas Abiline, tutvustab seltsiliikumise ajalugu Pirital, mis sai alguse Albin Strutzkini poolt ellukutsutud Pirita Kaunistamise Seltsi muljetavaldava tegutsemisest
13.00 – 13.25 Tallinna abilinnapea Taavi Aas , Tallinna kui merelinna temaatikale ning Pirita rollile ja võimalustele selle visiooni elluviimisel
13.25 – 13.50 Harju maavanem, endine Pirita linnaosa vanem Ülle Rajasalu, Pirita linnaosa ja Viimsi valla piirnemisest tulenevaid ning Pirita elukeskkonda otseselt mõjutavaid probleeme ja ohte

13.50 – 14.10 Kohvipaus. Tutvumine Pirita linnaosa arengut illustreerivate materjalide ja makettekspositsioonidega.

14.10 – 14.35 meediaärimees Hans H. Luik, mis suunas võiks/peaks Pirita arenema
14.35 – 15.00 linnauurija Teele Pehk, kodanike võimalusi oma õiguste kaitsmisel linnaplaneerimise erinevatel etappidel
15.00 – 15.25 Tallinna Rahvuspargi idee algataja Jüri Lass, Tallinna Rahvuspargi loomise võimalustest ja vajalikkusest
15.25 – 15.50 ehitus- ja kinnisvaraärimees Tiit Aava (videosalvestus) , Pirita ehitus- ja kinnisvaraärimehe pilgu läbi

16.00 – 17.30 algab arutlusring ”Pirita - kas uuselanike pärast Viimsi vallaga konkureeriv linnaosa või Tallinna tunnustatud puhke- ja rekreatsiooniala?”,kus osalevad:
Lagle Parek kodanikuühiskonna eestvõitleja
Tiit Terik Pirita linnaosa vanem
Aivar Tuulberg ehitusjuht ja kinnisvaraarendaja
Miia Masso arhitekt
Viljar Kirikal keskkonnakaitsja
Sulev Roosma mereturismi edendaja
Ene Tomberg Pirita seltside koostöökoja esindaja ja arutlusringi moderaator


Korraldaja: Visioonikonverentsi toimkond

Thursday, April 8, 2010

Allikakaitseseadusest meedia kõverpeeglis, Delfi 1. aprill 2010

Eelmisel reedel keeras Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarand allikakaitse seaduse ümber käivas ärapanemissaagas uue lehekülje. Tarandit häiris ennekõike ajakirjandust reguleerida üritava seaduse ühekülgne esitamine meie meedias. Paljud teisedki ajakirjanduselu tundvad inimesed mõistsid eelmiste nädalate kähmluse tausta ja eesmärke, ent olid erinevalt Tarandist vait.
Mind huvitab see juhtum ennekõike meediakriitika aspektist: kuidas, millistelt positsioonidelt on meediat puudutavat seadust esitletud ja mida see kõneleb meie meedia sõltumatuse, tasakaalustatuse, eriarvamustele avatuse kohta.
Ajakirjandusväljaannete juhtivad esindajad raiusid valgete esikaante neljapäeval 18. märtsil propagandareeglite kohaselt ühte tõde, avamata seaduse sisu, kuid andes sellele jõulise hinnangu. Elementaarseid ajakirjandusreegleid rikkudes ei andnud keegi samal päeval sõna vastaspoolele, justiitsministrile või tema esindajatele. Mingit avalikku diskussiooni ei lastud tekkida, lastes seaduse halval mainel kinnistuda.
Meediainimesed teavad hästi propaganda reeglit: kes asja esimesena defineerib, annab tähenduse. Definitsioon peab olema jõuline, lihtne ja meeldejääv. Hiljem on raske olukorrale esimesena antud hinnangut muuta, järgmised definitsioonid peavad pidevalt kummutama esimest. Allikaitseseadus sai enne lahtirääkimist avalikkuses stigma: sõnavabaduse piiramine.
Alles nädal hiljem 25.03, sai EPLs sõna seaduseelnõu üks autoreid Sandra Mikli ja Delfis Rein Lang. Jah, enne ajalehtede protestiaktsiooni oli teema meedias korduvalt kõneks, aga mitte sel otsustaval nädalal.
Kirsiks tordil oli eelmise laupäeva Keskpäevatunni teemat kuuma kartulina käsitlenud arutelusarnane tegevus, kus üritati Kaarel Tarandile peavoolust erineva teemaarenduse eest inkrimineerida äraostetavust IRL jt jõudude poolt!
Vaikus on selle teema puhul tõesti kuldne.

Majandushuvid ja ajakirjandusvabadus

Justiitsministri vastu sõtta läinud, uurivaid ajakirjanikke esindava Tarmo Vahteri professionaalsed huvid ja võitlus ajakirjandusvabaduse eest on igati õilsad. Samas, tõele au andes, on uuriv ajakirjandus Eestis üldse vaid mõne ajakirjaniku pädevus ning võimalikud piirangud ei puuduta päevasündmusi kajastavat ajakirjanike enamikku kuidagi.
Võimalik küll, et tuleva seaduse valguses pelgavad paljud päevasündmusi kajastavad ajakirjanikud igaks juhuks ette võtta tundliku infoga seotud, ent avalikustamist vajavaid teemasid, kuna ei saa seadusest ilma juristi abita aru. Ses mõttes olen ajakirjanike poolel: seadus võib takistada uute uurivate ajakirjanike esilekerkimist. Samas, eksklusiivne uuriv ajakirjandus kiratseb Eestis ilmselt ka tulevikus ennekõike ressursside vähesuse, mitte seadusandlike piirangute tõttu. Meie lehed ei saanud endale isegi rasvastel aegadel paar aastat tagasi lubada seda luksust, et keegi tegeleb mingi teemaga pool aastat süvitsi.
Omanike esindajate retoorika on allikakaitse teemast rääkides keskendunud ajakirjandusvabadusele, ent on teada, et peatoimetajate esmane kohustus on hoida väljaanne „huvitavat” sisu tootes kasumis. Tööstus on arusaadavatel põhjustel kaitsnud ennekõike oma majandushuve, võimalust müüa toimetusse lekitatud pikantset materjali võimalikult väheste sanktsioonidega. Muidugi ei saa seda avalikkusele sellisel viisil kommunikeerida.
Eelnõus nimetatud preventiivse trahvi puhul teeb väljaandeid murelikuks trahvi proportsiooni võimalik seos meediaväljaande käibega. Preventiivse trahvi mõte on selles, et mingi mahlaka, ent kellegi huve riivava teema käsitlemine tooks kaasa sellises suuruses trahvi, et oleks majanduslikult mõttetu järgnevate lugude avaldamine samal teemal: kui trahvide võimalik suurus ületab teema müügist loodetava kasumi.
Avalikkusele aga on edastatud ennekõike sõnumit, et sanktsioonide tõttu võivad tulevikus avalikkusele olulised teemad jääda uurimata. Mõlemad väited peavad paika, aga on raske uskuda, et väljaannete motivatsioon poleks ennekõike siiski majanduslik.

Ajakirjandus söönud, laiem avalikkus pimeduses

Nn. allikakaitse seadusest on meediategijate poolt avalikkusse tõstetud peamiselt vaid üks osa, mis puudutab kitsa tsunfti huve. Laiemat üldsust puudutav osa, võlaõigusseaduse muudatus on varju jäänud. 25.03, samal päeval, kui justiitsministrile pressis sõna anti, toimus kohtumine ajakirjandustööstuse esindajate, parlamendifraktsioonide, ajakirjanike liidu ja jutsiitsministeeriumi esindajate vahel, mille tulemusena oluliselt mahendati seaduse võimalikku piiravat toimet ajakirjandusvabadusele: võeti maha allikamurdmise võimalused teise astme kuritegudelt (mille võimalik karistus on alla kaheksa aasta).
Nüüd oleks meedia juhtivatel esindajatel aeg selle seaduseelnõu sisust edasi rääkida, kuna see puudutab laia avalikkust hoopis rohkem, kui ajakirjanike võimalus edaspidigi sanktsioone kartmata kasutada lekitatud tundlikku infot.
Võlaõigusseaduse muudatus tegeleb allikakaitsega ses mõttes, kuivõrd tavainimene, naiivne allikas võib sattuda meedia hammaste vahele. Esinemisel ajakirjanike liidu kongressil selsamal valgete esikülgede neljapäeval möönis Lang, et polnud tõesti parim mõte panna mitu omavahel kaudselt ent lõdvalt haakuvat ajakirjandusega seotud teemat samasse eelnõusse.
Praegu reguleerib inimeste kaitset ajakirjanduse eest kaks organit: eneseregulatsiooniorgan Pressinõukogu ja sõltumatu Avaliku Sõna nõukogu. Moraalse kahju kompensatsiooni vorm ajakirjanduse hammaste vahele sattunud inimesele on tauniva otsuse äratrükkimine vastavas väljaandes. Avaliku Sõna otsused jäävad kättesaadavaks vaid vastaval koduleheküljel.
Kui võlaõigusseadust muudetakse, nagu eelnõus kirjas, muutub meediajuhtumite käsitlemine kohtus lihtsamaks. Inimesel pole edaspidi kohtule vaja tõestada moraalse kahju rahalist väärtust, nn. pisarate hinda ja vaielda selle hinna teemal kohtus ajakirjandusväljaande vilunud juristidega. Inimesed, kel pole üldjuhul võimalusi palgata sama sõnaosavaid juriste, oma kannatusi praegu kehtiva praktika juures – näidata rahaliselt oma kannatuse hinda – kohtusse suurendama ei lähe. Kui teave võimalustest väljaandelt moraalse kahju eest vähesema närvikuluga kompensatsiooni saada levib, sagenevad tõenäoliselt inimeste pöördumised kohtusse. Ajakirjandusettevõtte jaoks tähendab see lisaväljaminekuid ja ajakirjanike töö läheb raskemaks. Kas siit tasub otsida vaikuse tagamaid?

Kommertsajakirjanduse ohtlik abikäsi

Inimesed ei teadvusta enne ajakirjandusega suhtlemist, et kommertsajakirjanduse üks mehhanisme on ühtede inimeste kannatuste vormistamine teiste sissetulekuks. Mõned on meeleheitest, teised ka edevusest valmis rahamasinale ette söötma ka oma intiimsemaid probleeme ja hiljem enam ei kontrolli olukorda. Oleks aeg ka möönda, et mõnigi kord teeb ajakirjandus „avalikkuse huvist teada” lähtudes inimestele olulist moraalset kahju, kui juba rahuldatud avalikkuse õigus teada muutub lihtsalt ajakirjaniku professionaalseks erahuviks urgitseda.
Kui meedia teenib ennekõike avalikkust ja mitte kasumit, võiks meediajuhid jõulisemalt jutuks võtta mitte ainult ajakirjanike kaitse, vaid ka naiivsete allikate ehk tavainimeste kaitse laienevad võimalused ajakirjandusmaailmas.


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/barbi-pilvre-allikakaitseseadusest-meedia-koverpeeglis.d?id=30162139

Wednesday, February 10, 2010

Pirita Halduskogu liikmete pöördumine 09.02.2010

Pirita Halduskogu palub Kesklinna Halduskogul arvestada, et Pirita tee äärse Eesti Näituste ala võimalik suuremahuline hoonestus, mis asub küll kesklinna territooriumil, mõjutab tugevasti ka piritalaste elu.
Sadade uute elanike ja autode tulek piirkonda koormab Pirita tee liiklust, mis on tipptundidel niigi äärmiselt tihe. Liiklus ei pea huvitama arendajat, kes mõtleb ühe krundi piires, kuid jääb probleemiks, mida tuleb hiljem lahendada avalikest vahenditest.
Pirita Halduskogu püüab omalt poolt võimaluste piires säilitada linnaosa nii miljööväärtuslikuna ja rohelisena kui võimalik, kuna tegemist on kogu linna puhkealaga. Pirita klindialusesse piirkonda, kus on säilinud veel metsa, pidi tulema Maarjamäe rahvuspark. See idee on osa ka Rohelise Pealinna algatusest, mis leidis tugevat positiivset vastukaja Euroopa Liidu teiste linnade poolt.
Pirita Halduskogu soovib, et Kesklinna Halduskogu ilmutaks Pirita tee äärse Eesti Näituste piirkonna arenduste arutamisel tervet mõistust ja peaks silmas nö. suuremat pilti.
Pirita Halduskogu peab vajalikuks, et tehtaks selle piirkonna sotsiaalmajanduslik ja turvariski analüüs. Palume ühtlasi, et arengutest selle piirkonnas informeeritaks ka Pirita Halduskogu.

Lugupidamisega,

Pirita Halduskogu liikmed
Arvo Uukkivi
Lagle Parek
Meelis Virkebau
Kaja Laanmäe
Sille Ader
Triin Maripuu
Barbi Pilvre
Katrin Siski (liitus, kui olin ära saatnud Kesklinna halduskogule)