Skip to main content

Intervjuu Peeter Jalakaga

Peeter Jalakas: poliitika on nagu vetsuskäimine – pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta

Avalikkusele ennekõike Von Krahli teatri juhina tuntud Peeter Jalakas on poliitikasse tulnud läbi erakonna Eestimaa Rohelised. Sotsiaaldemokraat uuris, millega Peeter parasjagu tegeleb ja kas ideedel, millega rohelised Eestit paremaks teha tahaksid, on veel tulevikku.


Peeter, kas edukad kultuuriprojektid on taas hõivanud kogu teie aja või jätkub huvi ja energiat ka poliitika jaoks?

Tegelen elamisega. See võtab kogu mu aja. Poliitika on paratamatu osa sellest, domineeriv pole ta kunagi olnud. Poliitika on nagu vetsuskäimine - pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta.

Kuidas jagate end kunsti, poliitika ja muude projektide vahel?

Vahet polegi. Kõik on üks ja seesama - maine eksistents. Vananemine ja arenemine.

Mis on praegused olulised ettevõtmised?

Von Krahli akadeemias käib sündmustesari pealkirja all "sünd.surm.seks", valmistame ette kevadist sessiooni - teemaks on 2012. Kirjutan Gilgameshi ainetel kultuuripealinna suvel lavastuvat Von Krahli näitemängu. Püüan Tallinna linnalt teada saada, kas Kultuurikatel järgmisel aastal avaneb või mitte. Kujundan Von Krahli baariosakonda peamiselt live-üritusteks. Avan sõpradega uut restorani Telliskivi loomelinnakus. Vahepeal kasvatan tudengeid ja oma lapsi. Püüan harjuda mõttega, et ühel hetkel tuleb surm.

Kas see on tekitanud ka identiteediprobleeme, olla tegev mitmes eluvaldkonnas ühel ja samal ajal?
Ei. Mul on olnud õnn tegeleda ainult asjadega, mis mulle meeldivad või millega olen pidanud vajalikuks tegeleda. Ja et mulle on alati meeldinud asjad, mille kohta öeldakse: "pole võimalik", ei ole pidanud kunagi ka inspiratsioonipuudust tundma.

Kunagi seisid rohelised väga sümpaatselt osalusdemokraatia eest. Kuidas täna selle huviga on teie puhul?
Olen kõhklev. Nähes kui vähe inimesed viitsivad/jaksavad probleemidesse süveneda, näen siin ohte. Näen veel suuremaid ohte nn. esindusdemokraatia kontrollimatus viljelemises.

Kas on mõni valdkond, kus teie arvates osalusdemokraatia Eestis töötab?
Ei tule hetkel pähe. Erakonnad need küll ei ole. Paar kunstnike kollektiivi ehk.

Kuidas hindate kodanikuühiskonna ja poliitikute koostööd Eestis? Kas teile on teada konkreetseid häid praktikaid?
Hinne on puudulik ja häid näiteid ei ole. Teeme ära oli, kuid ainult tänu sellele, et mingil hetkel sai poliitikuile selgeks, et vastutegutsemisest mõistlikum on osalemine. Uue Maailma selts on kehtsetanud omamoodi standardi omavalitsusega suhtlemiseks või täpsemini omavalitsuse ignoreerimiseks.

Kui olete nõus, et Eestis on poliitiline otsustustasand ja rohujuuretasand teineteisest kaugenenud, siis mis võiks olla selle põhjuseks? Kuidas seda olukorda võiks muuta?

Olen nõus ja muretsen. Põhjuseks lombakas valimissüsteem, millel oli küll 90-tel oma põhjendus, ent mis tänaseks on selgelt ajale jalgu jäänud. Valime seda, mis ette antakse. Soovitan vaadata NO99 valimiskooli, enamus klippe kirjeldavad asjade seisu täiesti adekvaatselt.

Teeme Ära mõttetalgute järel, kui kunagi kohtusime ETV saates Vabariigi kodanikud, olite veel üsna optimistlik, et kodanikuühiskond on võimeline pakkuma alternatiivi olemasolevale poliitilisele establishmendile. Kas praegu on sama tunne?

Jah, pean piinlikkusega tunnistama, et pole olnud piisavalt aega ja jaksu Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud demokraatia-töötoaga tegeleda. Samas olen endiselt veendunud, et kodanikuühiskonnale pole alternatiivi. Varem või hiljem taandub poliitikute tänane ületähtsustatud roll niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas see juhtub rahumeelselt või mitte.

Kui roheline mõte jõudis Eesti poliitikasse, olid paljud väga entusiastlikud, kaasa arvatud mina. Praegu kahjustab roheliste mainet minu arvates mh. tuulenergeetika muutumine küüniliseks äriks, kus juhuslikud aferistid proovivad õnne arendustega erinevates Eestimaa paikades. Ise puutusin sellega hiljuti kokku Vormsil, kuhu oli plaan teha 20 tuulikuga park. Mis arvate, kas on võimalik eetiline roheline äri, mis lähtub kogukonna huvidest või on äriloogika alati ühesugune?

Mölakad on olemas igal alal, sellest pole pääsu. Kui rääkida konkreetsest valdkonnast, siis ise kaldun eelistama tuule-mölakaid põlevkivi-mölakatele.
Parem oleks muidugi, kui poleks kumbagi. Tuule-mölaklust soodustab muidugi riikliku plaani puudumine. Lisaks eelmise riigikogu pärandus absurdsete subsiidiumite näol. Eesti roheliste hädad on sarnased kõigi teiste roheliste hädadega - roheliseks peavad end nii teaduseusku leiutaja vesipruul kui romantik piibeleht. Mõlemad kipuvad aga liig tihti sõltuma vestmannist ja enamasti pole neil omavahel mitte millestki rääkida.

Kuidas hindate rohelise maailmavaate ja poliitika tulevikku Eestis?

Kui rääkida kohalikust, siis mitmed roheliste loosungid, mida eelmiste parlamendivalimiste aegu ise sõnastasin ja mis toona ärevaid ja valulisi reaktsioone põhjustasid, on täna enesestmõistetavad ja osaliselt me energiahiiu poolt üle võetud. Kui rääkida üldisest, siis piisab, kui lugeda uudiseid.
Tsiteerides Shakespeare’i: tuleb tegutseda, mitte möliseda!
Ent tegutsemine tänases maailmas tähendab ennkõike isiklikku arengut ja eeskuju. Tuleb olla jonnakas ja järjekindel ning igal hommikul endalt küsida: what is the aim of life?

Ilmunud ajalehes "Sotsiaaldemokraat" talv 2010

Comments

  1. Nojah, tegelikult oli Vesipruul muidugi romantikust luuletaja, Tatikas leiutaja ning Piibeleht pigem pragmaatikust prosaist. Kirjatyki kumbki asjaosaline pole Eesti kirjandusklassikat nähtavasti tykk aega lugenud. :)

    ReplyDelete
  2. Jõudu Peetrile ja Von Krahli rahvale

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Aitäh, torumees! Eesti Ekspress, Areen 14.04.2021

Suure toidupoeketi märkamatu tapeet-taustamuusika katkestab praegu aeg ajalt pidulik-õõnes meeshääl, kuulutades: aitäh, eesliinitöötajad, et olemas olete! Aitäh, medõed, aitäh, kassapidajad. Aitäh õpetajad ja lasteaiakasvatajad, et teie panus võimaldab me elul jätkuda. Järgneb rutiinne meeldetuletus maskikandmise ja distantsihoidmise kohta.   Selgub, et tegu on Kaupmeeste Liidu kampaaniaga “Tänu sulle!”, mis kestab veel terve aprilli. Tõesti, aitäh! Olen minagi tänulik, et poed on lahti ja arstiabi on saadaval, riskite ju jätkuvalt oma elu ja tervisega. Ka õpetajad tõesti pingutavad praegu, et motivatsiooni kaotanud lastelt kuidagi hindelised tööd kätte saada, tänud neile.  Koroonaajastu on võimendanud tüüpiliste naiste ja meeste tööde erinevat väärtustamist. Naiste tööle on iseloomulik, et neid ei nähta avalikkuses olulisena enne, kui tekib oht,  et mingi töö jääb tegemata. Koroonaga seotud avalikus diskussioonis nimetati hooldajate ja õdede puudust pikka aega  "voodikohtade"

Muru ja kultuurisõda. Ilmus Eesti Ekspress, Areen 9.08.2022 (Arusaam mullani niidetud murust kui täiusliku korra kehastusest on visa kaduma)

Kurdan korteriühistu listis, et trimmeriga mullani äraniidetud murulapilt üksikute kõrte tasandamine ja lehepuhuriga laialiajamine kesksuvel on raiskamine, teen ettepaneku vähendada müra ja bensiinivingu niigi umbses õues –  ja saan vastu kahuritule: kujuta ette, teda segab niitmise müra! Ja õpetuse, et muru ei hävita mitte liiga sage niitmine, vaid et seda on vaja kasta.  Tuline niitmisdebatt on käivitunud erinevates Facebooki gruppides. Miks on tänapäeva maastikukujundus liikumas suunas, kus linn pole linn ja maa pole maa. Miks nõuab “häälekas vähemus” linnade muutmist põldudeks, tekitades liiklusohtlikke olukordi. Rahvusringhäälingu suvereporter teeb põhjaliku, hüsteerilisevõitu loo pikas rohus varitsevatest puukidest – otsekui haljastustehnika maaletooja tellimisel.   Bioloogid Urmas Tartes ja teised oponeerivad: puugid lõikavad kasu pigem nülitud rohust, kust teised liigid on välja tõrjutud.  Mõistan, et minu juhtum  ei ole selles valguses mingi korteriühistu tavaline nagelemine,

2021 - surutis ja looming

Lahkuval aastal ei teinud ma ühtegi reisi, poliitikasse naasmine kohalikel valimistel ebaõnnestus ning Tallinna volikogusse ei pääsenud.  Kas oli kehv ja igav aasta?  Kindlasti mitte. Distantsõppe õudusunenäo teine aasta koos poja põhikooli  lõpetamisega sai õnneks läbi.  Et olen loomult pigem konstruktiivne ja põlgan enesehaletsemist -- ning ka mälu on õnneks selektiivne -- on  viimasest aastast meelde jäänud pigem head asjad.  Koroonaaja surutiseseisund on väga sobilik vaimsele tegevusele. Nii nagu 2020 koroonaaja alguski, kui kirjutasin kolm teksti ühiskonna ja vaimu seisust Eesti Ekspressi Areenis ( Koroona -- haigus kui metafoor ,  Palavik, hirm ja tundepursked , Kes köhis? ),  inspireeris mind ka sel aastal jätkuvalt afektiseisundis ühiskond, meediaruum ja inimeste käitumine, millele püüdsin selgitust leida asjatundjate abil.  Et koroonaaega iseloomustab ka loobumise vaim, uurisin Postimehes ilmunud intervjuus enesetappude teema kohta suitsidoloogide Airi Värniku, Peeter Värniku