Skip to main content

Intervjuu Peeter Jalakaga

Peeter Jalakas: poliitika on nagu vetsuskäimine – pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta

Avalikkusele ennekõike Von Krahli teatri juhina tuntud Peeter Jalakas on poliitikasse tulnud läbi erakonna Eestimaa Rohelised. Sotsiaaldemokraat uuris, millega Peeter parasjagu tegeleb ja kas ideedel, millega rohelised Eestit paremaks teha tahaksid, on veel tulevikku.


Peeter, kas edukad kultuuriprojektid on taas hõivanud kogu teie aja või jätkub huvi ja energiat ka poliitika jaoks?

Tegelen elamisega. See võtab kogu mu aja. Poliitika on paratamatu osa sellest, domineeriv pole ta kunagi olnud. Poliitika on nagu vetsuskäimine - pole pääsu, ent mõistlik on pärast käed puhtaks pesta.

Kuidas jagate end kunsti, poliitika ja muude projektide vahel?

Vahet polegi. Kõik on üks ja seesama - maine eksistents. Vananemine ja arenemine.

Mis on praegused olulised ettevõtmised?

Von Krahli akadeemias käib sündmustesari pealkirja all "sünd.surm.seks", valmistame ette kevadist sessiooni - teemaks on 2012. Kirjutan Gilgameshi ainetel kultuuripealinna suvel lavastuvat Von Krahli näitemängu. Püüan Tallinna linnalt teada saada, kas Kultuurikatel järgmisel aastal avaneb või mitte. Kujundan Von Krahli baariosakonda peamiselt live-üritusteks. Avan sõpradega uut restorani Telliskivi loomelinnakus. Vahepeal kasvatan tudengeid ja oma lapsi. Püüan harjuda mõttega, et ühel hetkel tuleb surm.

Kas see on tekitanud ka identiteediprobleeme, olla tegev mitmes eluvaldkonnas ühel ja samal ajal?
Ei. Mul on olnud õnn tegeleda ainult asjadega, mis mulle meeldivad või millega olen pidanud vajalikuks tegeleda. Ja et mulle on alati meeldinud asjad, mille kohta öeldakse: "pole võimalik", ei ole pidanud kunagi ka inspiratsioonipuudust tundma.

Kunagi seisid rohelised väga sümpaatselt osalusdemokraatia eest. Kuidas täna selle huviga on teie puhul?
Olen kõhklev. Nähes kui vähe inimesed viitsivad/jaksavad probleemidesse süveneda, näen siin ohte. Näen veel suuremaid ohte nn. esindusdemokraatia kontrollimatus viljelemises.

Kas on mõni valdkond, kus teie arvates osalusdemokraatia Eestis töötab?
Ei tule hetkel pähe. Erakonnad need küll ei ole. Paar kunstnike kollektiivi ehk.

Kuidas hindate kodanikuühiskonna ja poliitikute koostööd Eestis? Kas teile on teada konkreetseid häid praktikaid?
Hinne on puudulik ja häid näiteid ei ole. Teeme ära oli, kuid ainult tänu sellele, et mingil hetkel sai poliitikuile selgeks, et vastutegutsemisest mõistlikum on osalemine. Uue Maailma selts on kehtsetanud omamoodi standardi omavalitsusega suhtlemiseks või täpsemini omavalitsuse ignoreerimiseks.

Kui olete nõus, et Eestis on poliitiline otsustustasand ja rohujuuretasand teineteisest kaugenenud, siis mis võiks olla selle põhjuseks? Kuidas seda olukorda võiks muuta?

Olen nõus ja muretsen. Põhjuseks lombakas valimissüsteem, millel oli küll 90-tel oma põhjendus, ent mis tänaseks on selgelt ajale jalgu jäänud. Valime seda, mis ette antakse. Soovitan vaadata NO99 valimiskooli, enamus klippe kirjeldavad asjade seisu täiesti adekvaatselt.

Teeme Ära mõttetalgute järel, kui kunagi kohtusime ETV saates Vabariigi kodanikud, olite veel üsna optimistlik, et kodanikuühiskond on võimeline pakkuma alternatiivi olemasolevale poliitilisele establishmendile. Kas praegu on sama tunne?

Jah, pean piinlikkusega tunnistama, et pole olnud piisavalt aega ja jaksu Minu Eesti mõttetalgutelt välja kasvanud demokraatia-töötoaga tegeleda. Samas olen endiselt veendunud, et kodanikuühiskonnale pole alternatiivi. Varem või hiljem taandub poliitikute tänane ületähtsustatud roll niikuinii. Küsimus on ainult selles, kas see juhtub rahumeelselt või mitte.

Kui roheline mõte jõudis Eesti poliitikasse, olid paljud väga entusiastlikud, kaasa arvatud mina. Praegu kahjustab roheliste mainet minu arvates mh. tuulenergeetika muutumine küüniliseks äriks, kus juhuslikud aferistid proovivad õnne arendustega erinevates Eestimaa paikades. Ise puutusin sellega hiljuti kokku Vormsil, kuhu oli plaan teha 20 tuulikuga park. Mis arvate, kas on võimalik eetiline roheline äri, mis lähtub kogukonna huvidest või on äriloogika alati ühesugune?

Mölakad on olemas igal alal, sellest pole pääsu. Kui rääkida konkreetsest valdkonnast, siis ise kaldun eelistama tuule-mölakaid põlevkivi-mölakatele.
Parem oleks muidugi, kui poleks kumbagi. Tuule-mölaklust soodustab muidugi riikliku plaani puudumine. Lisaks eelmise riigikogu pärandus absurdsete subsiidiumite näol. Eesti roheliste hädad on sarnased kõigi teiste roheliste hädadega - roheliseks peavad end nii teaduseusku leiutaja vesipruul kui romantik piibeleht. Mõlemad kipuvad aga liig tihti sõltuma vestmannist ja enamasti pole neil omavahel mitte millestki rääkida.

Kuidas hindate rohelise maailmavaate ja poliitika tulevikku Eestis?

Kui rääkida kohalikust, siis mitmed roheliste loosungid, mida eelmiste parlamendivalimiste aegu ise sõnastasin ja mis toona ärevaid ja valulisi reaktsioone põhjustasid, on täna enesestmõistetavad ja osaliselt me energiahiiu poolt üle võetud. Kui rääkida üldisest, siis piisab, kui lugeda uudiseid.
Tsiteerides Shakespeare’i: tuleb tegutseda, mitte möliseda!
Ent tegutsemine tänases maailmas tähendab ennkõike isiklikku arengut ja eeskuju. Tuleb olla jonnakas ja järjekindel ning igal hommikul endalt küsida: what is the aim of life?

Ilmunud ajalehes "Sotsiaaldemokraat" talv 2010

Comments

  1. Nojah, tegelikult oli Vesipruul muidugi romantikust luuletaja, Tatikas leiutaja ning Piibeleht pigem pragmaatikust prosaist. Kirjatyki kumbki asjaosaline pole Eesti kirjandusklassikat nähtavasti tykk aega lugenud. :)

    ReplyDelete
  2. Jõudu Peetrile ja Von Krahli rahvale

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mees, kus sa oma püssi hoiad? Ilmunud Eesti Ekspress, Areen 18.11.2016

„Where do you, guys, keep your guns?“ küsis üks vabariiklasest senaator ametlikul kohtumisel Eesti parlamenditegelastega kaks aastat tagasi Washingtonis.  Teeneka, Ronald Reagani kaasaegse senaatori westernitest tuttava intonatsiooniga esitatud küsimus ajas loomulikult naerma, ent polnud mõeldud naljana. Küsimus püssist puudutas eluvaldkonda, mis paljude ameeriklaste jaoks on üks põhiõigusi –omada relva ja seda vajadusel oma õiguste kaitseks kasutada.  Arvan, et ma ei eksi, tegemist oli Donald-Trumpi-mehega, kellesarnaste häälte tõttu on  USA-l täna uus president. Relv, irooniliste intellektuaalide jaoks naeruväärne falliline üliobjekt on kultuuris, mida Donald Trump esindab, vabaduse ülim märk. Relvastatud eskort, mille saatel Trump liigub,  koosneb turvameestest, kes näevad välja  nagu Van Damme ja Stallone oma parimatel päevadel. Jõu kasutamine, kättemaks ja õigus kahtluse korral lasta esimesena on Trumpi koos Bill Zankeriga kirjutatud, ka eesti keeles ilmunud – muide haarava! -- …

Teadlased peaks Eesti ühiskonnas rohkem kaasa rääkima, ilmus EPL 24.01.2017

Samal ajal kui ülikoolides toodetakse üha enam teadmist ühiskonnast ja inimesest,  valitseb Eesti avalikkuses segamatult tõejärgne situatsioon,  voodoo, silmamoondus ja hookuspookus, mida kütab meedia.

Peaminister Jüri Ratase teadus- ja arendustegevuse teemalisest ülevaatest teisipäeval Riigikogus jäi kõlama, et ehkki Eestis on välja kujunenud kõrgetasemeline teadus-arendustegevus ning riik panustab selle taseme säilitamiseks ja edendamiseks olulisel määral ressursse, oleks vaja suurendada teaduse ja ettevõtluse  vahelist koostööd. Innovaatiline mõte—kui see on avalikest ressurssidest rahastatud, peaks sagedamini jõudma teadusest ka praktikasse ja peaks olema rakendatav Eesti inimeste hüvanguks.
Ühest küljest võiks leppida, et Eesti teadus elab oma elevandiluutornis ega suhestu ümbritseva ühiskonnaga. Laiema avalikkuse  jaoks on teaduslikud ülesandepüstitused ja teaduslik teadmine  nagunii liiga keerulised. Et teaduslikku teadmist on keeruline taandada meedia mustvalgete formaatide jaok…

Feminismist ajakirjale MOOD, november 2016, toimetamata originaaltekst

Ajakirjas MOOD, november 2016 ilmus artikkel "Moodne feminism". Minu saadetud teksti on kasutatud üsna suvaliselt, vastavalt toimetuse eesmärgile, pandud vahele raamistavaid küsimusi, mida tegelikult ei esitatud. Siin algne tekst.
Minu enda jaoks on feminismi teema "all said and done". 2011 kaitsesin naiste meediarepresentatsioonist doktoritöö ja sellega on mu intellektuaalne huvi antud teema vastu raugenud. Olen ennast ka pigem pidanud soo-uurijaks, kes on soo aspektist püüdnud mõtestada eri valdkondi (viimaste teemadena nt eesti mehelikkused, vt Vikerkaar 2015) Ma pole ennast ka sidunud võrdõiguslikkuste poliitikaga, mis on vaid üks feminismi  rakendusi, ehk mõni üksikjuhtum välja arvatud, kui olen osalenud mingis projektis.Ülikoolis (kunagi Tartus, nüüd Tallinna Ülikoolis, BFM-is, õpetan meedia ja sugu, viimasel ajal enam meedia ja populaarkultuuri analüüsi soo aspektist.
Tänapäeva Eestis ja ka maailmapoliitikas levinud võrdõiguslikkuse retoorika on üsna primitiivne…