Skip to main content

Vormsi tuulepark kummitab jälle

Kuigi eelmisel kevadel koguti Vormsile 20 tuulegeneraatori rajamise vastu sadu allkirju, pole Viljandi ettevõtjate firma OÜ Vormsi Tuulepark kaotanud lootust ehitada "inimtühjale" Vormsile 20 tuulegeneraatorit, et saada kätte taastuvenergiale ette nähtud riigi toetused. Seda raha pole vähe, mistõttu käiku on läinud väga peened skeemid. 2009 kevadel kirjutas ennast Vormsi valda üllataval kombel sisse ligi sada uut inimest, saavutati see, et valla volikogus istub OÜ-ga Tuulepark seotud mees Ove Koska, keda pole Vormsil kunagi varem nähtud.
Nüüdseks on ära räägitud osa maaomanikke, kuuldavasti on asjast huvitatud ka saarel mõjukad vallavolikogu liikmed ja vallavalitsuse liikmed. OÜ Vormsi Tuulepark ise püüab kokku osta maid, näiteks vanematelt rootslastelt, niivõrd, kui neid on müügil. Vormsi 2010 tööd alustanud vallavanemast Uku Kuudist vabaneti sel varasuvel. Kas polnud küllalt koostööaldis tuulepargi rajajatega? Vallavolikogus pidi olema saavutatud seis, kus vajalik häälte arv detailplaneeringu muutmiseks saadakse kätte. Vormsilastele, keda ettevõtjad vist peavad süütuteks pärismaalasteks, on lubatud soodushinnaga elektrit, umbes nagu saaks saarel tegutsevast generaatorist otse juhtmeid vedada inimeste majapidamistesse!
1. augustil toimub Vormsi üldkogu, mille vallavalitsus korraldab, et nö. üle küsida vallaelanike arvamus tuulepargi teemal. Kevadel 2010 tuulepargi vastaste korraldatud allkirjade kogumise kuulutas vallavalitsus "manipuleerituks". Paljud vormsilased, kellega on asi jutuks tulnud, ei julge midagi arvata, sest siin saarel on kõik omavahel seotud. Hirmutab ka kohalik viis inimeste arvamusi mõjutada, näiteks sel kevadel põles ühel ööl ära Saarel elavete soome looduskaitsjate, tuulepargi ja lageraiete vastaste auto.
Hämmastab see, et ühelt poolt soovitakse saarel justkui vastu võtta turiste, teisal oldakse valmis kogu saar maha müüma paari ettevõtja ja maaomaniku huvides ja muutma see tööstusmaastikuks. Viljandi ettevõtja, kel soov taastuvenergeetika toetused kätte saada, võiks otsida Eestimaalt mõne mahajäetud tööstusmaastiku ja oma unistused seal teoks teha. Aga ilmselt arvas ta, et just siin ääremaal on kõige lihtsam asju ajada, paari võtmeisikuga diili teha ja ülejäänud inimesed nagunii ei julge midagi arvata. Loe ka:

Comments

  1. eiole wõimalik, et meie saarel selliseid asju juhtub???!!! lugupidamisega enn

    ReplyDelete
  2. alailma juhtub hullemaidki asju, ehk miks sõna kui ka teras peavad alati haljad olema. rana

    ReplyDelete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Mehed, mis lahti? Ilmus Eesti Ekspress, Areen 29.11.2017

„Sina oledki mees, sa ei ole oma naise sõbranna, kiisu, laps, vend või kutsu,“ kirjutab Jesper Parve, korvpallur, toiduettevõtja ja kirjamees oma värskes raamatus „Mees. Otse ja ausalt. Vägi. Kriis. Naised. Vaim. Isa. Tervis. Sõbrad. Edu“ (Pilgrim, 2017), kutsudes mehi üles eneseotsingutele. Lääneriikides alates eelmise sajandi 1980ndate lõpust arenema hakanud soouuringute järellainetusena tekkinud populaarne meeste- ja mehelikkuseteema üle arutlemine on Eestiski jõudmas uude dimensiooni – meheksolemise eneseabiõpikuteni. Eesti raamatulettidele on viimasel ajal tekkinud meesteraamatud, mis on mõeldud abiks elus justnimelt mehena hakkamasaamisel. Kirjastus Pilgrim, juhtiv spirituaalse kirjanduse väljaandja on neid avaldanud lausa järjekindlalt: lisaks nimetatud Jesper Parve raamatule on ilmunud David Deida „Tõelise mehe tee. Vaimne teejuht naiste, töö ja seksuaalse ihaga toimetulekuks“ ( 2007) ja Robert Augustus Mastersi „Mina olen mees. Teejuht tõelise mehelikkuse väeni“ ( 2017). Hea…

Kõne vene küsimusest liberaalse demokraatia kui oluliselt tähtsa riikliku küsimuse (ORTK) arutelul 21.09.2017 Riigikogus

Tahan puudutada vene küsimust, mis on Eesti demokraatia teema üks põhiküsimusi. Me oleme siin täna puudutanud küll kooseluseadust ja pagulashirmu, kuid tegelikult on demokraatiadiskussiooni selline vaikimisi olev eeldus ikkagi vene küsimus ja rahvusteema kohalike valimiste põhiküsimusena meil igapäevaselt agendas.
Kunagi oli ühes toimetuses, kus ma töötasin, kolleeg Andrei, üks kujundaja. Kena, viisakas, intelligentne, lisaks peaaegu aktsendivabalt eestikeelne vene noormees. Temaga saadi hästi läbi, aga see suhtlemine polnud kunagi vaba. Tööl on nüüd tavaline ka see, et tekib konflikte ja ollakse kurjad, kuid keegi eestlastest ei julgenud kunagi Andreiga õiendada. Sõbralikkus Andrei vastu oli võlts ja pingutatud. Integreerunud venelasi kohtleb eestlane tavaliselt siidkinnastes, ettevaatlikult, justkui kartes katki teha. Kas tõesti tänulikkusest selle eest, et nad on eesti keele ära õppinud? Või on see tavaline võhivõõraga suhtlemise viisakus, mis näitab, et saadakse omavahel hakkama kü…

Ka nõukogude ajal ei saanud moraalselt kahtlase taustaga kunstnikud teha Lenini skulptuuri. Ilmus Postimehes, 21.01.2018

Mind on 18. 01 Postimehes Hendrik Alla intervjuus Toomas Kirsiga seostatud 104 kirjaga NO-teatri ja Ojasoo vastu, millele ma alla kirjutanud ei ole ja ei kirjutakski, sest Ojasoo vastane seisukohavõtt on olulise demokraatliku põhiväärtuse: sõna- ja loomevabaduse vastane seisukohavõtt. Kui me hakkame vaikselt jälle arutame, millised kunstnikud on sobivad tegema riiklikult olulisi asju, avame me ehk tahtmatult laeka, mis õnnestus ENSV lõpuga kinni panna. Võib-olla on aeg kirjale alla kirjutajatele või ka üldsusele meenutada, et Eesti  oli kunagi üle 25 aasta tagasi Nõukogude Liidu koosseisus ja kultuur toimis tsensuuri tingimustes. Osa autoreid oli keelatud, osad olid soositud, osad ei saanud näiteks kunagi mingeid olulisi riiklikke tellimusi. Oluliseks näitajaks oli loomeinimeste poliitiline taust, aga ka moraalne taust. Eelistatud olid näiteks töölistaustaga kirjanikud kui „õige klassiteadvusega“ inimesed. Kahtlased olid need, kel sugulased välismaal, kes olid noorukina sattunud Saksa …